Araabia kevad

Praegu araabia maailmas käivad revolutsioonid kujutavad endast uut ajastut, millega maailm on varem kokku puutunud mitmel pool maailmas alates Lõuna-Euroopast Ida-Euroopani ja Ladina-Ameerikast Aafrikani. Me oleme mõelnud, miks demokraatiapilv seilas üle meie piirkonna ilma vihma maha piserdamata. See küsimus sundis analüütikuid välja mõtlema mõiste „araabia erand”, millega tähistati selle piirkonna suutmatust võtta ette üleminek demokraatiale. Seda väljendit kasutasid araabia poliitikud õigustamaks oma repressiivset poliitikat kinnitustega, et rahvas pole demokraatiaks valmis. 2011. aasta alguse Tuneesia revolutsioon kummutas niisuguse arvamuse ja tõestas, et nagu ülejäänud maailm, tahavad ka araablased elada väärikalt ja vabalt. See revolutsioon oli rahumeelne, näidates selgelt, et meie piirkonna inimesed on igati tsiviliseeritud.

Araabia maailma mässulaine vaatlejad on võinud täheldada sündmuste sarnasust kogu piirkonnas, kuigi nende ulatus mõnevõrra erineb. Suurel määral sarnased on tunnusjooned: tegutsemise põhjused, sündmuste algus, mässajate strateegia, isegi senised režiimid. Kui veel lisaks vaadelda kohalike ja rahvusvaheliste toimijate poolt mängitud olulist osa ning revolutsioonide ees seisnud probleemide taset, võime näha, et kõik need elemendid on eri tasanditel sarnased, kuid mitte samased.

Põhjuste tasandil on araabia riikide poliitilises elus võinud viimasel kümnel aastal täheldada teatavat avatust või vähemalt vastavaid lubadusi. Egiptuse puhul võib kõnelda vabadusest anda välja vabu ajalehti ja käivitada satelliidikanaleid ning 2005. aasta valimiste ajal võis kohata mõningasi poliitilise väärikuse märke, mis võimaldas parlamenti pääseda ka opositsioonil. Samuti eksisteeris mingil määral õigussüsteemi sõltumatus, mis sarnanes veidi sellega, mis toimus Bahreinis pärast printsi alustatud reforme 2000. aastal, samuti Jeemeni reformidega pärast põhiseaduse muutmist 2001. aastal või niinimetatud Damaskuse kevadega Süürias, kui oma isa asemel tuli võimule Bashar al-Assad. Isegi Liibüas kõneldi suuremast ajakirjandusvabadusest ja kodanikuühiskonnast ning jagati vastavaid lubadusi. Kuid kõigest sellest taanduti kiiresti, sest režiimid ei olnud rahul sellega, et reformide käigus tekkinud poliitilised liikumised hakkasid neid kritiseerima. Lääne surve kahanedes piirkonna demokratiseerimiseks oleme võinud viimasel kolmel aastal näha režiimide püüdeid asuda taas kontrollima kõike, kus oli pead tõstnud opositsioon. Kõige silmatorkavamad reaktsioonilised sammud on olnud tohutu võltsimine Egiptuse hiljutistel valimistel ning inimõiguste aktivistide ja ajakirjanike massiline vahistamine nii Tuneesias kui Süürias, kus ei säästetud ka vanureid ja lapsi (Süürias näiteks 17-aastast ajaveebipidajat Tal Meluhit).

Majanduslikul tasandil ei ole ülemaailmne kriis mõjutanud nende režiimide neoliberaalseid taotlusi. Nad rakendavad endiselt vaba turumajanduse poliitikat, arvestamata sealjuures sotsiaalset mõõdet ja mõju suurele osale elanikkonnast. Režiimid on kasutanud endise kapitalistliku korra avaliku sektori institutsioone vahendina korruptiivseks eraviisiliseks rikastumiseks voluntaristlikult läbi viidud erastamise kaudu. See on tõstatanud palju küsimusi hindade kohta, millega varasid on müüdud, ning ebaseaduslike kasusaajate kohta, mis osutab valitsevatele suguvõsadele lähedase oligarhia tekkele. Egiptuse puhul on selliseks näiteks terasetööstuse monopoliseerinud Ahmed Ezz, kes seejärel sai valitseva partei parlamendifraktsiooni esimeheks ja keda on nimetatud Egiptuse viimaste valimiste pettuse peamiseks autoriks. Tuneesia presidendi suguvõsa sai riigis mitmel pool maid. Rääkimata juba sellistest näidetest, nagu Rami Makhlouf Süürias või Jeemeni presidendi Salehi vennad ja Liibüa kolonel Gaddafi pojad.

Isegi mikrotasandil võib näha taktika kordumist: side katkestamine, meeleavaldajate sissepiiramine jne.

Põhjused on sarnased ning esimesed revolutsioonileegid olidki peamiselt seotud julgeolekujõudude jõhkruse ja tavaliste kodanike solvamisega: Egiptuses kahe politseiniku poolt surnuks pekstud noor mees Khalid Saeed, Tuneesias pärast politseiniku käest peksasaamist ennast põlema pannud Bouazizi, Süürias Damaskuses kaupmehe ründamine julgeolekutöötajate poolt. Need ja muud samalaadsed sündmused sütitasid revolutsiooni araabia piirkonnas, mis oli muutunud liiga vägivaldseks noortele haritud inimestele, kes kannatasid vaesuse ja töötuse käes. Siiski ei tekkinud need liikumised tühja koha peale, vaid nende aluseks olid järjepidevad poliitilised liikumised pärast teist Palestiina ülestõusu, Kefaya-liikumised, mis vastustasid poliitiliste liidripositsioonide pärilikkust ja juhtide valitsemisaja pikendamist. Need liikumised levisid laialdase ühiskondliku protestina, mis kestis üle kolme aasta. Süürias kujunes juba 2004. aastal opositsioonijõudude demokraatlike reformide teejuhiks niinimetatud Damaskuse deklaratsioon.

Jeemenis liitus mitu paralleelset liikumist Liqaa al-Moshtarakiks, eri poliitiliste jõudude reformistide koalitsiooniks. Bahreinis on liikumine tegutsenud alates 2004. aasta põhiseaduslikust kriisist, mis toona näitas, et ettevõetud reformid vaid kordavad varasemate reformide rada. Põhiseaduslikule kriisile järgnes demokraatia suunas astutud sammude tühistamine. Revolutsioonid on innustanud teiste riikide araablasi, mistõttu need ei ole piirdunud ühe riigiga, vaid on levinud edasi teistesse piirkonna riikidesse. Tingimuste sarnasus tekitas politiseerimata vihaste aktivistide põlvkonna, kes võtsid enda vastutusele revolutsioonide õhutamise ja levitamise, ning alles nende üleskutsete peale ühinesid poliitilised jõud ja siis juba ülejäänud ühiskond. See kujutab endast uut laadi rahvaülestõusude mudelit, mida iseloomustab osalejate sotsiaalse kuuluvuse ja põlvkondade kirevus.

Samuti on kõik revolutsioonid kasutanud sarnast strateegiat inimeste kutsumiseks osalema ja meelt avaldama virtuaalruumis tegutsevate sotsiaalvõrgustike kaudu (Facebook ja Twitter). Mitmed väikesed liikumised said kokku avalikes kohtades, alustades üldistest lihtsatest nõudmistest ning tasapisi neid suurendades, vältides samas sektantlikke või etnilisi teemasid. Nad astusid võimude vägivallale vastu rahumeelse strateegiaga ning siinkohal tuleb eriliselt tunnustada Jeemeni revolutsionääre, sest hõimude käes olevate relvade kvantiteet ja kvaliteet oleks võinud kaasa tuua verise vastasseisu režiimiga, aga ometi on vastuhakk suudetud hoida rahumeelsena. Ka Liibüa ülestõus algas ja kestis rahumeelselt, kuni režiim muutis selle relvastatud konfliktiks.

Liibüa juhtum näitab ilmekalt piirkonna režiimide kasutatud sarnast „eitamise ja pisendamise” strateegiat – loosungile „Egiptus pole Tuneesia” järgnes loosung „Liibüa pole Egiptus ega Tuneesia” –, samuti üleliigse vägivalla kasutamisega meeleavaldajate vastu kaasnenud ägedat ajakirjanduskampaaniat, milles protestijaid süüdistati riigireetmises ning Iisraeli, Iraani või Al-Qaeda huvide teenimises. Seejärel hakkasid režiimid hilinenult välja pakkuma järeleandmisi või lahendusi, mis ei seostunud esitatud nõudmistega, püüdes sel moel lahutada meeleavaldajaid ja külvata nende seas kaost. Kui Süürias hakkasid meeleavaldused laienema, andis Bashar al-Assad kodakondsuse suurele hulgale maa põhjaosas elavatele kurdidele ja tegi valitsuses kosmeetilisi muudatusi. Mubarak vahetas oma võimu viimastel päevadel valitsuse formaalselt välja, kuid 23 ministrist jäid 18 samaks. Väikeste eripäradega toimus asi samamoodi ka mujal. Isegi mikrotasandil võib näha taktika kordumist: side katkestamine, meeleavaldajate sissepiiramine jne.

Revolutsioonide kohtlemise sarnasus kinnitab, et käimasolevaid revolutsioone saadab lähitulevikus samasugune edu, nagu neid saatis Egiptuses ja Tuneesias, kuid see ei tähenda, et nende ees ei seisaks siiski terve rida probleeme, millel on samuti omad sarnasused:

• Kui jätta välja Tuneesia, on kõigi revolutsioonide puhul olnud tegemist ühiskonnaga, mis on jagunenud usulisel (Egiptus, Süüria ja Bahrein) või etnilishõimulisel alusel (Jeemen ja Liibüa). See tundub andvat vana režiimi poolehoidjatele hea võimaluse külvata kaost. Revolutsionääride nõudmised koondasid enda taha kõik ühiskondlikud rühmad, mis muutis senised lõhed olematuks ja tekitas küsimuse nähtamatust käest, mis püüab ajaratast tagasi keerata, kasutades ära ühiskondlikus struktuuris või kultuuris esinevaid erinevusi

• Sõjaväe võimuhaarde oht püsivate pingete ja kaose õhkkonnas nii neis riikides, kus režiim on juba langenud, kui ka neis, kus revolutsioon veel käib.

• Välismaised mõjutused araabia režiimidelt, mis pelgavad revolutsioonitaudi jõudmist enda territooriumile. On teada, et mõned neist režiimidest on varem rahastanud piirkonna usuäärmuslasi (seda pelgavad näiteks Maroko, Jordaania ja Pärsia lahe riigid). Mõned piirkondlikud suurriigid kardavad kaotada oma tähtsust (Iraan) või tunnevad hirmu, et revolutsioonid mõjutavad neid territoriaalseltki, sundides neid täitma kohustusi, mida nad on aastaid vältinud (hea näide on Iisraeli olukord pärast palestiinlaste leppimist).

Paraku lisanduvad need probleemid teistele, eri riikides erinevatele probleemidele, mis sunnib mässulisi pidama korraga võitlust mitmel rindel ning muudab tuleviku kujundamise keeruliseks ja raskeks. Kuidagi ei saa reageerida katsetele levitada kaost, tulgu need siis varasemate mittelegitiimsete režiimide jäänukitelt ja nendega seotud ärimeestelt või välismaalt, teistest araabia riikidest või piirkondlikult tasandilt. Meil tuleb kindlasti ühineda demokraatia ja rahvusliku ühtsuse lipukirja alla, tõstes esile kodanikuriigi loosungi – seda küll mitte absoluutsena, sest see jääks enamikule inimestest mõistetamatuks, vaid pigem majanduslikest ja sotsiaalsetest õigustest kõneldes, et tõmmata kaasa suuri rahvakihte. Samuti tuleb toetada kogukondlikke liikumisi, et need moodustaksid liite ja koalitsioone, ning koordineerida nende tegevust, sest just nemad tagavad kõige kindlamini revolutsioonide positiivse tulemuse.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane