november 15, 2018

Abhaasia on väsinud ja pettunud

Jaanus Piirsalu
Dmitri Belõi on Abhaasia üks parimaid erapooletuid poliitikavaatlejaid.
Dmitri Belõi on Abhaasia üks parimaid erapooletuid poliitikavaatlejaid.

Abhaasia ajakirjanik: seadustel põhineva riigi ülesehitamine on keeruline.

Abhaasia jaoks tähendab iseseisvus endiselt peamiselt sõltumatust Gruusiast, sest klanniühiskonna tõttu on väga raske kehtestada seadustel põhinevat riiki, rääkis intervjuus Diplomaatiale Abhaasia pealinna Suhhumi eraraadiojaama Soma juht Dmitri Belõi (37).  Suhhumis sündinud ja peaaegu kogu elu (v.a neli aastat Poolas) seal elanud Belõi on Abhaasia üks parimaid erapooletuid poliitikavaatlejaid.

 

Kui ma käisin 2007. aastal esimest korda Abhaasias, siis oli inimestega suheldes tunda ärevust: Gruusia üksused olid sisse võtnud positsioonid Ülem-Kodoris ja joonel piki Enguri jõge leidsid tihti aset relvastatud intsidendid. 2008. aasta kevadel oli seis sama, Vene-Gruusia sõjani oli jäänud mõni kuu. 2010. aastal oli meeleolu hoopis teistsugune. Valitses eufooria Venemaa tunnustamisest ja majandus kasvas, sest Vene abiraha tuli kõvasti sisse. Eelmisel aastal tundsin Abhaasias pessimismi ja pettumust, mis on nüüdseks süvenenud. Kuidas teie kirjeldaksite inimeste meeleolu tänases Abhaasias?

Väsimus. Ühiskonna meeleolu hakkas alla minema alates 2014. aastast. Abhaasia jaoks olid kuldsed aastad 2009–2011 ja osaliselt 2012. aasta, kui ehitati palju. Raha voolas sisse, keegi selle kasutamist ei kontrollinud, keegi midagi ei küsinud. Oli juhuseid, kus miljonilised (rublades – JP) eelarved kinnitati käsitsi kirjutatult A4 paberil. See ehitusbuum mõnevõrra moderniseeris Abhaasiat. Psühholoogiliselt mõjus see samuti hästi, sest arvati nii: kuna Venemaa annab meile nõnda heldelt raha, siis järelikult ei jäta nad meid ohu korral hätta, sest milleks nad raha muidu siia sisse panevad.

 

Miks ja millest on ühiskond nüüd väsinud?

Ühest küljest on vähenenud Venemaa abi. Selle mahud on oluliselt väiksemad, see on paremini n-ö sihitatud ning selle saamise protseduurid on muutunud keerulisemaks. See on Abhaasias paljudele frustreeriv, sest nad on juba harjunud palju lihtsama suhtumisega (Venemaa jagatavasse abisse). Venemaa poolelt on kõik selge: alates 2014. aastast on lisandunud Krimm ja Süüria, mis võtavad väga palju raha. Lisaks oli palju Venemaa rahast seotud Sotši olümpiaehitistega ja kaalutlusega tagada Abhaasias olümpiamängude eel ja ajal stabiilsus. Nüüd on olümpia läbi ja Abhaasia rahva rahulolu ei ole Venemaa jaoks pehmelt öeldes oluline teema. Lisaks pole pärast Krimmi omandamist Abhaasia enam Venemaa jaoks strateegiliselt tähtis koht. Krimm – see on Musta mere väravad, kust saab kontrollida kogu Musta merd ning kus  erinevalt Abhaasiast on olemas selleks vajalik infrastruktuur.

