9/11, kümme aastat hiljem

Vähesed sündmused vajutavad rahva mällu niivõrd tugeva jälje, et ka mitukümmend aastat hiljem küsitakse (ja mäletatakse): “Kus olid sina siis, kui…” Ameeriklaste viimase saja aasta loetellu kuuluvad usutavasti:

1. Esimese maailmasõja lõpp 11.11.1918;
2. Jaapani rünnak Pearl Harborile 07.12.1941;
3. Teise maailmasõja lõpp Euroopas 08.05.1945;
4. Teise maailmasõja lõpp Aasias 14.08.1945;
5. President John F. Kennedy mõrvamine 22.11.1963;
6. Martin Luther Kingi mõrvamine 04.04.1968;
7. Inimkonna esimesed sammud Kuul 21.07.1969; ning
8. 11.09.2001.

Kaks atentaati, üks suur avastusretk, kolm sõja lõppu, üks sõja algus, üks terrorirünnak. Seda nimekirja võib ehk pisut pikendada või lühendada, ent see pole oluline. Oluline küsimus on, kas 9/11 ajalooline tähendus seisneb katastroofiliste tagajärgedega rünnakus USA finants- ja riigivõimukeskustele või külma sõja järgse ajastu lõpus (ja seetõttu oleks loogiline eeldada ka mingi uue ajastu algust) või, nagu mitmed Ameerika analüütikud on välja pakkunud, „pika sõja” (long war) alguses või Lääne allakäigu alguses või milleski muus. Ükski ajastu ei saa liiga pikalt olla defineeritud eelmise ajastu eitusena. Kui kunagi leitakse ajaloolasi ja ühiskonnateadlasi rahuldav nimetus, siis selle uue ajastu avapaugu osas pöörduvad pilgud arvatavasti – meie praeguste teadmiste juures – just 9/11 poole. Käesolev lüheldane mõtisklus ei suuda kindlasti sellele küsimusele ei üheselt ega ammendavalt vastata. Sest peale kõige muu on kümme aastat selleks lihtsalt liialt lühike perspektiiv. Küll aga on otstarbekas arutleda, mis suunas on maailm ja selle ainus ülivõim USA selle kümnendi jooksul liikunud ning seda eriti julgeoleku- ja kaitsepoliitika vallas.

Nõrkus provotseerib

Pärast taandumist Vietnamist 1975. aastal, ebaõnnestunud pantvangide vabastamiskatset 1979. aastal Iraanis, 1983. aasta Beiruti pommirünnakuid USA ja Prantsusmaa vägede kasarmutele, mis sundisid rahvusvahelised rahuvalveväed riigist taanduma; pärast taandumist Muqdishost 1994. aastal, nõrka reaktsiooni 1993. aasta Maailma Kaubanduskeskuse pommirünnakule, 1996. aasta Khobari terrorirünnakule Saudi-Araabias, 1998. aasta USA saatkondade ründamisele Aafrikas ning 2000. aasta enesetapurünnakule USA mereväe hävitaja Cole vastu on mõneti mõistetav, et Ameerika Ühendriikide vastased (ja neid on maailmas palju) järeldasid sellest ameeriklaste nõrkust ning suutmatust kaotusi taluda. Paradoksaalsel moel aitas sellele arvamusele kaasa ka Esimene Lahesõda, mille USA juhitud koalitsioon suutis võita vastasseisu suurust arvestades erakordselt ja ennekuulmatult väikeste inimkaotustega (Ühendriigid kaotasid pisut alla 300 sõduri ja noist pooled hukkusid õnnetusjuhtumite tagajärjel, mitte vaenlase tegevuse läbi).

Kui Teises ilmasõjas kaotasid Ühendriigid keskmiselt 416 inimest päevas, Esimeses ilmasõjas 279, Korea sõjas 45, Vietnami sõjas 26, siis viimase kümnendi jooksul on keskmine olnud … 2 kaotust päevas.

