András Rácz: Venemaa aeglane mürgistus

Eelmisel aastal samal ajal ootasime, et Ukraina vastupealetung algab kevadel või suvel. Nüüd tundub, et Venemaa sõjaline olukord on osutunud hoopis paremaks kui arvati, mis vähemasti osaliselt on nende majanduse teene. Millised tegurid Vene majanduse kerksuse ja kohanemisvõime taga jäid meil märkamata?

Mis puutub Vene majandusse tervikuna, siis tuleb tunnistada, et makromajanduslikul tasandil juhivad seda üpris aukartustäratavad professionaalid, nagu keskpanga esimees Elvira Nabiullina ja mitmed rahandusministeeriumi töötajad. Majanduse sujuv toimimine saavutatakse, aga igatahes kõrge hinnaga. See küll ei nõrgesta Venemaad otsekohe, vaid sarnaneb aeglaselt mõjuva mürgiga.

Vaatame kõigepealt Venemaa SKT andmeid. Aleksandra Prokopenko on toimuvat iseloomustanud sõjalise keinsianismina. Sellega, et kaitsetööstusse ja relvajõududesse suunatakse tohutuid riiklike ressursse, muuhulgas sõjaväelaste palga ja langenute peredele makstavate hüvitiste näol, tekitatakse ostujõudu. SKT näitajaid tõstavad nii ostujõu suurenemine kui ka sõjaline tootmine. Ent SKT hoidmine väga kõrgel – üllatavalt kõrgel – tasemel nõuab hiiglaslike riiklike vahendite pidevat juurdevoolu.

Tegur, mida me ei osanud ette näha, oli suurtükimoona sissevedu Põhja-Koreast.

Venemaa majanduse sujuva funktsioneerimise teine aspekt on USA dollarites tehtavad väljaminekud. Võiks meenutada, et enne sõda oli vahetuskurss 35-38 Vene rubla ühe USA dollari eest; praegu on see 85-93 rubla dollari eest. Põhimõtteliselt tähendab see, et inflatsioon sööb inimeste säästud ära. Kuni riik ekspordib USA dollarite eest naftat, aga riigi sees maksab palka rublades, näib kõik korras olevat. Paraku toimib see vaid lühikest aega. Moskva sõltub endiselt suures ulatuses välismaise tehnika impordist, mille vastu tahetakse USA dollareid. Seepärast avalduvad negatiivsed küljed keskmises ja pikas perspektiivis.

Kolmas aspekt on sõjalise keinsianismi piiratus. Kuna ressursse paisatakse heldelt riigikaitsesse, ei jätku neid infrastruktuuri, haridusse, keskkonnakaitsesse, kultuuri ega mujale. Lühikeses perspektiivis on see talutav. Ent keskmises ja pikas plaanis hakkavad kahjulikud tagajärjed kuhjuma ning tõenäoliselt viivad üheskoos mitmete etteaimamatute ilminguteni.

Üks tegur, mida me ei osanud ette näha, oli suurtükimoona sissevedu Põhja-Koreast. Põhja-Korea on Venemaale tarninud vähemasti 1 miljon mürsku. Koostatud on plaane, kuidas koostööd Pyongyangi ja Moskva vahel veelgi süvendada. Eelmise aasta kevadel ei suudetud seda avalikest allikatest küll välja lugeda.

Ehkki Venemaast on Iraani ja Põhja-Korea asemel saanud kõige rohkemate sanktsioonide all riik maailmas, on ta mitte üksnes vältinud oma majanduse kokkuvarisemist, vaid jätkanud sõjategevuse finantseerimist. Erinevalt Ukrainast ei pea ta laskemoona ja relvadesse säästlikult suhtuma. Kas sanktsioonid on üldse tõhusad?

Muidugi on sanktsioonidel mõju. Minu arvates polnud kunagi realistlik oodata, et Venemaa majandus variseb kokku. Pealegi võiks küsida, kas me tahame, et tuumarelvaga suurriigi majandus kokku variseks. Mina pole selles täiesti veendunud. Varingu asemel on realistlikum saavutada aeglast, aga pidevat mandumist. Praegu nii juhtubki.

Kõige värskem tõend on see, et 29. veebruaril kuulutas Venemaa valitsus, et juba 1. märtsist alates peatab ta kuueks kuuks täielikult bensiini väljaveo. Tõsi küll, erand tehti neljale liitlasriigile – Kasahstanile, Valgevenele, Kõrgõzstanile ja Armeeniale. Ülejäänud partnerriigid, kes Venemaa Föderatsioonist kütust importisid, said 29. veebruaril teada, et alates 1. märtsist ei saabu kuus kuud bensiinitarneid. Venemaa tegutses resoluutselt ega andnud partneritele tarne- ja impordiahelate ümbertegemiseks aega. Mootorikütuste eksport peatati just nimelt sanktsioonide tõttu.

Sanktsioonid põhjustavad Venemaa naftatöötlemissektoris tõsiseid probleeme: varuosade hankimine on järjest tülikam; hooldustsüklid nõuavad rohkem aega; rikked on järjest sagedasemad. Sanktsioonide tõttu on palju keerulisem parandada kahju, mille on põhjustanud Ukraina droonirünnakud. Kui Ukraina peaks oma rünnakutega jätkama, muutuvad sanktsioonide mõju aina nähtavamaks.

Kuna praegune Vene autoritaarrežiim on järjest monoliitsem ja paranoilisem, siis pole ma kindel, et majanduse tõeline kokkuvarisemine oleks soovitav.

Sanktsioonid avaldavad mõju. Pange tähele, millist sõjatehnikat on venelased lahingutandrile toonud: kaasaegseid tanke T-90 veel jätkub, ent enamus tanke pärinevad Nõukogude varudest, sest muud pole võtta. Vene relvajõud kasutavad lahingutegevuses üha enam Nõukogude päritolu tehnikat. Asi pole selles, et kõrgtehnoloogilisi relvi hoitaks mõneks muuks otstarbeks. Venemaal levivad jutud, et riik peab sõda üksnes poolikult ning kui Venemaa pingutab kõigest väest, saab kõik ruttu läbi. Ei, see pole tõsi. Venemaa annab endast juba kõik: seepärast näemegi sõjatandril 60-aastaseid tanke T-62 ja T-62M. Kui venelased suudaksid ühe kuuga toota 100 tanki T-90, siis seda kindlasti tehtaks ja saadetaks need rindele. Kuid venelased seda ei tee.

Sanktsioonid annavadki end lahinguväljal tunda. Sarnaselt majanduslike sanktsioonidega kujutavad tehnilised sanktsioonid endast aeglase toimega mürki. Tõeliseks mandumiseks kulub aega. Peame kannatlikud olema. Neile, kellele meeldiks varingut näha, tuleb üle korrata: kuna praegune Vene autoritaarrežiim on järjest monoliitsem ja paranoilisem, siis pole ma kindel, et majanduse tõeline kokkuvarisemine oleks soovitav.

Mis puutub pikaajalistesse tagajärgedesse, kas siis on Venemaa sõdimisvõimele tehtud korvamatut kahju? Kas Venemaa jaksab toota näiteks piisavalt lennukeid, et asendada neid, mida Ukraina on alla toonud?

Venemaa kaotusi analüüsides tuleb vahet teha asendatavatel ja asendamatutel kaotustel. Musta mere laevastiku suured pealveelaevad on asendamatud kaotused. Minu lemmiknäited on suured dessantlaevad Roputša klassist, millest Ukraina on suutnud neutraliseerida vähemasti neli. Venemaa neid dessantlaevu ise ei valmista, vaid need olid toodetud kommunistlikus Poolas – on äärmiselt ebatõenäoline, et Poola kunagi jälle Venemaale sõjalaevu tarniks.

Mõistagi kehtib sama raketiristleja Moskva kohta. Enamik uputatud laevu on Venemaa puudulike tootmisvõimsuste tõttu kas täiesti asendamatud või nõuab nende asendamine väga kaua aega. Sama käib Kilo klassi allveelaeva kohta, mis hävitati Sevastopoli kuivdokis. Teoreetiliselt on Venemaale Kilo klassist aluste tootmine jõukohane, aga kaitsetööstuses valitseb säärane tööjõupuudus, et selle allveelaeva asendamine on vaevalt prioriteetne.

Erinevus keskmise Vene sõjaväelase ja keskmise Ukraina sõjaväelase vahel suureneb pidevalt, kuna Ukraina saab läänest väljaõpet, varustust ja relvi.

Samuti asendamatute kaotuste hulka kuuluvad eelhoiatuslennukid Berijev A-50, millest Ukraina on juba kaks alla tulistanud ja mida Venemaal pole kunagi olnud eriti palju. Briti luure teatab, et Venemaal on alles viis sellist töökorras lennukit. Lennukeid A-50 ei toodetud suurel arvul isegi Nõukogude ajal. Peale selle, et Ukraina suutis kaks alla tulistada, kahjustasid Valgevene partisanid eelmisel aastal kolmandat. Nii lennukite kui ka meeskondade kaotus on Venemaale ülimalt ränk. Neid lennukeid toota ega neile uusi meeskondi välja õpetada pole kiirkorras võimalik. Avalikest allikaist ilmneb, et Venemaa pole suuteline kaotatud eelhoiatuslennukeid asendama.

Kui sõjatehnika järel kõnelda elavjõust, siis on Venemaa kaotanud tuhandeid ohvitsere ja kümneid tuhandeid allohvitsere – mehi, kes juhivad sõdureid lahingus. Majori või noorempolkovniku tõeliseks koolitamiseks kulub vähemalt kümme aastat. Ohvitseride asendamine on vägagi keeruline juba seepärast, et väljaõppeks on Venemaal abi saada üksnes Valgevenest. Samas on Valgevene armee Euroopas kõige väiksemate kogemustega, nii et valgevenelastelt on võimalik õppida üksnes relvade käsitsemise aluseid, vaevalt midagi enamat.

Muidugi kannab Ukraina valusaid kaotusi, ent sõjaväelaste väljaõppes saab ta pidevalt abi läänest, mis isegi suureneb. Erinevus keskmise Vene sõjaväelase ja keskmise Ukraina sõjaväelase vahel suureneb pidevalt, kuna Ukraina saab läänest väljaõpet, varustust ja relvi. Kes abistaks Venemaad? Seetõttu pean ma kogenud sõjaväelasi Vene poolele raskesti asendatavateks kaotusteks.

Vene relvajõud igast relvaliigist alles hoidma teatava miinimumi. Lihtsamini väljendudes ei saa nad oma viimast tanki Ukrainasse saata.

Läänes arvatakse sageli, et Venemaa kasutuses on ammendamatu Nõukogude arsenal. See pole tõsi. Alustagem tankidest. Neid on lihtne loendada, kuna enamasti on neid hoitud väljas. See tähendab, et tänu satelliitidelt tehtud fotodele saab nende arvukuse vähenemist hinnata. Vastavalt Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi andmetele sõjalisest tasakaalust („The Military Balance”) oli Venemaal enne sõda ligi 5500 konserveeritud tanki. Eelmisel aastal dekonserveeriti või reaktiveeriti 1100–1200 tanki. Muidugi pole kõiki konserveeritud tanke võimalik parandada, sest neid on aastakümneid väljas hoitud. Kui võtta aluseks praegune parandustööde kiirus – ligi 1200 tanki aastas –, siis see tähendab, et olemasolev tagavara lõppeb 3–4 aastaga isegi siis, kui iga konserveeritud tanki suudetakse remontida, mis ei vasta kindlasti tõele.

Praegust sõjatehnika väljalangemist takistab Venemaal tasa teha veel üks muutuja. Nimelt peavad Vene relvajõud igast relvaliigist alles hoidma teatava miinimumi. Lihtsamini väljendudes ei saa nad oma viimast tanki Ukrainasse saata. Nad ei saa oma viimast raketti Ukraina pihta lasta. Teatud võimeid on vaja alles hoida. Läviväärtus pole mulle teada – kas 10%, 15% või 20% –, aga kindlasti on see olemas.

Praeguse väljalangevuse juures pole kindel, kuidas Venemaa suudab sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Tagavara, mis paljudele tundub lõpmatuna, saab otsa. Ammendamatud pole isegi Vene sõjaväelaod. Samas tähendab see ühtlasi, et 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev. Tänu tšehhide mürsualgatusele on Ukraina suurtükivägi kahe kuu pärast paremas olukorras. Ent kuni nende mürskude saabumiseni kaotatakse üha enam territooriumi ja üha enam inimelusid saab hukka.

Kaitsepositsioone ei saa hoida ilma suurtükimürskudeta. Võtame Avdijivka näite. See oli peaaegu täiuslik kindlus: linna ümber laius kilomeetrite viisi lagedat maad. Ukraina suurtükiväele oli see sama hästi kui lasketiir. Venelastel polnud linnale lähenedes kusagile varjuda. Kuna ukrainlastel oli vaenlasi kerge tabada, kaitsesid nad linna tervelt üheksa aastat. Aga ilma laskemoonata suurtükid vaikivad. Venelased jõudsid vaid kahe nädalaga 10 kilomeetrit edasi. Praegu rajavad ukrainlased kaitseliini veehoidlate äärde, aga see pole sama, mis paljude aastate jooksul rajatud kaitseliin.

Tänu tšehhide mürsualgatusele on Ukraina suurtükivägi kahe kuu pärast paremas olukorras. Ent kuni nende mürskude saabumiseni kaotatakse üha enam territooriumi ja üha enam inimelusid saab hukka.

Kuni kahe kuu pärast saabub suurtükiväele uut laskemoona, kaotab Ukraina mõningaid maa-alasid. Ma ei taipa, miks Ukrainal polnud varupositsioone. Sõdurid, keda rindejoonel välja vahetatakse, ei saa praegu puhata ega taastuda, vaid nad kaevavad kaevikuid, valavad betooni, ehitavad kindlustusi jne. Kuna praegu tuleb venelastel lennata ilma A-50-te abita, peavad nende Suhhoi lennukid rindejoonele lähemale tulema – nad ei näe, kus on Ukraina õhutõrje, mis muudab neid haavatavaks. Paraku puudub ukrainlastel kaitse liugpommide KAB eest ning Venemaa on neid kasutanud suures koguses.

Venelaste kaotused on ülimalt rängad isegi nende standardite järgi. Ukraina andmeisse tuleb suhtuda ettevaatusega: mõne Kiievis tegutseva lääne eksperdi seisukohast on need arvud 15–20% tegelikust kõrgemad, aga muidu usaldatavad. Isegi, kui 20% lahutada, tähendab see ometi, et venelased on kaotanud üle 300 000 mehe. Seda on kohutavalt palju: näiteks Avdijivkas kaotasid nad päevas ühe pataljoni.

Kuidas nad suudavad sääraseid kaotusi kanda?

2022. aasta oktoobris olevat esimese mobilisatsioonilainega mobiliseeritud 300 000 meest, aga tegelikult 260 000. Eelmisel aastal suudeti värvata ligi 300 000 meest, kuna neile maksti head raha. Praegu tundub, et kuus värvatakse umbkaudu 25–30 tuhat meest. Kaotuste korvamiseks on sellest seni piisanud. Varem või hiljem lõppevad siiski otsa mehed, kes on valmis selle palga eest teenima, või nende kvaliteet langeb.

Ma ei naudi vaadata droonivideoid Vene väeüksuste hävitamisest, aga videotest on näha, et nende üksuste taktikalised oskused on tihtipeale nullilähedased. Kuigi mõned Vene väeüksused on tõepoolest head, käib enamikus üksustes värvatud sõdurite kvaliteet alla. Vene riik värbab mehi, viib läbi baaskursuse (sedagi mitte alati) ja saadab nad viivitamata rindele. Äsja hukkus värvatuist 40–60 tuhat. Lõpmata kaua ei saa nii teha: isegi, kui Venemaa suudab kaotusi arvuliselt tasa teha, läheb meeste kvaliteet alla. Ja kes neid sõdureid juhib? Kes on ohvitserid? Kes on allohvitserid, kes püüaksid oma mehi elus hoida? Nii saab mõnda aega tegutseda, aga mitte lõpmatult.

Kas venelastel on rohkem aega ja ressursse kui Ukrainal?

See sõltub ameeriklastest. Euroopa kaitsetööstus saab hoogu sisse, nii et teine poolaasta tuleb palju parem. Praegu tulistab Ukraina suurtükivägi päevas välja 1500–2000 mürsku. Kui seda arvu saaks suurendada 5000 lasuni päevas (s.t. 2–2,5 korda), siis jätkuks 800 000 mürsust viieks ja pooleks kuuks – see pole paha. Pealegi on lääne suurtükid täpsemad ja suurema tegevusraadiusega. Saksamaa on juba saatnud 120 000 mürsku nõukogudeaegsete suurtükkide tarvis. Tootmist suurendatakse igal pool.

Iga kahe-kolme nädala tagant külastab Teherani kõrgetasemeline Vene delegatsioon, et rakette paluda. Seni on antud eitavaid vastuseid.

Murekoht on õhutõrjeraketid. Kui Iraan tarniks Venemaale rohkesti ballistilisi rakette ning Venemaa kasutaks neid massiliselt, siis ei suudaks ukrainlased neid tõhusalt alla lasta. Selleks on võimelised vaid Patriotid ja arvatavasti IRIS-T; mõlemad süsteemid on kallid ja ukrainlastel on neid tõesti vähe. Hea uudis on, et Venemaa pole suutnud hankida, mida ta vajab. Iga kahe-kolme nädala tagant külastab Teherani kõrgetasemeline Vene delegatsioon, et rakette paluda. Seni on antud eitavaid vastuseid.

Miks?

Iraanlased ajavad hinda üles. Pealegi avaldab USA Iraanile nii otsest kui ka kaudset survet. Elame-näeme. Suurtükiväe mõttes paraneb Ukraina seis varsti tunduvalt. See ei tähenda ründevõimet territooriumide vabastamiseks, ent sellest piisab venelaste peatamiseks kasvõi mõneks ajaks. See on esimene samm.