Ajaloo lõpp?

Autoritaarsete valitsuste vastu mässu tõstnud araablased on muuhulgas puhunud uue elu sisse Francis Fukuyama teooriale ajaloo lõpust. Nõudes demokraatiat, mitte Allahit, on nad veelkord näidanud, et liberalismile tõesti ei paista ühtegi korralikku alternatiivi.

Fukuyama teooriale ajaloo lõpust on Eestis viisakas seltskonnas kombeks irooniliselt viidata kui elukaugele naiivsusele iga kord, kui Venemaal keegi mõne krõbedama sõna Lääne kohta ütleb või kui kusagil Kolmandas Maailmas jälle sõda peetakse. Selle põhjuseks on aga lihtsalt Fukuyama valesti lugemine. Fukuyama ei ennustanud sõdade, vaid ideoloogilise konflikti – kaasa arvatud ideoloogiliselt motiveeritud sõdade – lõppu.

Peale 11. septembrit 2001 tundus, et just poliitiline islam võiks olla kõige tugevam ideoloogiline konkurent liberalismile, pannes niimoodi Fukuyama ennustuse kahtluse alla. Seda hirmu võimendasid islamiäärmuslaste terrorirünnakud mitmel pool maailmas, konfliktid moslemite ja mittemoslemite vahel islami äärealadel (islami veristel piiridel, nagu ütleks Huntington) ning järjest radikaalsema islami pealtnäha peatumatu levik islamimaailma südamaal. Moslemite immigratsioon Euroopasse, moslemite ja mittemoslemite kokkupõrked Prantsusmaal 2005. aastal ja mujalgi Euroopas ning kasvava hulga mittemoslemi taustaga inimeste pöördumine islamisse, kaasa arvatud selle radikaalsetesse vormidesse, tundusid panevat kahtluse alla ka Fukuyama väite, et islamism pole väljaspool ajaloolist islami asuala kuigi atraktiivne.

Esimesed märgid islamismi sisemisest nõrkusest ei tulnud aga sugugi alles sel aastal, vaid juba 2009. aastal, kui Iraanis tekkis peale Mahmoud Ahmadinejadi pettusega tagasivalimist massiline avalik protestiliikumine valitseva islamirežiimi vastu. Iraanlased olid poliitilise islami all elamist tunda saanud ja see ei meeldinud neile, nüüd tahtsid nad demokraatiat. Ent seda oli veel võimalik ignoreerida, eriti kuna valitsusel läks korda rahutused maha suruda.

Tuneesias ja eriti Egiptuses kukutatud valitsusi enam ignoreerida ei saa. Märkimisväärne on, et valitsusvastaste loosungite seas ei paistnud islamistlikud loosungid eriti silma. Meeleavaldajad tahtsid saada lahti senistest valitsustest, nad tahtsid töökohti ja odavamaid hindu ning võimalust ise otsustada oma elu üle, ent islamistlik valitsusvorm polnud vähemalt avalikult nende soovide seas kuigi esileküündiv.

Iraanlased olid poliitilise islami all elamist tunda saanud ja see ei meeldinud neile, nüüd tahtsid nad demokraatiat.

On ebaselge, mis revolutsiooni läbi teinud riikidest saab, ning isegi kui nad liiguvad demokraatia suunas, siis teekond sinna on üsna kindlalt keeruline ja võib-olla ka vägivaldne. Ent kas ei ähvarda nurga taga siiski sünged mehed pikkade habemetega, kes lihtsalt ootavad oma võimalust?

Demokraatliku liikumise kaaperdamine islamistide poolt nagu Iraanis on kahtlemata üks võimalus, eriti arvestades nende kõrget organiseeritust. Samas, kui islamistid saavutavad võimu mitte oma populaarsuse, vaid organiseerituse tõttu, siis ei pane see tegelikult liberalismi kui ideoloogia võitu kahtluse alla. Ja ilma laiema avalikkuse toetuseta varisevad varem või hiljem kokku ka võimalikud islamistlikud diktatuurid.

Lisaks tuleb mainida, et kõik populaarsemad liikumised on alati mingil määral lõhestunud eri leerideks ning Egiptuse Islami Vennaskond kui kõige suurem oht demokraatiale Egiptuses pole homogeenne nähtus, vaid selles on eri tiibasid ning noorem põlvkond on liberaalsem kui organisatsiooni juhtiv ja karmi liini toetav vana põlvkond.

Tuneesias näiteks võeti islamistide liidri Rachid Ghannouchi naasmist vastu mõningase hirmuga ning kui äärmuslased tapsid seal ühe Poola preestri ja ründasid sünagoogi, toimus Tuneesias suur äärmuslastevastane meeleavaldus. Ka liberaalid on araabia maailmas oma ajaloo läbi lugenud ja teavad, mida islamistidelt karta.

Nii nagu Berliini müüri langemist ei oodanud eriti keegi, ei oodanud keegi tegelikult ka demokraatiameelseid mässe araabia maailmas. Araabia riike peeti tagurlikeks, mahajäänuteks ning demokraatia edasiminekut oodati pigem Hiinast, Venemaalt või kasvõi Mustast Aafrikast, ent mitte islamimaailma südamest.

Eksituse selgitamiseks tundub geograafiline põhjendus tagantjärele tarkusega väga atraktiivne. Nimelt võis Euroopas näha, kuidas demokraatia levib kontsentriliste ringidena. Enne esimest maailmasõda olid enam-vähem demokraatlikud Prantsusmaa, Suurbritannia, Šveits, Madalmaad ja Skandinaavia ehk geograafiliselt lähedaste riikide grupp. Peale kaht maailmasõda laienes demokraatia Itaaliasse, Saksamaale ja Austriasse. Enne külma sõja lõppu laienes demokraatia Ibeeria poolsaarele ja Kreekasse. Kõige edukamad postkommunistlikud reformijad, kes võeti selle märgina esimesena Euroopa Liitu, olid omakorda kõik vanadele demokraatiatele geograafiliselt lähedased riigid. Ja kui Euroopa Liidu esimene laienemine oli juba kindel, toimusid värvilised revolutsioonid Ukrainas ja Gruusias, millele demokraatlikud riigid olid lähemale liikunud.

Vahepeal tundus, et Putini kontrrevolutsioon pani demokraatia liikumisele Euroopa südamikust järjest kaugemale piiri, kuni algas mäss Tuneesias, mis asub rikka ja demokraatliku Euroopa lähedal ning on tugevate Prantsuse mõjudega. Järgmine edukas mäss toimus Egiptuses, mis elab paljuski Euroopa turistide rahast, ning seejärel hakkasid meelt avaldama Tuneesia ja Egiptuse vahele jäävad liibüalased.

Kui Fukuyama on araabia ülestõusude suur võitja, siis Eestis oluliselt populaarsem Samuel Huntingtoni raamat „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“ on selle suur kaotaja. Just „veriste piiridega“ islamimaailm tundus olevat ideaalne näide tsivilisatsioonide omavahelisest kokkupõrkest. Ent sellele andis oma hoobi Liibüa kodusõda sinna sekkunud Lääne õhuvägedega. Mitte ainult, et liibüalased tervitasid nende riiki pommitavaid vägesid, vaid koalitsioonile andsid oma moraalse ja isegi teatava praktilise toe ka mitmed moslemiriigid.

Peale 11. septembrit 2001 tundus, et just poliitiline islam võiks olla kõige tugevam ideoloogiline konkurent liberalismile, pannes niimoodi Fukuyama ennustuse kahtluse alla.

Huntingtoni suur probleem on see, et tema käsitlus kultuurist on liiga staatiline ja deterministlik. Väited stiilis „araabia kultuur ongi selline“ ei võta arvesse kultuuri pidevat muutumist ning Lääne mõjusid. Tuletagem meelde, et aastakümneid araabia maailmas püsinud status quo ei ole üldse mingi igiammune araabia kultuurist tulenev nähtus, vaid lähtub samas piirkonnas 50.–60. aastatel toimunud revolutsioonidest ja riigipööretest, mida omakorda inspireerisid Läänest laenatud natsionalistlikud ja marksistlikud teooriad.

Ning Lääne tugevaid mõjusid on võimalik näha ka praeguste sündmuste ajal. Praeguste rahvaülestõusude õnnestumise otsustavaks kriteeriumiks oli jõustruktuuride tahtmatus tulistada inimeste pihta ning nii politseinike, sõjaväelaste kui ametnike liitumine protestijatega. Tegemist on märkimisväärse sündmusega, sest allumine käsule on jõustruktuuride geneetilisse koodi väga  sügavalt sisse kirjutatud ning selle vastu eksimist karistatakse karmilt. Maailma ajalugu on täis näiteid mässudest, mille sama rahva hulgast  värvatud sõjavägi halastamatult maha surus. Miks nüüd järsku sõjaväed järjest keelduvad oma rahva pihta tulistamast?

Vastuseks võib pakkuda kahte võimalust. Esiteks on võimalik, et ka rahva seast värvatud sõjaväelased ja politseinikud jagavad samu ideesid rahva tahtest kui legitiimsuse allikast. See kinnitaks jällegi Fukuyama teesi.

Teine võimalus on natuke intrigeerivam, ent ei pane samuti ajaloo lõpu ideed kahtluse alla. Nimelt võib olla, et Läänest on araabia maailma levinud ka individualistlik maailmanägemine. Individualismi ei tasu siinkohal defineerida egoismi, autonoomia või üksildusena, nagu seda Eestis tihti tehakse, vaid kui iga isiku väärtuse ja väärikuse rõhutamist. Individualism on suhteliselt uus nähtus ka Läänes ning pole otseselt seotud demokraatiaga, sest esialgu tähendas demokraatia enamuse diktatuuri, kus inimesed olid vaid statistilised ühikud, mida võis suurema eesmärgi nimel ohverdada. Prantsuse revolutsiooniline valitsus kiitis küll 18. sajandi lõpus heaks inimõiguste deklaratsiooni, ent korraldas samas Vendées hiiglaslikud tapatalgud, kui sealsed talupojad ei tahtnud revolutsioonist midagi kuulda. Selles polnud asjaosaliste silmis mingit vastuolu, sest revolutsioon korraldati selleks, et rahva enamus ei peaks alluma aristokraatide vähemusele. Vähemuselt omakorda nõuti allumist enamusele, nagu Rousseau ette kirjutas.

Esimese maailmasõja ajal saatsid ka demokraatlikud riigid oma sõdureid sadade tuhandete kaupa mõttetusse surma ning Teise maailmasõja ajal ei näinud demokraatiad midagi märkimisväärselt halba selles, kui nad lauspommitasid vaenulike linnade elamurajoone. Alles Vietnami sõja aegu hakkas tekkima mure oma sõdurite ja vaenlase tsiviilisikute saatuse pärast.

Tõenäoliselt oli selle põhjuseks televisiooni teke, mis vahendas informatsiooni konfliktist kõigi inimesteni. Informatsioon levis ka varem, ent televisiooni eripäraks on, et ta levitab

 väga halvasti infot, ent väga hästi emotsioone. Antud juhul tähendas see, et rahvas kodus telerite ees nägi nii oma sõdurite kui vaenlase tsiviilelanike nägusid, mõtteid ja kannatusi. Inimesed polnud enam anonüümsed statistilised ühikud, vaid indiviidid, kelle heaolu oli väärtus omaette.

Ja kui nüüd sõdurid araabia maailmas keeldusid meeleavaldajate pihta tulistamast, siis selle põhjuseks võiski olla seisukoht, et teine inimene pole objekt, vaid isik, kellel on õigus elule ja eneseväljendusele. See seisukoht võis araabia ühiskondadesse jõuda jällegi Läänest massikultuuri vahendusel. Selle jaoks andsid tõenäoliselt oma tugeva tõuke filmid, kus politseinikud ja sõdurid üritavad kaitsta süütuid ning vahel ka eiravad selle nimel otseste ülemuste käske. Wikileaksi materjalides oli üks USA diplomaatide aruanne sellest, kuidas noored saudid ei ole enam kuigi huvitatud äärmusliikumistest, sest meeleheitel koduperenaiste stiilis meelelahutus pakub neile oluliselt suuremat huvi.

Aga kuhu jäid siis need islamistid ja terroristid? Kümme aastat on Lääne eksperdid näinud vaeva, et teha endale selgeks ekstremistide eri gruppide ajalugu, ideoloogiat ja tähtsamate liikmete elulugusid, ent praeguste mässude ajal pole selle teadmisega suurt midagi teha. Nad pole kindlasti kuhugi kadunud, ent samas ei pruugi terrorism enam olla kõige olulisem teema, mis Läänt araabia maailmaga seoses huvitama peaks.

Ühelt poolt on selle põhjuseks kogu maailma väga kiire muutumine, millest ei ole jäänud puutumata ka islamimaailm. Lihtne näide – revolutsioonide korraldamisel olid meeleavaldajatele suureks abiks Facebook ja Twitter. Kumbagi tehnoloogiat polnud 2001. aasta terrorirünnakute ajal veel olemas.

Araabia revolutsioonid on tekitanud vajaduse värskendada meie raamaturiiulite sisu ja tõsta aukohale mõned uued autorid.

Ent teiselt poolt ignoreerisid peaaegu kõik olulisi märke ühiskondlikest muutustest, mida oleks võinud järele vaadata lähimast statistikakogumikust. Põhiline neist on see, et araabia maailm on demograafilises üleminekus kiirelt liikumas vähese laste arvuga perede juurde. Summaarne sündimuskordaja ehk laste arv naise kohta on kõikjal kivina langemas ning mõnes moslemiriigis kukkunud juba allapoole taastetaset. Veel mõnekümne aasta eest sündis selles maailma osas aga naistel keskmiselt 6-7 last, kes praeguseks on suureks kasvanud, ent neil pole tööd, elukohta ega võimalust luua oma peret (sealt ka langev sündimus). Et tulevikuperspektiivita noored mehed mässama hakkavad, ei tohiks kedagi üllatada.

Araabia maailma sündimuse kiire langus võib peagi viia kogu piirkonna sügavalt alla taastetaset nagu Ida-Euroopas või Saksamaal, ent rahvaarv kasvab seal inertsist veel pikalt. Samas tähendab see seda, et jutu Euraabiast võime me praeguseks juba unustada kui mõttetu hirmujutu.

Moslemite osakaalu kasvamine poliitiliselt olulisele tasemele eeldab nii pidevat migratsiooni  islamimaailmast ja moslemite pidevalt kõrgemat sündimust Euroopas kui ka väga kehva integratsiooni Euroopa ühiskondadesse. Kuna sündimus moslemimaailmas langeb, hakkab mõnekümne aasta pärast ka emigratsioonisurve sealt vähenema. Kuna juba praegu sünnib enamikus moslemiriikides naise kohta alla kolme lapse ning see arv läheneb pigem kahele, on raske näha ka seda kultuurimudelit, mille eeskujul Euroopas elavad moslemi naised peaksid põlvkondade kaupa 6-7 last sünnitama. Jutud Euraabiast ei olnud juba enne araabia ülestõuse demograafiliselt kuigi tõsiseltvõetavad, ent mässud vaid kinnitavad, et ka sotsiaalselt on neil eurooplastega rohkem ühist, kui äärmuslased mõlemalt poolt seda tunnistada tahaksid.

Araabia revolutsioonid on tekitanud vajaduse värskendada meie raamaturiiulite sisu ja tõsta aukohale mõned uued autorid. Olivier Roy on juhtinud tähelepanu sellele, kui väga on moslemi immigrantide suhtumist mõjutanud Euroopa ja USA. Teise ja kolmanda põlvkonna immigrantidest moslemid võivad tahta islami reeglite järgi valmistatud toitu, ent nad ei viitsi enam valmistada oma esivanemate keerukaid  roogasid, vaid eelistavad pigem islami reeglite järgi valmistatud hamburgereid. Noored moslemid võivad olla tigedad, ent kui nad väljendavad seda emotsiooni laulus, siis on stiiliks väga tihti hiphop, mis tuleb hoopis teisest kultuuriruumist. Me ei tohiks unustada sedagi, et ka oma kaebuste ja soovide valjuhäälne väljendamine on Euroopa demokraatia loomulik osa.

Pearätid, minaretid ja habemed pälvivad küll palju tähelepanu, ent nende varjus toimub märkamatu Lääne väärtuste ja käitumismallide ülevõtmine. Need välised sümbolid võivad selle protsessi käigus olla Euroopa moslemitele vajalikud välised märgid, mille abil hoida alles mingit sidet islami  ühiskonnaga, et Euroopa käitumismallide ülevõtmine ei tekitaks liiga tugevat katkestust islami traditsiooniga. Kuna araabia maailm on islamist väga läbi põimunud, siis on teatav religioosne keel ja sümboolika paratamatud, ent see ei tähenda mitte kiindumust islamismi, vaid islami sümbolite abil saab väljendada kõikvõimalikke poliitilisi seisukohti.

