Žestide ja reeglite poliitika

Hiljuti leidis Venemaa pealinnas aset Venemaa ja Poola välisministri kauaoodatud kokkusaamine. Pärast läbirääkimisi Vene kolleegi Sergei Lavroviga oli Anna Fotiga meelestatud väga optimistlikult ning rääkis isegi presidentide Vladimir Putini ja Lech Kaczyński võimalikust kohtumisest. Iseloomulik aga on, et Vene poolel ei kommenteeritud seda kohtumist mitte kuidagi: kui ma poleks lugenud Poola ajalehti, poleks ma sellest üleüldse teada saanud.

Ent see pole veel kõik. Mitte väga ammu leidis Sankt-Peterburgis tõepoolest aset ka kõige kõrgema taseme kohtumine: president Putin võttis vastu Läti peaministri Aigars Klavītise. Nii nagu proua Fotiga, saabus ka Klavītis Venemaale rahvusvahelisele konverentsile, mitte spetsiaalsele visiidile. Nagu Fotigagi, eeldas ta kohtumist mõne kõrgetasemelise Vene ametiisikuga. Ning nagu Fotiga sai ta oma kohaletuleku eest “autasustatud” – ning seda mitte peaminister Mihhail Fradkoviga, kellega ta oli Reikjavikí­s, samuti rahvusvahelisel konverentsil, juba kohtunud, vaid Vladimir Putini enesega. Ning, täpselt nagu proua Fotiga puhul, jätsid Vene ametiisikud ning massiteabevahendid kohtumise kahe silma vahele. Kui ma poleks lugenud Läti lehti, siis ma poleks sellest mitte midagi kuulnud.

Eksperimenteerige koos minuga: lihtsalt kirjutage sõna “Fotiga” mõnesse Vene otsingumootorisse, mis hoiab silma peal peamistel uudisteagentuuridel, et saada midagi teada Lavroviga kohtumise kohta. Seejärel aga tehke sama katse sõnaga “Klavītis”. Hoiatan ette, et viimane eksperiment on edukam, seda aga ainult tänu asjaolule, et paljud Läti lehed ilmuvad (ka) vene keeles.

Nii et mis imelik välispoliitika see siis selline on? Aga see ei olegi üldse poliitika. Riikide puhul, kellesse Moskvas suhtutakse kui Venemaale avaldatava “atlantilise” surve agentidesse, on tegu pigem viisakusžestidega. Härra Lavrovil ei ole mingit tahtmist suhelda proua Fotigaga, härra Putinil aga puudub igasugune põhjus võtta vastu härra Klavītis. Noh, aga kui nad juba on vaevunud tulema kohale Venemaa rahvusvahelistele foorumitele, tunnustades oma kohalolekuga Venemaa staatust maailmapoliitika ja -majanduse keskusena, siis võib ju kulutada mõned tähtsusetud minutid, öelda mõned tähenduseta fraasid ning anda mõned tühjad lubadused. Umbes samal kombel kohtuti Moskvas pärast Ukraina Oranži revolutsiooni Ukraina presidendi Viktor Juštšenko saadikutega. Juštšenko saatis Moskvasse ühe oma liitlase teise järel. Ning ei saa öelda, et kontaktid oleksid katkenud, üldse mitte. Neid lihtsalt ei kajastatud – ei mingeid teleoperaatoreid, fotograafe, uudisteagentuuride teateid! Ma olin ise tunnistajaks seigale, kuidas üks sellistest saadikutest aeti koos teda saatvate ajakirjanikega minema kohalt, kus ta seisis – lihtsalt seetõttu, et sealt pidi mööduma tema hiljutine kõrgetasemeline kaasvestleja. See, kuidas kajastati (või õigemini, jäeti kajastamata) Vene-Poola ning Vene-Läti kontaktid, oleks pidanud veenma avalikkust, et mingeid kohtumisi pole olnud. Klavītis ja Fotiga nägid lihtsalt und. Venemaal toimub vaid see, millest räägitakse.

Venemaa ei käitu juba ammu Ida-Euroopas kui elevant portselanipoes.

Ent ei Läti ega Poola poliitikud ning ka ajakirjanikud ole Vene diplomaatia selle huvitava küljega kursis. Ning seetõttu püüavad nad mõista – milleks kohtuti? Nad ei arvesta võimalusega, et kohtumine võis olla lihtsalt osa plaanist anda Peterburi foorumile või Moskva narkovastase võitluse konverentsile tõsiseltvõetav ilme. Kui ei kohtu lätlase või poolakaga – äkki solvuvad ja järgmine kord ei tule. Aga meie siin peame ju riigipeade ja valitsusjuhtide kohta statistikat. Davos Neeval, narkomaaniavastane keskus! Ning ega numbrid ju reeda, millised riigid meil seal foorumil käisid – head või halvad.

Selline selgitus Poolas ja Lätis muidugi kellelegi eriti ei meeldiks, sest see jätaks kohalikud vaatlejad ilma toidust spekulatsioonideks Vene välispoliitika uue pöörde üle. Keegi ei taha tunnistada, et Vene välispoliitika pole üldse kusagile pööranud, pole isegi külge keeranud, vaid lihtsalt kergitas 15 minutiks loori, et poseerida poola või läti fotograafidele.

Samas tasub pöörata pilk teisele poole ning märgata, et Venemaa ei käitu juba ammu Ida-Euroopas kui elevant portselanipoes. Vastupidi, ta käitub peaaegu juveliirselt, jagades endisi naabreid NSV Liidus või Varssavi paktis sõpradeks ja… nendeks, keda on võimalik mitte märgata. Venemaa presidendi hiljutised visiidid Prahasse ja Budapesti pidid veenma Läänt, et Moskva pole üldse huvitatud halbadest suhetest naabritega. Ning et ta ajalooline mälu pole üldse puudulik – ta on valmis isegi vabandama Nõukogude režiimi pattude eest ja võib jagada majanduslikke soodustusi. Kõike seda aga vaid juhul, kui partner käitub lojaalselt ning aupaklikult ja saab aru, kus asub tema regiooni keskus.

Róbert Fico jõudis juba enne Slovakkia peaministriks tõusmist teada anda, et oma esimese visiidi valitsusjuhina kavatseb ta teha Venemaa pealinna. Euroopa Liidu ja NATOsse kuuluva riigi juhi kohta on see vägagi tõsine avaldus. Lisaks, kui Mečiar otsustab oma Venemaa-sidemeid Ficoga jagada, siis võib uue Slovakkia peaministri visiit osutuda ka erakordselt tulemuslikuks. Erinevalt teistest idaeurooplastest on slovakkidel olemas tuttavad Kremlis, kellega oma probleemidest ja kavatsustest rääkida – Vene saatkonnas Bratislavas on aastate eest töötanud nii Sergei Jastržembski kui Sergei Prihhodko. Ning kui Mikulí¡š Dzurinda aegne Slovakkia oli vene poliitikutele ja diplomaatidele ühemõtteliselt võõras, siis nüüd saab see ühemõtteliselt omaks. Ent praegune Poola omaks juba ei saa, sest sealne uus president ei öelnud, et sõidab Moskvasse otsekohe pärast ametisseastumist, vaid andis selle asemel teada, et on valmis kohtuma Vladimir Putiniga neutraalsel territooriumil. Kreml annab nüüd vastuseks mõista, et neutraalsel territooriumil kohtumist oodata ei tasu; vähe sellest, Poola presidenti ei oodata eriliselt ka Moskvas ning soostutakse ehk vastu võtma alles pärast Poola diplomaatia suurt ja tõsist pingutamist, mille käigus määratakse kindlaks, milliste järeleandmistega Varssavi Moskva lepitab.

Riikide puhul, kellesse Moskvas suhtutakse kui Venemaale avaldatava “atlantilise” surve agentidesse, on suhtluse korral tegu vaid viisakusžestidega.

Öelda, et Moskvas oodatakse vaid vasalle, oleks liialt järsk ja praeguses olukorras ilmselt vale, eriti arvestades, et Kesk-Aasia liidrid, kellel on Moskvaga palju tihedamad suhted kui idaeurooplastel, eriliste vasallidena silma just ei paista. Ent tegemist on siiski inimestega, kes on valmis mängima Venemaa mängureeglite järgi. Selline lähenemine partnerite valikul ei kehti mitte ainult endise NSV Liidu ja Ida-Euroopa maade osas, vaid ka läänesuunal. Lausa mõningase hämmastusega suhtuti Moskvas teineteisemõistmisse, mida Itaalia peaministri hiljutise visiidi ajal ilmutasid Vladimir Putin ja Romano Prodi. Veel hiljuti kirjutati Rooma ja Moskva vahel valitsenud üksmeel Silvio Berlusconi ja Vladimir Putini vahel kujunenud heade isiklike suhete arvele. Ent Prodi ja Putini lävimise tonaalsus annab tunnistust tõsiasjast, et Venemaa-Itaalia teineteisemõistmise juured on märksa sügavamal. Peamiseks faktoriks on siin Rooma huvitatus Venemaa gaasiturust ning selle huvitatuse tõttu kiirustab Itaalia demonstreerima oma valmidust mängida Venemaa pakutud reeglite järgi. Nii et – kui sellisel viisil on võimalik suhelda Lääne-Euroopa riikidega, siis miks küll ei peaks sama olema võimalik idaeurooplastega?!

Vene keelest tõlkinud Kadri Liik