Alar Karis: Koos edasi – põhjusmõttelised proovikivid!

Üksi me ei olegi. Meil on liitlased NATOs, meil on relvavendlus rahvusvahelistelt sõjalistelt operatsioonidelt, meil on üheskoos läbiräägitud kaitseplaanid. Eesti territooriumil on liitlasväed, kes on valmis koos meie oma kaitseväega Eestit kaitsma. Sama on valmis tegema Eesti kaitsevägi teiste liitlasriikide juures, kui nood peaksid end ohustatuna tundma või ohustatud saama. Euroopa Liit annab oma liikmesriikidele aga majandusliku kindluse ja kriisiohje turvavaiba. Selline solidaarsus on tugev sideaine, millega arvestab ka potentsiaalne ohuallikas.

Ainult koos oleme tugevad.

Ajad pole aga enam endised. Euroopas, meie lähistel on sõda, agressioonisõda. Uusimperialism tõstab pead, autokraatiad konsolideeruvad, kasvatavad enesekindlust. Ameerika Ühendriigid mõtestavad ümber turumajandust. Euroopa teeb pingutusi oma koha leidmiseks maailmas ja oma mõjuvõimu, milles on veel omajagu potentsiaali, rakendamiseks. Neis uutes tingimustes ei pruugi varem kaljukindlana tundunud lahendused enam nii kindlad olla ja nendes toimetamine võib vajada korrektuure.

Selles uues olukorras oleme silmitsi nii mõnegi suurema proovikiviga. Demokraatlikul maailmal on vaja riigimehelikke liidreid. Riikidel on vaja alal hoida väärtuspõhimõtetel seisvat maailmakorda. Euroopal on vaja mõjukust kindlustavat jõuõlga. Selle saavutamiseks tuleb end kokku võtta, mitte ainult meil eestlastel, vaid kõikidel, kes seisavad vabaduse, õigusriigi ja demokraatia eest. Ainult koos oleme tugevad.

Demokraatia vajab riigimehelikkust

Külma sõja lõppedes tundus, et maailm on demokraatiate päralt, et demokraatiad on need, mis näitavad suunda, sätivad fookuse ja inspireerivad teisi. 1970datest kuni käesoleva sajandi algusaastateni kasvaski demokraatlike riikide arv kiiresti. Demokraatia kui valitsemisvorm näitas üleilmselt tugevnemise märke Tulevik tundus olevat selge. Tõsi on aga ka see, et alates 2017. aastast on toimumas pööre. Stockholmis asuva Demokraatia ja Valimistoetuse Instituudi (IDEA) uuringute kohaselt on viimasel kaheksal aastal demokraatia näidanud maailmas nõrgenemise märke. Eks adume seda meiegi.

Kui põhimõttekindlust ei teki, kasvavad ka probleemid, realiseeruvad ohud.

Euroopa on küll demokraatliku ühiskonnakorralduse lipulaev, kuid siingi täheldatakse liikumisi sarnases suunas. Demokraatia teeb vähikäiku. Häirekella võimendab asjaolu, et samaaegselt on autokraatiad hakanud üha enam kaela kandma ning mitmel pool ja mitmel viisil demokraatlikule elukorraldusele kinnast viskama. See vähendab demokraatia mõjujõudu, ei inspireeri enam oma tee otsijaid nagu varem. Lisaks oleme ise seesmiselt liigagi tihti silmitsi ühtsuse puudumisega ja raskustega konsensuslike otsuste vormimisel. Asi pole pelgalt ühes teisitimõtlejas, neid on rohkem ja ajapikku on nende riikide või riigijuhtide arv pigem kasvanud.

Nende probleemide ületamiseks vajab demokraatlik maailm praegu enam kui kunagi varem liidreid, juhte, kes üksmeelt koondaks ja erimeelsusi maandaks, kellel oleks piisav kaalukus ja usutav siht ning kes oleks valmis üldiste huvide nimel oma isekad huvid tahaplaanile jätma. Kui põhimõttekindlust ei teki, kasvavad ka probleemid, realiseeruvad ohud.

Maailmakord vajab hoidmist

II maailmasõja järgne maailmakord võimaldab väikestel riikidel koos suurtega eksisteerida. Kui tahtmist on, siis ka maailma asjades kaasa rääkida. Selle maailmakorra keskmes on ÜRO Hartas sätestatud põhimõtted, mida järgides tänane maailma toimib. Põhimõtted, milles on leppinud kokku kõik 194 liikmesriiki. Neist olulisimad on territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse austamine, riikide enesekaitse õigus, jõu kasutamisest loobumine ja erimeelsuste rahumeelne lahendamine, inimõiguste kaitse. Printsiibis on kõik liikmesriigid võrdsed, olenemata suurusest või majanduslikust jõust on igal liikmesriigil hääl otsustamisel ja õigus otsuste ettevalmistamisel sõna sekka ütelda.

