Anton Šehhovtsov ja Heidi Maiberg: Kas abikäsi “Azovi natsidele”?

Heidi Maiberg: Sarnaselt paljude Euroopa riikidega tegutseb Ukrainas äärmusparempoolseid liikumisi ja organisatsioone. Näiteks kirjutas Reuters 2018. aastal, et mitmed isehakanud paremäärmuslikud „korravalvurid” olid oma eesmärkide nimel valmis välja minema hirmutamisele ja isegi vägivallale, milleks sageli oli olemas korrakaitseorganite vaikiv heakskiit. Kas täiemahulise sõja algusest peale on midagi muutunud?

Anton Šehhovtsov: Ukraina paremäärmuslased või marurahvuslased, kuidas neid kutsuda, on Euroopa kontekstis alati olnud üpris ainulaadsed. Esimesed paremäärmuslikud parteid ilmusid juba 1990. aastail, aga põrusid kõigil valimistel. Poliitiliselt iseloomustas neid terav vastuseis Vene mõjule Ukrainas – nende ideoloogia tuumaks oligi Vene-vastasus. Selle kõrval võtsid nad omaks muudele Euroopa paremäärmuslikele erakondadele ühiseid ideid, näiteks pooldasid nad erineval määral autoritaarset võimu ning suhtusid liberaalsesse demokraatiasse kas skeptiliselt või heitsid selle avalikult kõrvale. Veel võtsid nad vastu antisemiitlikke ideid. Aga nende põhijoon oli igatahes terav vastuseis Vene mõjule Ukrainas.

Korra, nimelt 2012. aasta parlamendivalimistel, olid nad tõepoolest suhteliselt edukad. Sel ajal peeti paremäärmuslikku Svoboda erakonda põhirivaaliks võimu teostavatele Vene-meelsetele jõududele – president Viktor Janukovõtšile ja tema Regioonide Parteile. Äärmusparempoolsete poolt hääletati mitte nende ideoloogia, vaid ägeda vastuoleku tõttu Vene-meelsele valitsusele – see veendumus oli laialt levinud, ehkki ekslik.

Mõned Ukraina paremäärmuslikud rühmitused võivad olla subkultuurina aktiivsed, aga poliitiliselt on nad ebaolulised.

Mis muutus 2014. aastal? Krimmi poolsaare annekteerimine Venemaa poolt ja sõjategevus Donbassis muutsid skeptilise suhtumise Venemaasse ja Ukrainas toimuva Vene agressiooni vastustamise üleüldiseks. Need punktid said kohustuslikuks kõigile Ukraina erakondadele. Vene-meelsust leidus küll kohati edaspidigi, aga Vene-vastase kursi toetamiseks polnud enam vaja äärmusparempoolseid valida. Seega minetasid paremäärmuslased ainsa ahvatleva joone, mis neil oli üldse olnud. Ning nad avastasid end peagi kriisist, kuna valijaile polnud enam midagi pakkuda.

Parempoolsetel narratiividel, mis mõjuvad muudes Euroopa riikides – ilukõned moslemite vastu, vastuseis sisserändele väljastpoolt Euroopat, isegi skepsisel COVID-19 vaktsiinide suhtes – puudub Ukrainas atraktiivsus. Teatud paremäärmuslikud rühmitused võivad olla subkultuurina aktiivsed (kontsertidel käimine, mõttevahetused jm kokkusaamised), aga poliitiliselt on nad ebaolulised.

Parempoolsus ja marurahvuslus on kogu maailmas tõusuteel. Täiemahulise sõja alguses kostis hääli, kes laitsid Ukraina toetamist, osutades marurahvuslikele meeleoludele või inimestele, kelle vormirõivastusel paistis äärmusparempoolseid sümboleid. Miks kannavad mitmed Ukraina sõdurid neid sümboleid?

Seda ei saa seletada ilma taustainfota. Erinevalt enamikust Euroopa riikidest on paremäärmuslus olnud Ukrainas kaunikesti nõrk, ehkki saavutatud on üksikuid valimisvõite. Venemaa kallaletungi ajal 2014. aastal polnud Ukraina sõjaväge sisuliselt olemas. Niisiis vajas riik kõiki inimesi, kes olid valmis Vene agressioonile vastu hakkama – mitte lihtsalt võitlema, vaid seejuures hukkuma.

Loodi üle 50 vabatahtliku pataljoni, kellest Azovi pataljon oli vaid üks. Kedagi ei tohiks üllatada, et paremäärmusliku ideoloogia pooldajad kalduvad vägivalda. Ent sel silmapilgul oli Ukrainal vaja kõiki inimesi, kes olid valmis relva haarama, veendumustele vaatamata. President Petro Porošenko poolt 2016.–2017. aastal teostatud reformid relvajõududes muutsid olukorda ja vajadus vabatahtlike järele vähenes. 

2014. aastal oli Ukrainal vaja kõiki inimesi, kes olid valmis relva haarama ning võitluses ka hukkuma.

Mis puutub sümboleisse, siis tänapäevane Azovi ründebrigaad on logo pärinud paremäärmuslikult grupikeselt „Ukraina patrioot”, kelle juhid moodustasidki kunagise Azovi pataljoni. Minu arvates oli see valitsusest suur viga, kui alles lubati jätta sümbolid nagu Wolfsangel (hundikonks). Oma tegematajätmisega osutas Ukraina tohutu teene Vene propagandamasinale, kes alati püüab mustata igasugust vastupanu Vene maailmale kui „natslikku”.

Enne 2016. aastat oli Azovil mõningaid poliitilisi püüdlusi ja eesmärke, ent siis olud sujuvalt muutusid. Poliitiliste ambitsioonidega ülemad lahkusid, et asutada Rahvuskorpuse erakond. Ehkki partei püüdis kangelaspolgu tuntusest kasu lõigata, ei tähendanud see, et polgu ja partei vahel oleks võimusuhteid olnud. Rahvuskorpust saatis valimistel tagasihoidlik edu, nagu kõiki ülejäänud paremäärmuslikke kandidaate. Kuna viimaks lahkusid väeüksusest kõik, kes tundsid poliitilise karjääri vastu huvi, ei jäänudki sellele omaenda poliitilist programmi. Polk täitis vaid siseministeeriumi, aga mitte poliitikute korraldusi. Nii sai sellest tavaline Ukraina rahvuskaardi väeüksus.

Azovi brigaadil on omalaadne ja tõepoolest küsitav minevik. Ent 2022. aastaks polnud ta enam ammu paremäärmuslike vabatahtlike pataljon 2014. aastast. Selle asemel, et praegu kõnelda parempoolsusest või iseseisvatest gruppidest, on nüüd tegu üksikute sõduritega. Sõduritel võib parempoolseid veendumusi olla, aga kohusetäitmisel juhinduvad nad kõrgemate ülemuste korraldustest, mitte ei aja isiklikku poliitikat.

Kui palju on rahvuslus muutunud alates 24. veebruarist 2022?

Mitte üksnes Ukrainas, vaid terves läänemaailmas on nii arusaamine rahvuslusest kui ka suhtumine sellesse alalises muutumises. Ukraina rahvuslus püüab riiki päästa genotsiidist, mille on valla päästnud impeeriumipüüdlustega Venemaa. Selles mõttes on Ukraina rahvuslus elusid päästev jõud – kui poleks rahvuslust, siis mille nimel asuksid inimesed relvile ja kaitseksid kodumaad?

Kui Austria-Ungari impeerium 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses murenes ja kokku varises, ei õnnestunud ukrainlastel erinevalt naaberrahvastest oma riiki luua ja alles hoida. Ukraina alles tegeleb sellega, mida teised Euroopa rahvad saavutasid aastakümnete eest – loob rahvusriiki. Ukraina rahvuslus on Ukrainas „headuse jõud“, eriti kui arvestada, et käsil on kaitsesõda Venemaa genotsiidi-imperialismi vastu.

Ukraina alles tegeleb sellega, mida teised Euroopa rahvad saavutasid aastakümnete eest – loob rahvusriiki.

Peaaegu iga ukrainlane usub tänapäeval, et Ukraina peaks olema suveräänne iseseisev riik. Selles tähenduses on igaüks rahvuslane. Kui arvesse võtta kahtlasemaid aspekte, siis tuleks võib-olla kõnelda „marurahvuslastest” – s.t. inimestest, kes heidavad liberaaldemokraatliku konsensuse kõrvale. Praegu on neid isikuid raske märgata. Raske on otsustada, kuidas sõda on neid muutnud, kuna nad on hõivatud Ukraina ellujäämise eest võitlemisega. Ilmselt arvavad ka nemad paljudest asjadest teisiti. Ent praegu on need inimesed sõjaväes ega kirjuta esseesid või manifeste.

Terrorismiuuringuis peetakse võõrvõitlejaid grupiks, kes tekitab vastuvõtvale ühiskonnale tohutuid riske oma sõjakogemuse, psühholoogiliste traumade ja oskusega teisi inimesi välja õpetada. Alates 2014. aastast on kummalgi pool olnud võõrvõitlejaid või vabatahtlikke, nagu neid nimetab spetsialist Kacper Rękawek. Ta väidab, et inimesed, kes 2014.–2021. aastal võitlema läksid, olid rahvusradikaalid. Mida neist kohapeal arvatakse?

Mina ei jaga arvamust, et võõrvõitlejad või vabatahtlikud tähendavad vastuvõtvatele ühiskondadele ohtu. Empiirilisi tõendeid lihtsalt pole, et (Ukrainas viibinud) vabatahtlikud oleksid päritolumaades terrorismiohtu põhjustanud. Ilmselt ei tohiks unustada, et julgeolekuteenistused jälgivad inimesi, keda on alust kahtlustada. Igatahes pole me täheldanud, et Ukrainas sõjakogemuse hankinud isikud oleksid põhjustanud kuritegevuse või terrorismi järsku tõusu isegi siis, kui nad on võidelnud Venemaa poolel.

Pole empiirilisi tõendeid, et Ukrainas viibinud vabatahtlikud oleksid päritolumaades terrorismiohtu põhjustanud.

Ilmselgesti tuntakse tänulikkust nende suhtes, kes võitlevad Ukraina eest. Paljud näiteks on saabunud Gruusiast. Peaksin lisama, et võitlejate koguarv pole eriti suur. Siiski asutas Ukraina valitsus aegsasti võõrleegioni, mis võttis oma ridadesse teiste riikide kodanikke (sealhulgas vabatahtlikke NATO liikmesmaadest).

Rękawek on toonitanud, et 2014–2021 olid võõrvõitlejad Ukrainas ideoloogilise motivatsiooniga. Seevastu on praegu Ukrainas aktiivne vaid väike hulk paremäärmuslasi ning kaugelt enam on nii-öelda „murelikke maailmakodanikke”. Kuidas nii?

Inimeste motivatsioon on väga erisugune: ideoloogilised või mitteideoloogilised veendumused. Poliitilisel tegevusel võib samuti olla isiklikke põhjusi. Ühed on lihtsalt seiklushimulised. Teisi kutsub sõtta adrenaliin. Ma tean, et isegi Vene poolel on motivatsioon väga isesugune. Ühed astuvad väkke, kuna nad usuvad Vene impeeriumi. Teised lähevad sõtta, kuna see annab tähenduse nende elule, mis muidu on mõttetu.

Eestist pärit vabatahtlikke on teadaolevalt mõlemal poolel, ehkki nende hulk on väikene. Kinnitatult hukkus vabatahtlikest esimesena Ivo Jurak 7. märtsil. Ta oli saanud sõjakogemuse Afganistanist ja hiljem töötas kaitsevaldkonnas, aga oli seadusega veidi pahuksis. Avalikkuse tähelepanu on pälvinud ka üks teine Eesti vabatahtlik, kellel on samuti olnud oma probleemid õiguskaitseorganitega. Ta peab Ukraina toetamist võimaluseks kunagisi vigu heastada. Kas need on erandid või osa mustrist?

Minu arvates osa mustrist. Kui võõrvõitlejate nähtust uurida, tuleb alustada nende elu tundmaõppimisest. Loevad nende isiklikud valikud. On inimesi, kes satuvad sõdadest hasarti ning siirduvad ühest konfliktist teise. Adrenaliin ja vägivald on neile uimastid. Ideoloogiast lähtuvatel inimestel esineb sedasama tendentsi isegi siis, kui nad väidavad, et kaitsevad oma kodumaad või läänemaailma. Nii mõistuspärastavad nad väga individuaalset eluvalikut.

Enne 2022. aasta veebruari võitles Ukraina poolel ka üksikuid Vene äärmusparempoolseid. Paremäärmuslikud rühmitused on sõja suhtes avaldanud vasturääkivaid seisukohti. Ühed pooldavad Kiievi, teised Moskvat, mõned on ka meelt muutnud. Nende rahvuslaste hulgas on olnud rootslasi Ukraina poolel ja itaallasi niinimetatud separatistlikul poolel. Saksa AfD on avalikult vastu nii Ukraina toetamisele kui ka Venemaale sanktsioonide kehtestamisele. Mida saab öelda teiste erakondade või liikumiste kohta?

Enamik Vene parempoolseid aktiviste toetab Venemaad, mitte Ukrainat. Suhteliselt väike arv Vene äärmusparempoolseid aktiviste otsustas siiski juba enne eelmise aasta veebruari võidelda Ukraina eest. Neid innustas idee võidelda Putini režiimi vastu – kodumaal polnud see võimalik, kuna Putini-vastaseid paremäärmuslasi represseeriti.

Äärmusparempoolsed liikumised Euroopas on Vene-Ukraina sõja küsimuses kolmeks lõhenenud. Esimene rühm on Vene tegevusest küll vapustatud, aga ei pea seda enda sõjaks. Nemad näevad nii venelasi kui ka ukrainlasi kas valgete või valgete kristlastena. Nende arvates põhjustasid sõja kas „globalistlik eliit” või „juudid”, kes petsid „valgeid rahvaid” üksteise vastu võitlema. Seepärast ei tohiks nemad – äärmusparempoolsed – toetada kumbagi poolt. Muidu läheksid nad kaasa „juutide globalistliku vandenõuga”.

Eestis ja sarnastes riikides võivad lood olla ajaloolistel põhjustel teistsugused, aga Lääne-Euroopas paremäärmuslased üldiselt välispoliitikast ei hooli.

Teist rühma esindavad mõõdukalt paremäärmuslikud parteid. Mõne aasta eest suhtusid nad Venemaasse üpris sõbralikult, aga nüüd on end Kremlist distantseerinud. Näiteks Marine Le Peni juhitav^[1] Rahvuslik Ühendus Prantsusmaal võib endiselt korrata üksikuid Vene propagandanarratiive, aga pole üldiselt enam Putini suhtes nii sõbralik. Matteo Salvini Lega, keda Itaalias tunti Kremlit pooldavate seisukohtade järgi, püüab samuti Putinist lahku lüüa. Põhjused on eeskätt taktikalised: avalik Vene-meelsus on praegu tabu arvukatele eurooplastele, sealhulgas poliitikuile, kes soovivad valimistel võitjaks tulla.

Selle rühma jaoks on selge, et Kremli-meelsed vaated ei too enam nii heldelt kasu. Alates 2022. aasta 24. veebruarist on Venemaa muutunud toksiliseks, nii et seosed Venemaaga võivad reitingutele hukatuslikult mõjuda. Seda oli näha eelmisel aastal Prantsusmaa presidendivalimistel, kui Le Pen oli piisavalt arukas, et juba päev pärast sõja eskalatsiooni end Kremlist distantseerida. Äärmusparempoolne rivaal Éric Zemmour mõistis Vene agressiooni hukka alles hiljem. Viivitus läks talle rohkesti populaarsust maksma.

Kolmandas grupis tugevnesid paremäärmuslike erakondade, nagu Saksamaa Alternatiivi (AfD) Venemaad pooldavad hoiakud pärast suure sõja algust veelgi. Väga mitmekesise riigina leidub Saksamaal valijaid, kes peavad Venemaad Nõukogude Liidu järglaseks. Sääraseid meeleolusid on eriti märgata endisel Ida-Saksamaal, kus toetus AfD-le on samuti tugevam. Erakond pole valmis Vene-meelsusest loobuma, kuna minetaks muidu rohkesti valijaid. AfD, kes praegu on Euroopas suurim Vene-meelne äärmusparempoolne erakond, ei muuda keskpikas perspektiivis kurssi.

Kas need kolm strateegiat – neutraalsus, koostöö, distantseerumine – jätkuvad? Mida toob tulevik? Kas saabub tüdimus?

Paremäärmuslikud parteid ei võta tavaliselt rahvusvahelisi suhteid tõsiselt. Nende ideoloogia ja põhimõtted keskenduvad pigem sellele, mis toimub oma riigis ja kogukonnas. Seepärast ma ei oota tohutuid nihkeid, kui vastavates riikides ei muutu avalik arvamus. Kui sellised erakonnad märkavad, et soodsam on Moskvasse sõbralikumalt suhtuda, siis nad muudavad meelt. Avalik arvamus määrab tugevasti, mida äärmusparempoolsed rühmitused taotlevad või edendavad. Eestis ja sarnastes riikides võivad lood olla ajaloolistel põhjustel teistsugused. Lääne-Euroopas paremäärmuslased üldiselt välispoliitikast ei hooli.

Eelmisel aastal pelgasid arvukad vaatlejad, et avalik arvamus Euroopas pöördub Venemaa suhtes jälle leebemaks, sest inimesed väsivad sõjast ja igatsevad turvalisemaid aegu. Ent seda ei juhtunud. Äsjased küsitlused näitavad, et eurooplased soosivad endiselt Ukraina toetamist ja sanktsioone Venemaale. Ehkki tüdimust mõnevõrra leidub, pole Euroopa üldsus Venemaa suhtes sõbralikumaks muutunud ja poliitikud samuti mitte.

---

[1] Alates novembrist 2022 on partei esimees Jordan Bardella. Praegu juhib Marine Le Pen üksnes Rahvusliku Ühenduse fraktsiooni Prantsuse Rahvuskogus. (Tõlkija.)