Demokraatlikud revolutsioonid  ei pea iseenesest olema liberaalsed, sest demokraatia on valitsemise meetod, mis ei määra ära valitsemise sisu. Ent olukorras, kus poliitilise islami enam-vähem kõik karmimad koolkonnad nimetavad poliitilise legitiimsuse aluseks jumalat, on rahva tahtest tulenevat legitiimsust nõudev liikumine sellega paratamatult vastuolus. Liberaalid võivad küll suitsukatteks kasutada islamistlikku sõnavara, et traditsiooni murdmine ei tunduks liiga järsuna, ent Lääne demokraatiate mõju on sellest hoolimata silmaga näha. Vorm on islamipärane, sisu liberaalne.

Kui islamismist pole peale araabia revolutsioone enam liberalismile tõsiseltvõetavat vastast, siis kas on veel mõnda pretendenti liberalismi hauakaevaja tiitlile? Vahel räägitakse autoritaarse kapitalismi ähvardusest, ent ka autoritaarses kapitalismis on raske näha ideoloogilist vastast. 

Autoritaarne kapitalism pole midagi uut, ent seoses Venemaa ja Hiina kiire tõusuga möödunud  kümnendil on tekkinud küsimus, kas autoritaarne kapitalism võiks olla võistleja liberalismile. Tõenäoliselt on vastus eitav. Nimelt ei ole ei Venemaa, Hiina ega ühegi teise autoritaarse kapitalistliku riigi käitumises märgata olulist ideoloogilist mudelit. Mõlema riigi puhul on keeruline vastata küsimusele, milline on nende ideoloogia. Tegelikult võib tänase Venemaa ideoloogia kokku võtta ühe lausega: „Putin peab valitsema Venemaal ja naaberriikides.“ Venemaa välispoliitikas pole näha märke mingistki arvestatavast ideoloogilisest kallakust, vaid seda iseloomustab igivana imperialism, mis tuleks tuttav ette juba muistse Mesopotaamia valitsejatele.

Aga kuhu jäid siis need islamistid ja terroristid?

Hiina omakorda kasutab aeg-ajalt nii kommunistlikku kui konfutsianistlikku sõnavara, ent Hiina tegelikku käitumist iseloomustab pragmatism. Lääne vaatlejaid ehmatab Hiina valmidus ajada asju kõikvõimalike veriste diktaatoritega, ent tegelikult ei eelista Hiina kedagi, hea meelega ajavad nad äri ka demokraatlike riikidega. Hiina välispoliitikat iseloomustab igasuguse ideoloogilise kallutatuse puudumine, mistõttu ideoloogiate võitluse teesi ei saa Hiina puhul kasutada.

Ajaloo lõpu ümber sugenenud segaduse põhjuseks on 20. sajandil tekkinud arusaam, et sõditakse just ideoloogia pärast. Tegelikult näitab maailma ajalugu, et sõdimiseks on palju põhjuseid, nagu himu uute maade järele, kuulsuseiha, rikastumise soov, isiklik kättemaks ja palju muud. 20. sajandil sõditi tõesti tihti ideoloogilistel põhjustel, ent see oli ajalooliselt pigem erand. Ent kui Fukuyama kirjutas 1989. aastal ajaloo kui ideoloogilise võitluse lõpust, oli ideoloogiliste sõdadega harjunud inimestel kerge sattuda segadusse ja arvata, et sellega lõppesid kõik sõjad. Tegelikult oli Fukuyama väide, et enam ei sõdi riigid erinevate ideoloogiate kaitsmiseks, ent see ei välista sõdimist mitteideoloogilistel põhjustel.

Ent kas maailm on nüüd siis turvalisemaks muutunud, kui mitu riigijuhti Lähis-Idas on võimult tõrjutud ja rahutused kestavad veel mitmes riigis? Lühemas perspektiivis kindlasti mitte, ent pikemas tõenäoliselt küll. Viimastel aastakümnetel on kogunenud ohtralt tõendeid väitmaks, et demokraatiad omavahel ei sõdi. Kuigi demokraatia levik mittedemokraatlikesse riikidesse ning demokraatlike traditsioonide süvenemine on väga pikaldane protsess, siis iga lisandunud stabiilne demokraatia suurendab demokraatlikku kogukonda, kus omavahel arveid õiendades relvi ei kasutata. Seetõttu on praegune ebastabiilsus ärakannatamist väärt, kui selle tulemusel kasvõi mõned stabiilsed demokraatlikud riigid tekivad.