Angie astub lavale

Kui Saksa kristlikud demokraadid valisid aastatuhande vahetusel oma etteotsa esimese naise erakonna ajaloos, tundus see paljudele kahtlase väärtusega eksperimendina. Angela Merkelil polnud väliselt tõepoolest pea midagi ühist klassikalise CSU-CDU poliitikuga. Esiteks oli tegemist naisega, teiseks pärines Merkel Ida-Saksamaalt, kolmandaks oli ta protestant ning neljandaks lahutatud naine. Katoliiklikule Lõuna-Saksamaale oleks selline valik teoreetiliselt pidanud täiesti vastukarva olema. Ometi oli Merkelil partei vana kaardiväe ehk Helmut Kohli sedavõrd ühemõtteline toetus, et keegi ei julgenud talle vastu astuda. Mitmeltki juhtivalt kristlikult demokraadilt võis aga omavahelises vestluses kuulda, et ega see eksperiment kaua kesta. 2002. aasta Bundestagi valimistel ei lastudki Merkelit kantsleri kohale kandideerima, CSU-CDU esikandidaadi koha hõivas “klassikaline” kristlik demokraat, Baieri peaminister Edmund Stoiber.

Sellest aga jäi tol korral sotsiaaldemokraatide võitmiseks paraku väheks. Kuigi kristlikud demokraadid juhtisid veel mõni kuu enne valimisi arvamusküsitlustes võimsalt, suutis Schröder vahe tasa teha ning valimised – tõsi küll, ülinapilt – võita. See andis Merkelile uue võimaluse. Ilmselt olid paljud lootnud, et kantslerikandidaadi kohalt tõrjumine sunnib Merkeli solvununa poliitikast lahkuma. Paraku unustati, et Ida-Saksamaa karmides tingimustes üles kasvanud Merkel oli harjunud võitlema ning mitte alla andma. Opositsiooni liidrina Bundestagis suurendas ta tasa ja targu oma mõjuvõimu, tõustes 2005. aastal ühemõtteliselt oma erakonna kantslerikandidaadiks.

Valimislahingute anatoomia

Kantslerikandidaadiks saamine ei tähendanud siiski, et vaikne vastuseis Merkelile oleks lõppenud. See hakkas iseäranis kiirelt paisuma, kui selgus, et Merkel kavatseb esitada “ausa” valimisprogrammi ehk lugeda populaarsete lubaduste kõrval üles ka nende täitmiseks vajalikud ebapopulaarsed meetmed. Pahameel kasvas veelgi, kui Rolling Stonesi “Angie” kaubamärgi all kampaaniat tegev Merkel hakkas erakonnas kõrgematele positsioonidele tõstma nooremat radikaalselt meelestatud põlvkonda nagu rahandusministri kandidaadiks esitatud Paul Kirchhof, kes on kunagi väljendanud põhimõttelist toetust proportsionaalse tulumaksu ideele.

Selles otsuses on mitmed analüütikud näinud põhjust, miks CSU-CDU populaarsus langema hakkas. Tegelikult ei avaldanud Kirchhof esialgu kampaaniale erilist mõju. Kuigi kristlike demokraatide valimisprogrammis esitatud maksureformi võib vaadelda sammuna proportsionaalsema tulumaksu suunas, polnud proportsionaalse tulumaksu kehtestamisest selles sõnagi. Sotsiaaldemokraatide alustatud lausrünnak andis aga Merkeli ja Kirchhofi vastastele jõududele CSU-CDUs omakorda võimaluse neilt “vaip alt ära tõmmata”. Seda tehes unustati, et eelmistel valimistel oli Schröder kaotusseisust mitte ainult välja tulnud, vaid lausa valimised võitnud. Lühidalt öeldes hakkasid kristlikud demokraadid karu nahka jagama enne, kui nad selle maha olid lasknud.

Selline enesekindlus läks mõistagi kalliks maksma. Enne kui keegi jõudis aru saada, oli kampaaniameistrina tuntud Schröder kristlikele demokraatidele kannale astunud. Viimaste leeris ilmsiks tulnud lõhed ja ebakindlus “liiga radikaalse” Merkeli pärast torkas valijatele silma ning tõi kaasa toetuse vähenemise.

Ida-Saksamaa karmides tingimustes üles kasvanud Merkel oli harjunud võitlema ning mitte alla andma.

Nii jäi kristlike demokraatide võit valimistel oodatust napimaks. Sotsiaaldemokraate edestati küll nelja parlamendikohaga, kuid sellest ei piisanud ühemõtteliselt uuendusi teostava valitsuse moodustamiseks koos vabade demokraatidega. Ainsaks võimaluseks jäi “suur koalitsioon”, millesse pool aastat enne valimisi mõlemal pool suhteliselt arusaavalt suhtuti, kuid millest valimiskampaania käigus keegi kuulda ei tahtnud.

Valimistulemuste selgudes langes osa kristlikke demokraate eufooriast teise äärmusse – kuulutas valimised vaata et kaotatuks. See laskis Schröderil end valimiste võitjana reklaamida ning üle nädala segadust külvata.

Tegelikult oli siiski tegemist vaid pettumisega ebarealistlikult kõrgele puhutud ootuste tõttu. Kõigile võimalikele vigadele või tagasilöökidele vaatamata olid kristlikud demokraadid saavutanud Bundestagi valimistel selge võidu, mis andis neile mandaadi valitsuse juhtimiseks. Esimesest ehmatusest toibunud CSU-CDU rivistus kiiduväärt üksmeelega Angela Merkeli taha, surus oma toolist viimase võimaluseni kinni hoidnud Schröderi nurka ning saavutas Merkelile suure koalitsiooni liidrina koha kantsleritoolil.

Selle sündmuse erakordsus ning ajaloolisus pole praeguseks maailmas ilmselt veel kohale jõudnud. Esimest korda ajaloos on Saksamaal naissoost kantsler. Kuid see on veel väike asi, võrreldes sellega, et esimest korda on Euroopa ühe võimsama riigi eesotsas keegi, kes on elanud teispool raudset eesriiet ning teab seetõttu väga hästi, mida kujutab endast kommunism. Mingil määral on see võrreldav “poola paavsti” Johannes Paulus II asumisega Rooma katoliku kiriku etteotsa. Saksamaa eesotsas on nüüd ka inimene, kes ühe esimese Saksa liidukantslerina ei tea mitte ainult seda, kus Eesti asub, vaid ka seda, millega seal tegeletakse, ning kes tunneb isiklikult hästi mitmeid Eesti poliitikuid. Merkel on olnud ülimalt huvitatud ning lausa vaimustatud Eesti reformidest, see loob headele suhetele soodsa tausta.

Palju Merkel tegelikult teha saab?

Omaette küsimus on, milline on Merkeli tegelik mandaat ise muudatusi ette võtta. Majanduspoliitikas pole see nii suur kui loodetud. Maksureformi võib Merkel maha matta, kuigi ettevõtte tulumaksu ilmselt vähendatakse. Ka on loota, et oluliselt vähendatakse maksusüsteemi risustavaid erandeid, mis on võimalikule radikaalsele maksureformile tegelikult suurimaks tõkkeks. Saksamaa tulevikule kujunevad otsustavaks reformid tööturu regulatsiooni vähendamisel. Tegelikult teavad ka sotsiaaldemokraadid, et siin tuleb olukorda suuresti muuta. Küsimus pole seejuures mitte mingi anglosaksi mudeli rakendamises, vaid näiteks sellise tööturureformi teostamises, mille surus Taanis läbi endine sotsiaaldemokraatlik peaminister Rasmussen. Jah, paljuski just selle tulemusel jäi Rasmussen küll ametist ilma, kuid reform on andnud Taanile Lääne-Euroopa avatuima tööturu. Kui Merkelil õnnestuks Saksamaal midagi natukegi sellesarnast läbi viia, aitaks see riigi välja praegusest majanduslikust madalpunktist ning vähendada tööpuudust. See poleks aga oluline mitte ainult Saksamaale, vaid kogu Euroopale.

Küll võib aga eeldada, et tagasilöögi saab viimasel ajal propageeritud Prantsuse-Saksa majandusmudel Euroopas. Merkel kaldub eelistama anglosaksi liberaalsemat mudelit, mis tegelikult klassikalisest saksa sotsiaalsest turumajandusest nii väga ei erine. Paljuski järgivad seda mudelit ühel või teisel kujul ka sotsiaaldemokraatlikud Põhjamaad, kelle pühendumises heaoluühiskonna ehitamisele kellelgi kahtlust pole. Nii pöördub Merkel ilmselt tagasi varasemaid Saksa valitsusi nende värvist sõltumata iseloomustanud kriitilise hoiaku juurde ELi ühtse põllumajanduspoliitika suhtes. Samas ei maksa arvata, et Merkeli näol on tegemist poliitikuga, kes ei suuda rahvusvahelisel tasemel Saksamaa huve kaitsta. Suurbritanniale tehtud eelarvesoodustuste suhtes ajab Merkel kindlasti sama järeleandmatut poliitikat nagu Schröder.

Kui Merkeli sisepoliitilise mandaadi tugevust või nõrkust võib hinnata ainult aeg ehk see, mida suur koalitsioon Saksamaal tegelikult korda suudab saata, siis välispoliitilise mandaadiga on lood selgemad. Siin on pea kõik kommentaatorid ühel meelel, et Saksa välispoliitikat ootavad ees muudatused. See ei tähenda küll, et toimuma hakkaks midagi kardinaalset. Kindlasti ei saada Saksamaa oma vägesid Iraaki ega saa temast ka teistes küsimustes Ühendriikide “puudlit”. Samas on Saksamaa maailma poliitikas sedavõrd suur laev, et selle kursi isegi väike korrigeerimine võib kaasa tuua üsna olulisi muudatusi.

Suure laeva kursimuutused

Eeldatavasti leiavad need aset järgmistes küsimustes: esiteks, Saksamaa taastab oma koha transatlantilises koostöös Ühendriikide partnerina. Isiklikult väga head suhted Ühendriikide juhtkonnaga võimaldavad Merkelil Saksamaa positsioone tugevdada, mis lõpetab viimaseid aastaid iseloomustanud Suurbritannia monopoli suhetes Ühendriikidega. Ilmselt toob see kaasa ka Saksamaa senisest suurema aktiivsuse NATOs.

Teiseks, Saksamaa taastab oma koha Euroopa Liidus, loobub teda viimasel ajal iseloomustanud Prantsusmaa kannupoisi rollist. Kuigi Merkelil pole juhtivate Prantsuse poliitikutega just roosilised suhted, on koostöö Prantsusmaaga Saksamaale siiski sedavõrd vajalik, et mingit suuremat vastasseisu pole karta. Samas asub Saksamaa Euroopas ajama iseseisvamat poliitikat, otsides Kohh aegade kombel toetust Euroopa väiksemate riikide seast.

Mingil määral on Merkeli võimuletulek võrreldav “poola paavsti” Johannes Paulus II asumisega Rooma katoliku kiriku etteotsa.

Kolmandaks, Saksamaa taastab iseseisva poliitika Venemaa suhtes. Pole kellelegi saladus, et Merkel on Venemaa või vähemalt tema praeguse liidri suhtes tunduvalt realistlikumal positsioonil kui ametist lahkuv liidukantsler, kes pürgis Prantsusmaa initsiatiive järgides Pariisi-Berliini-Moskva telje loomise poole. See ei tähenda siiski, et Venemaa ja Saksamaa suhted peaksid halvenema hakkama – selleks on nad teineteisele liig vajalikud. Küll üritab Merkel suhteid Venemaaga arendada mitte üle Saksamaa ja Venemaa vahele jäävate riikide pea.

Neljandaks, Saksamaa taastab oma koha Kesk- ja Ida-Euroopas. Schröderi ajal puudus Saksamaal selge poliitika uutes liikmesriikides, mitmed Saksamaa sammud ja hoiakud tõid kaasa suhete halvenemise. Merkeli ajal leiab selles küsimuses aset selge muutus. Merkel on Kesk- ja Ida-Euroopa liidrite seas tuntud ja populaarne, mis võimaldab Saksamaal uutele liikmesriikidele tuginedes oma positsioone kogu Euroopas tugevdada.

Eesti võimalus

Eesti huvidest lähtudes võib tekkivat olukorda küllaltki soodsaks pidada. Küsimus on vaid selles, kuidas suudavad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kaasa arvatud Eesti, tekkinud võimalust kasutada ning Saksamaaga tõeliselt tihedad sidemed sõlmida. Selleks peaks Eesti Euroopas ajama senisest aktiivsemat ning sihikindlamat poliitikat, mis võimaldaks oma mõju maksma panna ning Euroopa arengut positiivses suunas mõjutada. Selliste sihtide seadmine võib tunduda küll utoopiliselt kõrge, väiksemate püstitamine viib meid paraku väikeste ja virisevate piiririikide hulka, keda teatakse Euroopas vaid seetõttu, et neil seal kuskil kaugel käib Venemaaga mingi jama.