Riikidel, eriti väiksematel, on kindlasti kergem hakkama saada ja oma iseseisvust hoida just ülal loetletud põhimõtteile põhistatud maailmas. Maailmas, mis ei järgiks neid printsiipe või mille aluseks oleks hoopiski teised normid, kus otsuseid langetatakse ainult suuruse või jõu alusel ilma teisi kuulamata, oleks väikeriikide eksistents palju suurema küsimärgi all. Või kas pikemas perspektiivis üldse oleks võimalik?

Põhimõtetega ei tohi teha kompromisse, neist kergekäeliselt loobuda või neist peenraha teha.

Nende põhimõtete kinnistamiseks ja rakendamiseks on loodud rahvusvaheliste institutsioonide võrgustik, mille osised tegelevad eluoluliste valdkondadega – näiteks tervishoid, keskkond, kultuurivarad, laste õigused, rahandus, julgeolek – või piirkondlike küsimuste lahendamisega. Viimaste hulka kuuluvad ka Euroopa Liit ja NATO, mis on samuti loodud ÜRO Harta alusel. Selle kinnituseks tasub lugeda Põhja-Atlandi lepingu preambuli esimest lauset.

Probleem on selles, et see suurt pilti haarav võrgustik ei toimi tõhusalt. Rohkem on erimeelsusi kui üksmeelt, maailm polariseerub üha rohkem, põhimõtetele vaadatakse läbi sõrmede. Tähelepanu kandub ideoloogilisse rammukatsumisse, milles lahendatava probleemi sisu tihti kaduma läheb. Suured eelistavad rohkem iseseisvalt otsustada, ülejäänuid kuulamata ja kaasamata. See koostöö erosioon on täheldatav üleilmselt, aga ka piirkondlikes organisatsioonides, ka Euroopas. Maailmakorra murenemine toob paratamatult kaasa institutsioonide murenemise, sealjuures ka nende, mis Eestile olulisimad. Põhimõtetega ei tohi teha kompromisse, neist kergekäeliselt loobuda või neist peenraha teha. Siingi tuleb seljad kokku panna.

Euroopa vajab jõuõlga

Kahjuks on nii, et tihti ainult põhimõtetest ega institutsioonidest ei piisa. Põhimõtteid tuleb jõustada, kinnistada, loomulikuks teha. Selleks on vaja mõjujõudu, mis saab põhineda eeskujul, majanduslikel hoobadel, arengukoostööl, aga ka sõjalisel jõul ja võimekusel. Viimased kolm aastat on toonud esile vajakajäämisi Euroopa sõjalises valmiduses ja võimetes, valdkonna liiga suure sõltuvuse Ühendriikidest.

Mitmedki meist on mõistnud, et väärtusruumi hoidmiseks ja mõjujõu kasvatamiseks tuleb Euroopal senisest rohkem panustada kaitsesse. Sellisesse kaitsesse, mis suudaks ohjeldada autokraatliku maailma pealetungi, seda nii hübriidse kui laussõjalise rünnaku vastu. Eks Ukraina toetamise kontekstis on saanud meile selgeks, et panustada tuleb palju rohkem. Sõjalisi võimeid tuleb luua ja sõjatehnikat toota senisest palju kiiremini ja tehnoloogiliselt kaasaegselt. See tähendab senisest suuremaid kulutusi, mille puhul on Eesti koos oma mitme naabriga teinud juba otsuse tõsta määra 5% SKPst. See panus aga annab soovitava tulemuse vaid siis, kui ka teised, eelkõige suuremad riigid, oma kaitsekulusid samuti hüppeliselt kasvatavad, aga ka kaitsetööstust elavdavad. Selline koostöövaim aitaks meil mitmeid horisondil terendavaid probleeme kui mitte just lahendada, siis mõneks ajaks neutraliseerida.

Ühesõnaga, Eesti panus on oluline, kuid nende sammude toime on seda tugevam, mida rohkem meid on ja mida rohkem me koos edasi liigume. Üksinda olles ja toimetades, ole sa väike või suur, oled nõrgem kui koos teistega.