1989 – annus mirabilis

Kahekümne aasta eest leidsid aset ajaloolised sündmused. Üheainsa aastaga toimus enam kui paljude varasemate aastatega kokku. Vaid mõne kuuga varises kokku kommunism. See oli kõigile tõeline üllatus, ehkki praegu väidavad paljudki, et teadsid seda juba ette.

Paljud kommunistlikud riigid said tagasi iseseisvuse ja suveräänsuse ning alustasid üleminekut demokraatiale. Mõned maad pidid veidi kauem ootama, kuid 1991. aasta lõpuks oli Nõukogude Liidust saanud ajalugu ning tema endised Euroopa kolooniad olid taas iseseisvad ja alustasid teekonda  demokraatlike suveräänsete riikide suunas, mis on – samuti taas – Euroopasse lõimunud.

Jah, mõnel läks kauem. Balti riikide ees seisis veel mitmeid raskeid kuid. Kuid lõpptulemus oli siiski sama: ka nemad said iseseisvuse tagasi ning astusid demokraatlike ümberkorralduste rajale.

Kakskümmend aastat on inimese jaoks pikk aeg. Ajaloos on see pelgalt viiv. Aga juba täna teame üsna hästi, kui tähtsad olid toonased muutused nii meile kui ka kogu maailmale.

Diktatuuril on hulk vorme, mida võib kohata tänapäevalgi. Nähtavasti kaks kõige hullemat diktatuurivormi, fašism ja kommunism, jäävad 20. sajandisse. Me teadsime ka tollal, et see ei saa igavesti kesta, aga ei osanud kujutleda, et see võiks kaduda veel meie eluajal. Ja ometi nii juhtus, mistõttu 1989. aastale võib õigusega anda nime annus mirabilis.

Kommunism ei suutnudki muutuda stabiilseks valitsusvormiks, eriti riikides, kus see polnud “kodukootud”, vaid oli välisjõudude eksporditud. Pea sajandi suutis kommunism vastu pidada ainult sellistes riikides nagu Venemaa, Vietnam, Kuuba ja Hiina, kus see oli sisemiste muutuste, niinimetatud sotsialistlike revolutsioonide tulemus. Teistes riikides, kuhu kommunismi tõid välismaalased, nagu juhtus ka Kesk- ja Ida-Euroopas, ei võtnud inimesed seda kunagi omaks ja püüdsid pidevalt ühel või teisel viisil kommunismist vabaneda või vähemalt seda võimalikult suurel määral moonutada, et selle tingimustes oleks võimalik kas või kuidagi ära elada. Mõnel pool see õnnestus, mõnel pool mitte, kuid mitte kuskil ei suudetud kommunistlikust diktatuurist vabaneda seni, kuni see püsis suhteliselt stabiilsena “eksportijariigis” Nõukogude Liidus ja kuni Nõukogude Liit oli võimeline ja valmis vajaduse korral kommunismi ka jõuga päästma.

Me teadsime, et kommunism ei saa igavesti kesta, aga ei osanud kujutleda, et see võiks kaduda veel meie eluajal.

Mitmel korral läkski vaja väga jõulist sekkumist. Kommunismi suurimaks väljakutseks oli Ungari 1956. aasta revolutsioon, kuid katseid tehti teisteski riikides: Poolas, Tšehhoslovakkias, isegi Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Olukord muutus järsult, kui Nõukogude Liit hakkas ilmutama esimesi selgeid nõrkusemärke. Õieti algas see 1981. aastal Poolas, kus loodi esimene sõltumatu ametiühing Solidaarsus (Solidarnosc). Kommunistid tundsid end siiski veel piisavalt tugevana, et astuda sellega võitlusse ja ametiühing keelustada, kehtestades ühtlasi kogu riigis sõjaseisukorra.

