Aprillikriisi õppetunnid

Eesti meeskond oli oskamatu, kehva treeninguga ja halvasti juhitud. Nende taktika oli armetu ja tundus, nagu ei oskaks nad üldse mängida. Nende vastased olid palju tugevamad – kuid tegid veel rohkem vigu. Kulus hulk penalteid, enne kui Eesti lõpuks võitis.

Rõõm õnneliku pääsemise üle on üks asi, vastastikuste õnnitluste orgia aga hoopis teine. Eesti peaks selle asemel hoopis omandama kriisi õppetunnid ja tagama, et selliseid vigu enam kunagi ei tehtaks.

Juba praegu on viimane aeg hakata valmistuma järgmiseks “mänguks” (see tähendab Venemaa tekitatud kriisiks). Sellesse võivad olla segatud poliitvangid (vene provokaatorid, kes lasevad ennast ise vahi alla võtta) või ka eesti “ekstremistid” (kes täidavad tahtlikult või tahtmatult Kremli tahet).

Igal juhul on esimene kaitseliin korralik valitsus. Kõik siseriiklikud protseduurid peavad olema laitmatult puhtad, läbipaistvad ja tõhusad, vastama kõrgeimatele Euroopa standarditele või olema neist isegi paremad. Valitsuse täidesaatev haru peab hoolikalt vältima kõiki otsuseid, mille langetamine kuulub justiitssüsteemi pädevusse. Igasugust julgeolekuteenistustelt pärit teavet tuleb käsitleda äärmise hoolikusega, seda ei tohi ära kasutada kitsastes erakondlikes huvides.

Kontrast piiritaguse ülbe, jõhkra ja võllaroaliku käitumisega peab olema võimalikult terav mitte ainult selleks, et anda Eesti positsioonile maailma silmis suurem kaal, vaid ka võimalikult paljude kohalike venelaste poolehoiu tagamiseks. Katsed esitada tüli Kremliga ipso facto tülina “mitte-eestlastega” on surmahoop Eesti riiklikule julgeolekule. Üks häirivamaid tahke hiljutise kriisi puhul olid nii ajakirjanduses kui ka mujal kõlanud kommentaarid, et “sellised need venelased ju ongi: rüüstajad ja märatsejad, nagu 1945. aastal”. Tuleb meeles pidada, et kui eestlasi ajavad raevu Kremli propagandamasinast välja paiskuvad üldistused stiilis “eestlased on fašistid”, siis kohalikke venelasi tõukab kindlasti eemale väide, et nad on “rüüstajad”. Parim, mida Kreml võib loota, ongi lõhed Eesti ühiskonnas. Mitte miski ei nurja nende plaane paremini kui rahvuse asemel ühistele väärtustele rajatud ühisrinne.

Rõõm õnneliku pääsemise üle on üks asi, vastastikuste õnnitluste orgia aga hoopis teine.

Kõrvalseisjal on raske hinnata, kui palju valitsus hiljutiste sündmuste ajal neist põhimõtetest kinni pidas. Küll on aga selge, et Eesti sõpru ja liitlasi ei teavitatud piisavalt ei enne kriisi ega selle ajal. Eesti (arvatava) asjatundjana sain kümneid kõnesid diplomaatidelt, teistelt ajakirjanikelt ja poliitikutelt, kes kõik tahtsid teada: “Miks Eesti seda praegu teeb? Miks see nii pakiline on?”. Teises maailmasõjas Hitleri vastu võidelnud riikidest pärit inimesed ajab otsekohe ärevusse kõik, mida saab tõlgendada vaenulikkusena liitlaste ürituse suhtes või sümpaatiaavaldusena teljeriikidele. Eesti on kaua ja üsna edukalt veennud maailma, et Teist maailmasõda saab käsitleda mitmest vaatepunktist. Kuid see edu pole kaugeltki täielik ning mitte mingil juhul ei tohiks arvata, nagu mõistaksid kõik Eesti seisukohti. Nagu lauahõbe vajavad ka Eesti seisukohad pidevat lihvimist, sest muidu lähevad nad rooste.

On ilmne, et kunagi hiilgavalt töötanud välisministeerium ei ole viimasel ajal lihvimisega kuigi palju tegelnud ega olnud ka tasemel Venemaa propagandarünnakule vastuseismisel. Kümne aasta eest olid asjad sootuks teised. Eesti diplomaadid olid nii kodu- kui ka välismaal märkimisväärselt tõhusad, veenvad ja väga töökad. Paljud neist on suundunud muudele elualadele. Alles jäänud asjatundlikud diplomaadid jäävad poliitiliste figuuride ja tühisuste varju. Viimastel aastatel välisministeeriumiga nii põlastusväärseid personalimänge mänginud poliitikud ei saanud võib-olla isegi aru, kui suurt kahju teevad nad Eesti võimele ennast kaitsta.

Sestap on vaja hakata treenima järgmiseks kriisiks. Iga Eesti suursaadik peab olema valmis pakkuma arvamusartikleid olulisematele ajalehtedele, helistama raadio- ja telejaamadesse ning parandama vigu ja olukorda kommenteerima. Neid võib ette valmistada tsentraalselt ning kohandada väljaõpet iga konkreetse riigi vajadustele. Aga kas saatkondadel ja ministeeriumil on piisavalt palju keele- ja ajakirjanikuoskustega inimesi? Eesti avalikkussuhete-alane tegevus on muutunud saatuslikult tagantjärele reageerivaks. See peab aga olema aktiivne ja isegi ennetav.

Samuti on vaja märksa rohkem põhjalikke ja köitvaid materjale. Tavapärane veebilehekülg kenade pressiteadetega paistab olevat ajast maha jäänud. “Uus uus meedia” tähendab veebipäevikuid, selliseid saite nagu Youtube, Flickr ja Myspace, osalemist jututubades. Ükski neist pole üle jõu käiv ja Eesti vaenlased on neid päris edukalt ära kasutanud – vaadake kas või Youtube’is rippuvaid videoklippe siltidega “eSStonia”.

Samuti vajab Eesti äärmiselt teokat üksust, mis lükkaks desinformatsiooni paari minutiga ümber. Venemaa sai liiga lihtsalt võimaluse levitada valet, et pronkssõdur on tükkideks lõigatud.

Oma ressursid on Eestil selleks olemas: mõnelgi maal on eesti diasporaa praegu märksa noorem ja tarmukam kui iseseisvuse taastamiseni viinud võitluse ajal. Tavaliselt puudub neil aga kontakt Eesti valitsusstruktuuridega. Ometi oleksid nad head sõdurid infosõjas: suudaksid kirjutada kirju ajalehtedele, helistada raadiojaamadesse, teha sissekandeid veebipäevikutesse või isegi demonstratsioone korraldada.

Samuti ei peaks Eesti olema nii ülbe. Viimase kriisi üks kõige ebameeldivamaid tahke oli mitme Eesti poliitiku, ajakirjandusjuhi ja ametniku suhtumine, et “tegemist on meie probleemiga: toetage meid, aga ärge sekkuge”. See on sama suhtumine, mille nii hukatuslike tagajärgedega on omaks võtnud Lech ja Jarosław Kaczyński Poolas. Nad on lakkamatult nõudnud Euroopalt “solidaarsust” kõikvõimalikes küsimustes. Samas ei ole nad ilmutanud mingit tahtmist mõista Poola sõprade ja liitlaste seisukohta. Oleks hukatuslik, kui see Poola viirus nakataks ka Eesti avaliku elu.

Kunagi hiilgavalt töötanud välisministeerium ei ole viimasel ajal Eesti seisukohtade lihvimisega kuigi palju tegelnud ega olnud ka tasemel Venemaa propagandarünnakule vastuseismisel.

Mõistagi on küsimusi, mille osas pole kompromiss võimalik. Kuid me ei räägigi kodakondsuse nullvariandist või Paldiski allveelaevade baasi edasikestmisest. Eesti peab näitama, et austab ja usaldab oma liitlasi, soovib neilt nõu saada ja on valmis selle järgi talitama. Eesti arvutimehed, kes kaitsesid oma maad nii hiilgavalt küberrünnaku eest, tegid rahvusvahelise diplomaatia alal palju rohkem ära kui valitsus. Nad said endale uusi sõpru ja leidsid imetlemist kõige kõrgemal tasandil, sest suhtusid oma välismaistesse kolleegidesse rahulikult, asjatundlikult ja avatult.

Eesti peab üle vaatama ka oma idapoliitika. Hiljutise kriisi üks nukramaid tahke oli pilt, kuidas Eesti sõbrad Venemaal kisti raadio- ja telesaadetes lausa lõhki. Valeria Novodvorskaja esines näiteks NTVs kirglikult ja veenvalt, kuid tal polnud fakte, mida vastaspoole valedele vastu seada. Venemaa meediarindel ei ole võimalik võita, selleks on vastane tõesti liiga tugev. Kuid sugugi võimatu ei ole anda venekeelset meediaruumi jälgivatele inimestele märku, et Eesti vähemalt võitleb korralikult.

Keegi ei tea, millal järgmine mäng ees seisab. Aga on väga tõenäoline, et Venemaa õpib viimases mängus tehtud vigadest. Kas Eesti suudab sedasama?

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane