Ameerika päikesepaiste pimestav jõud – kümme aastat viimase USA sõduri lahkumisest Iraagist

„Teismelisena tahtsin elukogemusi, et saada heaks kirjanikuks. Ent elu läks liiga kaugele: ta viskas, sõtkus ja trampis mind, neelas mitu korda alla ning heitis taas välja,“ kirjutab Hassan Blasim oma autobiograafilises romaanis „99 jumalat“. Nagu miljonid noored iraaklased, avastas autokraatliku rutiiniga harjunud Blasim end 2000. aastate algul ootamatult keset sõjakaost. Varasemad, Saddam Husseini veerandsaja valitsusaasta kestel välja kujunenud reeglid varjutas ennenägematu verevalamine. 

Veel enne USA sissetungi algust olid ootused eesseisvale võitlusele küll teistsugused. Washingtoni üheks lähtekohaks sai 1991. aastal Iraagiga peetud sõda, kui Saddam oli otsustanud okupeerida Kuveidi. Väikeriigi vabastamine kulges võrdlemisi valutult, sõjategevus vältas toona vaid mõne nädala. Ameeriklaste mällu talletus see kokkupuude iraaklastega läbi musta huumori, mille võtavad hästi kokku toonased sõjafilmid. Viiendik lahingutegevuses hukkunud Ameerika sõduritest kaotas elu oma kaasvõitlejate, mitte Iraagi sõdurite käe läbi. Saddami väed sunniti kiirelt taanduma. USA ja liitlaste ülekaalust õhus andsid tunnistust taganeva Iraagi armee tuhanded autovrakid Iraagi ja Kuveidi vahelisel maanteel. Vastast löödi Ameerika vabaduse päikesepaiste pimestava jõuga, nagu ütleb hittfilmi „Kolm kuningat“ üks peakangelastest.

Sarnaselt valmistuti sõjaks ka 2003. aastal. Tegu ei saa olema pooliku lahendusega, märkis president George W. Bush invasiooni esimesel päeval. USA pidi tegutsema otsustavalt ja jõuliselt. Kuigi tagant-

järele on nii mõnigi kord jäänud tunne, et Saddami mahavõtmine oli justkui ainult Washingtoni neokonservatiividest pistrike ettevõtmine, leidus sõjale kaasakiitjaid teisigi. Eksiilis elanud iraaklaste seast kerkis 2000. aastate algul esile mitu prominentset mõtlejat, kes kutsusid verist diktaatorit kukutama. Fouad Al-Ajami ja Kanan Makiya rääkisid Ameerika avalikkuse ees veendunult, kuidas USA vägesid tervitatakse Bagdadis vabastajatena. „Viis päeva, viis nädalat või viis kuud, aga kindlasti ei kesta see kauem,“ ütles Iraagi sõja kohta toonane kaitseminister Donald Rumsfeld veel 2002. aasta lõpul.

Koletis ärkab ellu

Lillede ja kingitustega palistatud teede asemel, millest kõneles Makaya, sattusid ameeriklased hoopis snaipritule alla ja isetehtud lõhkekehade otsa. Kui kümmekond aastat varem kutsuti Kuveidi-Iraagi maanteed Saddami armeed tabanud hävingu tõttu surma kiirteeks, siis nüüd võis ümberpööratult sama öelda Bagdadi, Ramadi ja Mosuli tänavate kohta. Põrandaalune vastupanutegevus ja kaos lokkas üle riigi. „Vabadus on korratu, ja vabad inimesed on vabad tegema vigu ning korda saatma kuritegusid ja halbu asju,“ nentis raskuste valguses Rumsfeld. 

“Viis päeva, viis nädalat või viis kuud, aga kindlasti ei kesta see kauem,” ütles Iraagi sõja kohta toonane kaitseminister Donald Rumsfeld veel 2002. aasta lõpul.

Sõjategevus hakkas venima, langenud ameeriklaste arv kiirelt kasvama. Loodetud muutust ei toonud ka Saddam Husseini kinnipüüdmine 2003. aastal ega hukkamine 2006. aastal. Sissetungijärgse terrorirohke ajajärgu võtab hästi kokku Ahmed Saadawi oma kõneka pealkirjaga õudusromaanis „Frankenstein Bagdadis“. Lugu räägib pudukaupmehest, kes õmbleb kokku erinevates rünnakutes hukkunud inimeste kehaosad. Koletis ärkab üleloomuliku jõu sekkumisel ellu ning asub kätte maksma kõigi nende eest, kelle tükkidest ta koosneb. 