Ent need inimesed ja rühmitused ei arvestanud sellega, et ühiskonna taluvus pole absoluutne, vaid sõltub asjaoludest. Rünnak Pearl Harborile ning 9/11 tähistasid provotseerimata äkkrünnakuid USA vastu, mis tõid kaasa ulatuslikke purustusi ning inimohvreid. Me teame, mis järgnes Pearl Harborile: vähem kui nelja aasta ja umbes poole miljoni ameeriklase elu ning teise poole miljoni tervise hinnaga vallutati terve Vaikne ookean ning USA sõjaline jõud ulatus idas Lääne-Berliinini ning läänes Tokioni. Vaid pisut laiemates piirides on USA sõjalised liitlassuhted ja Ühendriikide vägede eelpaigutus ka nüüd, 66 aastat hiljem. Läbi külma sõja katsumuste, Korea sõja, Kuuba raketikriisi, Vietnami sõja ning Berliini müüri langemise.

Pearl Harbor ja 9/11 on võrreldavad katastroofid. Esimeses hukkus 2459 ameeriklast, neist 2402 olid sõjaväelased. 11. septembri rünnakutes hukkus 2669 ameeriklast, neist pea kõik olid tsiviilisikud, lisaks veel 372 eri riigi kodanikku. Pearl Harbor muutis maailma ja ameeriklaste suhtumist maailma põhjalikult. Võtkem hüpoteesiks, et seda tegi ka 9/11 (kuigi, nagu ennist öeldud, on kümme aastat suurte üldistuste tegemiseks liialt lühike aeg).

USA ühiskonna suutlikkus taluda uudiseid langenud sõdureist on tulenevalt 9/11-st oluliselt tugevnenud. Eelnevalt oli põgusalt juttu USA taandumisest Beirutist ja Somaaliast, millele viisid otseselt vastaste edukad operatsioonid USA sõdurite vastu. Kuulsas Muqdisho lahingus 3.-4. oktoobril 1993, mis ka linateoseks vändatud, sai surma 19 Ameerika sõdurit. 23. oktoobril 1983 hukkus autopommiplahvatuses Beirutis 241 USA sõjaväelast. Kuid need olid USA ühiskonna jaoks n-ö vabatahtlikult ette võetud sõjad. 9/11-ga alanud sõda polnud vabatahtlik. USAd rünnati ja rünnati valusalt. Kui rünnaku vaimsed juhid oleksid ajaloolise paralleeli osas vaadanud Pearl Harbori, mitte Beiruti või Muqdisho poole, siis poleks nad ehk seda sammu ette võtnud. Välja arvatud juhul, kui tugev Ameerika reaktsioon oligi nende eesmärgiks. Kuid selle artikli eesmärk pole lahata Al-Qaeda jt sarnaste rühmituste eesmärke ja motiive.

Kui liita kõik USA sõjalised kaotused alates 9/11-st (eelkõige Afganistanis ja Iraagis), siis jäävad need alla 6000. Esmapilgul hirmuäratav number – siis, kui kõrvutada seda eelnenud veerandsajandiga. Ajaloolises perspektiivis on samas tegemist väga madala intensiivsusega konfliktiga. Kui Teises ilmasõjas kaotasid Ühendriigid keskmiselt 416 inimest päevas, Esimeses ilmasõjas 279, Korea sõjas 45, Vietnami sõjas 26, siis viimase kümnendi jooksul on keskmine olnud … 2 kaotust päevas. Samal ajal on USA rahvaarv pidevalt tõusnud. Loomulikult on selline statistika üldistav ja robustne ning iga kaotus lahinguväljal on ühele perele statistiliselt käsitlematu tragöödia. Ent see annab siiski teatud pildi sellest, kuivõrd sügavalt on ühiskond otseselt ja perekondlikult kaotusi tundnud.

Pearl Harbor ja 9/11 on võrreldavad katastroofid.

Aastal 2003 alanud Iraagi sõda muutus kiirelt küllaltki ebapopulaarseks. Sõja esimene, n-ö konventsionaalne faas, mis kestis laias laastus 19. märtsist 1. maini, oli Ühendriikidele erakordselt edukas. 139 USA sõjaväelase elu hinnaga oli 12 aastat varem kukutamata jäänud režiim kukutatud ning Bagdad vallutatud. Sellest, mis pärast „ülesanne täidetud” silti USA lennukikandja Abraham Lincolni sillal valesti läks, on kirjutatud keskmise raamatukaupluse täis raamatuid ning käesoleva artikli tarbeks pole oluline, kas tegemist oli Paul Bremeri ajutise administratsiooni valede otsuste või millegi muuga. Küll aga on siinkohal oluline märkida, et vaatamata pea viiele tuhandele USA-poolsele kaotusele ja Iraagi sõja ebapopulaarsusele on Ühendriikide relvajõud endiselt Iraagis – eeldatavalt kuni käesoleva aasta lõpuni. Ning selle sõja ebapopulaarsus USAs oli suuresti tingitud sellest, et, erinevalt Afganistani sõjast polnud selle seos 9/11-ga niivõrd ilmne ja ühene. Teisisõnu oli tegemist mitte pealesunnitud, vaid vabatahtlikult ettevõetud sõjaga.

Praeguseni kestev Afganistani sõda algas 7. oktoobril 2001, vähem kui kuu peale veretööd New Yorgis, Washingtonis ja Pennsylvanias. 13. novembril sisenesid Põhja-Alliansi ja koalitsiooni väed Kabuli, 7. detsembril põgenes mulla Omar Kandahārist ning see tähistas ka Talibani võimu lõppu Afganistanis. Vähemalt tollal oldi selles osas optimistlikud ning Talibani tagasiimbumiseni oli veel aega. Tasub tähele panna, et kolm kuud pärast 9/11-t oli USA kohalike liitlaste toel suutnud kukutada ja maalt välja ajada 12 tuhande kilomeetri kaugusel asuva ja merepiiri mitteomava väga keerulise maastikuga ulatusliku territooriumiga riigi valitsenud režiimi. Ja seda 12 Ameerika inimelu hinnaga! Kui Iraagi sõja esimene etapp vastas enamiku ettekujutusele tavapärasest sõjalisest konfliktist, siis Afganistani sõja esimesed kuud vastasid ehk vaid erivägede võitlejate ettekujutusele tänapäeva sõjast. Lahingus Mazar-e Sharifi lähedal näiteks leidis aset kuulus Põhja-Alliansi ja USA erivägede ühisrünnak Talibani positsioonidele, kus oli kombineeritud USA strateegiliste pommituslennukite tulelöök ning ratsaväe pealetung. Paraku ei piisanud vaid Talibani minemakihutamisest. Afganistani keskvalitus pole olnud suuteline end piisavalt kehtestama ning tulemuseks on nüüdseks pea kümme aastat kestnud konflikt, kus kahjuks ka Eesti on raskeid kaotusi kandnud. USA kaotused 2002. aasta algusest siiani jäävad alla 1700. Kümme aastat kestnud sõjalise konflikti mõttes küllaltki tagasihoidlik arv, koguarvuna aga siiski märkimisväärne. Suhtes rahvaarvuga võrreldav Eesti kaotustega samal sõjatandril.

Sõja muutunud iseloom

Sellest, mida tollane USA kaitseminister Donald Rumsfeld nimetas 21. sajandi esimeseks ratsaväerünnakuks, oli juba juttu. Mõlemad, nii Afganistani sõja n-ö esialgne ja aktiivne pealetungifaas kui Iraagi sõja esimesed poolteist kuud olid väga kiired, jõulised ja oma mõjult brutaalselt efektiivsed. Mõlemal juhul järgnes sellele vaevarikas ülesehitusprotsess, vastasjõu tagasiimbumine, julgeolekuolukorra järsk halvenemine ning siiani kestev kodusõda. On ütlemata selge, et relvajõud on edukamad asjade purustamises kui kokkuliimimises. Sest nad on välja õpetatud nimelt sõda pidama, mitte kohalike omavalitsuste kanalisatsiooniprojekte ellu viima. See on ka üheks oluliseks õppetunniks nii Iraagi kui Afganistani sõjast – lääneriikidel peab olema suutlikkus kiirelt ja koordineeritult rakendada ka mittesõjalisi võimeid aktiivse sõjategevuse faasile järgneva ülesehituse hõlbustamiseks. Lühidalt on seda tõdemust nimetatud kõikehõlmavaks lähenemiseks, ent seegi on eraldi kirjutiste teema.

