Aitäh, Lennart! Ja hüvasti.
Enam ei ole kuidagi võimalik väita, nagu oleks Eestil õnnetu ajalugu, kus üks mitte-vedamine jälitab teist – sest julma ja rahutu 20. sajandi lõpukümnendil oli just Eesti see, kellel oli täiesti uskumatult palju õnne. Rohkem kui vist kellel tahes meie saatusekaaslastest. Väga oluline osa sellest vedamisest kandis nime Lennart Meri.
Ähvardusele rajatud impeeriumi rusudeks kukkumine on loomulik nähtus – ega jõule ei saagi midagi püsivat ehitada, see puruneb varem või hiljem. Seaduspärane on niisiis ka impeeriumi alamate vabanemine. Ent selleks, et neil hakkaks hästi minema, vajavad need äsjatekkinud riigikesed, et asjade alustamise hapral ajal oleksid olemas õiged inimesed, kes teeksid õigeid asju. Ning seda ei taga mingi seaduspära. Selleks peab olema õnne.
Just inimesed, kes saavad esimesteks vabadeks võimukandjateks, määravad riigi käekäigu pikaks ajaks. Nemad panevad oma rahva jaoks paika, millised on uued reeglid: kuidas aetakse asju, milles nähakse probleeme, kust leitakse lahendusi. Oma käitumisega nad defineerivad demokraatia, annavad sellele liha ja luud. Annavad oma riigile suuna ja hoo. Ning annavad talle tema rahvusvahelise näo.
Kahju on riikidest, kus õiged inimesed veetsid need määravad päevad omavahelistesse pisitülidesse mattunult, lastes võimule valed või rumalad, kelle tehtud vead nüüd paratamatult kujundavad nende maade tänast ja homset – isegi juhul, kui vigadest on aru saadud ja neid parandada püütakse.
Ent Eestil oli õnne – väga palju õnne. Meil olid õiged inimesed õigetel kohtadel ja tegid õigeid asju. Ning meil oli Lennart – kõige säravam neist õigetest inimestest.
Neil päevil on palju meenutatud Lennarti sära, võlu ja trikke. Diplomaatia erinumbrist saab lugeda asjadest, mis olid selle kõige taga – milline oli tegelikult Lennarti välispoliitika ja kuidas ta seda teostas. Sest selles, et just Lennart tegi Eestile välispoliitika ja välisministeeriumi, ei kahtle keegi.
Lennart läks, Eesti jääb. Eesti ongi Lennarti pärand. Aitäh. Ja hüvasti.