Tänavu 88-aastasena lahkunud Rumsfeldi meenutasid iraaklased seetõttu oma järelehüüetes sajatustega. „Donald Rumsfeld oli sõjakurjategija, kes juhtis ebaseaduslikku sõda, mis kätkes tsiviilisikute massitapmisi, süstemaatilist piinamist, rüüstamist ja suuremahulist korruptsiooni … Põlegu ta põrgus igavesti,“ kirjutas Twitteris kibestunult Iraagist pärit analüütik Iyad El-Baghdadi.

Mõistmaks, kuidas oodatud kiire ja võiduka sõja asemel jõuti ohvriterohke verevalamiseni, tuleb Iraagi ja USA suhtest vaadata kaugemale. Saddam Husseini mahavõtmine koos riiklike institutsioonide täieliku lammutamisega tekitas kohapeal ühiskondliku võimuvaakumi. Seda tühimikku asusid täitma need, kes Saddami raudse rusikaga valitsemise vältel olid maha surutud: sunniitidest

islamiäärmuslased, riigi rahvastikust enamiku moodustanud šiiidid ja omariiklust ihanud kurdid. Pingetele ja vägivallale valasid omalt poolt õli tulle Iraagi naabrid, kes nägid Saddami kukutamises geopoliitilist võimalust.

Iraagi iseseisvuse loojang

Iraagi riigiaparaati juhtinud Baathi partei kuulutati pärast USA sissetungi ebaseaduslikuks. Liitlasvägede sõduritele jagatud mängukaartidel Iraagi kõige tagaotsitumate nägudega leidis koha peaaegu kogu parteiladvik. Üles reastati kõik poti ässana kujutatud Saddam Husseinist kuni madalama järgu parteiorganisaatoriteni nagu Al-Qadisiyah’ kubermangu haru juht Muhsin Khadrin ruutu kolmel. Ent ulatusliku nn debaathifitseerimise käigus pidid tööst loobuma teisedki parteipileti hoidjad, sealhulgas õpetajad, tehnilised spetsialistid ja reaametnikud. Erinevatel hinnangutel jäi tööta 85 000 – 100 000 inimest.

Küsimusi tekitasid teisedki ameeriklaste valikud. Araablased vangutavad siiani pead, püüdes mõista, miks Iraagi uue põhiseaduse kirjutajate peamiseks nõuandjaks sai juudi-ortodoksi päritolu Ameerika õigusteadlane Noah Feldman, kelle teadmised riigi ajaloo, kultuuri ja ühiskonna kohta olid parimal juhul keskpärased. 

Kõige rängemalt mõjutas USA vale-eeldustele tuginenud poliitika Iraagi sunniite, keda Baathi parteis leidus võrreldes šiiitidega enim. Kuigi arvuliselt suurim religioosne grupp, pelgas Saddam šiiitide võimalikku koostööd Iraaniga. Ligi kümme aastat kestnud sõda kahe riigi vahel 1980. aastatel ainult süvendas halvakspanu ja kahtlusi. 

Lillede ja kingitustega palistatud teede asemel sattusid ameeriklased hoopis snaipritule alla ja isetehtud lõhkekehade otsa.

Võib-olla oleks aastate jooksul selle keeruka olukorraga õnnestunud toime tulla. Arhiividokumentide põhjal võinuks järgemööda tuvastada need parteilased, kel oli Saddami repressioonide elluviimisel kandev roll. Seejärel saanuks nad anda rahvusvahelise tribunali alla, samas kui teised, kellele parteisse kuulumine oli pigem formaalsus, pääsenuks tagasi oma elu ja toimetuste juurde. See omakorda oleks aidanud tagada avalike institutsioonide töö jätkumise sõja vältel ja vähemalt mõningase ühiskondliku stabiilsuse. Nendest kaalutlustest lähtuvalt prooviti debaathifitseerimist ümber pöörata. Juba 2004. aastal kehtestas üleminekuvalitsuse juht Paul Bremer erandi, millega tuhandetel parteisse kuulunud õpetajatel avanes võimalus tööle naasta. 

Paraku jäid kõik need „oleksid“ realiseerumata, tagasikäik pandi sisse liiga hilja. Riigivõimu lagunemist kiirendas armee laialisaatmine. Autokraatlikule režiimile omaselt kuulusid sinna hulka arvukad sisejulgeolekutöötajad, sealhulgas 285 000 politseinikku ja 50 000 presidendi otsealluvuses kaardiväelast. Tööta jäänud, kuid hea väljaõppega meestest said üleöö põrandaalused vastupanuvõitlejad. „Ma usun, et tõenäoliselt oleks olnud parem vältida debaathifitseerimist ja armee laialisaatmist,“ sõnas 2010. aastal tagantjärele tarkusena Bushi lähedane liitlane Tony Blair.

Araablased vangutavad siiani pead, püüdes mõista, miks Iraagi uue põhiseaduse kirjutajate peamiseks nõuandjaks sai juudi-ortodoksi päritolu Ameerika õigusteadlane Noah Feldman.

Viimase lootuskiire rahulikuks üleminekuks kustutas islamiäärmuslaste sissevool Iraaki teistest riikidest. Peamiseks kanaliks sai Süüria. Bashar Al-Assad nägi Saddami kukutamises ohtu iseendale, pidades võimalikuks Lähis-Ida piiride põhjalikumat ümberjoonistamist. Islamiäärmusluse uurija Rania Abouzeid märgib, et lubades ekstremistidel kasutada Süüriat turvaalana Iraaki sisenemiseks, saavutas Damaskus kaks eesmärki: sõda muudeti ameeriklastele võimalikult raskeks ja samal ajal vähendati Al-Qaedast lähtuvat ohtu kodus. Süüria tegevus USA kohalolu õõnestamisel oli süstemaatiline. Piiril seati sisse väljaõppelaagrid, kus Saudi Araabia, Liibüa ja teiste riikide džihadistid said endale relvad ning toimetati seejärel sõjaväeluure valvsate pilkude all bussidega edasi Iraaki. Võitlejate arvud ulatusid Abouzeidi hinnangul aastate jooksul tuhandetesse.

Võimult tõrjutud ja armeest pagendatud Iraagi sunniitidele andsid ideoloogiliselt äärmuslikud Al-Qaeda võitlejad, kellest paljud olid valmis minema vabasurma, põrandaaluseks võitluseks vajaliku lisajõu. See ei jäänud vastukaaluta teiselt poolt, kus koondusid šiiitlikud relvarühmitused. „Piirkondades, kus Al-Qaeda sai varjupaika ja abi, tegid inimesed seda ainult hirmust teise poole ees. See teine pool värbas võitlejaid ja lõi rühmitusi kaitsmaks neid Al-Qaeda eest,“ kirjeldavad Saadawi kahe tule vahele jäänud romaanitegelased võitlust väliste jõudude toetatud kohalike gruppide vahel.

Viimase lootuskiire rahulikuks üleminekuks kustutas islamiäärmuslaste sissevool Iraaki teistest riikidest. Peamiseks kanaliks sai Süüria.

Kui sunniäärmuslased saabusid peaasjalikult Damaskuse kaasabil ja Süüria kaudu, siis šiiidid said tuge Teheranilt. Iraani-meelseid jõude asusid mobiliseerima nii eksiilist naasnud sõjapealikud nagu Muqtada Sadr kui ka Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe juhid, kellest kuulsaim kindlasti möödunud aastal Iraagis hukkunud Qassem Soleimani. Ameeriklastele tähendas see kõik vägivalla kasvu – järsku avastati endki keset hõimude ja sektide omavahelist arveteklaarimist.

Vaated kurdiküsimusele

USA ainsaks tõeliseks liitlaseks Iraagis jäid eelneva taustal 2000. aastate keskpaigaks vaid kurdid riigi põhjaosas. Piirkonna peamised keskused Erbil ja Soleymaniyah pääsesid USA õhukaitse tõttu sõjategevusest peaaegu täielikult. Kaks aastat pärast Saddami alistamist sai Kurdistanist ametlikult Iraagi autonoomne regioon. Kuigi mujal oli riik sõjast räsitud, siis seal tänu ulatuslikule turvalisusele ja rahvusvahelise kogukonna kohalolule majandus õitses. Iraagi araablased jäid kurdide kavatsuste suhtes küll ettevaatlikuks, kuna kardeti nende soovi Iraagist lahku lüüa. Kahtlusi süvendas kurdide aktiivne diplomaatiline tegevus, tosina saadikuga välisesinduste võrgustik ja sõjakas hoiak. „Mida Bagdad tahtis, polnud mitte Kurdistani regiooni allumine, vaid alistatus, ning me lükkasime selle tagasi,“ ütles mulle Erbilis 2017. aastal intervjuus Kurdistani välisminister Falah Mustafa, viidates tagasi toonasele perioodile.

Ent kurdide iseseisvusele vastu astumine on tõenäoliselt üks väheseid teemasid, milles Iraagi araablased on hoolimata kõigile muudele erimeelsustele ühel meelel. USA lähimat liitlast nähti seetõttu Bagdadi vaatevinklist eeskätt ohuna.

Kurdide iseseisvusele vastu astumine on tõenäoliselt üks väheseid teemasid, milles Iraagi araablased on hoolimata kõigile muudele erimeelsustele ühel meelel. USA lähimat liitlast nähti seetõttu Bagdadi vaatevinklist eeskätt ohuna.

Kuigi Bush lubas, et sõjaga Iraagi vastu ennetatakse vägivalla jõudmist kodupinnale, kus sõdurite asemel peaksid võitlema tuletõrjujad ja arstid, ei osutunud see tõeks. Posttraumaatilise stressihäirega seotud vaimsete probleemide tõttu kasvas USAs massitulistamiste ja mõrvade hulk, kus osalisteks Iraagi ja Afganistani veteranid. Kinolinal asendusid „Kolme kuninga“ uljad seiklused muserdatud sõduritega, keda painavad kummituslikud sõjamälestused. „Meelde ei jää need inimesed, kelle sa päästsid, vaid need, keda sa ei suutnud päästa… Nende näod ja need olukorrad jäävad sinuga alatiseks,“ märkis tõsielust inspireeritud menufilmi „Ameerika snaiper“ kangelane Chris Kyle. Koalitsioonivägedes hukkus Iraagis ühtekokku ligi 5000 sõdurit, nende seas kaks eestlast. 

Eelneva valguses hakkas USAs avaliku arvamuse toetus Iraagi sõjale kiirelt kahanema. Kui 2003. aastal toetas Iraagi vastu minekut 72 protsenti inimestest, siis viis aastat hiljem pidas seda otsust õigeks vaid napilt rohkem kui kolmandik vastanutest. Tõenäoliselt aitasid muutusele kaasa ka ilmsiks tulnud järjekordsed valed sõja põhjuste kohta. Saddam Husseinil polnud massihävitusrelvi ega sisulisi kokkupuuteid Al-Qaedaga. Samal ajal on tähelepanuväärne, et kõigel sellel oli väike mõju ameeriklaste vaadetele terrorismile. Äärmuslastest tulenev oht jäi 11. septembri rünnakute järel aastakümneteks USA avalikkuse silmis üheks kõige suuremaks välispoliitiliseks teemaks, mille tähtsus on alles praegu, pärast ISISe alistamist, hakanud viimaks vähenema.

USA uue välispoliitika koidik

Tavainimeste kõrval jätsid paarisrakendina kulgenud Iraagi ja Afganistani sõjad sarnaselt Vietnamiga sügava jälje ka USA välispoliitikasse. Nendest pidid saama viimased omataolised sõjakäigud. USA kohalolule Lähis-Idas tähendas see põhimõtteliselt teistsugust vormi. Demokraatia levitamise ettekäändel režiimivahetuste asemel tahtis Washington olla pragmaatilisem ja saada suuremat toetust oma regionaalsetelt liitlastelt.

USA ettevaatlikkusest lõikas paradoksaalselt kõige rohkem kasu 2011. aasta Araabia kevade revolutsioonide järgselt kodusõtta kistud Bashar Al-Assad. Kuigi Süüria võimud astusid keemiarelvade kasutamisega Ida-Ghoutas 2013. aastal üle Barack Obama tõmmatud punasest joonest, otsustas USA jätta Süüria vastu sõtta minemata. Paljuski hoidis Obamat tagasi mälestus Iraagist, kust viimane USA sõdur oli ametlikult lahkunud vaid kaks aastat varem. „Me pidime minema [sõtta], isegi kui sellega kaasnevad kaotused kaaluvad üles kasud,“ meenutas Obama kabinetiülem Denis McDonough, kuidas sõda nähti Washingtonis varasemalt kui ainsat viisi maailmas oma jõu näitamiseks. Obama otsustas Süüria puhul minna teist teed, proovides Al-Assadi survestada järeleandmistele diplomaatia ja majandussanktsioonidega. 

Kuigi Bush lubas, et sõjaga Iraagi vastu ennetatakse vägivalla jõudmist kodupinnale, kus sõdurite asemel peaksid võitlema tuletõrjujad ja arstid, ei osutunud see tõeks.

Lõpuks Süüria pinnale vägede saatmisest siiski pääsu polnud, sest 2014. aastal kuulutas ISIS riigis välja kalifaadi. Ringiga Iraagist tagasi jõudnud islamiäärmuslased nägid Süüria kodusõjas võimalust suurendada oma kontrolli piirkonnas. Ent Obama vältis ISISe-vastase võitluse puhul jätkuvalt viiteid sõjale. USA erivägede sekkumine ja lennukite pommitamine polevat võrreldav Afganistani ega Iraagiga. „Me viime läbi suurt terrorismivastast operatsiooni. Ma usun, et „sõda“ on selle kirjeldamiseks vale mõiste, kuigi see kätkeb kineetilisi sõjalisi samme,“ žongleeris sõnadega toonane välisminister John Kerry.

Kuigi Iraagi ja Afganistani sõjakogemustest välja kasvanud Washingtoni uus lähenemine tõi endaga kaasa katse laiendada välispoliitika mõjuarsenali, pole neist sõjalistele operatsioonidele võrdväärset saanud.

Iraagi ja Afganistani sõjakogemustest kantud muutust USA välispoliitikas võib hinnata kaheti. Ühelt poolt tõi see Lähis-Idas kaasa teatava julgeolekuvaakumi, andes ruumi ISISe-suguse äärmusorganisatsiooni tekkeks. Teisalt tõukas USA järkjärguline distantseerumine kohapealseid jõude üksteisega koostööle. Viimase parimaks näiteks on vast Abrahami lepete sõlmimine Iisraeli ja mitme Laheriigi vahel 2020. aastal, milleks ajendas neid jagatud hirm Iraani ees.

Sõjajõu kaal pole kadunud

Kokkuvõttes võib siiski öelda, et kuigi Iraagi ja Afganistani sõjakogemustest välja kasvanud Washingtoni uus lähenemine tõi endaga kaasa katse laiendada välispoliitika mõjuarsenali, pole neist sõjalistele operatsioonidele võrdväärset saanud. USA sõjamasina hambust 2013. aastal pääsenud Al-Assadi repressioonid Süürias jätkuvad ning Damaskus hiilib järjekindlalt tagasi rahvusvahelisele areenile. USA suurimaks jõuõlaks vis-à-vis Süüria režiim pole saanud sanktsioonid või diplomaatiline surve, vaid ikkagi jätkuv sõjaline kohalolu riigi kirdeosas koostöös sealsete kurdidega.

Sõjajõu jätkuvast kaalust ja tähtsusest sai hiljuti aimu ka Iraagi kontekstis, kui möödunud aasta algul tapeti Bagdadi rahvusvahelises lennujaamas Qassem Soleimani. Donald Trumpi ootamatu käik Iraani revolutsioonilise kaardiväe võtmefiguuri elimineerimiseks muutis kohe Teheranimeelsete jõudude kalkulatsioone. Viimast ilmestab tõsiasi, et kohalike relvarühmituste juhid läksid üleöö põranda alla või lausa lahkusid riigist. „Nad jooksid lihtsalt minema, arvates, et järgmine rakett tabab neid endid,“ märkis mulle hiljuti üks Iraagi poliitikakommentaator Florida päikese all peetud konverentsil.