Gorbatšovi võimuletuleku ajaks oli Nõukogude Liit juba nõrk. Ka uus peasekretär ei soovinud muuta kommunistlikku režiimi, veel vähem lagundada Nõukogude Liitu (ma ei oleks nii kindel tema välisministri Eduard Ševardnadze, selle nutika grusiini osas, kes, nagu ma usun, oli hellitanud armastatud Gruusia iseseisvuse mõtet juba ammu ning, mis on vähemalt sama tähtis, soovis end näha uue iseseisva riigi presidendina – see aga eeldas mõistagi sõltumatut Gruusiat, mis omakorda ei saanud teostuda ilma Nõukogude Liidu lagunemiseta). Otse vastupidi: Balti riigid võivad tunnistada, et Gorbatšov oli valmis kaitsma Nõukogude Liitu pea kõigi vahenditega.

Gorbatšov mõistis siiski üsna ruttu, et satelliitriikide piiratud suveräänsust rõhutava Brežnevi doktriini aeg on läbi ning mõistis ka seda, et 1980. aastate teise poole Nõukogude Liidu majandus ei suuda enam ülal hoida tohutut relvastumisprogrammi ja püüdeid toetada kogu maailmas “sotsialistlikke” režiime. Ta ei näinud aga oma vaimusilmas mitte Nõukogude Liidu lagunemist või kommunistliku režiimi üleminekut demokraatiale, vaid sotsialismi “demokratiseerimist” ja Nõukogude Liidu föderaliseerimist.

Ent Nõukogude Liitu ei saanud enam päästa. Lagunemine oli nagunii vältimatu, aga seda kiirendasid veelgi kolm auahnet meest, Boriss Jeltsin (Venemaa), Stanislav Šuškevitš (Valgevene) ja Leonid Kravtšuk (Ukraina), kes kohtusid 8. detsembril 1991. aastal Belovežje ürgmetsas ja andsid allkirja Belovežje lepingule, mis saatis Nõukogude Liidu laiali.

Demokraatlikud muutused Kesk-Euroopas olid aset leidnud juba varem. Kuid nendeni viinud protsess, see tähendab Nõukogude Liidu saatuslik nõrgenemine ning Gorbatšovi ja teiste Nõukogude liidrite mõningase kõhklemise ja nurjunud katsete järel langetatud otsus mitte sekkuda, kui kommunistlikud riigid alustavad üleminekut demokraatiale, oli äärmiselt olulise tähendusega Kesk-Euroopa revolutsioonide edule.

Riikides, kuhu kommunismi tõid välismaalased, nagu see juhtus ka Kesk- ja Ida-Euroopas, ei võtnud inimesed seda kunagi omaks.

Kas see tähendab, et nende taga seisidki Gorbatšov ja Nõukogude Liidu liidrid? Kohe kindlasti mitte. Nõukogude liidrite roll ja NSV Liidu lagunemises seisnes selles, et demokraatlikule üleminekule eelnevatel sündmustel lasti toimuda, nendega ei kaasnenud Nõukogude Liidu sõjalist või muulaadset sekkumist, mistõttu meie riikide demokraatlikud jõud suutsid ellu viia selle, mida nad olid juba ammugi igatsenud, aga mis varem ei olnud kuidagi õnnestunud.

Tasub veel kord rõhutada, et kahekümne aasta eest toimunus ei etendanud otsustavat osa ei Nõukogude Liidu juhtkond ega ka muidu eluliselt tähtis lääneriikide toetus. Demokraatia võidu taga Kesk-Euroopas seisis meie enda riikide elanike tahe ja tegevus.

Tänaseks on see muidugi ajalugu, aga selle selgitamine on väga tähtis kahel põhjusel. Esiteks on ajalooline tõde lisaks ajaloolastele äärmiselt oluline ka kogu rahvale – ei ole ju rahvuslik uhkus ja enesekindlus võimalikudki oma ajalugu ja selle üksikasju teadmata, kui meeldivad või ebameeldivad nad ka ei oleks. Kui tooni peaks andma ajaloo väärtõlgendus, jätab see terved põlvkonnad, terve riigi ja rahva mitmetes olulistes asjades vaimupimedusse. Kui me möönaksime, et Kesk-Euroopa demokraatlikud revolutsioonid said teoks eelkõige Nõukogude Liidu uue perestroika-poliitika ja Lääne abi tõttu, kaotaksime olulise osa oma identiteedist.