Teiseks on inimesed väsinud ebastabiilsest sisepoliitikast. 2014. aasta mais toimus sisuliselt riigipööre. Selle kohta on erinevaid arvamusi, kas riigipööre tegelikult leidis aset või mitte, aga sisuliselt president ikkagi sunniti ametist lahkuma. (Suhhumis hõivasid tollase presidendi Aleksandr Ankvabi vastased presidendipalee ja valitsusasutused, mille järel president põgenes Venemaa sõjaväebaasi Gudautas, kus teatas võimust loobumisest. – JP) Asemele tulnud president (Raul Hadžimba, endine Nõukogude julgeolekuteenistuse KGB töötaja – JP) ja poliitikud ei suutnud aga midagi uut pakkuda. Nad pole suutnud teha ühtegi lubatud reformi. Mitu korda on vahetunud peaminister ja valitsus. Uus võim lootis sellele, et Venemaa rahavool jätkub ning nad lihtsalt suunavad selle enda kasuks. Kuid rahakraane hakati hoopis kinni keerama. (2008.–2014. a, kui presidendid olid Sergei Bagapš ja Aleksandr Ankvab, eraldas Venemaa Abhaasiale abi 32 miljardit rubla, aga alates Raul Hadžimba presidendiks saamisest on neljaaastase perioodi  abisumma olnud viis miljardit rubla. – JP) Täna on paljud neist, kes 2014. aasta miitingutel toetasid Hadžimba presidendiks saamist, avalikult tema vastu. Samas ei saa ma aru ka opositsioonist, sest neil pole samuti mingeid uusi ideid Abhaasia arenguks. Pooled opositsiooniliikmetest on juba varem võimul olnud ja nad ei teinud toona midagi. Mingeid rahakanaleid Venemaalt ei saa ka enam enda kasuks pöörata, sest neid lihtsalt enam pole.

 

Abhaasia poliitiline elu meenutab siis seda kuulsat Krõlovi valmi orkestrist, et istu kuidas tahad, aga muusika sellest paremaks ei lähe.

See on päris täpne. Ja kolmandaks on Abhaasia muutunud silmanähtavalt vaesemaks. Seda kõike on näha Suhhumi kaldapealsel promenaadil, mis on linnaelu tuiksoon. 2012, 2013, 2014 olid siin turismihooajal pidevalt peod, aga tänavune suvi oli sellega võrreldes väga vaikne. Turiste on samuti vähemaks jäänud. Selgelt on näha, et inimestel pole enam raha. Ma tean kümneid juhtumeid, kus inimesed ei saa enam Venemaale sõitagi, sest neil on Vene pankade ees võlad. Meil on ju siin kõik Venemaa kodanikud ja paljudel on Venemaal ka sissekirjutus, mida pole keeruline saada. Sotšis, Adleris on palju firmasid, mis pakuvad raha eest ajutist või alalist sissekirjutust. (Hinnad algavad 50 000 rublast ehk 660 eurost. – JP) Ajutise sissekirjutuse eest võib aga juba saada pangast laenu. Mitte küll mõnest suurest ja respektaablist Vene pangast nagu Sberbank või Alfabank, mis nõuavad rohkem dokumente ja tööandja tõendit, aga mingit nurgatagusest Kuban Investment pangast võib laenu lihtsalt saada. Inimesed ongi nüüd Venemaalt laene kogunud, aga ei suuda neid tagasi maksta ning ei saa enam Abhaasiast väljagi sõita.

2010.–2013. aasta ehitusbuumi ajal, kui Vene raha voolas ohtralt sisse, ehitati näiteks Suhhumis palju maju, mis seisavad siiani tühjalt. Eelarvest varastamine ja altkäemaksude andmine toimub juba ehituse alguses ja selle pealt teenitud rahast piisab. Teenitakse piisavalt juba ehituse ajal ja polegi suurt tarvidust ehitatud pindu müüa. Venemaal on nõnda ehitatud majad ikkagi likviidsed, sest nõudlus elamispinna järele on suur. Siin sellist nõudlust pole. Meil seisab Suhhumi kesklinnas suur viiekordne uus maja, kus elavad paaris korteris vaid nende (= majaomanike) sugulased. Kellelgi pole siin raha selles majas korteri ostmiseks. Ega siis siin ju keegi mingit turuanalüüsi pole teinud. Lihtsalt oli raha ja ehitati, et raha varastada. Selliseid maju on Suhhumis kümneid, mõned isegi 14-kordsed. See on ju täielik nonsenss. Eks ehitamise ajal paljud lootsid, et lubatakse Venemaa kodanikel siin kinnisvara osta ja saab neile müüa. Aga pole siiani lubatud ja ma ei usu, et ka tulevikus lubatakse. Praegu pürgivad võimule ringkonnad, mis on palju natsionalistlikumad kui praegune võim.

 

Ühesõnaga kogu Abhaasia elu oleneb sellest, kui hästi lähevad parasjagu asjad Venemaal?

Jah, aga kas see saabki olla teistmoodi? Abhaasias elab rahvaloenduse andmetel ju ainult 240 000 inimest ja ma arvan, et tegelikult veel vähem. Reaalselt elab  Abhaasias kõige rohkem 180 000 inimest. Ma ei kipu väga ametlikku statistikat uskuma. Ma lihtsalt tean väga hästi, kuidas see rahvaloendus toimus. Asi oli selles, et paljusid abhaase, kes tegelikult elavad alaliselt Venemaal, pandi kirja kui siin elavaid. Paljud linnades elavad inimesed omavad sissekirjutust ka külades, kust nad pärit on. Nemad pandi topelt kirja. Aga samas pole meil muid andmeid kui rahvaloenduse omad. Suurt vahet ju pole, sest isegi 240 000 elanikku on väga vähe. Sellele tuleb lisada ka üsna sügavad rahvustevahelised vastuolud, kuigi neid ei ole väliselt väga näha.

 

Te peate silmas vastuolu abhaaside ja armeenlaste vahel selle pärast, et armeenlased on paljude arvates muutunud juba peaaegu et enamusrahvuseks Abhaasias?

Jah, muidugi. Pingelised pole suhted mitte selles mõttes, et keegi tahaks kedagi noaga susata, vaid asi on selles, et riigivõimu juures, riigiasutustes on väga vähe armeenlasi. Praeguses parlamendis on vaid kolm armeenlast. Venelasi pole seal aga ühtegi. Seejuures on venelasi Abhaasia elanike hulgas 10–15 protsenti. (2011. aasta rahvaloenduse andmetel moodustavad Abhaasia elanikkonnast 51 protsenti abhaasid, 19 protsenti grusiinid-megrelid, kes elavad kompaktselt kõige Gruusia-poolsemas rajoonis, 18 protsenti armeenlased ja 10 protsenti venelased. – JP)

 

Mida tuleks Abhaasias teha, et arenguvektor muutuks positiivsemaks?

Väga raske öelda, ma arvan, et keegi ei tea. Ma tõden iga päev, et siin ei hakka midagi muutuma veel 20 aastat. Muutused tulevad siis, kui esile kerkib täiesti uus põlvkond, kes pole praegusega seotud.

Tuleb aru saada, et vaatamata sõja võitmisele 1993. aastal polnud kuni 1990. aastate lõpuni Abhaasias tegu iseseisvusega. Inimesed olid ametis labase igapäevase ellujäämisega, nad olid blokaadist ära piinatud ja sõltusid humanitaarabist. (Gruusia palvel kehtestas Boriss Jeltsini Venemaa Abhaasiale blokaadi, mille tõttu polnud sealsetel inimestel võimalik riigist välja sõita, sisuliselt oli võimatu nii kaupade import kui eksport. Ametlikult oli selle põhjuseks Tšetšeenia sõda. Blokaadi lõpetas 1999. aasta septembris  tollane Venemaa peaminister Vladimir Putin, mis on ka üks põhjusi, miks tänane Venemaa president on Abhaasias ääretult populaarne. – JP)

Pikka aega oli meie iseseisvus ”sõltumatus kellestki”. See ei olnud iseseisvus vabalt mõelda, vabalt teha ja otsustada, vaid sõltumatus Gruusiast. Selle tõttu, et seni on võimul põlvkond, kes sõdis ja võitis sõja, on tegelikult see doktriin endiselt elus. Siiamaani tähendab meil iseseisvus sõltumatust Gruusiast. Selle põlvkonna jaoks on sõltumatus kõigi nende sõjaohvrite ainsaks õigustuseks. 20 aasta pärast see muutub, sest tuleb põlvkond, kellele sõda on osa meie legendaarsest ajaloost, mis ei puutu riigi aktuaalsesse juhtimisse. Tänane põlvkond põhjendab olemasolevaid probleeme lihtsalt: aga see-eest me oleme iseseisvad.

 

Kas viimasel ajal on olnud mingeid sündmusi, mis on mõjunud Abhaasia ühiskonnale laialdase pessimismi ja väsimuse tõttu erilisemalt?

Juhtumeid, mis panevad mõtlema, on palju. Näiteks hiljutine peaministri hukkumine autoavariis. (Visiidilt Süüriasse naasnud Abhaasia peaminister Gennadi Gagulja hukkus tänavu 8. septembril, kui tagasiteel Sotši lennujaamast rammis tema ametiautot libedal maanteel juhitavuse kaotanud tavalise abhaasi juhitud Žiguli. – JP)  Gagulja autojuht oli saanud eriväljaõppe, aga isegi tema ei suutnud hoida oma ülemuse elu. Mis siis veel rääkida teistest liiklejatest Abhaasias. Ise ka ilmselt nägite, kuidas meil sõidetakse. (Liiklus Abhaasias on üsna kohutav isegi võrreldes teiste Kaukaasia vabariikidega. – JP)

Või siis hiljutine juhtum, kus pulmas tulistati kahte inimest. Inimene hakkas pulmas õhku tulistama, nagu meil traditsiooniks on. Kogemata tulistas ta külalisi, sest väidetavalt oli keegi tal ootamatult käest haaranud. Seejuures jõudis ta kaks korda pihta tulistada. Üks naine sai raskelt viga ja kogu sõja läbi teinud 60-aastane mees suri kahe päeva pärast. Tulistaja isa on Abhaasia asesiseminister. Suure tõenäosusega lõpeb see juhtum eimillegagi.

Eelmisel aastal vahistati pedofiilias süüdistatuna Abhaasia hümni autor Valeri Tškadua. Ja siis tuli välja, et kõik teadsid sellest aastaid, aga kuna tema ohvrid ei olnud kohalikud, ei juhtunud temaga midagi. Kuni lõpuks ühe tema ohvri perel olid tutvused ühe Abhaasias mõjuka perega ning algatati uurimine. Aga siiani pole selge, kas ja kui pikaks ajaks ta süüdi mõisteti. Keegi ei tea täpselt! Justkui oli kohus ja justkui mõisteti süüdi, aga ta olevat kuhugi ravile saadetud.

Väikeses ühiskonnas mõjuvad sellised lood inimestele väga laastavalt. Sellised lood ainult suurendavad väsimustunnet. Eriti kui kõigile on teada, et meil pole sisuliselt vanglaid, sest vangid käivad nädalavahetusel kodus ning nende tingimused vanglas on sellised, et mitte kõik ei ela vabaduseski nii hästi. Neil on seal saunad ja piljardisaalid jne.

 

Aasta tagasi märkasin, et Abhaasias on eriti ajaloolaste seas tekkimas meeleolud, et Venemaasse ei suhtuta kuigi hästi, põhjuseks see, mida Vene impeerium siin 19. sajandi keskel korda saatis. (Ühtekokku saatsid tsaarivõimud maalt välja või hukkasid tollal pool kuni kolm neljandikku abhaasidest. Täpset arvu ei tea tänaseni keegi, kuid hinnanguliselt pidi 1860.–1870. aastatel Türki põgenema 120 000 – 200 000 abhaasi ehk rohkem, kui elab täna Abhaasias abhaase kokku. – JP) Kaheldi, kas abhaasidel saab olla tõeline sõber, kes pole selliste tegude eest vabandanud. Kas see tendents on jätkunud? Enne tänavust võiduparaadi protestiti ju ka kasakate selles osalemise vastu väitega, et kasakad on osalenud abhaaside tapmises 19. sajandil.

Selliseid asju võidakse muidugi rääkida. Abhaasias on üldse hüperpluralismi aeg. Aga seda ma küll ei ütleks, et taolised meeleolud on mingi trend. Küll aga valitseb teatav ettevaatlikkus suhtumises Venemaa poliitikasse kogu Kaukaasias. Hiljuti murti Kremlis sisse Abhaasiat 2014. aastal kureerinud ametniku postkasti, kelle kirjavahetus jõudis nii avalikkuseni. (Peab silmas Ukraina häkkerite sissemurdmisest Vladislav Surkovi ja tema alluva Mihhail Mamonovi postkastidesse, kust tuleb muuhulgas välja, kuidas Kreml suunas ja kontrollis presidendivalimisi Abhaasias 2014. aasta sügisel. Pikemalt võib sellest lugeda ru.krymr.com/a/oleg-panfilov-upravlenie-abkhaziey-…. – JP)

Sealt tulid välja paljude Abhaasia poliitikute nimed: oli kohe näha, kes mida lobistas, kes mille eest vastutas jne. Abhaasia tahaks ju, et meiega räägitaks kui võrdsega, aga see juhtum rõhutas veel kord, et tegelikult on meie üle mingid kuraatorid, kes meid kontrollivad. See näeb välja nii, et Abhaasia saab küll aru, et me oleme Venemaast sõltuvad, aga me ei taha, et Venemaa seda välja näitab, sest muidu me uhke mägirahvana solvume. See kõik on ju mäng. Me kõik saame aru, et Abhaasia enda võimekus oma elu korraldada on väike. Seda alates pensionide maksmisest, ja neid valdkondi võib lõputult nimetada. (Enamik Abhaasia elanikke saab Vene kodanikena pensioni Venemaalt, Abhaasia enda riiklik vanaduspension on 500 rubla ehk 6,5 eurot ja invaliidsuspension 400 rubla ehk 5,2 eurot kuus. – JP) Me saame oma elu korraldada ainult mingi välise jõu abiga. Abhaasial on olnud kolm korda vähemalt šanss elu normaalselt toimima saada, aga ta ise on need võimalused kihva keeranud.

 

Millal need võimalused olid?

Esiteks kohe peale sõja võitmist 1993. aasta sügisel, kui oli suur patriotismi- ja emotsioonipuhang, et vaat nüüd me ehitame üles oma riigi. Seda olekski pidanud kohe tegema ja rangete põhimõtete järgi: oleks pidanud paika panema selged mängureeglid rahuaja elu jaoks, mis on siiski mõnevõrra teised kui sõjaaja reeglid. Inimesi oleks pidanud kohe hakkama ametisse määrama nende kvalifikatsiooni ja teadmiste järgi, mitte sõjaaja teenete alusel. Poleks vaja olnud kohe hakata vasakule ja paremale jagama vara ainult selle põhjal, et keegi sõdis ja tal on järelikult selleks õigus. Keegi hõivas endale maja, keegi tappis kellegi ära – no ärme hakka neid karistama, sest ta ju sõdis, selline oli mentaliteet. Peale sõda käitusid Abhaasia võimud liiga inimlikult ja suuremeelselt stiilis, et meie inimesed on niigi nii palju kannatanud, et nad pole ära teeninud kiiret ja ranget korraloomist.

