Ants Kiviselg: mõrad lääne ühtsuses on Vene võit

Tänavu on märksa enam kui varasemalt tehtud juttu võimalikust vaherahu sõlmimisest Ukrainas – paljuski president Donald Trumpi väljakäidud lubaduste tõttu, aga teisalt ka seepärast, et nii Venemaa kui Ukraina on täiemahulist sõda pidanud märksa kauem ja raskemalt kui kolm aastat tagasi mõelda taheti. Milline on luurekeskuse hinnang Venemaa võimekusele sõda senises mahus jätkata ja Ukrainale tugevusele vastu panna?

Ukraina tahab rahuni jõuda rohkem kui Venemaa, sest Ukraina tsiviilühiskond kannatab sõja tõttu enam. Aga sellisel kujul, nagu praegu vaherahuplaanidest avalikes allikates räägitakse, oleks see ukrainlastele pigem pärssiv. USA tahab olla vahendajarollis, aga läbirääkimistes on rohkem kõlama jäänud venelaste seisukohad.

Asjaolu, et konflikt on jäänud venima ja on kurnamisfaasis, on vähendanud Venemaa võimekust sõda pidada. Kui sõda jätkub sarnaste kaotustega, siis 2026. aasta esimesel poolel oleks meie hinnangul Venemaal tõsiseid raskusi tehnilise varustuse uuendamise või väljavahetamisega. Näiteks Ukraina poolt hävitatud 4000 tanki asendamisega on Venemaal kindlasti probleeme. Uute sõdurite värbamiseks raha leidmine paneb Venemaa valitsuse proovile. Kui sõda kestab edasi, siis Venemaa elanikkond tunneks seda palju tugevamalt.

Venelased kasutavad president Trumpi vastu venitamistaktikat, lootuses, et ameeriklastel hakkab kiire ning see aitab neil lauale tõsta enda jaoks soodsamaid vaherahupunkte.

Seega tulevad vaherahuläbirääkimised Venemaale õlekõrrena. Võib arvata, et läbi ei räägita mitte ainult Ukraina territooriumi üle, vaid ka relvastuslepete, USA-Venemaa kahepoolsete suhete taastamise, sanktsioonide tühistamise ja okupeeritud alade tunnustamise üle.

Samas on selge, et venelased usuvad, et nad suudavad kurnamissõda võita. Nad kasutavad president Trumpi vastu venitamistaktikat, lootuses, et ameeriklastel hakkab kiire ning see aitab neil lauale tõsta enda jaoks soodsamaid vaherahupunkte.

Venemaa tegi 2022. aastal mitmeid valearvestusi. Nad alahindasid lääne ühtsust ja ülehindasid oma võimet sõda mõne nädalaga lõpetada. Kuni selle aastani ongi lääs oma sõnumites olnud pigem ühtne. Nüüd on see hakanud muutuma ning see töötab väga hästi Venemaa kasuks, sest Moskva ei ole loobunud oma esialgsetest kavatsustest. Meenutades, 2021. aasta detsembris esitas Venemaa lääneriikidele ultimaatumeid ambitsiooniga arutada asju USAga kahekesi üle Euroopa riikide peade – kuidas muuta siinset julgeolekuarhitektuuri, konkreetselt NATO üksuste paiknemist.

Vaatamata sellele, et Venemaa Föderatsioon on Ukrainas edenenud, ei ole nad sõjalisest vaatest kätte võitnud sellist tulemust, et olla positsioonis samasuguseid nõudmisi esitada. Aga poliitiliselt on nad hakanud oma eesmärke osaliselt saavutama: rääkides USAga läbi kui võrdne võrdsega. Vähemalt niimoodi Venemaa juhtkond seda näeb ning oma rahvale serveerib.

Mida peame Euroopas rohkem või teisiti tegema?

Venemaa huvi on kogu aeg olnud rääkida läbi jõupositsioonilt. Talle sobib nii Euroopa lõhestamine, sest Euroopa Liiduga tervikuna on raskem läbi rääkida, kui ka Euroopa ja Ameerika vahele kiilu löömine. Selle mätta otsast vaatab Venemaa lääneriikide omavahelisi erimeelsusi enda võiduna ning teeb kõik, et lahkhelisid süvendada, samamoodi nagu nad on ajaloo jooksul olnud edukad ebakõlade ärakasutamisel enda positsiooni tugevdamiseks.

Meile on oluline, et Euroopa on oma II maailmasõja järel ehitatud väärtuspõhisele maailmakorrale kindlaks jäänud: riigipiire jõuga ei muudeta, väikeriikide suveräänsus ja arvamus on ka olulised. Euroopa ei taha kindlasti saata Venemaale signaali, et need aluspõhimõtted enam ei kehti.

Mida ühtsemad lääneriikidena oleme oma sõnades ja tegudes, seda kiiremini lõppeb Venemaa Föderatsiooni agressiivne käitumine. Vladimir Putin on sõda alustanud ja tal on võimalik seda ka lõpetada, öeldes oma ühiskonnale, et võit on käes.

USA poliitika ühe selgitusena on välja pakutud ameeriklaste eesmärki takistada Venemaa ja Hiina lähenemist, aga kui usaldusväärne partner on Venemaa Hiinale?

Mina arvan, et Venemaa Föderatsioon ei ole kellelegi truu partner. Venemaa kasutab Hiinat enda huvides, kui on vaja, ja on valmis teda ka kohe maha müüma, kui talle tundub see kasulik. Ja siis taas suhteid uuendama, kui kauguses terendab kasu. Oleme näinud, et Venemaa sõlmitud lepingud ei ole nende jaoks siduvad.

Kui suurt peavalu põhjustab Venemaale ukrainlaste vastupanu okupeeritud territooriumitel ja kuidas see mõjutab Moskva kalkulatsiooni relvarahu suhtes?

See on jätkuv mure, aga vähem kui varem. Täiemahulise sõja esimesel ja teisel aastal oli vastuhakk Venemaale tugev. Nii info kogumise kui ka rünnakute läbiviimise kaudu toetas kohapealne tegevus mitmeid edukaid Ukraina operatsioone, näiteks Sevastoopoli mereväebaasi vastu. Okupeeritud territooriumitel vastupanu alla surumiseks kasutas Vene armee mitmeid karmikäelisi meetmeid: komandanditunnid, läbiotsimised, selekteerimislaagrid ja teised sarnased vahendid. Venemaa hindab, et vaherahu korral suudab ta hoida piire kinni ja aktiivset vastupanu endale pigem väiksena, mille garanteerimiseks jätkuvad repressioonid tsiviilelanikkonna vastu.

Täiesti nad ukrainlasi kontrollida ei suuda – nad pole suutnud ära hoida isegi sihitud sõjakurjategijate elimineerimisi sügaval Venemaa sees, rääkimata droonirünnakutest. Oleks võrdlemisi naiivne arvata, et okupeeritud Krimmis, kus ukrainameelsetel jõududel on suurem liikumisvabadus kui Moskvas või Peterburis, suudaks Venemaa vastuhakku täielikult välja juurida. Aga vene ajaloost teame ning sõda Ukrainas on taaskord näidanud, et Venemaa juhtkonda lihtrahvas absoluutselt ei huvita. Mõned kaotused ohvitseride seas masinavärki ei muuda.

Mida Putin kardab?

Putin ja tema lähiring kardavad igasuguseid rahva eneseväljendusi, erinevaid meeleavaldusi, revolutsioone. Olgu see siis Valgevenes, Ukrainas või Gruusias, arvavad nad, et rahva loomuliku väljaastumise asemel on tegemist lääne luureteenistuste mahitamisega. Ning revolutsioonide õnnestumisel võib sarnane lootus nakatada venemaalasi ning protestivaim tärgata ka Venemaal.

Putin on oma süsteemi üles ehitanud kümneid aastaid ja juhib seda raudse haardega, nii et ei maksa loota, et Putini kadudes Venemaa oluliselt kurssi muudaks.

Sellele lisaks kardavad nad, et endiste nõukogude liidumaade majanduslik edu, vabakaubanduse, ettevõtluse arendamine ja juba loetud aastate jooksul elatustaseme olulise tõusu saavutamine näitab Venemaa inimestele, et nende enda naaberriikides on demokraatia tingimustes võimalik keskmise inimese elujärge parandada. Venemaa ühiskonnas sellise sentimendi laiem levik ohustaks tänase eliidi ja Putini lähiringi võimu.

Pärast Jevgeni Prigožini mässu nägi Putin vaeva, et oma lähiringist ja jõustruktuuridest võimalikke Prigožini kollaborante või toetajaid kõrvaldada. Ta on oma süsteemi üles ehitanud kümneid aastaid ja juhib seda raudse haardega, nii et ei maksa loota, et Putini kadudes Venemaa oluliselt kurssi muudaks.

Kuidas näeb Venemaa NATOt?

Meie oleme piiririik, mistõttu tunneme end ohustatult Venemaa sõjalistest õppustest ja väekoondiste kogunemisest. Me soovime, et meie regioonis oleks võimalikult palju liitlaste üksusi, et Venemaad heidutada, aga Kreml võib seda näha enda vastu suunatud agressioonina. Vähemalt ajalooliselt on nad NATO laienemist ja liitlasvägede kohalolu suurenemist lugenud sammudeks enda vastu. Selle puhul ütleb Venemaa doktriin, et nad võivad olukorda eskaleerida, et seejärel deeskaleerida – ehk teha ise esimese käigu lootuses, et kui kellelegi kõvasti vastu nina antakse, on rahu maa peal.

Samas tegelikkus ei näita, et Venemaa peaks NATOt endale reaalseks julgeolekuohuks. Kui algas täiemahuline sõda Ukrainas, viidi meie piiriäärsed kasarmud sisuliselt tühjaks, baase jäi hoidma vaid väike hulk kaaderkoosseisu ja ajateenijad. Hirm NATO ees on ettekääne, mida Moskva sisendab enda elanikkonnale, põhjendades sel moel, miks on vaja sõjalisteks kulutusteks riigieelarvest nii palju raha eraldada.

2022. aasta lõpus välja kuulutatud Venemaa sõjaväereformi plaanikohane läbiviimine tähendaks Eesti jaoks lähiaastatel Vene vägede hulga kahekordistumist piiride taga. Kas Venemaal on ressurssi (inimesi, raha), et seda korda saata?

Kui endine kaitseminister Sergei Šoigu reformi välja kuulutas, oli plaan tuua relvajõududesse 1,5 miljonit inimest. Võrdluseks, Ukraina sõda 2022. aastal eskaleerides oli Venemaa armee koosseis umbes 600 000 inimese juures. Nüüd on laias laastus iga aasta 300 000 sõdurit juurde värvatud või mobiliseeritud, seega on tänaseks Vene armee suurus üle miljoni mehe. 1,5 miljonini saaksid nad küündida lähiaastatel, kasutades selleks erinevaid meetodeid: rohkem ajateenijaid või reservväelasi teatud struktuurides.

Vene juhtkond saab aru, et Ukrainas sõdivate meeste tsiviilellu naasmise korral midagi head oodata ei ole.

Venemaal hakkab muret valmistama praegu Ukraina vastu sõdiva 600–700 000 mehe tulevik peale sõja lõppu. Nad on harjunud saama head palka. Enamus neist on viinud ellu sõjakuritegusid. Vene juhtkond saab aru, et nende meeste tsiviilellu naasmise korral midagi head oodata ei ole. Seega võib arvata, et neile otsitakse mõnes muus piirkonnast tegevust – kas selleks on mõni Aafrika riik või mõni meile lähemal asuv piirkond, seda hetkel ei tea. Moskva mõtleb ka veteranide taasintegreerimisele tsiviilellu, aga sellisele massile tööd anda mujal kui sõjasektoris ei ole Venemaal praegu võimalik.

Venemaa sõjatööstus on täistuuridel tööle läinud. Seda hakati järjepanu taastama 2022. aasta suvel, kui saadi aru, et sõda ikkagi ei jää lühikeseks. Paljud elanikud on hetkel sõjatööstusega seotud ning seetõttu ei saa seda nipsust seisma panna, isegi kui vaherahu sõlmitakse, sest see tekitaks suuri sotsiaalseid probleeme. Mulle tunduks loogiline, et nad hakkavad sõjatööstuse tähtsust ajapikku ehk 2–3 aasta jooksul vähendama, kui nad on suutnud oma varud täis toota. See omakorda eeldab, et teatud sanktsioonid tühistatakse, nii et nad saavad majandust ja tööstust arendada ja teisi töökohti luua.

Kui kiiresti suudaksid Vene relvajõud Ukraina rinderelvarahu jõustumise hetkest tuua osa oma vägedest Balti riikide juurde tagasi?

Inimeste ja lahingutehnika ümberpaigutamist saab Venemaa teha nädalate või kuudega, kuna üksuste ümberpaigutamine on üles ehitatud raudteetranspordi peale. Kui antakse prioriteetsus sõjaväetranspordile, oleneb kiirus sellest, palju on raudteeešelone.

Luurekeskuse ülesandeks on sõjalise eelhoiatuse andmine. Milliseid märke te jälgite, et hinnata Venemaa kavatsust ja võimekust Eestit rünnata?

Eesti jälgib sõjalisi, poliitilisi, majanduslikke indikaatoreid, millal Venemaa Föderatsiooni ühiskond, poliitiline juhtkond või sõjavägi on valmis agressiooni läbi viima. Luurekeskus jälgib ennekõike sõjalisi indikaatoreid: kui palju vahendeid meie regioonis on Venemaa Föderatsioonil kasutada, olgu selleks siis maaväe-, mereväe- või õhuväeüksused. Kas ja millal on võimalik viia Balti regioonis läbi mõnd väiksemat operatsiooni või sellest samm edasi, mõnd suuremat operatsiooni, mis haarab kaasa juba ka Soome, Rootsi või Poola.

Venemaa jälgib tõenäoliselt väga sarnaseid indikaatoreid, aga võib neist teha teistsuguseid järeldusi. Lääneriikide vajaka jäänud reageeringust Gruusias või Krimmi annekteerimisel, Süürias maha tõmmatud punaste joonte eiramisest meie enda poolt ning NATO vägede lahkumisest Afganistanist võrdlemisi kaootilisel kujul tegi Venemaa järelduse, et lääs on väsinud igasugusest sõjategevusest. Meie ühtsuse hindamisele ei aidanud kaasa koroonapandeemia, kus Euroopa riigid hakkasid tõmbama erinevaid piirirežiime, keda üle lubatakse, keda mitte.

Kuidas nad neid signaale praegu loevad?

Kui nüüd arutletakse võimaluse üle, et USA hakkab oma vägesid Euroopast välja viima, siis USA ja NATO vägede vähendamine oli üheks ultimaatumiks, mida Venemaa 2021. aastal esitas. Kui see juhtub, siis näevad nad seda kindlasti võiduna. Meie jaoks oli kehvaks pildiks ka see, et Londonis kogunenud Ukraina tahtekoalitsiooni läbirääkimistele Balti riike kohale kutsutud ei olnud (kuigi riigipead vestlesid enne kohtumist peaminister Keir Starmeriga). Venemaa teeb sellest tõenäoliselt järelduse, et kusagil on tõmmatud joon maha: kes jääb ühele poole, kes teisele.

Parem seis ei pruugi olla lääneriikide retoorikaga, sest kuigi rõhutame, et oleme ühtsed, toetame Ukrainat nii kaua kui vaja ja nii palju kui vaja, võib Kreml vaadata sõnumeid meie ühtsustundest ja mõelda, et avaldus öeldi välja, aga kuhu jäid reaalsed tulemused. Täitmata või osaliselt täidetud lubadusi näevad nad meie nõrkusena: kas Euroopa ei mõtle seda, mida ütleb, või veel hullem, Euroopal ei olegi võimalik anda Ukrainale sellist toetust, mida Kiiev soovib. Pikale venivad arutelud Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtmise üle või erinevatele lääne relvasüsteemidele piirangute seadmine suurendab Venemaal ootusi ja lootusi lääne ühtsuse ja seeläbi ka toetuse murendamisele.

Täitmata või osaliselt täidetud lubadusi näevad nad meie nõrkusena: kas Euroopa ei mõtle seda, mida ütleb, või veel hullem, Euroopal ei olegi võimalik anda Ukrainale sellist toetust, mida Kiiev soovib.

Mind sõjaväelasena teebki ärevaks, et Kreml nagu autokraatlikud režiimid ikka võib teha valearvestusi. Venemaa Föderatsioon on teinud mitu strateegilist möödalaskmist. Näiteks kindlus, et sissetung Ukrainasse kujuneb kiireks võidukaks sõjaks, mille kaudu nad saavad kasvatada oma mõjusfääri Euroopas. Samuti ei usu, et nad üldse adusid, et Soome või Rootsi võiksid selle käigu peale astuda NATOsse. Võimuvahetuse tõttu Süürias on vähenenud Venemaa suutlikkus tegutseda Lähis-Idas. Venemaa võimetus või tahtmatus toetada oma liitlast Armeeniat konfliktis Aserbaidžaani vastu on kahandanud Moskva tähtsust isegi Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioonis.

See tähendab, et meie siin võime teha õigeid asju, aga teisel pool piiri loetakse seda teisiti. Praegu Moskva arvab, et nemad on kurnamissõda Ukraina ja lääne vastu võitmas ning kogu nende tegevusmustrit arvestades oleks naiivne loota, et nad ei tahaks siis Euroopale või NATOle väljakutset esitada.

Teatud määral paneb Venemaa meid juba praegu proovile nn hübriidoperatsioonidega ehk kõiki tegevustega, mis testivad lääne riigiasutuste võimekust ja süvendavad ühiskondades ebakõlasid, aga jäävad allapoole artikkel 5 taset. Mida saame meie teha, et Venemaale vastu seista? 

Üheks lahenduseks on lääneriikide jõuline reaktsioon kuritegudele, mida Vene julgeolekuasutuste mahitusel meie riikides korraldatakse, näiteks pikaajaliste vanglakaristuste määramine. See näitaks selgelt, et see summa, mida musta töö tegijad oma tegevuste eest saavad, ei ole kindlasti tagajärgesid väärt. Sellised kohtuotsused tuleb ka avalikuks teha ja laialt levitada, et värbamisbaasi vähendada. 

Teiseks peavad luureasutused omavahel jagama informatsiooni inimestest, kes on sabotaažitegevustega seotud. Need inimesed, kes kinni võetakse ja vangi pannakse, on vaid alumine ots. Palju värvatakse kriminaalset elementi, alkoholi- või narkosõltlasi. Aga teada on ka mitmeid nimesid, kes operatsioone planeerivad, tegijaid värbavad – infot nende inimeste kohta tuleb vahetada, et nende reisimist ja töötamist väljaspool Venemaa Föderatsiooni piirata.

Nii et kui kõrged juhid on Venemaal, siis vaheaste nende ja väikeste vendade vahel võib olla ka siin? 

Vaheaste võib Euroopas olla. Näiteks Eestis on sabotaažirünnakuid ellu viinud võõrriigi päritolu inimesed, kes ei ole alati olnud Vene kodakondsusega. Venemaa jõustruktuuride suutlikkust oma inimeste toel infot koguda ja operatsioone läbi viia on pärssinud lääne vastusammud, näiteks luureagentide väljasaatmine pärast Sergei ja Julia Skripali mürgitamiskatset. Selle tõttu ongi nad sunnitud leidma vaheastmes kohalikke vahendajaid, kes palkaksid musta töö tegijaid.