Mitte kuskil ei suudetud kommunistlikust diktatuurist vabaneda seni, kuni see püsis suhteliselt stabiilsena “eksportijariigis” Nõukogude Liidus.

Teine põhjus seostub demokraatia edendamisega teistes riikides: kui meie riikide muutustes oleks otsustavat osa etendanud välised jõud, tähendaks see, et demokraatiat saab eksportida ja et see ongi eelistatud viis kuhugi demokraatiat viia. Mõnda aega uskusid paljud meist, et nii see ongi. Valitsev arvamus ja ka omandatud kogemused näitavad aga, et nii see pole: nagu ei eksporditud demokraatiat meie riikidesse, nii ei saa seda eksportida ka teistesse riikidesse. Demokraatiat saavad üles ehitada ainult inimesed ise, kui nad mõistavad, et just nemad saavad võtta ja peavadki võtma oma saatuse enda kätte.

Küll näitab meie juhtum, et sisemiste jõudude kõrval võib väline mõju etendada äärmiselt olulist osa. Esiteks tuleb mainida, et kuni eksisteerib (väline) jõud, mis toetab diktaatorit ja on valmis tema või laiemalt diktatuuri püsimise eest võitlema, on demokraatliku ülemineku teostamine äärmiselt raske. Ent väline sekkumine võib olla ka päris suureks abiks. Eelkõige peaks see olema mittesõjalist laadi, kuid vaja võib olla ka sõjalist jõudu, kui ilma selleta ei peaks olema võimalik diktaatori kõrvaldamine. Siiski on kõige tähtsam, mida välised jõud saavad pakkuda demokraatlikele jõududele mittedemokraatlikus või demokraatiale üle minevas riigis, just pikaajaline kodanikuühiskonna ning demokraatlike institutsioonide rajamise toetus koos inimestega, kes seda toetust koordineerivad.

Mitte kuskil ei suudetud kommunistlikust diktatuurist vabaneda seni, kuni see püsis suhteliselt stabiilsena „eksportijariigis” Nõukogude Liidus.

Kõik see toimus meie riikides üllatavalt edukalt. Üleminek kulges suhteliselt kiiresti ja eriliste raskusteta. Kuid täna võime meie, demokraatlikud jõud, sattuda lõksu, kui hakkame uskuma, et üleminek demokraatiale peaks igal pool käima sama kiiresti ja hõlpsalt nagu meie riikides. Ma arvan, et meie jaoks on väga tähtis mõista, et nii see ei ole. Meie riikides valitses väga eriline olukord: demokraatia ei olnud päris võõras ei poliitikutele ega avalikkusele, sest enamiku riikide ajaloos oli olnud demokraatlik periood ning pealegi oli meie ühiskond suhteliselt avatud ning asus vaevaliselt demokraatia õppetunde omandama juba kommunistliku režiimi viimastel aastatel.

Seda ei saa kaugeltki öelda enamiku täna oma arengus teelahkmel seisvate riikide kohta. Me usume küll demokraatiasse ja oleme veendunud, et see on parim valitsemisvorm nii üksikisikutele kui rahvale, aga me peame tunnistama, et demokraatia loomulik areng võtab aega. Enamikus Euroopa riikides kulus selleks nii sajandi ringis, mida täitsid verised sõjad, kodusõjad, sallimatus ja diktatuurid. Ajal, mil see Euroopas toimus, ei saanud veel kõnelda üleilmastumisest. See tähendab, et asjasse puutuvad riigid ei sõltunud üksteisest nii tugevasti nagu tänapäeval. Nad ei teadnud üksteise kohta nii palju kui teatakse praegu. Kui midagi toimus ühel maal, ei teadnud sellest suurem osa maailmast ja õieti polnudki see tähtis. Lõpuks polnud ka tehnoloogia, eriti sõjaline, sugugi nii arenenud kui tänapäeval.

Mida see tähendab täna ja meile? See tähendab, et üleilmastunud maailmas, kus me praegu elame, ei saa üheski riigis sotsiaalsed muutused toimuda isolatsioonis (nagu sajandeid tagasi Euroopas). Ajakirjanduse ja interneti abil teame üksteise kohta peaaegu kõike – ja teame seda reaalajas. Me oleme üksteisest vastastikku äärmiselt sõltuvad. See tähendab, et kui kuskil toimuvad majanduslikud ja sotsiaalsed muutused, on väga tõenäoline, et see mõjutab kuidagi ka meid. Rahvusvaheline ajakirjandus muudab pea võimatuks mitte teada, mis toimub kus tahes maakera punktis. Nii saab meie avalikkus teada sündmustest, mis ei ole meie ühiskonnas vastuvõetavad, ning nõuab, et “teeksime midagi”. Lisaks kõigele peetakse tänaseid lahinguid 21. sajandi relvadega (või vähemalt on selline võimalus olemas).

Üleilmastumine on tänaseks saavutanud taseme, kus see ei piirdu enam majandusega: infoühiskond ei saa toimida suletud ühiskonnas, vähemalt mitte pikemat aega. Seega on suletud ühiskonnad – millistes jätkuvalt elab valdav osa inimkonnast – määratud muutuma. Üleilmastumine ei aita aga tingimata kaasa sellele, et see muutumine oleks demokraatia suunas. Üleilmastumine nõrgestab suletud ühiskondade kude, aga demokratiseerumine paraku ei jõua sündmuste arenguga sammu pidada: senise ühiskonna ja ühes sellega algeliste demokraatia vormide (näiteks vanemate nõukogud jms) ning algelise sotsiaalhoolduse (näiteks suurperede kujul) lagunemine käib palju kiiremini kui toimiva moodsa riigi ja valitsuse kehtestamine. Tulemuseks on suur hulk mittetoimivaid või sellele kalduvaid riike, sõjad, näljahädad ja terrorism.

Kui me möönaksime, et Kesk-Euroopa demokraatlikud revolutsioonid said teoks eelkõige NSV Liidu uue perestroika-poliitika ja Lääne abi tõttu, kaotaksime olulise osa oma identiteedist.

Kõik see muudab olukorra ühtaegu äärmiselt ohtlikuks ja paljulubavaks. Valitsevad väga head võimalused toetada demokraatlikke muutusi kogu maailmas ning on lootus, et demokraatia liigub edasi enneolematu eduga. Idee iseenesest on enamikus ühiskondades omaks võetud: isegi diktaatorid näitavad ennast demokraatidena. Ent see tee on väga konarlik. Ühelt poolt saavad demokraatiat diskrediteerida – ja sageli seda ka teevad – diktatuurid ja autoritaarsed valitsused, kes esitavad ennast demokraatiana, ning et teiselt poolt arenevad vältimatud konfliktid tihtipeale vägivaldseks, kusjuures moodsate relvade kasutamine muudab konfliktid väga laastavaks. Üks selle ohu vorme on terrorism, mis on suletud ühiskonna ideoloogiast ja vähesest arusaamisest tingitud reaktsioon üleilmastumise ja sellega kaasneva demokratiseerimise “ohule”.

Neil probleemidel puudub kiire lahendus. Meie arusaamu on mõjutanud 1989. ja sellele järgnenud aastad – me oleme langenud omaenda edu ohvriks. Kuid meil tuleb leppida tõsiasjaga, et üleminek demokraatiale ei kulge enamikus maailmas kaugeltki nii kiirelt ja libedalt nagu Kesk-Euroopas. Me peame aru saama, et see protsess võib olla aeglane ning isegi ohtlik. Samuti peame mõistma, et me saame küll abistada ja et see on lausa meie kohustus, aga me ei saa seda teha teiste eest ja nimel.

See nõuab pidevaid sõjalisi ja mittesõjalisi pingutusi, hulganisti kannatust, juhiomadusi ja raha. Samuti läheb meil vaja vastupidavust püsimaks veendumuse juures, et demokraatia oma kõigis vormides ja variantides on meie osaks langenud kink, millest peagi saavad osa ka teised.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane