märts 17, 2011

Araabia 1989. aasta?

Lähis-Ida ülestõusud ennustavad sama tähendusrikkaid poliitilisi muutusi nagu 1989. aastal.

Araabiamaailma on haaranud erakordne rahutustelaine, mis võib täielikult muuta Lähis-Idas kehtivat poliitilist korraldust. Mohamed Bouazizi meeleheitlik enesesüütamine ajendas tervet põlvkonda marginaliseeritud noori nõudma poliitilist vabadust, majanduslikke võimalusi ja eelkõige inimlikku austust. Miljonid inimesed osalesid massidemonstratsioonidel, mis kihutasid Tuneesias võimult Ben Ali kleptokraatia ja kuulutasid ette Mubaraki režiimi lõppu Egiptuses. Sündmuste selline käik on ajendanud inimesi organiseeruma repressiivsete autokraatiate vastu kogu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Lisaks seavad protestid otseselt kahtluse alla nendesamade režiimide levitatud müüdi, et ilmalikud võimurid on nii stabiilsuse tagajad kui ka ainuke tõke faanatiliste islamistide võimuhaaramise ees. Kõikvõimaliku taustaga, kõigist klassidest ja igasuguse haridustasemega mehed, naised ja lapsed tegid koostööd, et kutsuda vägivallatult üles muutusi. Lõpptulemus võib muuta kogu piirkonda, kus aastakümneid on režiimid ja lääne stabiilsus seatud kõrgemale elanike demokraatiapürgimustest.
* * *
Mohamed Bouazisi süütas ennast oma kodulinnas Sidi Biuzidis põlema 17. detsembril pärast seda, kui kohalikud võimud olid konfiskeerinud tema tänavaleti ja teda alandanud. Tema häda leidis tugevat vastukaja noorte tuneeslaste seas, kes seisavad silmitsi samasuguse lootusetu majandusliku olukorraga ja kel puuduvad väljavaated paremale tulevikule. Protestid algasid Tuneesia konservatiivsetes maapiirkondades ja levisid tasapisi linnadesse, kus neid toitsid tugevnevad sotsiaalsed pinged ning viha toiduainete ja põhiteenuste kallinemise pärast. Uus meedia ja sotsiaalvõrgustikud täitsid vahendajate rolli, lubades aktivistidel, ajaveebide pidajatel ja ajakirjanikel mööda hiilida julgeolekuteenistuste repressiivsetest sammudest. Sotsiaalmajandusliku ja poliitilise rahulolematuse järkjärguline ühtimine laiendas protestijate nõudmiste haaret, mille hulka hakkasid kuuluma ka korruptsiooni väljajuurimine ja poliitiliste vabaduste tagamine. Ben Ali vastas aina suuremate järeleandmistega, mis tipnesid lubadusega mitte kandideerida uuesti presidendiks 2014. aastal. Kui Tuneesia sõjavägi keeldus sekkumast ja proteste maha surumast, pidi Ben Ali 14. jaanuaril põgenema Saudi Araabiasse ning tema asemele astus juba enne kavandatud valimisi ajutine rahvusliku ühtsuse valitsus.
Egiptuses algasid meeleavaldused 25. jaanuaril, mil suuremates linnades korraldati „viha päev”. Nagu Tuneesias, kihutas ajend (antud juhul Ben Ali minemakihutamine) üles rahva meelepaha Mubaraki režiimi vastu, mis inimeste meelest ei suutnud toime tulla tõsiste sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega. Protestid kasvasid üle „raevu päevadeks”, mille käigus tuhanded meeleavaldajad oma jõudu tundes ei pööranud enam tähelepanu politsei- ja julgeolekujõududele ning asusid kogu maal põletama režiimi sümboleid. Varem killunenud opositsioonirühmitused koondusid Mohamed El-Baradei (endine Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri juht ning Ülemaalise Muutuste Seltsi esimees) taha ja asusid nõudma koheseid poliitilisi muutusi. Märkimisväärselt iseloomustas rahvamassi vägivallatus ning kohapeal kujunenud abiteenistused, mis tagasid protesti korrapärase kulu. Muslimid ja kristlased seisid õlg õla kõrval ühtsuses ja palves ning, mis on tähelepanuväärne, tõstsid pea kohale pigem Egiptuse lipu kui ususümbolid. Sõjavägi tunnistas protestide legitiimsust ja Mubarak oli sunnitud üha rohkem võimu käest andma. See kulmineerus teadaandega presidendiametist tagasiastumise kohta pärast 1. veebruari miljonimarssi, mil Kairos avaldas meelt kaks miljonit ja ülejäänud riigis veel mitu miljonit inimest, nõudes kohest poliitilist käiguvahetust. Mubaraki-meelsed pätid alustasid seepeale suvalisi rünnakuid, mis tõid kaasa enam kui 1200 ohvrit ja erinesid järsult Mubaraki-vastaste meeleavalduste rahumeelsest, vägivallatust iseloomust. See oli ahastusse sattunud autokraadi viimane meeleheitlik samm, mis sundis rahvusvahelist üldsust hilinenult lahti ütlema Mubaraki toetamisest.
