Jäta menüü vahele
Nr 94/95 • Juuni 2011

Andes väärtustele kaalu

Oma väärtustest on põhjust kinni pidada nii põhimõttelistest kui ka pragmaatilistel kaalutlustest lähtudes.

Balti riigid on enda peal edukalt näidanud, kuidas kasutada väärtusi ja väärtuspõhiseid kontseptsioone, nüüd tuleks neil aga näidata, et nad mõtlevad seda tõsiselt ka siis, kui asi puudutab teisi. Seda on vaja seepärast, et Eesti, Läti ja Leedu pole enam kõigest objektid teiste inimeste kaalutlustes, vaid omaette subjektid. Nende riikide poliitikud ei pea enam mõtlema „Mida küll arvab Euroopa Liit?” või „Kuidas reageerib NATO?” (ehkki vanade reflekside tõttu nad seda sageli siiski veel teevad). Kõik kolm riiki kuuluvad nüüd mainitud organisatsioonidesse. Pole enam isegi mõtet küsida: „Aga mida arvavad vanad liikmesriigid?” Nii NATOs kui ka ELis ei kulge piir mitte vanade ja uute, vaid tegusate ja formaalsete liikmesriikide vahel.

Võtkem näiteks 17-liikmelise eurotsooni valitsemise. Eesti rahandusminister Jürgen Ligi istub laua taga, kus otsustatakse väljaostmisi, võlgade restruktureerimist ja uusi pangandusreegleid. Tema kõrval istuvad Slovakkia ja Sloveenia rahandusminister. Eesruumis ootavad erutatult asjaosaliste aruteludest uudiseid rootslased, taanlased ja britid kõrvu poolakate, tšehhide ja rumeenlastega. See on uus jõudude asetus, millega Euroopa (ega ka, ma usun, Eesti) pole veel lõplikult harjunud.

Need ei ole tehnilised küsimused. Eurotsooni keskmes seisavad väärtused: kõlblus ja usaldus. Kuidas peaksid ühisraha valitsevad inimesed jagama raskusi ja valu hooletute laenuvõtjate ja hooletute laenuandjate vahel? Kas nad hoiavad raha kõvana (riskides poliitiliste rahutuste ja majandusliku kokkuvarisemisega perifeerias) või pehmena (mis tähendaks varjatult miljonite süütute inimeste säästude röövimist)?

Samamoodi on NATOga. Kui palju verd ja vara on alliansi liikmesriigid valmis ohverdama, et pärssida Liibüa juhtide neimahimulist rünnakut omaenda rahva vastu? Kui see operatsioon õnnestub, on see printsiibi triumf, kui aga mitte, peab Realpolitik peenikest naeru. Kahekümne aasta eest olid Balti riigid väljaspool, mõeldes närviliselt, mida seesolijad peale hakkavad, kui Nõukogude Liit läheb Baltimaade iseseisvuspüüde tõelise mahasurumise teed. Nüüd on nad ise seesolijad ning seisavad silmitsi raske arvutusega, kus kaalukaussidel on tulemused ja vahendid.

Balti riigid ei ole kõigest otsuselangetajad mitmepoolsetes organisatsioonides. Nende käes on ka võim langetada laia kõlapinnaga ühepoolseid otsuseid. See ei ole päris uus nähtus: Läti seadis juba iseseisvuse taastamise järel sisse ametlikud konsulaarsuhted Taiwaniga, mis vihastas Pekingi võime. Välismaised analüütikud üritasid kõigest väest seda mõista: oli see külma sõja aegse solidaarsuse järelkaja, mil Balti riigid leidsid selliseid sõpru nagu Taipeis tegutsev Ülemaailmne Antikommunistlik Liiga? Kuidas see sobis kokku samalaadse sammuga Makedoonia puhul? Ja Läti tiivaripsutamine formaalselt sõltumatu apartheidiaegse Bophuthatswana bantustaniga? Tõde oli lihtsam kui teooriad: need sammud tulenesid vähestest diplomaatilistest kogemustest ja mõne Läti poliitiku isiklikest eelistustest ning juba mõne aasta pärast vajusid need ajalukku.

Kas Eesti juhid kohtuvad dalailaamaga, kui ta sel suvel siia sõidab?

Sedamööda, kuidas Balti riigid muutusid diplomaatilisel areenil kogenenumateks toimijateks, kadusid ka oskamatuse ja süütuse ettekäänded. Nagu ka (tegelikult mitte kunagi kuigi tõsiselt võetavad) nõrkuse ja sunnituse ettekäänded. Võtkem kas või Tiibeti küsimuse. Kas Eesti juhid kohtuvad dalai-laamaga, kui ta sel suvel siia sõidab? Ehkki Tiibeti juhti võetakse seniajani vastu Valges Majas ja ta kohtus 2007. aastal Angela Merkeliga, on ta Euroopa uutes demokraatiates leidnud üha vähem ametiisikuid, kes sooviksid temaga rääkida. Hiljutisel visiidil meie piirkonda kohtus ta ametlikult vaid Wrocławi linnapeaga – see on kena Poola provintsilinn, aga üsna kesine saak maailma ühele innustavamale poliitilisele ja vaimsele juhile.

Suhtumine Tiibetisse on Baltimaades alati olnud erisugune: Leedu on järjekindlalt ja julgelt toetatud tiibetlaste taotlusi, kutsudes dalai-laama 1991. aastal külla (ta oli esimene välismaine juht, kes esines Leedu parlamendi ees) ja saates talle järele lausa valitsuslennuki. Teised pole nii innukad olnud. 2001. aastal ei saanud Tiibeti juht kokku toonase Eesti presidendi Lennart Meriga (ja kohtus alles päris viimasel hetkel toonase peaministri Mart Laariga). Nüüd aga peaks selgroog sirgenema, mitte veel enam löntsi vajuma. Balti riigijuhtidel pole põletavat põhjust eelistada pragmaatilisust printsipiaalsusele. Kahekümne aasta eest võis vähemalt väita, et äärmiselt oluline on „Puna-Hiina” – nagu seda sageli kutsuti – võime mitte pahandada, sest nad võinuksid panna veto Balti riikide saamisele ÜRO liikmeks või asuda koos Venemaaga Balti riike survestama kodakondsus- ja keeleküsimustes.

Kahtlemata ärritaks kohtumine pühakliku budistiga ka praegu Pekingit, liiatigi võiks seda käsitleda äärmiselt ebamõistliku sammuna ajal, mil Hiina aktsiad tõusevad kogu maailmas. Kuid kulud oleksid halvimalgi juhul vaid finantsilised ning langeksid aega, mil Eesti ei pea enam kerjama iga hinna eest välismaist toetust. Realpolitik’i esindajad väidavad mõistagi, et Hiina on oluline vastukaal Venemaale, mis on jäänud siin piirkonnas esmavaldavaks julgeolekuohuks. See on teatavas mõttes õige: kui riiklik julgeolek esiplaanile seada, siis võib dalai-laamale öelda küll, et aega ei ole. Aga see sarnaneks pigem sellega, kui Venemaa pealetungile psühholoogilises sõjas vastataks Eesti ajakirjanduse “putiniseerimisega”: nii reedetaks põhimõtted, mis üldse tõidki vabaduse ja mida ju seepärast peaks kaitsma.

Seepärast oligi selleaastane teema „Andes väärtustele kaalu” Lennart Meri konverentsile nii tabavalt sobiv. Kunagi varem ei ole Balti riikidel ja eriti Eestil olnud luksust langetada oma otsuseid tingimustes, kus neid ei piira hädavajadus mõelda rahvuslikule püsimisele. Kui Eesti ka otsustab toetada Gruusiat või Moldovat nende tahte vastu, kes on valmis nad üksi jätma, võib ta maksta küll diplomaatilist hinda, aga jääb endiselt ELi, NATO, Schengeni, OECD, eurotsooni liikmeks. Kui Eesti otsustab alustada Venemaaga Poola-laadset „taaskäivitamist”, võib ta seda teha. Ta võib valida, kas kehtestada Valgevene suhtes väiksemad või suuremad sanktsioonid, kas tõugata jätkuvalt tagant või loobuda toetamast Venemaa Föderatsioonis elavate soomeugri rahvusvähemuste huve, kas kiita heaks, teha maha või lihtsalt sõnamulaga piirduda NATO Liibüa-operatsiooni puhul. Eesti võib üldse välispoliitikast loobuda (nagu Belgia) või siis asuda innukalt tegutsema kaugetes paikades, millest mitte keegi mitte midagi ei tea (nagu Norra). Ta võib olla vagatsev nagu Rootsi, peljatav nagu Soome või merkantiilne nagu Holland.

Lühidalt öeldes, väärtused lähevad korda võidukatel aegadel, kuid sama palju aitavad nad üle elada meeleheiteaega. Kui oled nõrk, loevad väärtused – sest muud valikut polegi. Põhimõtteline hoiak annab lootust, et teised koonduvad sinu taha: see kohutab vaenlasi ja rõõmustab sõpru. Äärmuslikel juhtudel võib loota kas või selle peale, et vähemalt ajalugu tunnustab sinu samme. See hoidis virgena tervet põlvkonda Nõukogude teisitimõtlejaid, kes ka ise enam ei uskunud, et nende võitlus ja ohvrid kukutaksid kurjuse impeeriumi, aga soovisid selgelt näidata, et vähemalt keegi püüdis vastu seista, mis ehk – nii nad lootsid – innustab tulevasi põlvkondi enamakski, võib-olla juba soodsamates oludes. Otto Tief ja tema ministrid usutavasti kahtlesid tõsiselt, kas pealetungiv Punaarmee austab nende valitsust, aga eestlased võivad praegu uhkust tunda, et sinimustvalge lipp lehvis kas või lühikest aega Toompea kohal pärast natsiokupatsiooni lõppu ja enne Nõukogude okupatsiooni taasalgust.

Nõukogude okupatsiooni ajal polnud neil, kes uskusid Balti riikide iseseisvusse, suurt millelegi muule toetuda kui idealismile ja printsiipidele. Realpolitik’i austajate elu oli palju lihtsam, peaaegu kõike võis õigustada pragmatismist lähtudes. Baltimaade puhul oli Lääne poliitikutel ja ametiisikutel üsna lihtne teha Balti küsimuse peale vuih-vuih ning tõrjuda see tülika ja segavana kõrvale. Erinevalt poolakatest polnud eestlasi, lätlasi ja leedulasi piisavalt palju, et häirida Kremlit või sundida piire ümber joonistama. Neil oli üksikuid toetajaid Suurbritannias ja Ameerikas. Poliitiline kasu puhtalt ärritava taktika jätkamisest oli peaaegu olematu. Nagu näitas kauplemine Helsingi lõppakti ümber, ei olnud lääneriikidel juhul, kui mängus olid suured geopoliitilised huvid, midagi selle vastu, et unustada oma Balti-poliitika tuum ehk Nõukogude anneksiooni mittetunnustamine.

Nii NATOs kui ka ELis ei kulge piir mitte vanade ja uute, vaid tegusate ja formaalsete liikmesriikide vahel.

Isegi kui sai selgeks, et Baltimaade iseseisvus pole mitte surnud, kippus suhtumine Realpolitik’i austajate seas Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel pigem jäigenema. Pragmaatilisest vaatevinklist tundus eluliselt tähtis keskenduda Mihhail Gorbatšovi positsioonide tugevdamisele Moskva vanameelsete vastu. See strateegia, kinnitasid poolehoidjad, sillutab teed kommunismi rahumeelsele kokkuvarisemisele maades, mis tõepoolest korda lähevad, näiteks Ida-Saksamaal. See kaotab tuumasõjaohu ning lõpetab piirkondlikud konfliktid kaugetel mandritel. Baltimaad olid kõrvalküsimus, sealjuures potentsiaalselt kulukas kõrvalküsimus.

Midagi ei muutunud ka pärast 1991. aastat: miks teha Boriss Jeltsini elu keerulisemaks, toetades baltlasi, kes muudkui torgivad oma ajaloo, piiride, keele ja kodakondsuse küsimustega? Oli ju kahtlemata etem koondada tähelepanu Venemaa vägede väljaviimisele Ida-Euroopast kui poputada rahvuslasi riikides, mis nagunii ei saa kunagi Venemaast täielikult sõltumatuks. NATO laiendamine kaitsetute ja ebausaldusväärsete riikide arvel Venemaa hoovis tundus lausa süvahullusena.

Huvipakkuv on sealjuures, et reaalpoliitikud käisid oma väiteid välja tühja. Ajalugu liikus edasi neid arvestamata ja nad pidid oma lugu vastavalt kohandama. Praegu kõlaks nende versioon sündmustest nähtavasti umbes nii:

Lääs ei saanud õieti midagi teha Eesti, Läti ja Leedu päästmiseks anneksioonist 1940. aastal või taasokupeerimisest 1944. aastal ja olekski olnud mõttetu midagi üritada. Külma sõja ajal olid Balti riikide pagulased kohati kasulikud luuretegevuses, aga enamasti siiski täiesti ebaolulised. Selle asemel keskendusid Lääne poliitikud mõistlikult pingelõdvendusele, mis vältis tuumasõda ja lõi lõpuks tingimused, milles Mihhail Gorbatšov sai üritada Nõukogude Liitu reformida. Kui kommunism kokku varises, pidi Lääs tasakaalustama muret demokraatia pärast Venemaal ja oma võitude kindlustamist Kremli varasemas impeeriumis. Selle tulemuseks oli tasakaalukas kümnendipikkune Euroopa Liidu ja NATO laiendamine, tänu millele kuuluvad Balti riigid nüüd mõlemasse organisatsiooni, ehkki väiksemate ja nooremate partneritena. Nende ajalugu näitab vajadust pragmaatilise ja kannatliku poliitika, mitte kohatu sentimentalismi järele. Nüüd peavad nad olema realistlikud: hoidma suu kinni ja mitte tekitama tüli.

Ajaloo ümberkirjutamine enda seisukohtadele vastavaks ei ole mõistagi ainult Realpolitik’i austajate komme. Oluline on mitte olla sentimentaalne. Võit ei saabu seepärast, et kõik olid kangelased. Puhtalt väärtuspõhine ülevaade minevikust võib samuti olla poolik ja enesekeskne:

Vabaduseleek ei kustunud kunagi ei Balti riikides ega ühelgi ikestatud maal. Me võitlesime külmas sõjas mitte ainult enda kaitsmiseks, vaid ka nende vabastamiseks. Me ründamise kurjuse impeeriumit igal rindel –  majanduslikul, poliitilisel ja kultuurilisel –, õõnestades nende enesekindlust nende äpardusi esile tõstes. Okupeeritud Balti riikide rahvas oli selles võitluses suur liitlane ning mittetunnustamispoliitika toonitas veelgi, et Nõukogude Liit põhineb valedel ja massimõrvadel. Kui meie ühiste pingutustega paisati kommunism põrmu, võtsime need taassündinud riigid südamlikult vastu uute demokraatiatena. Me tõime nad Euroatlandi perekonda, kus nad on nüüd turvalisemad ja vabamad kui kunagi varem oma ajaloos. Balti riigid näitavad ilmekalt põhimõtete juures püsimise väärtust. Nende kirglik panustamine vabaduse ja julgeoleku levitamisse sellistesse riikide nagu Gruusia innustab meid kõiki.

Lühidalt öeldes, väärtused lähevad korda võidukatel aegadel, kuid sama palju aitavad nad üle elada meeleheiteaega.

On mõistlik vältida niisuguseid redigeerituid mälestusi. Kui poliitika toimib, pole raske leida triumfile kõlbelisi põhjendusi. Realism keerab keset häda tihtipeale põhimõtetele selja, edu korral astuvad nad aga käsikäes. Kui poliitika ei õnnestu, on lihtne tuua esile selle taga seisnud kõlbelisi puudujääke, nii kontseptuaalseid kui ka personaalseid. Aga see ei tähenda, et sellise poliitika taga seisnud valikud oleksid asjakohatud või võltsid. Balti riigid said NATOsse, sest käputäis inimesi, kes õnnekombel oli sobival ametikohal, tegi õigeid asju. Mõned neist on üldtuntud, näiteks Bill Clinton. Teised tegutsesid tagaplaanil, aga püsivad positiivselt meeles neil, kes nendega kokku puutusid. Üks neist oli 30. aprillil kõigest 53-aastasena surnud Ron Asmus. Balti püüdluste eest võidelnud ei teinud seda karjeristlikel või pragmaatilistel kaalutlustel. Nad tegid seda sellepärast, et uskusid sellesse.

Põhimõtted ei välista pragmaatilisust: praktiline argument on teretulnud liitlane, kui seda on kuskilt võtta. Balti vabadusest härra Gorbatšovi reformistimaine lakmustesti tegemine on hea näide. Molotovi-Ribbentropi pakti suurimate ohvrite toetamine ei olnud ainult kõlbeliselt õige tegu, vaid ka samm, mille alusel said väljaspool olijad selgelt hinnata Kremli usaldusväärsust. Käituge baltlastega siiralt ja austavalt ning me usume, mida te ütlete ka teiste asjade kohta. Õigustage oma valesid ja minevikus baltlaste suhtes korda pandud massimõrvu ning meid ei veena teie sõnad Euroopa ühiskodu kohta.

Nii oli see ka 1990. aastatel. Põhimõtetest lähtuv väide (mis esialgu avaldas mõju ainult Ameerikas, Islandil ja Taanis) sõnas, et Balti riikide võtmine NATOsse on lihtsalt õige tegu, sest Euroopa (eriti Saksamaa, aga ka Suurbritannia) võlgneb seda neile juba 1930. aastate lõpust: me peame täitma kuristiku, millesse te langesite. Võttis veidi aega, enne kui see väide hakkas mõjuma, aga selle kõlbeline jõud oli vääramatu. See kogus toetust siis, kui Venemaa ütles, et laienemine on „lubamatu”: nii nullis Venemaa ise ilusasti väite, et ta on oma endise impeeriumi suhtes nii heatahtlik, et NATO laiendamine endiste ikestatud rahvaste arvel on tarbetu, ja tugevdas moraalset kohusetunnet kaitsta neid, kelle valikuvabadust taheti piirata.

Kuid Balti riigid ja nende sõbrad käisid välja ka pragmaatilisi argumente. Hall tsoon Euroopa idaserval lausa ennustas ebastabiilsust. Seda ei soovinud keegi. Venemaa oli juba alla neelanud NATO laienemise Poola, Tšehhi ja Ungari arvel, nii et oli selge, et uute liikmete võtmine allianssi ei käivita automaatselt Harmagedooni. Moskvas välmitud hüsteeria kaotas ajapikku jõu. Vastus leiti ka ideele, et Balti riigid ei ole kaitstavad, ja seda juba enne seda, kui koostati ametlikud eriolukorra plaanid: Venemaal võib ju olla enesestmõistetav ülekaal maaväe osas, aga NATO tugevus õhus ja merel tähendab siiski, et igasugune Venemaa konventsionaalne rünnak oleks kulukas ja riskantne.

Võib isegi väita, et Balti riigid ei ole julgeoleku mõttes mitte ainult tarbijad, vaid ka võimalikud panustajad: nad on pakkunud asukohta õhuseireradaritele, mis asuvad NATOt silmas pidades kõige kaugemal idas. Nende inimluurekapital avaldab muljet: kus mujal NATOs leiaks soravaid vene keele kõnelejaid, kes tunnevad isiklike kogemuste põhjal süvitsi Nõukogude sõjalist mõttelaadi?

Need probleemid on Balti riikidele praeguseks vaid mälestus. Aga nad on siiski olulised. Parimates argumentides põimuvad printsiibid ja pragmatism. Tiibet võib tunduda praegu ebaolulisena, aga universaalsete väärtuste eest seismine ning vastuastumine jõhkrusele või jaga-ja-valitse-poliitikale on igal juhul hea mõte. Kui Hiina suudab Lääne ära kohutada Tiibeti asjus, siis miks mitte ka Taiwani kaitsmise või Aafrikas ja Ladina-Ameerikas aetava merkantiilse poliitika või Vaikse ookeani geopoliitika küsimustes? Kui Hiina suudab takistada president Obamat tegemast ühispilti dalai-laamaga, on selge, et Ameerika riiklik tahtejõud ja kinnipidamine põhimõtetest ei ole enam endine.

Lühidalt otsi kokku tõmmates võib öelda, et rahvusliku enesekindluse edendamine väärtustest kinni pidades on ühtaegu printsipiaalne ja pragmaatiline. Kaugemale vaadates on tulutu rajada poliitika ainult koheselt saadavale kasule, olgu tegemist välispoliitika või millegi muuga. Suured riigid võivad siiski lubada halba käitumist pikemalt: kui nad ka devalveerivad oma raha seda lihtsalt juurde trükkides, kauplevad teised nendega siiski edasi ja päästavad neid veel aastaid välja, sest teist võimalust lihtsalt pole. Suured riigid võivad olla küünilised ja käituda argpüksina, sest nad on piisavalt tugevad, et ennast vajaduse korral kaitsta. Nende taga on jõuline ja kuulus ajalugu, mis tekitab lojaalsust sõltumata sellest, kui hädine on hetkevalitsus, ning enamasti on nende käsutuses küllaldaselt tugev riigiaparaat, mis toimib edasi ka siis, kui tipptasemel langetatakse halbu otsuseid.

Balti riigid said NATOsse, sest käputäis inimesi, kes õnnekombel oli sobival ametikohal, tegi õigeid asju.

Väikeriikidel sellist luksust pole. Nad on künismi suhtes haavatavad, sest nende inim- ja füüsilised ressursid on napimad ning nad peavad tegutsema tihedamas konkurentsis. Nad sõltuvad kodumaal abstraktseid põhimõtteid järgivatest üksikisikutest ning mujal kokkuleppeid austavatest riikidest. Miks peaks mõni Eesti elanik uskuma riiki, maksma talle makse, täitma ta seadusi või kaitsma teda sõjaajal, kui see ei kehasta teatavaid väärtusi, mida avalikkus jagab? Lihtsam oleks ju emigreerida (olgu füüsiliselt mujale elama asudes või mentaalselt, olemata enam lojaalne avalikele institutsioonidele ja elades selgelt eraelu).

Samamoodi võib küsida, miks peaks mõnele teisele riigile korda minema Eesti heaolu, kui Eesti ise ei ilmuta mingit huvi põhimõtete või väärtuste vastu. ELi, NATO, OECD ja eurotsooni keskmes seisab usaldus, eeldus, et kõik suhtuvad ühtemoodi paljudesse asjadesse, alates usaldusväärsest riiklikust statistikast kuni valmisolekuni hakata sõdima, kui selleks peaks vajadus tekkima. Mida enam Eesti järgib ja kuulutab väärtusi, mis on kätketud tema iseseisvusdeklaratsiooni, põhiseadusse ja rahvusvahelistesse lepingutesse, millega ta on ühinenud, seda enam on need väärtused ka midagi väärt nii kodus kui ka välismaal. See on ajaloo imetegu, et Eesti on selleks praegu paremini võimeline kui kunagi varem.

Balti riigid on tagasi maakaardil, sest nii nemad kui ka teised rahvad hoolisid väärtustest. Kui nad asuvad nüüd reaalpoliitika rajale, õõnestavad nad oma usaldusväärsust ja lõppkokkuvõttes oma iseseisvust.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Seotud artiklid