Probleem on selles, et inimesed harjuvad sellise korralageduse ja täieliku vabadusega teha, mida tahad, väga kiiresti. Täielik vabadus muutus kiiresti täielikuks õiguslikuks nihilismiks, kus kõik sülitasid seaduste peale ning elasid kirjutamata reeglite järgi. Riik aga nii eksisteerida ei saa. Suures osas jätkub see siiamaani. Ühiskonnas valitseb patiseis ka sellepärast, et keegi ei taha, et seadusi rakendataks esimesena tema enda või tema suguvõsa liikmete peal. Ma olen korduvalt viibinud sellistel koosolekutel, kus arutatakse karistamise teemat, ja alati on jutt üks ja seesama: miks te mind tahate karistada, karistage enne neid ja neid, siis ma olen ka nõus. Ja kõik lõpeb alati samamoodi: olgu, ärme siis karista kedagi.

Kes on meil opositsioonis, räägivad alati korruptsioonist ja sellest, et kedagi ei karistata. Kui nad saavad võimule, siis teevad nad täpselt sama, ainult et nüüd tahavad nad ise olla need, kes on puutumatud. Nagu ütles mu tark ja hea sõber: Abhaasias pole opositsiooni või koalitsiooni, on vaid oma järjekorda ootavad poliitikud. See on vana ütlus, et kui keegi räägib õiglusest, siis tegelikult tahab ta privileege. Mina ei tea, kuidas on võimalik selline asi lahendada niivõrd väikses riigis, kus absoluutselt kõik teavad üksteist. Kuidas rakendada vältimatu karistuse põhimõtet sellisel puhul, kui ükskõik, keda tuleks karistada, on kuskilt otsast kellegi mõjuka inimese sugulane.

 

Millal oli teine võimalus?

Siis, kui blokaad lõpetati (1999. aasta sügisel). Ja kolmas oli siis, kui Venemaa tunnustas meie iseseisvust (2008. aasta sügisel), mida oleks saanud paremini ära kasutada. Kui raha tuleb suurel hulgal sisse, siis peaks see alati riiki muutma, aga selle asemel liikus see kellegi taskutesse. Oleks pidanud olema range kontroll. See oli võimalus. Aga jäi kasutamata.

 

Te rääkisite, et loodate uuele põlvkonnale. Praegu on aga nii, et iga vähegi ajudega kooli lõpetav Abhaasia elanik sõidab õppima Venemaale ning väga vähesed tulevad pärast tagasi. Kas 20 aasta pärast on üldse siin seda uut põlvkonda, kelle peale te loodate? (Venemaa on Abhaasia noortele oma kõrgkoolides eraldanud tasuta hariduse kvoote. – JP)

Jah, tagasitulijaid on vähe. Ja need, kes tulevad, ei saa ka oma teadmisi rakendada, sest nad on käsist ja jalust seotud kohalike tavade ja kommetega asju teha ja ajada nii, nagu kogu aeg on tehtud. Nende teadmistest pole sel juhul mingit kasu, kui neile kohe öeldakse, et nii teha ei vasta Abhaasia mentaliteedile. Abhaasia võib päästa ainult pikk evolutsiooniline tee.

Ma väga tahaks, et see riik areneks, aga nüüd on ta sattunud patiolukorda ja ma ei näe, kuidas seda olukorda muuta. Ma mäletan, kuidas kümme aastat tagasi ma üritasin Gruusias ühele sealsele ajakirjanikule tõestada, et Abhaasias on uued inimesed, kes ei vaata enam rahvust jne. Ma siiralt uskusin seda. Ta ütles, et eks vaatame! Ja nüüd olen ma sunnitud tõdema, et tal oli õigus: rahvuslik ja sotsiaalne eristamine ainult tugevneb. Selles mõttes oli siin peale sõda elu palju parem, sest siis olid kõik võrdselt vaesed ja seetõttu olid kõik üksteise suhtes palju sõbralikumad ja valmis alati aitama, kui oli vaja.