Mässuliste poolt laialdaselt kasutatavad isevalmistatud lõhkekehad on muutnud nii (stabiliseerimisfaasis) sõjapidamise viisi kui kasutatavat tehnikat. Selle ehk ilmekaimaks nähtuseks on täiesti uut tüüpi soomustehnika, nagu näiteks ka Eesti kontingendi käsutuses olevad MRAPi (Mine Resistant Ambush Protected – e.k: miinide ja varitsuste vastu kaitstud) seeria soomusmasinad. Täna põhjustavad enamiku koalitsiooni kaotustest just isevalmistatud improviseeritud lõhkekehad. Võitlus nendega on erakordselt keeruline, sest väga odavate lahenduste avastamiseks või neutraliseerimiseks on tihti vaja kasutada väga kalleid lahendusi. Kui ründerelva ja kaitserelva maksumuse vahe on kümnetes tuhandetes kordades, siis on seda probleemi puhtalt tehnoloogia baasil raske lahendada. Küll aga on võimalik teatud edu saavutada liitlasvägede väljaõppe parandamise ning kohalike elanike lojaalsuse suurenedes. Pole kahtlust, et meie vägedel peab olema parim võimalik varustus, tehnika ja relvastus, kuid pelgalt sellega isevalmistatud improviseeritud lõhkekehade vastases võitluses edu ei saavuta.

Ükski ajastu ei saa liiga pikalt olla defineeritud eelmise ajastu eitusena.

Viimase kümnendi jooksul on mõnes mõttes täisringi teinud ka Ühendriikide sõjaline mõtlemine. Kui kümme aastat tagasi oli mõttetegevuse teravik (või siis vähemalt verbaalse tegevuse teravik Pentagonis) suunatud suure tulejõu, ent kergelt siirdavate ja seetõttu kergema ja vähemsoomustatud vägede väljaarendamisele, siis Iraagi ja Afganistani sõdade ülesehitusfaasid on soomuse taas au sisse toonud. Ning kuna USA sõjalise kohaoleku lõpp Iraagis on juba käegakatsutavas kauguses ja aastal 2014 algab praeguste plaanide järgi suurem tagasitõmbumine Afganistanist (allakirjutanu ei julge küll ennustada, millal see võiks lõpuni jõuda), siis hakatakse üha rohkem mõtlema võimalike tulevikukonfliktide peale. Ja need ei pruugi sugugi olla tehnoloogiliselt oluliselt mahajäänud küllaltki väikeste vastaste vastu. Oluliselt suurema ja tehnoloogiliselt arenenuma vastase vastu ei aita mitte MRAP, vaid F-22-d ja F-35-d, USA 11 lennuki emalaevade gruppi, täppisrelvad ja muu sõjalisele ülijõule omane. Need on sõjalised võimed, mis on vajalikud ka näiteks NATO kollektiivkaitse rakendamiseks. Nii et vahepealkirja juurde tagasi tulles – sõja iseloom on muutnud siis, kui räägime stabiliseerimisoperatsioonidest.

Suurenenud kaitse-eelarve

Viimase kümne aastaga on USA kaitse-eelarve suurenenud ümmarguselt 300 miljardilt dollarilt 550 miljardi dollarini, millele lisandub veel 150 miljardit (peamiselt) Iraagi ja Afganistani operatsioonide kulusid. 700 miljardit dollarit moodustab 4,8 protsenti USA SKPst ning 43 protsenti üleilmsest 1,6 triljoni dollari suurustest kaitsekulutustest. Kui külma sõja lõpus moodustas USA kaitseeelarve NATO riikide kaitse-eelarvetest poole, siis nüüdseks on jõutud kolme neljandikuni. Lahkuv kaitseminister Bob Gates märkis selle oma kuulsas 10. juuni lahkumiskõnes Brüsselis ka sarkastiliselt ära. Kui peale USA kulutab NATO liikmeist kaitsele vähemalt 2% SKPst veel vaid 4 riiki (Suurbritannia, Prantsusmaa, Kreeka ja Albaania, tuleval aastal lisandub sellesse nimistusse ka Eesti), siis on vaid aja küsimus, millal Kongress ja Pentagon Euroopa kaitse subsideerimisest tüdinevad. Arvatavasti tabab eelseisev USA eelarvekärbe ka kaitse-eelarvet, sealjuures lisaks eeldatavale järkjärgulisele rahvusvaheliste operatsioonide tempo vähendamisele – alguses Iraagis ja 2014. aastast alates ka Afganistanis – ka baaseelarvet. Kindel on aga see, et ka kärbete järel jääb USA suveräänselt maailma sõjaliseks ülijõuks ja seda veel paljudeks aastakümneteks. Ning lisaks Ronald Reagani administratsiooni aegsele tugevdatud tähelepanule relvajõudude moderniseerimisele, mille tulemeid siiamaani tunda on, jäävad ka 21. sajandi esimese kümnendi kaitseinvesteeringud kindlasti tulevikus olulist rolli mängima.

Meedia roll tänapäeva sõjas

Suurtest sõjalistest konfliktidest oli arvatavasti Esimene Lahesõda esimeseks meediasõjaks –meile kõigile meenuvad kaadrid täppispommide tabamustest ning otsereportaažidest õhurünnakute all rappuvast Bagdadist. 12 aastat hiljem olid aeg ja meediaruum juba nõndapalju muutunud, et reporterid olid peaaegu eesliinil, liikusid, ootasid, rõõmustasid ja kannatasid koos neid kaasama määratud kompaniiga. See „siseajakirjandus” (inglise keeles kasutatav termin on embedded journalism) tõi ühelt poolt küll sõja n-ö otse elutuppa, ent samas muutis kajastuse väga subjektiivseks. Lihtsustatult öeldes: kui sellel konkreetsel kompaniil juhtus olema hea päev, siis said televaatajad teada, et sõda kulgeb edukalt. Kui kompaniil oli parasjagu raskusi moona järeleveoga, siis teadsid televaatajad, et USAd on tabanud moonapuudus. Jne, jne. Meedia rolliga seondub veel ka niinimetatud strateegilise kaprali mõiste – ka pooljao tegevus (või tegevusetus) võib tänu rahvusvahelise meedia võimendusele omada strateegilist tähendust. Näiteks muutuvad jao poolt kogemata tapetud tsiviilisikud TV-kaamerate abil laia maailma peegeldatult taktikalisest prohmakast strateegiliseks probleemiks.

USA pehme võimu nõrgenemine

Üks täheldatav tendents viimase kümnendi jooksul on olnud USA pehme jõu ajutine vähenemine. Terrorismivastane võitlus on tinginud vajaduse kasutada meetodeid, mis pole leidnud näiteks Euroopa liitlaste poolehoidu. Kõige ilmekam näide sellest on Guantánamo vangilaager ja seal (või ka mujal) kasutatud ülekuulamismeetodid. Käesoleva artikli eesmärgiks pole süüvida sellega seonduvasse ega anda hinnanguid, küll aga tõdeda, et Guantánamo ümber toimunu on kahjustanud Ühendriikide rahvusvahelist seisundit. USA moraalset võimu on kahjustanud ka üksikud ja isoleeritud, ent üleilmse meedialevi tõttu laialt tuntuks ja kurikuulsaks saanud kuriteod, nagu näiteks Abu Ghraibi vangilaagris toimunu.

Lääneriikidel peab olema suutlikkus kiirelt ja koordineeritult rakendada ka mittesõjalisi võimeid aktiivse sõjategevuse faasile järgneva ülesehituse hõlbustamiseks.

Ühendriikide mainele mõjus rängalt ka see, et luureandmed Iraagi massihävitusrelvade olemasolu kohta vääraks osutusid. See on andnud ainest ka loendamatutele vandenõuteooriatele, mis omakorda rahvusvahelist usaldust õõnestavad. Nüüdseks on USA oma moraalse positsiooni paljuski taastanud. Vähemalt nõnda tundub, sest seda ei saa mõõta, pigem ehk tunnetada. Ja arvesse tuleb võtta sedagi, et ülivõimu tegevuse (või tegevusetusega) pole suur osa maailmast eales rahul. Või siis Eleanor Roosevelt sõnul: „Do what you feel in your heart to be right — for you’ll be criticized anyway. You’ll be „damned if you do, and damned if you don’t.” (e.k: “Tee seda, mida tunned oma südames õige olevat, sind arvustatakse niikuinii. Neetud oled sa mõlemal juhul.”) See on miskit, mis käib, rahvapäraselt väljendades, ülivõimu palga sisse.

USA kohalolek Euroopas

Üheks Iraagi ja Afganistani sõjaga kaasnevaks tendentsiks on olnud ka USA-poolse tähelepanu ja kohaloleku järkjärguline vähenemine Euroopas. Alles hiljaaegu teatas Washington USA Euroopa maaväe vähendamisest veerandi võrra. Kuna tähelepanu on koondunud Lähis-Idale ja Kesk-Aasiale, siis vanad sidemed ja seosed Euroopaga on tasapisi tuhmumas. Päev peale 9/11 terrorirünnakuid kuulutas Põhja-Atlandi Nõukogu välja artikli 5 ning liitlased pakkusid Ühendriikidele igakülgset abi. Pakutud abi kasutamises jäi USA kuni 2003. aastani küll paraku tagasihoidlikuks. NATO jaoks oli 2003. aasta murranguline – siis võttis algselt Euroopa kaitseks ellu kutsutud allianss üle rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF – International Security Assistace Force) juhtimise Afganistanis. Washingtonist on viimasel viiel aastal olnud regulaarselt kosta nurinat Euroopa liitlaste vähese panustamise pärast. Osaliselt õigustatult, sest paljud Euroopa liitlased ei panusta piisavalt alliansi poolt ühiselt seatud eesmärkide elluviimisesse. Samas on ISAFi 130 000-st sõdurist 90 tuhat Ühendriikidest ning 40 tuhat mujalt, viimastest lõviosa NATO Euroopa liitlaste hulgast. Ning kui vaadata näiteks Eesti, Taani või Suurbritannia panuse võrdelist suurust, pole vähemalt neil riikidel oma osalusega seoses miskit häbeneda. Kuigi jah, on võimalik osutada näpuga mõne teise liitlaste peale ja tõdeda, et nad suudaksid rohkem. Kuid see selleks. Paraku on vaieldamatu, et USAs on levinud arvamus, et Euroopa ei tee piisavalt – kas siis sõjalise võime, raha või poliitilise tahte puuduse tõttu.

Hoiatus küber-9/11 eest

Lõpetuseks mõned tähelepanekud tulevikuks. Siinkohal on käsitletud seda, kuidas 9/11 on oma mõjult võrreldav Pearl Harboriga. Kui USAs hoiatatakse tulevaste võimalike suurte hädaohtude eest, siis kasutatakse reeglina väljendit “uus Pearl Harbor”. Näitena võib tuua viimastel aastatel levinud hoiatust digitaalse Pearl Harbori ehk siis ootamatu ja purustava jõuga küberründe eest. Arvatavasti kasutatakse ajaloolise näitena Pearl Harbori seetõttu, et tegemist oli riigi poolt korraldatud rünnakuga. Kuigi 9/11 massimõrv oli ellu viidud mitteriikliku rühmituse poolt ning vaatamata sellele, et vaid riikidel on käesoleval ajal suutlikkust läbi viia võimsaid küberründeid, oleks purustava jõuga küberkallaletungi paslik siiski just nimelt 9/11-ga kõrvutada. Sellepärast, et nõrgemalt kaitstud ning samas suure väärtusega sihtmärgid on peaasjalikult just tsiviilrajatised, 85% veebist on erakätes. On selleks siis elektrijaamad, ülekandevõrgud, telekommunikatsioon või muu meie tänapäevase elu igapäevaseks osaks saanu.

Kui Põhja Atlandi Nõukogu 12. septembril 2001 leidis, et USA vastu on pandud toime relvastatud rünne, siis tehti seda olukorras, kus tsiviilisikud olid kasutanud tsiviilsõidukeid tsiviilobjektide ründamiseks. Ning päev pärast 9/11-t ei teatud täie kindlusega veel sedagi, kes selle taga oli. Aga juba tollal oli teada, et maailm on muutunud. Järgmine maailma muutev sündmus võib hargneda uues sõjapidamise vallas – kübervallas.