august 12, 2008

Anno Domini 2009 – sajand ilma Martensita

Kultuurilooliselt Friedrich Fromhold Martensile (1845–1909) mõeldes.

Kultuurilooliselt Friedrich Fromhold Martensile (1845–1909) mõeldes.


Peeter Järvelaid

Anno Domini 2009 – sajand ilma Martensita

Kultuurilooliselt Friedrich Fromhold Martensile (1845–1909) mõeldes.

Rääkides kultuurikihist meie rahvusvahelise õiguse tegemistes, meenub põllumehe tarkus, et sõnnikut tasuks panna selle kapsa peale, mis sel maalapil hästi kasvab. Kuid kultuurikihi kasvatamine nõuab hoolt ja pidevat hoolitsust, et meie poolt harimisele võetud põld sööti ei jääks. Lisaks rahvusvahelise õiguse huvilistele ja neile, kes selle valdkonnaga tegeldes isegi leivaraha teenivad, vajab iga eriala tippe, kelle poole oma tegemistes järgnevad põlved joonduda saaksid.
Me võime uhked olla, et Eestimaa pinnal tegutsevatel rahvusvahelise õiguse spetsialistidel ei peaks heal tasemel eeskujudest puudu tulema. Viimastel aastatel on Eestimaaga seotud rahvusvahelise õiguse professoreid tutvustanud inglise keeles dr Lauri Mälksoo (August von Bulmerincq (1822–1890), Carl Bergbohm (1849–1927), Vladimir Grabar (1865–1956), Ants Piip (1884–1942), Abner Uustal (1915–1985)).
Samas pole ilma Friedrich Fromhold Martensita meie ajaloopilt terviklik. Martensi kirjutatust on eesti keelde tõlgitud tõesti vaid imepisike murdosa. 87 aastat tagasi tegi sellega algust tulevane Eesti Vabariigi kindralleitnant Nikolai Reek (“Sõda ja õigus ning Sõda ja seadus” /F. Martens; tõlgitud kindralstaabi polk. Nikolai Reek’i redaktsioonil. Tallinn: Sõdur, 1921. – 45 lk. Uustrükk Acta Societatis Martensis 2006).
Ehk pole me päris hästi aru saanud, miks jaapanlased, kes end suure Hiina naabrina nii pisikesena tunnevad, pidevalt kõik maailmas leiduva ka rahvusvahelise õiguse alal oma keelde tõlgivad. Ikka selleks, et oma kultuurikihti kasvatada ja seeläbi suurearvulise kultuurikandjatega kultuuri kõrval ellu jääda. Martensi tähtsamad tööd on jaapanlastele emakeeles tudeerimiseks olemas. Eestlane peab oma kaasmaalast ikka emakeelest kaugete keelte kaudu endale selgeks tegema. Kõige selgem ja oma kultuuri sulanduv arusaamine tuleb aga siis, kui saame olulisi tekste lugeda ja nendes sisalduva üle järele mõelda oma emakeeles.
Seda enam peaks sellele mõtlema tulevikus, sest nagu väidab eestlasest Londoni Ülikooli Kings College`i rahvusvahelise õiguse professor Rein Müllerson, ei olnud Friedrich Fromhold Martens mitte ainult kõige tuntum eesti soost rahvusvahelise õiguse spetsialist (mida ta oli iseenesestmõista ka), vaid Martens oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse üks tuntumaid rahvusvahelise õiguse asjatundjaid üleüldse (Acta Societatis Martensis 1/2005). Rein Müllersoni tasub kuulata, kui ta rõhutab, et Martens on ainuke rahvusvahelise õiguse spetsialist, kelle kuju on Haagi rahvusvahelise kohtu hoones. Haagi Rahupalee on aga koht, millest ei saa ka täna üle ega ümber keegi, kes tahab rahvusvahelise õigusega tipptasemel tegelda.
Martens kui Haagi rahukonverentside kangelane
Möödunud 2007. aastal meenutati maailmas, et sajandi eest ehk 1907. aasta oktoobris lõpetas oma töö Haagi teine rahukonverents, kus üheks keskseks kujuks oli eestlasest diplomaat ja jurist Friedrich Martens. Täna on kõigis rahvusvahelise õiguse ja diplomaatia ajaloo ülevaadetes kirjas, et juulikuu keskel 1907 kogunesid Haagi linna rüütelkonna hoone uhkesse saali 35 riigi esindajad.
Kutsed Haagi teisele rahukonverentsile saatis laiali Hollandi kuninganna Wilhelmina, kuid oluliseks eestvedajaks loeti energilist USA presidenti Theodore Roosevelti, kes koos Venemaa keisri Nikolai II-ga olid selle taga, et riikide esindajad Hollandisse kohale tulid. Venemaad ei saanud mängust välja jätta, sest just tema oli selle konverentsi nimel nii palju tööd teinud.
Kokku tulnud diplomaadid mäletasid hästi 1874. aasta Brüsseli konverentsi, kus Venemaa esindajaks oli olnud veel 20ndates eluaastates diplomaat ja rahvusvahelise õiguse eriteadlane, eestlane Friedrich Fromhold Martens. Martens oli konverentsile välja pakkunud konventsiooni projekti, millega taheti sõlmida rahvusvaheline kokkulepe, mis paneks sõjaliste konfliktide lahendamisele mingid üldtunnustatud õiguslikud raamid. Martensi ideeks oli kujundada rahvusvahelises õiguses edaspidi kehtivad sõjapidamise reeglid ja tavad. Martensi ideed kuulati, kuid riigid ei tõtanud seda ratifitseerima.
Seejärel lootis Venemaa väga palju Haagi esimesest rahukonverentsist (1899), mis kutsuti kokku Nikolai II initsiatiivil. Oli lootus, et 29 riigi esindajad jõuavad kokkuleppele relvastuse vähendamise osas, aga kindlasti loodeti, et luuakse alaline vahekohus, mis hakkaks tegelema relvastatud konfliktide rahumeelse lahendamisega. Rahvusvahelistes suhetes on vaja omada kannatlikkust ja seda mõistis ka Martens, kel oli konverentsil juhtiv osa, eriti sõjapidamise reeglite väljatöötamisel.
Haagi esimene rahukonverents oli omakorda vaheetapp juuli keskpaigast 18. oktoobrini 1907 peetud Haagi teise rahukonverentsini, mis jäi Martensile viimaseks. Kaks aastat hiljem katkes eestlaste läbi aegade suurima juristi elutee.
Martensi klausel
Haagi kokkulepete all tuleb mõista tervet rida konventsioone ja lisaprotokolle, kuid oluline on teada, et juba 1899 lepiti kokku sõja tavasid määrav konventsioon, mis vaatamata 20. sajandi sõdade suurele julmusele siiski muutis sõtta kaasatud isikute olukorda veidigi selgemaks ja kaitstumaks. Rahvusvaheline kokkulepe Alalise Vahekohtu loomise kohta saavutati Rahupalees, mida peetakse Haagi üheks sümboliks. On huvitav teada, et rahupalee ehituseks miljardär Andrew Carnegie’lt raha hankimisel olid otsustavaks kaalukeeleks just Martensi diplomaadioskused.
Ilma Haagi konverentside otsusteta poleks ilmselt ka Rooma statuuti ega 2003. a tööd alustanud Rahvusvahelist Kriminaalkohut. Teise maailmasõja järel sõjakurjategijate üle peetud protsessidel Nürnbergis, Tokyos ning isegi Helsingis kaaluti sõja ajal tehtut Haagi 1899. ja 1907. aasta konventsioonides kirjapanduga. Nende konventsioonide filosoofilise aluse rajas nn Martensi klausel (1899), millest kõige laiema tõlgenduse juures on saanud üks humanitaarõiguse aluspõhimõtteid rahvusvahelises õiguses üldse. Martensi mõtte selgemaks tegemisel 21. sajandi kontekstis kajastub see ehk kõige kontsentreeritumalt Haagi teise rahukonverentsi neljanda konventsiooni artiklis 22, mis ütleb, et sõdijatel ei ole piiramatut õigust vaenlasele kahjutegemise abinõude valikus. Martensi klausli tõlkis professor Ants Piip 1927. aastal eesti keelde nii: “Täieliku sõja seaduste kogu väljaandmiseni on kõrged lepinguosalised pooled heaks arvanud konstateerida, et juhtumustel, mis mitte pole ette nähtud nende poolt vastu võetud korraldavates määrustes, elanikud ja sõdijad jäävad rahvusvahelise õiguse kaitse ja võimupiirkonna alla niivõrd, kui need järelduvad tsiviliseeritud rahvaste vahel maksvatest tavadest, humanitaarsetest seadustest ja avalikust õigustundest.”
Martensi klausel sai preambulaks nii 1899. kui 1907. aasta Haagi konventsioonidele, samuti 1949. aasta Genfi kokkuleppele ja selle 1977. aasta lisaprotokollile jne. Isegi Maailma Looduskaitseorganisatsioon (IUCN) laenas oma 2000. aasta Ammanis vastu võetud loodushoiu miinimumstandardi preambulaks ikka sama Martensi klausli.
Nobeli rahupreemia kandidaat eestlane Martens oli seega väga oluline rahvusvahelise õiguse ekspert 20. sajandi alguse maailmas. Tema staatust näitas ka see, et aastatel 1901–1908 oli ta pidevalt esitatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks ja 1902. aastal oli ta peafavoriit. Nobeli preemia jäi Martensil saamata ilmselt vaid tema liialt varase elutee lõpu tõttu.
Kuid tuleb aru saada ka üldisemast – 20. sajandi alguses omasid ühiskonnas enam mõju ikka need, kes esitasid küll ebarealistlikke, kuid atraktiivselt kõlavaid ideid (näiteks sõdade kaotamine üldse). Haagi rahukonverentsi osa loetakse rahvusvaheliste suhete valdkonnas sedavõrd oluliseks, et kuigi 1915. aasta konverents jäi sõja tõttu ära, olevat just Haagi konverentside idee olnud aluseks, et suure sõja järel loodi Rahvaste Liit.
2003. aasta suvel Pärnus peetud Martensile pühendatud rahvusvahelise õiguse alasel seminaril rõhutas Haagi kohtu president leedi Rosalyn Higgins, et täiesti uue tähenduse on omandanud Martensi kuulsa rahvusvahelise õiguse õpiku pealkirjas toodud “tsiviliseeritud riigi” mõiste, mida 20. sajandil püüti isegi šovinistlikuks ja rassistlikuks tembeldada.
Martensi määratluse järgi “tsiviliseeritud riikide ühiskonna liige on konkreetne riik üksnes siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd selles riigis inimisiku võõrandamatud inimõigused on teoreetiliselt ja tegelikult kaitstud. Kus ta moraalses ja juriidilises mõttes asetseb, seda ei määra tema paraadide täiuslikkus, tema suurtükkide laskeulatus ega ta drednootide soomuse paksus. Konkreetse riigi rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse ainus tõeline kriteerium on inimese eneseteostamisvõimaluste maht, reaalsus ja puutumatus selles riigis…” Higginsi arvates tuleb lõpetada Martensi halvustamine või eiramine ja selgelt tunnistada, et ka 21. sajandil tuleb riike nimetada tsiviliseerituks (nende suurusest ja majanduslikust võimsusest olenemata) vaid siis, kui nad on ise nõus oma käitumisele seadma õiguslikke ja moraalseid piiranguid. See Higginsi mõte vääriks nimetamist Pärnu deklaratsiooniks.
Jaan Krossi käeviibe F. F. Martensile
Pidades 1974. a ettekandeid Torontos ja New Yorgis teemal “Ajalooainelisest kirjandusest Eestis”, viitas Kross Lion Feuchtwangerile, kes olevat hinnanud ajalooliste romaanide taset nii, et vaid ehk kaks protsenti kirjutatust väärib tähelepanu (Feuchtwanger mõtles maailma huvi). Kross püüdis leida seda maailmale huvitavat ajaloolist romaani ka Eesti kirjandusest ja tõdes, et mingi tähelepanu pälviv ajalooline romaan peaks Eesti kirjanduses Feuchtwangeri matemaatika alusel leiduma, aga “maailmakirjandusliku tähelepanu tasandil meil seda esialgu siiski ei leidu”.
Krossi jaoks sai tema loomingulise tippaja ajalooliseks kirjanduseks kirjandus, mis ammutas valdavalt rahvusliku ajaloo ainet ja tegi seda tagantpoolt kirjutaja enese ja tema põlvkonna mälupiiri. Olgu siinjuures märgitud, et näiteks Jaan Krossi üks õpetajaid ja hilisemaid kolleege ülikoolis professor Leo Leesment (1902–1986) määratles praktiliselt samuti õigusajaloo uurimise piirid, millega “tasub ehk teiste sõnadega saab kodu-Eestis õiguse ajalooga uurimisel tegelda”.
Jaan Kross oli oma valikud teinud ja need valikud end edaspidi ka täielikult õigustasid. Just personaažkirjanduse alla viidavad Jaan Krossi romaanid “Kolme katku vahel”, “Keisri hull”, ”Vastutuulelaev” ja “Professor Martensi ärasõit”on teosed, mis realiseerisid kõige paremini tema loojaambitsiooni ja suutsid kõige selgemalt küündida üle “maailmakirjandusliku tähelepanu tasandi”. Jaan Kross saavutas nende romaanidega kirjandusliku taseme, mille autorid mõnigi kord on pärjatud Nobeli kirjandusauhinnaga.
Muuseas Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis asuvas Euroopa õiguse ajaloo instituudis peavad rahvusvahelise õiguse ajaloo doktorantiderühma noored teadlased seda Krossi Martensi-raamatut erialaeksamiks tingimata lugema. Seetõttu võib kindel olla, et nad viivad laia maailma teadmise sellest, “et Pärnus on olemas Gartenstrasse 10 kollane maja” – kuulsa Martensi suure rahutegija kodu. Ning kui nemad kord professoriametit peavad, siis tulevad juba nende õpilased Pärnusse seda imelist ja müstilist Gartenstrasset otsima.
Mul on tunne, et vahel unistas Jaan Krosski ehk sellest, et olla veel noor tudeng ja omada võimalust töötada oma kirjatööde kallal näiteks Martensi majas.
2003. aastal käis seda “Gartenstrasse” maja vaatamas tänane Haagi kohtu president leedi Rosalyn Higgins, sest tema oli Jaan Krossi romaani samuti mitte lihtsalt lugenud, vaid väga ja väga tähelepanelikult lugenud. Kui Kross ise kirjutas, et ajalooliste romaanide tase on kuidagi seotud ka antud valdkonna ajaloo uurimise tasemega, siis tema looming tema personaažkirjanduse alal andis vähemalt F. F. Martensile pühendatud romaani näitel üpris laia rahvusvahelise vastukõla.
2009. a Martensi aastaks
Kui meie presidendile otsitakse vahel lausa ajakirjanduse vahendusel sõnumit, mida maailmale öelda, siis siin võiks F. F. Martensi aasta algatamisega üks tõsine teema üles võetud olla. Eesti võiks olla initsiaatoriks rahvusvahelisele Martensi aastale. Siin oleks hea võimalust kasutada, sest sel juhul saaksime me teha ka Venemaaga midagi rahvusvahelisel areenil koos.
Osaliselt kindlasti Jaan Krossi kuulsa romaani mõjutuse tõttu on F. F. Martensi mälestus Venemaal hoitud ja näiteks Venemaa Teaduste Akadeemia annab välja Martensi auhinda. Kindlasti tasuks Martensi mälestuse jäädvustamisele mõelda ka Pärnus, sest varsti möödub sajand ajast, kui Postimees teavitas 1909. aasta suvel oma lugejaid: “Prof. Martens, endine rahvusvahelise õiguse professor Peterburi ülikoolis ja välismaiste asjade ministeeriumi alaline liige, on, nagu telegramm teatab, 7. skp. Valga jaamas ära surnud. Kadunu oli rahvuse poolest eestlane.”
Nii lühike ja kodukootult madalalennuline oli see sõnum, mida Postimees luges vajalikuks kaasmaalastele teatada. Samas brittide Times teavitas maailma, et surnud on “suur rahuehitaja”.
Sajand pärast professor Martensi viimset rongisõitu Pärnust Valka oleks meil aeg ka Maarjamaal järele mõelda, mida tähendas ja tähendab ka täna maailmas ühele eestlasele olla suur rahuehitaja keerulisel sajandil. 21. sajandil võiksime Eestis leida koha, kuhu kirjutada Martensi tsiviliseeritud riigi mõiste – mitte ainult eesti keeles, vaid ka nendes keeltes, millesse tema kuulus rahvusvahelise õiguse õpik on näiteks tõlgitud (vähemalt üheksa keelt). Kas võiks sellele koha leida ka meie välisministeeriumi seinal Tallinnas? Õnneks on täna meil veel veidi aega seda kaaluda. Või sobib see kõik paremini Pärnusse? Pärnu ei saa aga kindlasti 2009. aastal Martensi mälestuse jäädvustamisest mööda minna. Pärnus Aia tänavas üles kasvanud professor Leo Leesment meenutas, et kõik tänava jõnglased teadsid 1909. aastal, et suviti elab siin väga kuulus härra Martens, kes räägib eesti keeltki. Leesment rääkis ka Pärnu poiste omaaegsest lemmiktegevusest – vaadata sadamasse tulevaid laevu ja ennustada lippude järgi, mis riigi laev siin randub. Ehk vaatas väike Martenski kunagi sõpradega neid laevu. Loodan, et Pärnu sadama omanikud lasevad teha poisipõnni pronkskuju, pannes selle kaile istuma. Sellise kriimulise Pärnu marakrati, kes vaatab unistavalt laevade poole. Maailma viivad ju edasi vaid need täiskasvanud, kelle sees pole marakratt surnud.