Antonela Capelle-Pogacean: ideaalses maailmas vähemusi ei ole

Viimased Euroopa Parlamendi valimised näitasid veidi muretsema panevat tendentsi: paremäärmuslus on kogumas üha enam toetust mitte üksnes Kreekas, vaid ka mujal Euroopas. Kui kõrvutada neid arenguid vähemuste ja immigratsiooni ümber toimuva diskussiooniga, siis mida see kaasa tuua võib?

Vähemused ei ole ainus põhjus, miks paremäärmuslus on muutunud Euroopas tugevamaks. Paremäärmuslus ei ole üksnes reaktsioon immigratsioonile ja vähemuste küsimusele, vaid ka reaktsioon majanduskriisile ja sellele järgnenud kasinuspoliitikale. Vähemused muutusid paremäärmuslust puudutavaks küsimuseks alles siis, kui poliitikud hakkasid neid kasutama osana probleemist.

Kuid lool on ka teine pool. 2008. aastal hakkasid inimesed rääkima vajadusest muuta viisi, kuidas majandus toimib. Kas midagi on muutunud? Mitte just palju. Selle tulemus on, et aina enam ja enam inimesi on rahulolematud poliitikute ja poliitikatega, nad tunnevad, et idee, perspektiiv, tulevik on kaotsi läinud. On üsna selge, et see frustratsioon, mille põhjustas majanduslik olukord ning poliitilise eliidi ja ühiskonna eemaldumine teineteisest, võib muutuda teisesuse vastu suunatuks. Ja see on täpselt see, mis juhtuski: ühiskonnad hakkasid teisesust nägema ohuna. Paljude Lääne-Euroopa riikide jaoks tähendab „teine“ siin muslimeid.

Vaata, mis toimub Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Itaalias, mitmes teises riigis – immigratsiooni nähakse ja näidatakse kui suurimat ohtu. Ma ei taha öelda, et immigratsioon pole osa probleemist, mis Euroopa ees seisab, aga tõde on see, et probleemi juured on palju üldisemad ja peamiselt mujal.

Seda võib näha põhjusena, miks poliitikud Euroopas näitavad immigratsiooniküsimust suurima probleemina, mis Euroopa riikide ees on. Vaata, mis toimub Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Itaalias, mitmes teises riigis – immigratsiooni nähakse ja näidatakse kui suurimat ohtu. Ma ei taha öelda, et immigratsioon pole osa probleemist, mis Euroopa ees seisab, aga tõde on see, et probleemi juured on palju üldisemad ja peamiselt mujal.

See toob meid veel huvitavama teema juurde: tõepoolest, kui vaadata rahvuslike parteide kasutatavat retoorikat, siis võib märgata, et nad kalduvad näitama immigratsiooni probleemina mitte majanduslike probleemide tõttu, vaid majanduslike probleemide olemasolu peamiselt immigratsiooni tõttu: sisserännanud ei võta üksnes ära meie töökohad, vaid nad kurnavad tühjaks ka meie sotsiaalsüsteemi. UKIP Suurbritannias on selle kohta üsna kõnekas näide. Kas võib olla, et poliitikud kasutavad vähemusi ja sisserännanuid enese huvides, näidates neid suurema probleemina, kui need tegelikult on?

Jah, muidugi, poliitikud kasutavad immigrante vahendina. Ja muidugi on inimesed tänulikud selle eest, et kõigi nende probleemide põhjus on lõpuks leitud. Enam komplekssema seletuse leidmine ei ole nende huvides. Oleks liiga komplitseeritud seletada asja nii, et me elame globaalses maailmas, kus me oleme üha vähem võimelised kontrollima majandust ja turgusid. Palju lihtsam on keelduda uskumast, et poliitikute võime kogu protsessi reguleerida on muutunud enam ja enam piiratumaks. Aga kui sa oled töötu või juhtud olema keskklassi kodanik, kes püüab parandada oma sotsiaalset staatust, kuid on leidnud selle majandusolukorra tõttu võimatu olevat, siis on väga lihtne leida ja aktsepteerida seda üht põhjust, mis seletab ära kõik, näha kõigil hädadel ühte konkreetset juurt. Raskustes inimesel on vaja kedagi, keda süüdistada ja näha vastutavana. Seega on siin jagatud huvi: poliitikute huvi näidata lihtsat seletust ja inimeste huvi leida keegi, keda oma probleemides süüdistada. Immigrandid on siin lihtne märklaud.

Siin hakkab silma veel laiem küsimus, nii poliitilises kui ka semiootilises mõttes: see, et teistsugust ohuna nähakse, on üsna universaalne, sõltumata kultuurist. Poliitikaajaloos võib näha, kuidas teistsuguse positsiooni on pandud väga erinevad grupid, kuid neile antud iseloomustuse põhijooned on üsna sarnased.

Jah, nii ongi. Teistsugust vajatakse, sest ilma teiseta ei saa olla identiteeti. Teiseta meid ei eksisteeriks. Iga identiteet defineerib end reaktsioonina teisele. Nii ei ole ka rahvust ilma rahvusliku teiseta. Kui me tunneme, et meile kuluks ära tugevam rahvuslik identiteet, siis tähendab see samal ajal ka, et me vajame enam seda teist, kellest end distantseerida. Meie ja teine konstrueeritakse korraga. Identiteet ei saa eksisteerida ilma teise identiteedita. Olla eestlane tähendab mitte olla prantslane.

Olukord muutub veel huvitavamaks, kui sul on enam teisi: mitte üksnes prantslased, aga ka soomlased, rootslased, venelased, britid. Tavaliselt sel juhul on üks teistest tähenduslik teine, näiteks venelased. Ja just seda tähenduslikku teist nähakse tavaliselt ohuna.

Nagu sa ütlesid, tähendusliku teise koha on ajaloos hõivanud erinevad grupid; kes just, see sõltub ajast ja kontekstist. Kui rääkida Rumeeniast, siis on esinenud aegu, mil tähenduslikuks teiseks oli Osman, türklased, austerlased, sakslased, venelased, ameeriklased. Iga ajalooline olukord sünnitab uue ajaloolise tähendusliku teise.

On olukordi, kus me kaldume mõtlema identiteedist ja teisesusest kui opositsioonidest. Tegelikkuses võib kultuuril olla korraga mitu teist. Teine võib olla ka liitlane, ja mõnikord ka liitlane mõne teise, ohuna nähtud teise vastu.

Üks sellistest opositsioonidest, mida me kaldume kasutama, on Lääne ja Ida vastandus. Näiteks nagu see arusaam, et rahvusliku identiteedi kontseptsioon erineb Läänes kapitaalselt sellest, mis on Idas. Kaldume arvama, et Läänes ei ole rahvuslikud identiteedid nii olulised kui Idas. Aga kui vaadata hiljutisi arenguid Šotimaal, Belgias ja Hispaanias, siis võib selles arusaamas kahelda.

Kontseptsioon Ida-Lääne erinevusest baseerub sellel olukorral, mida me kogesime külma sõja ajal, just nagu ka kogemus sellest, et on selge erinevus etnilise rahvuse ja kodanikurahvuse vahel. Kodanikel põhinevat rahvust nähti enam eksisteerivat Läänes, etnilist rahvust enam Idas. Jah, osaliselt oli see ka tõsi: muidugi on Ida ja Lääs teatud mõttes erinevad, just nagu on näiteks erinevus selle vahel, kuidas on konstrueeritud Prantsuse rahvus ja Rumeenia rahvus. Aga kui lähemalt vaadata, siis võib märgata, et iga rahvuse konstrueerimisel on ajaloolisel narratiivil oluline osa. Iga rahvuse konstruktsioon vajab jätkuvust, iga rahvus vajab eellasi.

Raskustes inimesel on vaja kedagi, keda süüdistada ja keda näha vastutavana. Seega on siin jagatud huvi: poliitikute huvi näidata lihtsat seletust ja inimeste huvi leida keegi, keda süüdistada oma probleemides. Immigrandid on siin lihtne märklaud.

Muidugi, kui vaadata seda, kuidas kodanikuks olemine on arenenud Prantsusmaal või Saksamaal, siis on seal erinevusi. Kuid ükski rahvus ei saa olla üdini kodanikukeskne, iga rahvuse konstrueerimise puhul on teatud etniline element. Sellest vaatenurgast lähenedes ma ei usu, et oleks võimalik vastandada Ida ja Läänt, kodanikel põhinevat ja etnilisusel põhinevat rahvust. Kui me seda usume, siis oleme endiselt külma sõjast mõjutatud . Ei Ida ega Lääs pole homogeensed. Taani ja Hispaania on väga erinevad, just nagu Poola ja Bulgaaria.

Seega on pilt palju komplekssem.

Seega, kontseptsioonina võib selline vastandus olla küll huvitav, kuid me peaksime olema teadlikud, et sellise vastanduse puhul on tegu konstruktsiooniga.

Vähemuste küsimus on tõepoolest üsna kompleksne. Alates sellest, et Euroopa Nõukogu näeb seda inimõiguste kontekstis, OSCE aga hoopis julgeoleku kontekstis.

Euroopa Nõukogu jaoks on selge, et vähemustest tuleb mõelda läbi nende õiguste – kas isikuõiguste või grupiõiguste. Näiteks vähemusele omakeelse kooli avamine puudutab grupiõigusi, seega kui vähemus koosneb vaid ühest inimesest, kes tahaks õppida näiteks türgi keeles, siis riigil ei ole kohustust seda rahastada. Kui aga vaadata sama probleemi isikuõiguste kandi pealt, siis võiks öelda, et igal indiviidil peaks olema teistega võrdne võimalus õppida oma emakeeles. Selle sajandi algusest aga on Euroopa Nõukogu keskendunud enam diskrimineerimise probleemile.

Erinevus Euroopa Nõukogu ja OSCE vahel ei puuduta aga mitte niivõrd vähemusi endid, kuivõrd institutsioone ja seda, kuidas need end defineerivad. OSCE loodi eesmärgiga avada dialoog Ida ja Lääne vahel. Nüüdseks on see organisatsioon pidanud oma eesmärgid ja ülesanded ümber defineerima. Teisalt, see, mis juhtus Jugoslaavias, näitas, et vähemuste probleemid võivad tähendada sõda. OSCE on seadnud oma eesmärgiks sarnaseid konflikte ära hoida. See on põhjuseks, miks OSCE näeb vähemuste küsimust julgeolekuküsimusena.

Probleem on aga selles, et mis on hea julgeoleku mõttes, ei pruugi seda alati olla inimõiguste mõttes.

Rääkides Euroopa Nõukogust, siis peamine vähemusi puudutav kriitika selle vastu on olnud, et ta kasutab topeltstandardeid: Vana Euroopa jaoks on reeglid veidi erinevad kui Uue Euroopa jaoks.

Muidugi. Kõigepealt, Euroopa Liidu riikides ei ole ühtseid reegleid, mis vähemuste õiguste kohta käiksid, ja näiteks Rootsi ja Prantsusmaa lähenevad sellele küsimusele erinevalt. Seetõttu on EL rajanud liikmesriikidele esitatavad nõudmised Euroopa Nõukogu reeglitele.

Mis uutesse liikmesriikidesse puutub, siis nende integreerimiseks Euroopa Liiduga on olemas Kopenhaageni kriteeriumid, mida tuleb täita, ja neis on kirjas ka vähemusi puudutavad nõudmised. Nii oli Eestile ja Lätile enne liitumist teatud surve, et siinsele vene elanikkonnale antaks kodakondsus. Kui aga samal ajal vaadata türklaste olukorda Saksamaal, siis mingit sarnast survet Saksamaale ei olnud. Euroopa Nõukogu nõudmised ei ole sarnased Eestile ja Saksamaale, just nagu ka mitte Slovakkiale ja Prantsusmaale. Seega jah, siin on topeltstandardid.

Aga samal ajal peaksime meeles pidama, et rahvusvähemuste probleem oli Eestis ja Lätis enam tundlik kui Saksamaal. Poliitika ei ole alati küsimus suurtest ideedest ja põhimõtetest, vaid see on ka pragmaatiline küsimus. Mõnedel riikidel on võimu enam kui teistel. Tulemus oli see, et mitmetes Ida-Euroopa riikides võeti omaks reeglid, mis olid vähemuste suhtes enam soosivad. Isegi kui see tähendab topeltstandardeid, pole tulemus just kõige halvem.

Mis Ungaris toimub? Nagu ma aru saan, ta kaugeneb Euroopast?

Jah, nõnda näib tõepoolest. Paremäärmuslasest peaminister Viktor Orban on väga autoritaarne liidritüüp, kel pole demokraatlike väärtustega palju pistmist. See paistab silma isegi väikestes asjades – näiteks see, kellest saab rahvusooperi uus direktor, otsustati ära Orbani kabinetis. Tegu ei ole diktaatoriga, kaugel sellest, kuid talle on omane väga autoritaarne juhtimisviis, tema partei on tugev ja hästitoimiv ning opositsioon on väga killustunud. Muidugi ei ole olukord sarnane sellega, mida me näeme Venemaal – Ungaris saab opositsioon tänavatel meeleavaldusi korraldada ilma, et sellele järgneks tõsiseid tagajärgi, aga kuna see on, nagu ütlesin, väga killustunud, läks Orbanil korda muu hulgas muuta põhiseadust.

Te küsisite, kuidas oleksid asjad siis, kui me elaksime ideaalses maailmas. Las ma ütlen teile. Ideaalne maailm oleks sellele kurbusele vastupidine olukord. Ideaalses maailma ei peaks valima.

Orbanil on teooria, et Lääne-Euroopa käib alla, sest seal leiavad aset demograafilised muutused, mistõttu sünnib aina vähem lapsi, immigratsioon suureneb, Euroopa väärtused on kadumas, traditsioonid ja usk hajuvad. Orban on Lääne-Euroopas toimuva suhtes väga kriitiline ja ta ei näe seda Ungari jaoks õige teena. Ungarit on raske enam nimetada demokraatlikuks riigiks, uksed on sulguma hakanud. 20 aastat tagasi oli Budapest avatud linn. Praegu on see väga muutunud.

Argumentides, mida Orban kasutab Euroopa kritiseerimiseks ei ole midagi uut. Näib aga, nagu oleks ta nende eelduste põhjal üsna vale järelduse teinud. Probleemid, mida ta mainib, ei muuda Euroopat nõrgemaks, vaid vastupidi, Euroopa võime kriitikast õppida muudab seda tugevamaks. Euroopa on oma probleemidest teadlik, see on põhjus miks näiteks Jose Manuel Barroso algatas Euroopa uue narratiivi leidmise projekti.

Ma usun, et Euroopa vajab tõepoolest uut narratiivi. Maailm on muutunud ja me peame samuti muutuma. Hiina ei oota Prantsuse või Saksa investoreid, vaid mõtleb kogu Euroopa ulatuses. Maailmas on mängureeglid muutunud nii demograafilises kui majanduslikus mõttes ja me vajame võimekat tegutsejat. Prantsusmaa, Saksamaa või Itaalia üksi ei ole suures mängus osalemiseks piisavalt võimsad.

Seni on meil olnud üsna Euroopa-keskne pilt kogu ülejäänud maailmast, sest nii me Euroopat nägime – maailma, tsivilisatsiooni, valgustuse keskpunktina. Kuid samal ajal eksisteerisid ka teised ajalood ja teised narratiivid.

Nüüd, mil iga riik Euroopas püüab hakkama saada omaenda raskustega, vajame me midagi suuremat kui üks rahvas, suuremat kui üks riik. Me vajame riike, mis oleksid võimelised osalema võrdsel tasemel diskusioonis Euroopa tuleviku üle, inimkonna tuleviku üle, inimõiguste tuleviku üle. Meil on vaja Euroopat, millel oleks tulevik.

Probleem on selles, et praegusel hetkel ei ole Euroopa võimeline pakkuma tulevikku, mis kuidagi seksikana paistaks. Kasinuspoliitika ei ole just kõige seksikam teema. Paljud inimesed mõtlevad Euroopa Liidust mitte kui võimalusest, vaid kui koormast. Meil ei ole Euroopa unistust. Noorema generatsiooni jaoks on sõda kõigest abstraktsioon ja seda isegi Ukraina sündmuste järel. Seega me ei saa ka sõja ärahoidmise vajadust näha Euroopa eesmärgina. Raske on rääkida ka Euroopa ühisest mälust – meil on Lääne-Euroopa versioon, kus natsism mängis olulist rolli, ja teine versioon, mis baseerub Ida-Euroopal, kus olulist rolli mängis kommunism. Idee sellest, et ühtsus erinevuses võiks olla võimalik, ei ole nii kergelt saavutatav.

Ja muidugi on osa probleemist poliitiline eliit ise: kui midagi läheb valesti, siis nad pigem kalduvad süüdistama Euroopa Liitu kui tunnistama omaenda vigu.

Nüüd, mil iga riik Euroopas püüab hakkama saada omaenda raskustega, vajame me midagi suuremat kui üks rahvas, suuremat kui üks riik. Me vajame riike, mis oleksid võimelised osalema võrdsel tasemel diskusioonis Euroopa tuleviku üle, inimkonna tuleviku üle, inimõiguste tuleviku üle.

Küsimus on, millist ühiskonda me lõpuks tahame. Ehk võiks see olla näiteks selline ühiskond, kus erinevused on tunnustatud ilma naiivse „kõik armastavad kõiki“ lähenemiseta. Sest me ju teame, et see pole tõsi – me ei armasta kõiki ja see poleks ilmselt ka võimalik. Aga see, mida me teha saame, on teistsuguse aktsepteerimine.

Kas see arusaam sarnaneb teie seisukohale, et ideaalses maailmas ei ole vähemusi?

Ideaalses maailmas ei ole vähemusi, aga seal ei ole ka enamusi. Sel juhul oleks tegu võimu sümmeetriaga, iga indiviid võiks valida omaenda olemise viisi. Ideaalses maailmas on igal indiviidil lubatud olla pluraalne. Näiteks mina ei ole üksnes ungarlane, üksnes rumeenlane ega üksnes prantslane, ma olen need kõik. Aga ma olen ka naine, ma olen ka õppejõud. Mul on palju erinevaid identiteete samal ajal. Oleks julm nõuda, et nendest tuleks valida vaid üks.

Jugoslaavia sõja ajal oli üks noor mees, kes oli pärit segaperekonnast – tema ema oli serblane ja isa horvaat. Ta pidi valima. Mida ta ka valinuks, üks pool temast sai teise poole vaenlaseks. Te võite kujutleda selle olukorra kurbust.

Te küsisite, kuidas oleksid asjad siis, kui me elaksime ideaalses maailmas. Las ma ütlen teile. Ideaalne maailm oleks sellele kurbusele vastupidine olukord. Ideaalses maailma ei peaks valima.