Poliitiline nakkus on levinud kogu araabiamaailma, olles küll tugevaim neis riikides, kus autoritaarsetel režiimidel on piiratud hulgal rahalisi vahendeid rahva meelepaha leevendamiseks. Jordaanias põhjustasid kasvav inflatsioon ning suur tööpuudus ja vaesus märkimisväärseid raskusi ja valitsusevastast meeleolu juba ammu enne otseste poliitiliste protestide puhkemist. Need pigistasid kõige rängemalt keskmise ja madala sissetulekuga rühmi, kes ongi moodustanud araabiamaailma ergastumislaine tuumiku. Samuti erinesid Jordaania elav ajakirjandus ja sotsiaalvõrgustikud tuntavalt konservatiivsest ja traibalistlikust parlamendist, mis valiti 2010. aasta novembris nii ilmaliku kui ka islamistliku vastasrinna poolt boikteeritud valimistel. Puhkes põlvkondade kokkupõrge väga mitmekesise religioosse ja ideoloogilise taustaga noorte aktivistide ning monarhia vahel, mis üritas vähendada pettumist parlamendis. Kuningas Abdullah tagandas Samir Al-Rifai valitsuse ja määras tema asemele erukindrali. See oli strateegiline samm, mis pidi purustama seose monarhia poliitiliste vastaste ning majanduslikult rahulolematute vahel, suunates süü süvenevate sotsiaalmajanduslike probleemide eest tehnokraatide peale. Monarhiale tuleb ka kasuks Jordaania lõhenemine idakalda hõimudeks ja endisteks läänekalda palestiinlasteks, mis on andnud režiimile hingamisruumi ning takistanud Tuneesia või Egiptusega võrreldava massilise rahvaülestõusu puhkemist.
Jeemenis protestiti esialgu eelkõige ränga tööpuuduse ja eriti vähetõotavate majanduslike tingimuste vastu – maal, mida on räsinud sisemised konfliktid ja kus peagi saab otsa nii nafta kui ka vesi. Opositsiooni viha oli suunatud ka president Ali Abdullah Salehi selle aasta jaanuaris tehtud vastuolulise põhiseadusemuudatuse vastu. See kaotas presidendiameti kahetähtajalise piirangu, kindlustades sel moel Salehile võimaluse kandideerida taas 2013. aastal. Selles kontekstis oli protestijate edu märkimisväärne, kuivõrd nad suutsid välja pressida lubaduse, et Saleh ei kandideeri ise ega püüa anda võimu üle pojale. Ta on siiski juba kaks korda murdnud lubadust tagasi astuda ning saab näha, kas ta talitab nüüd teisiti. Tema järeleandmine ei halvanud meeleavaldusi, mis muutusid hoopis julgemaks sedamööda, kuidas arenesid sündmused Egiptuses. Salehil puudub poliitiline legitiimsus, mille abil vaigistada laialt levinud vastuseisu tema 32 aastat kestnud ja aina repressiivsemale valitsemisele, kuid seni on talle kasuks tulnud opositsiooni killustatus ja suutmatus esitada tõsist väljakutset. Siiski tugevneb praegu surve tingimustes, kus režiim on nagunii silmitsi relvastatud vastupanuga ning keegi ei usu tõsiselt, et ta hakkaks ette võtma sisulisi reforme.
Rahva muutustejanu süveneb kogu Lähis-Idas. Terves piirkonnas on laienenud lõhe noorte, keda interneti ja satelliittelevisiooni vahendusel mõjutavad ülemaailmsed moderniseerivad jõud, ja tardunud rõhuvate režiimide vahel, mis ei suuda pakkuda võimalusi paremaks eluks. 65 protsenti Lähis-Ida elanikkonnast on alla kolmekümneaastased, üha tehnoloogiateadlikumad ja kohanenud uute suhtlemisvormidega, mis võimaldavad vältida riigi kontrolli ning koondada jõude. Egiptuse ja Tuneesia blogijad olid olulised teadete avaldamisel ja levitamisel piinamiste ja inimõiguste rikkumiste kohta, mida panid toime julgeolekuteenistused. Nad julgustasid inimesi koonduma ja astuma raudse rusikaga valitseva režiimi vastu. Otsustav samm astuti, ja kui Pandora laegas on juba avatud, on seda peaaegu võimatu taas sulgeda. Samuti pole režiimidel Twitteri ja Al-Jazeera ajajärgul, mil sündmused jõuavad reaalajas kogu maailma, võimalik lõigata ennast ära välismaailmast, et asuda oponentidega arveid õiendama, nagu tegi Süüria režiim 1982. aastal, kui Hamas mõrvati tuhandeid sisemaiseid vastaseid. Reaalajas ülemaailmse meedia ning energiarohke ja noorusliku sotsiaalse liikumise vahele pigistatud politseiriigid tunduvad anakronistlike ja rabedatena, võimetutena vastama modernse ühiskonna nõuetele.
See läbi kogu Lähis-Ida pühkiv torm kujundab radikaalselt ümber riigi ja ühiskonna suhted. Oluline on see, et tegemist on rahvaliikumistega, mis on tekkinud iseeneslikult rohujuuretasandil reaktsioonina kohalikele sotsiaalmajanduslikele ja poliitilistele oludele. Selle poolest erinevad nad põhimõtteliselt sõjaväe juhitud „ladvikurevolutsioonidest”, mis hävitasid 1950.-1960. aastatel koloniaalrežiimi ning klammerdusid seejärel võimu külge, rajades sõjaväele ja julgeolekuaparaadile tuginedes pretoriaanlikud režiimid. Lisaks pole nad seotud ei USA eestvedamisel kulgeva demokratiseerimisega ega kummagi poolega „sõjas terrori vastu”. See tagab neile rahva silmis legitiimsuse, mis on väga oluline piirkonnas, kus on viimasel ajal ette võetud arvukaid väliseid sekkumisi, mis on andnud kohalike elanike silmis „demokraatiale” halva maine. Pealegi näitab režiimide ja juhtide, keda Osama bin Laden juba ammugi kutsus kukutama, langemine rahumeelsete ja valdavalt ilmalikku laadi massiprotestide tagajärjel ka seda, kui marginaalne on tegelikult Al-Qaida ja džihadistlik ideoloogia. Kairo meeleavaldajad hõikusid enim sõnu tanmija (“areng”) ja hurrija (“vabadus”), mis sageli lämmatasid otseselt religioossed hüüded. See lükkab sisuliselt ümber lääne ja režiimide huvide senise kokkupuutepunkti eksiarvamuses, et demokraatia ei saa olla sügavale juurdunud autoritaarsete režiimide stabiilne alternatiiv.
* * *
Millest siis tekkis terve rida vastuhakke status quo’le, mis tundus olevat lausa kivvi raiutud? Revolutsioonilised hetked tekivad tihtipeale siis, kui konkreetne ajend suudab hoogustada muidu aeglaselt, aga siiski kindlalt aset leidvaid tähelepanuväärseid muutusi. Bouazizi näiliselt täiesti ebaoluline enesesüütamine sai katalüsaatoriks rahva meelepahapuhangule ebavõrdsuse ja ülbuse vastu, millega nad iga päev kokku puutusid. Nii nagu mõrvari kuul, mis tappis 1914. aasta juunis Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi, lükkas käima sündmusteahela, mis tõi kaasa Esimese maailmasõja puhkemise, nii langesid Bouazizi surma järel äkitselt valla pääsenud raevus kokku sotsiaalmajanduslik kitsikus ja poliitiline rahulolematus. Mõlemal juhul ületas sisemiste ja väliste sündmuste koond senised lõhed ning muutis pikaajaliste protsesside dünaamikat ja vahekorda. Kui ka rahulolematus autoritaarsete režiimidega polnud midagi uut, siis kvalitatiivselt erinev oli kiirus, millega suudeti mitmed neist viia kokkuvarisemise veerele.
Eri dünaamika tõttu on protestide kulg olnud igal maal mõnevõrra erinev. Mõnes riigis on märkimisväärsed nafta- ja gaasitulud võimaldanud režiimil proteste ennetada või lämmatada, suurendades jõukuse ümberjagamist. Otseseim näide on pärit Kuveidist, kus elanikele eraldati tasuta toitu 14 kuuks ja maksti ühekordselt 1000 dinaari (umbes 2600 eurot). Samasugust abiventiili saab kasutada enamik Pärsia lahe riike, suutes sel moel tuimestada, ehkki mitte vältida rahulolematust sotsiaalmajandusliku seisakuga. Liibüas on selgem traibalism tõmmanud suure osa rahvast režiimi orbiidile ja muutnud nad kaasvastutavaks selle säilimise eest. Mälestus aastakümne pikkusest sisekonfliktist, milles hukkus 1990. aastatel üle 150 000 inimese, on muutnud alžeerlased mõistetavalt ettevaatlikuks äkiliste muutuste ees ning samal ajal on, nagu Liibüagi puhul, maa süsivesiniku- ja välisvaluutaressursid andnud režiimile manööverdamisruumi kasvavate elamiskuludega seonduva rahulolematuse leevendamiseks. Marokos on religioosne veendumus, et kuningas on otsene prohveti järglane, päästnud monarhiat otsese kriitika käest.
Erinevustest hoolimata on kõigis mainitud riikides protestid kujunenud millekski enamaks kui tavapärane kindlaks määratud parameetritega opositsioon. Mitmed tunnusjooned seostavad ühiskondliku liikumise iseloomu piirkonna poliitilise maastiku ümberkujundamisega. Nende lihtrahvalikkus süvendab nakkusliku leviku võimalusi: iga konkreetsel maal saavutatud järeleandmine innustab teiste riikide liikumisi edasi võitlema. Sügavad sotsiaalmajanduslikud probleemid on omased kogu piirkonnale ning kujutavad endast tõelist Achilleuse kanda autokraatlike valitsejate ja vaesunud kodanike „valitsemislepingus”. Soikunud tööturg ei suuda pakkuda piisavalt töökohti suurele arvule täisikka jõudvatele noortele. Noorte tööpuuduseks hinnatakse näiteks Saudi Araabias 43 protsenti (20-24-aastaste puhul) ning enam kui 30 protsenti on see mitmel pool Lähis-Idas. Seetõttu on purunenud terve noore põlvkonna lootused, kes on korraliku haridusega ja teavad, et on ka teisi võimalikke arenguteid. Režiime ohustab sotsiaalmajandusliku masenduse seondumine levinud arvamusega, et kehtivates oludes polegi mingi edenemine võimalik. Üks Kairo Tahriri väljakul kõlanud hüüe võttis hästi kokku äärmise lootusetuse senise olukorra tingimustes: “Me oleme valmis surema, sest me oleme juba surnud!”
Viha režiimide suutmatuse vastu pakkuda lahendust majanduslikule seisakule pöördus ka korruptsiooni ja sotsiaalse mobiilsuse puudumise vastu. See aitas Tuneesias kaasa meelepaha kiirele ülekasvamisele. Presidendi ja tema abikaasa suguvõsa vastu suunatud raevupuhangu põhjuse võttis tabavalt (ehkki ilmselt tahtmatult) kokku üks lekkinud USA diplomaatiline telegramm, mis nimetas seda „mis on teie, see on minu” saamahimukultuuriks. Toiduainete, kütuse ja põhiteenuste kasvavad hinnad teravdasid viha korrumpeerunud ametiisikute ja riigi vastu, mida nad esindasid, pealegi oli nende külluslik elulaad ja suurustlev jõukus vastuvõetamatu keskmise ja madala sissetulekuga rühmadele, kelle põhivajadustegi rahuldamise muutis aina raskemaks inflatsioonisurve. Marokost Pärsia laheni andsid internet ja uue meedia tööriistad võimaluse arutleda sotsiaalsete klasside tohutu ja üha laieneva lõhe üle. Need leidsid kõige enam vastuvõttu noorte seas, kelle puhul langeb suurem avatus vabale infole kokku majanduslike väljavaadete puudumisega.
Uus meedia ja kommunikatsioonitehnoloogia areng muudavad senist valitsejate ja valitsetavate dialoogi olemust. Režiimide kontroll teabevoogude üle on üleilmastumise tingimustes kiiresti kahanenud. Egiptuses sulges valitsus internetiteenuse pakkujate tegevuse ja üritas takistada Al-Jazeera telesaateid. Need olid meeleheitlikud sammud, mis andsid tagasilöögi, kui protestid jätkusid, ning tekitasid tohutut kahju režiimi rahvusvahelisele ja majanduslikule usaldusväärsusele. Igal juhul näitasid need autokraatiate äärmist haavatavust uute kritiseerimise viiside ees. Ajaveebid, sotsiaalvõrgustikud ja krüptitud sidepidamine näiteks Skype’i või BlackBerry vahendusel võimaldavad mahasurutud ja marginaliseeritud häältel teha ennast kuuldavaks suurele publikule nii oma maal kui ka kogu maailmas. See nõrgestab valitsuste varasemaid läbiproovitud võtteid teisitimõtlejate ja opositsiooni seisukohtade lämmatamisel.
Uue meedia ja noorte süntees lammutab kontrollide ja filtrite süsteemi, mille olid nii hoolikalt üles seadnud ja töökorras pidanud infoministeeriumid ja valitsusmeelne ajakirjandus. Nad heidavad valgust autoritaarsuse pimedusse ning pakuvad uusi privaatse, avaliku ja virtuaalse ruumi vorme, milles aktivistid saavad mobiliseeruda, organiseeruda ja teisi kaasa tõmmata. Al-Jazeera reaalajas Egiptuse revolutsiooni ülekande ajal suurenes nende vaatajate arv kogu maailmas 2500 protsenti. Samuti võimaldavad uued foorumid tegevust arutada ja koordineerida üle riigipiiride ning jagu saada nii aja kui ruumi seatud tõketest. Need on hakanud muutma opositsiooniliikumiste iseloomu ning soodustavad majanduslike probleemide sidumist poliitilise reformi nõuetega. Selle tulemusel on nende sõnum hakanud laialt levima, ületades seniste kitsapõhjaliste opositsioonirühmituste võimeid ning tuues neid ühtlasi kokku (ajutisse) koalitsiooni, mis on võimeline pikalt protesti avaldama.
Konflikte ja murranguid tekitab sageli välise surve ja sisemiste pingete kokkulangemine. Uue meedia roll häbi- ja alandustunde dokumenteerimisel ja edastamisel, mis sundis Bouazizi surma otsima, tabas samuti kogu piirkonnas inimeste väga tundlikku närvi. Lootustest ilma jäänud põlvkonna ning uue tehnoloogia jõud andsid omavahel kokku puutudes väsinud ja iganenud režiimidele löögi nende kõige nõrgemasse punkti. See paljastas nende suutmatuse valitseda õiglaselt ning instinktiivse soovi üha organiseeritum ja häälekam opositsioon maha suruda. Egiptuse valitsuse katse lõigata maa ära ülemaailmsest teabevoost oli naiivne, anakronistlik ja tänapäeva maailmas täiesti kasutu. Nüüdsest on režiimidel raskem teisitimõtlejaid represseerida ja piinata, ilma et avalikkus neilt aru päriks (vähemalt sõnades, kui mitte kohtupingis). See kõik kärbib radikaalselt autoritaarsete režiimide võimet hirmutada sisemaiseid oponente ning näitab ilmekalt nende ühiskondliku toetuse haprust aastakümneid pigem sunni kui kooskõla abil kestnud valitsemise järel.
* * *
Kas araabiamaailma rahutusi saab võrrelda 1989. aastal Ida-Euroopat vallanud revolutsioonidega? Kas tõepoolest on tegemist „araabia 1989. aastaga”? Eri aegade ja alade võrdlused võivad olla ekslikud, kuid 1989. aasta sündmuste eripära uurimine võib siiski anda mõningaid vihjeid käesolevate sündmuste tähtsuse kohta. Poliitilised muutused Bulgaarias, Ida-Saksamaal, Poolas, Rumeenias, Tšehhoslovakkias ja Ungaris olid tohutud, dramaatilised ja ootamatud. Need lõid revolutsioonilise olukorra, mis kukutas näiliselt vankumatud režiimid vaid mõne kuuga. Siiski olid nad seotud ka aeglaste, kuid tähtsate protsesside ja muutustega, mis olid kogunud hoogu eelneval kümnendil. Nii olid trajektooridel, mis kulmineerusid meeldejäävalt raudse eesriide langemises ja Nõukogude bloki lagunemises aastail 1989-1990, oma juured juba vähemalt 1980. aastate alguses.
1980. aastate algul toimusid Ida-Euroopas olulised poliitilised muutused. Poolas alustas 1980. aastal tegevust ametiühinguliikumine Solidaarsus, mis juhtis vabadust ja enesemääramist nõudvat massiliikumist. See suutis üle elada režiimi purustamiskatsed 1981. aastal ning rajas tasapisi sõltumatu kodanikuühiskonna, edendades sõltumatuid teabe-, kultuurivahetuse ja ühiskondlike suhete võrgustikke. 1980. aastate lõpul toimusid tähtsad nihked ka Nõukogude Liidu poliitilistes rõhuasetustes, mis olid seotud Mihhail Gorbatšovi algatatud reformidega. Põhjalik nihe toimus strateegilises mõtlemises, milles mindi üle Brežnevi doktriinilt Sinatra doktriinile („Valige oma tee“). Sel olid otsustavad tagajärjed Nõukogude blokile, sest sunni ja Nõukogude sissetungi ohu kadumine Ida-Euroopas kiirendas tõukejõude ning nõrgestas režiimide suutlikkust opositsiooni jõuga maha suruda.
Tekkivad lõhed kajasid vastu ka pikemat aega surve all olnud Nõukogude majanduses. Jäigad tsentraliseeritud struktuurid sattusid lisasurve alla taaselavnenud võidurelvastumise tõttu, mis asetas suhteliselt palju suurema koormuse just Nõukogude Liidu majanduslikele ja inimressurssidele ning Nõukogude majanduse niigi krigisevale taristule. Majandusliku olukorra halvenemine ning liikumine konkreetsete rahvuslike arenguteede sallimise suunas tekitasid riigisotsialistlikes ühiskondades sügava „legitiimsuskriisi”, sillutades sel moel teed 1989. aasta revolutsioonidele.
Mil moel on need sündmused võrreldavad või vastanduvad praegu araabia maailmas käivate sündmustega? Eristada võib nelja ühist ja üht eristuvat elementi. Majanduslik seisak autoritaarsetes araabia riikides tuleneb samasugustest konkurentsivõimetutest ja teadmusvaeguse all kannatavatest majandusstruktuuridest. Kui jätta välja naftat ja maagaasi tootvad riigid, on piirkonna riikide majandus veelgi mahajäänum ajal, mil maailmamajanduses innovaatilisus ja teadmuspõhisus aina süveneb. Paljude araabia riikide majandus on suurel määral üleilmastumisest puutumata jäänud, muutudes samamoodi marginaalseks nagu Nõukogude bloki majandus möödunud sajandil. Esialgu kaitses see araabia riikide majandust konkurentsisurve eest, samuti 2007.-2009. aasta ülemaailmse finantskriisi otsese mõju eest. Kuid selle sügavam tähendus peitub araabia režiimide üldises läbikukkumises ning suutmatuses arendada kestlikke majandusstruktuure, mis oleksid sõltumatud riiklikust toetusest ja suudaksid konkureerida maailmaturul.
See viib teise sarnasuse juurde, milleks on autoritaarsete režiimide suutmatus pakkuda elujõulist alternatiivset arengumudelit, mis aitaks jagu saada nende ees seisvatest sotsiaalmajanduslikest probleemidest. Strukturaalsed probleemid – räige tööpuudus, paindumatu ja kihistunud tööturg, ülekaaluka riigisektori ja nõrga erasektori sügav tasakaalustamatus – eksisteerivad kõrvu uuemate probleemidega: kasvavad esmatarbekaupade hinnad, lüngad välismaal töötavate kodanike kodumaale saadetavates rahavoogudes, kõikuvad valuutasissetulekud, olgu põhjuseks nafta- ja gaasihinna kõikumine või turismi sesoonsus. Režiimide suutmatusele pakkuda elukvaliteedi parandamise väljavaadetki üha nooremaks muutuvale elanikkonnale lisanduvad raskused, mis on seotud uue poliitilise põlvkonna esilekerkimisega, kel on oma kindel sotsiaalne ja kultuuriline taust ning vanemast põlvkonnast erinevad arusaamad ja prioriteedid. Sama toimus Nõukogude blokis 1980. aastate teisel poolel seoses Gorbatšovi võimuletulekuga. Araabia režiimid seisavad praegu silmitsi vajadusega vältida kokkupõrget vana kaardiväe ja noorte põlvkonna vahel, keda esimesed ei suuda isegi mõista, rääkimata esindamisest.
Kõrgenenud teadlikkus alternatiivsetest poliitilistest ja majanduslikest arenguteedest on kolmas 1989. ja 2011. aastale ühine joon. Solidaarsuse kasvamine Poolas 1980. aastatel, kodanikuaktiivsus ja reformiliikumised Ungaris ning massilised petitsioonid ja antikommunistlikud meeleavaldused Tšehhoslovakkias 1988.-1989. aastal elavdasid muutustejanu ning samamoodi on ka praegune revolutsiooniline laine avanud väljavaate korraldada poliitiliselt ümber araabia maailm. Nagu 1989. aastal, vajuvad kokku seni kindlaks peetud arvamused režiimimuutuste võimalikkuse kohta, kui kaua võimul püsinud juhid langevad, käivad välja varem mõeldamatuks peetud ajakavasid poliitilise võimu üleandmiseks ning on sunnitud tegema tõsiseid järeleandmisi, mis piiravad nende võimu. Uue meedia osa muutuste soodustamises on vaid kvantitatiivselt, aga mitte kvalitatiivselt erinev 1980. aastatest, mil kommunikatsioonimeetodide paranemine ja uued meediavõimalused võimaldas samuti riigi kontrollist mööda hiilides jõuda suurel määral suletud ühiskondade liikmeteni.
Neljas ühisjoon on religiooni osa mobiliseeriva vastukaaluna stagneeruvale autokraatlikule võmule. Ida-Euroopas etendas katoliku kirik suurt osa teisitimõtlemise korraldamises ja kujundamises Poolas, samuti organiseeris kirik 1987. aasta Tšehhoslovakkias massilise petitsiooni usuvabaduse toetuseks. Tollal oli see võimsaim opositsiooniline petitsioon Ida-Euroopas ning näitas ilmekalt kiriku rolli tugeva opositsioonirühmana. Ka islam on võimeline koondama eri hääli sotsiaalse (ja ka religioosse) õigluse loosungi taha. Lääne avalikkuse tähelepanu koondus (ekslikult) Muslimite Vennaskonna osale ja väidetavalt režiimivastaseid proteste suunanud poliitilisele islamile, kuid mošeed ja reedesed palvused pakuvad märkimisväärseid võimalusi tõstatada tähtsaid poliitilisi ja sotsiaalseid küsimusi, mis võivad olla kriitilised režiimi suhtes.
Kuid neile neljale sarnasusele astub vastu erinevus, mis peitub lääne ja rahvusvahelise kogukonna väga erinevas rollis ning autoritaarsuse selge alternatiivi olemasolus. 1989. aastal taotlesid Ida-Euroopa inimesed avatud ühiskonda, turumajandust, poliitilist vastutust ja valikuvõimalusi tarbijana. Kommunismi alternatiiv oli väga selge ning sellega kaasnes seniste struktuuride lammutamine, lõimumine lääne ja rahvusvahelise eluga ning demokraatliku valitsuse ja turumajanduse loomine. Meeleavaldajatel ja opositsioonijuhtidel oli ühtmoodi positiivne suhtumine Ühendriikidesse ja läände, kes omakorda tervitasid revolutsioone ja asusid ajapikku neid toetama. Ida-Euroopa ja lääne huvide ühtelangemine soodustas poliitilist üleminekut demokraatiale ja lõpuks lõimumist NATO ja Euroopa Liiduga.
Araabia maailma muutustepooldajate ja lääne vahel niisugust sujuvat ühtelangemist pole. 11. september ja sellele järgnenu on suhteid tugevasti pingestanud. „Sõda terrori vastu” tõi kaasa kaks lääne sissetungi araabia ja islami riikidesse ning vallandas stabiilsuse ja demokraatia nimel kaose ja verevalamise. George W. Bushi administratsiooni ja tema Briti liitlase ristisõdalaslik hoiak polariseeris araabiamaailma tundeid ning aitas kaasa neile vastu seisnud äärmuslike ideoloogiate levikule. Samal ajal on terrorismi ja tärkava poliitilise islami topelttont pingestanud araabia maailma ja rahvusvahelise kogukonna suhteid ning raskendanud rolli, mida lääs võinuks etendada Lähis-Ida muutusteprotsesside toetamisel.
Täiendavalt süvendab ebakindlust opositsiooniliikumiste killustatus. Pole veel kaugeltki selge, kas nende liitumine poliitiliste muutuste saavutamiseks jääb püsima ka revolutsioonilise olukorra möödudes. Raskusi, mis kaasnevad sel moel kogutud hoo säilitamisega, ilmestab Gruusia ja Ukraina 2003.-2004. aasta rooside ja oranži revolutsiooni kaootiline ja lõpuni käimata jäänud järellugu. Samuti pole opositsioonirühmitustel laiapõhjalisemat kokkulepet autokraatliku valitsemise võimaliku alternatiivi osas. Põhimõttelised erinevused valitsevad sellistes äärmiselt olulistes küsimustes, nagu suhtumine lääne mudelitesse ja religiooni osa ühiskonnas. Ehkki kogu piirkonnas on meeleavaldustel võinud näha islamistide ja sekularistide hämmastavat ühtsust, tulevad erinevused ülemineku ajal paratamatult taas esile. Opositsiooniliikumised ei ole kaitstud ka režiimi püüete eest nende erimeelsusi ära kasutada ja süvendada, millega jätkatakse pikka aega kestnud jaga-ja-valitse-poliitikat, millega tullakse vastu vaid teatavatele rühmadele ja nõudmistele. Tähtis on seegi, et esile pole kerkinud ühtegi Gorbatšoviga võrreldavat liidrit, kes oleks võimeline juhtima reforme nii autoritaarse režiimi raames kui ka selle kadumise järel.
Praegune hetk pakub suuri ootusi, võimalusi ja ebakindlust. Araabiamaailm seisab kivistunud poliitiliste režiimide põhjaliku muutumise lävel ning üha rohkem on ka tavalised inimesed valmis riskima isegi eluga, et pöörata selg minevikule. Reforminõuded on vapustanud vankuvaid autokraate ning paljastanud varjamatult nende repressiivse iseloomu, kui hakkasid kõlama massilised üleskutsed poliitilise vabaduse, demokraatia ja inimõiguste tagamiseks. Arvamus- ja kogunemisvabadust, mida võisid nautida sajad tuhanded meeleavaldajad, ei ole kuigi lihtne taas maha suruda. Interneti ja uue meedia mõju pead tõstvale noorele elanikkonnale samas aina kasvab, mis muudab status quo säilitamise püüded veel hapramaks. Kõigel sellel on vaieldamatult tohutud sisemaised tagajärjed, mis annavad ennast tunda veel aastaid ja aastakümneid. Teisalt võib lääne (ja Iisraeli) närvilisus nende seniste piirkondlike partnerite nõrgenemise üle tuua kaasa toetuse osalistele reformidele, mis kihutavad küll minema ebapopulaarsed juhid, kuid säilitavad põhimõtteliselt senised autoritaarsed struktuurid. Lähinädalatel ja -kuudel langetatavad valikud määravad olulisel määral kindlaks, kas araabia maailma tabanud meeleavalduste laine viib põhimõttelisele üleminekule autokraatialt demokratiseerumisele või eelistab lääs endiselt stabiilsust demokraatiale isegi tingimustes, kus nii paljud araabiamaailma inimesed on osutanud selget toetust universaalsetele väärtustele.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar