Araabia kevade valel poolel

Ehkki seniajani püsivad arusaamad, et Venemaa välispoliitika Süüria suhtes juhindub ainiti läänevastastest tendentsidest või kauaaegsetest, juba Nõukogude ajast pärit sidemetest, selgub põhjalikumal analüüsil, et Venemaa poliitikat ajendab suurel määral suhtumine rahvusvahelistesse ja eriti Lääne püüetesse konflikti lahendada.

Venemaa keskendumine lääneriikide ja eriti Ühendriikide rahvusvahelisele tippdiplomaatiale ÜRO Julgeolekunõukogus kallutab Venemaad koondama tähelepanu ainuüksi sellele, millist osa etendavad Süüria konflikti lahendamisel lääneriigid. See kallutatus tähendab ühtlasi, et jäetakse tuntavalt arvestamata oma poliitika mõju piirkonnale ja Süüria konfliktile endale.

Siduvad sidemed

Süüriat nimetatakse sageli Venemaa lähimaks partneriks Lähis-Idas. See on üldiselt õige, kui lisada, et Venemaal ei ole piirkonnas ühegi riigiga kuigi tihedaid sidemeid ja ta ei etenda Lähis-Ida poliitikas vähegi märkimisväärset osa. Üldiselt jätkab Venemaa Lähis-Ida poliitika suurel määral Nõukogude aja poliitikat: ühelt poolt püütakse säilitada piirkonna diplomaatias sümboolset rolli, et olla võrdne lääneriikidega (ÜRO Julgeolekunõukokku ning Lähis-Ida kvartetti kuulumise kaudu), teiselt poolt üritatakse arendada juba Nõukogude-järgseid strateegilisi partnersidemeid piirkonnas (Süüria, Ba’athi Iraagi, Jeemeni ja Iraaniga) relvastusemüügi ja abi osutamise kaudu.¹ Aga nagu Nõukogude Liit, nii pole ka Venemaa suutnud kuigi edukalt abi osutamisega püsistada oma mõju piirkonnas. Pigem kipub Venemaa diplomaatia piirkonnas olema reageerimine Lääne algatustele.

Venemaa suhted Süüriaga käivad sedasama Nõukogude-järgset mustrit pidi. Nagu üldiselt teada, on Venemaa-Süüria suhete kindlaks aluseks 1970. aastatel alanud relvastusemüük. Ligemale nelja miljardi dollari väärtuses aktiivsete tehingutega on Süüria üks Venemaa suuremaid kliente maailmas ja Lähis-idas. Kuigi Süüria rahvusvaheline isoleerimine on andnud Venemaale relvastusemüügi ja investeeringute alal eelisseisundi, on Venemaa investeerinud Liibüasse palju rohkem kui Süüriasse ning investeeringud Iraani jätavad mõlemad kaugele varju. Pealegi on Süüria seniajani enamiku oste teinud võlgu: nii kustutas näiteks Venemaa 2005. aastal 9,8 miljardi dollari eest Süüria võlga nelja miljardi dollari väärtuses uute relvastusostude eest. On väga tõenäoline, et praegu kehtivate lepingute puhul kaotab Venemaa raha sõltumata sellest, mis Süürias toimub: ehkki 2011. aastal tarned kiirenesid, on Venemaal tarnitu eest saada umbes kaks miljardit dollarit. Lisaks relvastusemüügile peab Venemaa alates 1971. aastast Vahemere ääres Tartusis mereväe varustus- ja hooldusbaasi. Tagasihoidlikust suurusest ja kesistest tingimustest hoolimata on Tartusil Venemaa ainsa mereväebaasina väljaspool kunagist Nõukogude tsooni palju suurem sümboolne tähendus, kui võiks oletada puhtsõjaliste parameetrite järgi.

Kui relvastusemüük kõrvale jätta, on kahe riigi suhted olnud leiged ja isegi parimal ajal on Venemaa mõju Süürias või Süüriale olnud piiratud. Märkimisväärsete huvide puudumise tõttu Süürias on Venemaa poliitikat Süüria suhtes kujundanud Lähis-Idaga seonduv laiem rahvusvaheline poliitika. Venemaa on – enne Süüria kodusõja puhkemist – järjekindlalt pidanud suhteid lääneriikidega tähtsamaks kui suhteid Süüriaga, eelistades Lääne ja Süüria vastasseisus jääda kõrvaltvaatajaks.² Isegi relvastusemüügilepinguid täites on Venemaa hoolikalt üritanud mitte ärritada Läänt või Iisraeli. Lääne surve tõttu loobus Venemaa pind-pind-tüüpi rakettide Iskander müügist ja külmutas püüdurhävitajate MiG-31 müügi. Ka Süüriale on sidemed Iraaniga palju tähtsamad kui sidemed Venemaaga, kuid silmas pidades Süüria rahvusvahelist isolatsiooni juba enne praegust mässu, ei saanud Süüria endale erilist valivust sõprade osas lubada. Siiski polnud Süüria ülestõusu eelõhtul usutav, et Venemaast saab Assadi kindlaim rahvusvaheline sõber.

Algne väärarvestus

Süüria ülestõusu algusest peale on Venemaa Süüria-diplomaatia alustala olnud soovimatus nõustuda režiimivahetusega Süürias. See ei tulene erilisest poolehoiust isiklikult Assadile – Venemaa ametiisikud on näinud kõvasti vaeva toonitamaks, et Assad ei ole Venemaa “sõber” –, vaid pigem olulisel määral soovist nõrgestada Lääne pingutusi Süüria režiimi väljavahetamisel. Seepärast on Venemaa pakkunud dialoogi ja reformide segu, mis mõlemad peavad olema Süüria siseasjad ja mille tulemus ei saa olla ettemääratud. Pole üllatav, et Venemaa on võtnud Süüriast kõneldes selgelt läänevastase seisukoha, hoiatades (Lääne) sõjalise sekkumise ohu eest ja rõhutades “tasakaalustatud lähenemise” vajadust. Teine Venemaa Süüria-retoorika iseloomulik tunnus on õõvastav võrdsuse taotlemine suhtumises Süüria vaenupooltesse, mis sisuliselt tähendab seda, et iga valitsusvägede veretöö kohta peab olema võimalik välja käia sama õudne mässuliste veretöö.³ Ehkki selline läänevastane retoorika on mõnes mõttes üldine ja mõeldud muu hulgas kodumaisele publikule, on taas üles soojendatud külma sõja vaimus retoorika peamine ülesanne Läänt eksitada.

Pretsedent, mille tekitasid rahvusvahelised sammud Liibüa vastu, mõjutab Venemaa hoiakut Süüria suhtes vähemalt selles mõttes, et Liibüa juhtum tekitas Venemaale soovimatu poliitilise dilemma. Otsus Liibüa puhul kõrvale jääda tekitas Venemaal vastuolusid kasvõi juba seepärast, et Venemaa oli väsimatult väitnud, et Liibüas sõjalist tegevust lubanud julgeolekunõukogu resolutsioon ei andnud õigust muuta režiimi, ning tagantjärele on Kreml pidanud seda vääraks otsuseks: rahvusvahelisel tasandil ei saanud Venemaa “autasu” NATO sekkumise lubamise eest, kuid kindlasti kaotas Venemaa rahalises mõttes, pidades silmas relvastusemüügilepinguid ja investeeringuid Liibüasse. Liibüa sekkumise pretsedent on innustanud Venemaad Süüria puhul asuma maksimalistlikule positsioonile, millega Läänele ei anta õieti kuidagi järele, lootes saada hiljem selle eest tasu. Erinevalt Hiinast, kes juhindub üldistest interventsioonivastastest tungidest, näeb Venemaa Lääne diplomaatia blokeerimises kasu teenimise võimalust: põikpäisus Süüria puhul on vahend, mis tõstab Venemaa rahvusvahelist tähtsust ja muudab Moskva rahvusvahelisel tasandil oluliseks vahendajaks.

See on Venemaal seni suurel määral õnnestunud. Ähvarduste ja vetoõiguse kasutamisega on Venemaa edukalt nurjanud Lääne ja araabia riikide pingutused asuda aktiivsemalt tegutsema Assadi režiimi vastu ning samal ajal on Venemaast kujunenud oluline jõud Süüria ümber käivas rahvusvahelises diplomaatias. Venemaa on väsimatult arvustanud teisi Süüria foorumeid, näiteks niinimetatud Süüria sõpru, nimetades neid mittelegitiimseteks ja isegi kahjulikeks erapooletuteks ühendusteks. Rahvusvahelise diplomaatia alal on Venemaa tulnud maailma avalikkuse tunnetele vastu just sel määral, et säilitada ÜRO Julgeolekunõukogu tähendus keskse areenina Süüria üle peetavates diplomaatilistes lahingutes.⁴ Lisaks on Venemaa seisukoht tegelikult tõrjunud Süüria poliitiliste reformide väga reaalse küsimuse ÜRO Süüria-diplomaatia pädevusest välja, mis on aidanud tugevdada Assadi režiimi positsioone. Seda kajastavad ilmekalt ÜRO Süüria järelevalvemissiooni (UNSMIS) ja Annani missiooni mandaat, mis kumbki ei kajasta Süüria konflikti tegelikke taustajõude ega paku realistlikku konflikti lahendamise mehhanismi.

Venemaa diplomaatia taga seisab varjatud eeldus, et Assad võib marule vastu seista – ja Venemaa arvates isegi peab seisma. Liibüa juhtumile mõeldes on Venemaa nähtavasti jõudnud järeldusele, et Lääne kõikehõlmava sekkumiseta ei saa Assadit kukutada, mistõttu juhul, kui Venemaa suudab jätta sekkumise legitiimsuseta, on ta võimeline kallutama kaalukausse režiimi kasuks. Venemaa tarnete suurendamise eesmärgiks olemasolevate lepingute raames, millega on Süüriale toimetatud õhutõrjerakette, hävitajaid ja radarisüsteeme, on just selliste vahendite pakkumine, mida Süüria režiim vajab mistahes sekkumise tõkestamiseks. Osaliselt võib seda järeldust olla mõjutanud Venemaa antipaatia Süüria opositsiooni suhtes. Venemaa on väga aeglaselt loonud suhteid Süüria Rahvusnõukoguga ja nimetab jätkuvalt Süüria vastasrinda destabiliseerivaks jõuks.

Venemaa on konflikti algusest peale kinnitanud, et Süüria konflikti põhjustasid välismaised jõud, mitte tõeline rahvalik opositsioon. Sellega kajastab Venemaa Süüria režiimi arusaama konfliktist, ent opositsioonirühmituste nimetamine kas radikaalsete islamistide või mõne muu kurjade kavatsustega välismaise jõu tahtmatuteks tööriistadeks peegeldab Venemaa enda julgeolekuprobleeme Põhja-Kaukaasias, kus nii Tšetšeenias kui ka naabervabariikides ollakse silmitsi ebastabiilsusega. Selles mõttes on Venemaa ajakirjandus märksa selgesõnalisem, pidades opositsiooni sunniidi džihadistidest ja Al-Qaeda terroristidest läbiimbunuks või isegi juhituks. Huvipakkuva nüansina on Venemaa ajakirjandus maininud tšetšeeni võitlejate tegutsemist Süürias.

Muutuvad olud

Kuigi Venemaa poliitika Süüria kriisi suhtes võib paista staatilisena, on see siiski arenenud, ehkki väga aeglaselt ja ebajärjekindlalt. 2012. aasta algusest peale on aina selgem, et Venemaa hindas Assadi režiimi võimet püsima jääda valesti. Sedamööda, kuidas vägivald Süürias on järjest süvenenud, on Venemaad hakatud üha enam kritiseerima režiimi vaikiva toetamise eest. Pooldanud reforme ja dialoogi ilma režiimimuutuseta, on Venemaa sattunud piinlikku olukorda, sest Assad ei ole vähegi mõistlikul moel ellu viinud isegi Venemaa minimaalseid nõudmisi. Selle asemel on režiim hakanud toetuma ülemäärase jõu kasutamisele, mida ka Venemaa on olnud sunnitud möönma. Samuti on saanud valulikult selgeks, et kulud, mida Venemaa peab oma toetuse nimel kandma, kasvavad järjepanu.

Venemaa on muutunud Assadi suhtes kriitilisemaks, ent ei soovi endiselt tema toetamist lõpetada. Viimase poole aasta vältel, eriti pärast UNSMISi läbikukkumist, on Venemaa hakanud mõistma, et Assadi režiim ei suuda nähtavasti taastada täielikku kontrolli ja et Venemaa peab mingil moel kohanema Süüria uue olukorraga. Lepitusettepanekute hulk on viimasel ajal kasvanud – viimati soostus Venemaa 2012. aasta juulis loobuma uutest relvastustehingutest – ning samal ajal on üritatud sõlmida sidemeid Süüria Rahvusnõukoguga. Lisaks on Venemaa rõhutanud, et tal puudub isiklik seos Assadiga. Venemaa kõige tähelepanuväärsem järeleandmine on aga seisukoht, et kaaluda võib sellistki diplomaatilist lahendust, millega kaasneb Assadi tagasiastumine. See niinimetatud Jeemeni mudel, mille eeskujuks on rahvusvaheline algatus, mis aitas 2012. aasta jaanuaris võimult kõrvaldada Jeemeni kauaaegse presidendi Ali Abdullah Salehi, on esimene pääsuke, millega Venemaa möönab, et võib teatavatel tingimustel olla nõus režiimimuutusega, ent esialgu jääb see veel kaugele tegeliku ja tõhusa diplomaatilise lahenduse esitamisest.

Olulisem on aga see, et see näitab, kuidas Venemaa on sattunud Assadi varasema toetamise tõttu lõksu. Venemaa ei saa märkimisväärse häbita oma seisukohta järsult muuta ja püüab nüüd leida vähegi auväärset väljapääsu. Venemaa on oluline seni, kuni Süüria probleemi peamiseks diplomaatilise lahenduse leidmise areeniks on ÜRO Julgeolekunõukogu. Kui konflikti lahendamine väljub julgeolekunõukogu seinte vahelt, nagu juhtus Liibüa puhul, kaotab Venemaa tähtsuse ja keskse osa. Mõistagi ei saa Venemaa peatada rahvusvahelist sekkumist Süürias, küll aga saab ta selle ilma jätta julgeolekunõukogu pakutavast legitiimsusest. Kõrvalejäämine nagu Liibüa korral oleks Venemaale õieti päris raske nüüd, kus ta on nii kindlameelselt seisnud “põhimõtete” kaitsel. Kuid režiimi liialdused tekitavad Venemaa diplomaatidele ebameeldivaid hetki, mil nad peavad kaitsma Süüria toetamist sellest hoolimata, et ei toeta ise seda sugugi. Pealegi, kui Süürias võidab relvastatud opositsioon – nagu see võitis Liibüas –, ei ole Venemaal tõenäoliselt võimalik päästa oma majanduslikke huve. Assadi peatse sõjalise lüüasaamise väljavaade innustab Venemaad otsima diplomaatilist lahendust või vähemalt vältima alandust.

Kas Pyrrhose võit?

Diplomaatiliste lahenduste peale rõhumisega asja venitades on Venemaa korduvalt näidanud, et ta ei soovi olla konstruktiivne jõud Süüria kriisi lahendamisel. Lisaks on tähelepanu koondamisega Moskva “punastele joontele” jäetud kahe silma vahele tõik, et isegi kui Venemaad õnnestub veenda mitte panema vetot otsustavale ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, viib see lihtsalt diplomaatia keskme aruteludelt teostusele. Hoolimata näivast edust rahvusvahelise diplomaatia vallas, millega on suudetud blokeerida Süüria režiimimuutus ja mitmed ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, on Venemaa Süüria-poliitika samal ajal olnud ääretult kahjulik Venemaa suhetele teiste Lähis-Ida riikidega. Kui Venemaad hakatakse nägema autokraatide kaitsja ja küünilise suurriigina, satub ta ilmselgelt araabia kevade valele poolele. Assadi ja Gaddafi toetamine kindlustab, et nende maade uued valitsused ei pöördu abi järele Moskva poole. Venemaa järeleandmatu seisukoht Süüria osas kahjustab suhteid nende araabia riikidega, mis on nõudnud Assadi lahkumist, eriti Katari ja Saudi Araabiaga. Peagi on ainuke koht piirkonnas, kus Venemaad avasüli vastu võetakse, Teheran, mis ise on sattunud regioonis aina suuremasse isolatsiooni, ning pole sugugi välistatud, et 1950. aastatest vahelduva eduga Lähis-Idas oma osa etendanud Venemaa on nüüd ajendanud Lähis-Ida araabia riike endale selga keerama.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane