Robert Amsterdam: Õigusriik on universaalne

Kuivõrd võib teie tööd advokaadina pidada poliitiliseks – kas poliitiliste repressioonide ohvreid kaitstes edendate teadlikult ka demokraatlikke väärtusi?

Mulle heidetakse kogu aeg ette, et propageerin „lääne väärtusi”. Näiteks Tais, kus me valmistame ette 130-leheküljelist nõudmist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörile, et ta süüdistaks praegust peaministrit inimsusvastastes kuritegudes. Tai sõjavägi tuleb mõneaastase vahega barakkidest välja ja mõrvab karistamatult tsiviilelanikke, see on kestnud aastakümneid. Suurimad tapatalgud olid aastail 1973, 1976 ja 1992, neis oli tosinate viisi põletamisi, vägistamisi ja mõrvasid. Bangkoki massimõrvas sel aastal oli tapetuid 90 ja haavatuid 2000. Meie töö on esimene katse seda valimatut, kuid süstemaatilist käitumist registreerida ja süüdlased kohtu ette tuua.

Taimaalastele pole tavapärane väljast kaitsjaid palgata ja seda vägivalda dokumenteerida, sest valitsus mõrvab rahvast ning hakkab siis kohe rahust ja lepitusest rääkima. See sarnaneb Ladina-Ameerika huntade tegevusega 1970ndatel, kes samuti tahtsid iseennast süüst vabastada, olles mõrvanud ja piinanud tuhandeid. Me ei saa seda 21. sajandil lubada. Meie töö pole siinkohal just kerge, sest meie lähenemine ICC-le ei põhine nende allkirjastatud lepingul, vaid sellel, et praegune peaminister on Ühendkuningriigi alam.

Kui me võidame, tähendab see igasuguste uute seaduste tegemist. Kui me ei võida, teeme siiski midagi, mida Tai ajaloos pole varem tehtud – me sunnime valitsust enda tegude kohta aru andma, sest nii terav süüdistus nii üksikasjaliku dokumentatsiooniga tsiviilelanike liidrite vastase rünnaku kohta nõuab vähemalt mingit vastust. Usun, et vastuse nõudmine autoritaarsetelt juhtidelt on oluline samm ühiskondade demokratiseerimise poole.

Tai vägivallast pole rahvusvahelises meedias palju kuulda, Taid tuntakse rahumeelse riigina.

See on uskumatult vägivaldne riik. Aga tõepoolest, me ei kuule sellest kuigi palju.

Mis on selle põhjus?

Taimaal on hiiglaslik PR-eelarve. „Tuhande naeratuse maa.” Nad on PRi ja kuvandi kontrolli alal palju tõhusamad kui Kreml. Üks mu Briti kolleeg ütles, et välismaal mõrvatud brittidest kümme protsenti on mõrvatud Tais. Seda numbrit seostaks pigem Mehhikoga.

Te tegutsete praegu ka Kõrgõzstanis.

Esindame seal USA Manasi lennubaasi kütusega varustajaid, keda ründavad mõned juhtivad Kirgiisi poliitikud, kes tahaksid seda lepingut endale varastada ja raha sealt vahendajafirma kaudu oma taskutesse ajada. Meie kliendi kohta on tehtud massiliselt uuringuid, mis küll osutavad, et nad pole seadust rikkunud, kuid see ei takista Kõrgõzstani võime korraldamast nende vastu desinformatsioonikampaaniaid ja seadusevastaseid läbiotsimisi. Meie vastas on ühtlasi valitsus, kes on väga osav meediamanipuleerija. Kogu kampaania on väga nutikalt korraldatud, aga neid šokeerib see, et oleme läinud ise otse Kõrgõzstani, vastamaks kriitikale otse – minu partner on praegu seal ja kohtub valitsusega, me kohtume kodanikeühendustega ja teeme kõva tööd, et laimukampaaniale vastu töötada. Kuid kõnealuse loo õppetund on see, et Venemaaga lähedaseks jäävad riigid kopeerivad ka samu teguviise, ja siin on tegu klassikalise Kremli stiilis kampaaniaga, ehkki see leiab aset tuhandeid kilomeetreid Kremlist eemal.

Õigusriik on universaalne väärtus, nagu ka inimõigused.

Kuivõrd on Venemaa selle juhtumiga seotud?

On küll seotud. Venemaa on Gazpromi huvide eest väljas. Esiteks tähendab see palju raha, teiseks oleks Venemaal kergem USA-le mõju avaldada, kui ta kontrolliks kütuseäri USA baasi kõrval.

Teid tuntakse kõige enam Hodorkovski kaitsjana. Kas olete tema kaitsega veel seotud?

Ei, sellest loobusin aasta eest pärast kuueaastast tööd. Hr Hodorkovskil on suurepärane advokaatide meeskond ja ma ei usu, et suudan enam sellele midagi juurde anda.

Ütlesite äsja Toronto Starile, et te ei lootnud algusest peale Hodorkovski vabanemist, aga kaitse suurim saavutus on see, et juhtum sai rahvusvahelist tähelepanu ja inimesed mõistsid, et tegu pole tavalise kurjategijaga.

Kutsun meie tegevust tihti „ebasümmeetriliseks kaitseks” – kui see, mida me teeme, pole lihtsalt kliendi kaitsmine, vaid nüüd, internetiajastul, ka tema maine kaitsmine. Hodorkovski tahtis algusest peale selgeks teha, et ta on aus ja otsekohene ärimees, ja ta ei tahtnud, et Kreml võtaks temalt kõik, mille eest ta võidelnud oli. Usun, et me saavutasime selle. Üks asi, mida Kreml ei ole suutnud teha, on tema maine rikkumine.

Kuidas te selliste juhtumite juurde olete sattunud?

Hilisemad, Tai ja Kõrgõzstan, on tulnud juba varasema töö kaudu. Hodorkovski juurde sattusime pärast juhtumit Guatemalas, mis jätkub veel praegugi ja mis sai aastate jooksul palju tähelepanu, sest seal me esindasime rühma, kes valmistus astuma kogu oligarhia vastu. Sellest sai teatud mõttes näidisjuhtum edasisele – Hodorkovski, Nigeeria, punasärgid Tais, Kõrgõzstan ja muud, oleme ka viimase aasta jooksul seotud ühe suurema vaidlusega Tšehhi Vabariigis. Nii et tegu on erinevate rollide seguga, mida ühendab asjaolu, et need pole pelgalt juriidilised, vaid nõuavad ka poliitika mõistmist.

See toob meid tagasi demokraatia edendamise küsimuse juurde. Olete öelnud, et te ei pea ennast inimõiguste juristiks. Kui palju on teie töö motiveeritud idealismist?

Olen kohanud tõelisi inimõiguste kangelasi. Anna Politkovskaja oli inimõiguste kangelane – ja mu sõber. Üks kolleeg, kolm aastat tagasi mõrvatud Vene jurist oli samuti kangelane, ja sõber. Karinna Moskalenko on mulle kui õde, ma jumaldan teda, ja temagi on kangelane, sõber ja keegi, keda ma sügavalt imetlen – tema on inimõiguste jurist. Mina olen ärijurist, kes usub õigusriiki ja kes on sattunud inimõiguste juurde tänavalt. Kui nende juhtumitega tegelen, ei tee ma seda kirjutuslaua tagant.

Vene liberaalid peegeldavad oma rahvast sama hästi kui lääne liidrid oma.

Inimõiguste juurde olen jõudnud viimase viieteistkümne aasta jooksul – kuna usun õigusriigi põhimõtetesse ja olen näinud poliitilist repressiooni, rõhumist ja mõrvu ning märganud, et inimõigused on üks oluline viis neid küsimusi raamistada. Kuid ma vajan intellektuaalselt kogu aeg uusi väljakutseid, ja puhtalt inimõiguste seaduse argumenteerimine ühest juhtumist teise suhteliselt kitsas teemade ringis ei ole midagi, mida võiksin kogu aeg teha. Tegin ühe suure pro bono töö suvel Kenyas, ühe ÜRO töötaja nimel, kelle ÜRO oli füüsiliselt ja vaimselt laastanud seoses tema tegevusega Zimbabwes. See oli sügavalt liigutav kogemus. Ja läks mulle maksma tohutult raha, mistõttu mul pole võimalust väga tihti inimõiguste juristina tegutseda.

Kui võimalust on, siis ma teen seda. Me vabastasime ühe poliitilise vangi Bulgaarias ja taas oli tegu tohutute investeeringutega meie poolt, kuid kasutades rahvusvahelist seadust, rahvusvahelist kriminaalseadust ja poliitilisi teadmisi, me saime ta vabaks. Inimõiguste jurist oleksin siis, kui teeksin seda tööd ööpäev läbi, aga seda ma ei tee. See, mida me teeme punasärkide heaks, on neile suur samm, see on olnud üheksakuine tohutu pingutus, et tuua kurjategijad kohtu ette, sedapuhku isegi haritud kurjategijad. Kui inimõiguste rikkujad näevad head välja, on raskem saada inimesi asjast aru saama – on lihtsam näidata Vladimir Putinit inimõiguste rikkujana kui Tai peaministrit Abhisit Vejjajivat, kuid nad on seda mõlemad. Bangkokis nägin, mis seal toimub, see oli õudne.

Kes teid seal „lääne väärtuste” edendamises süüdistas?

Mind süüdistatakse seal kõiges. Nad pole harjunud, et keegi aktiivselt kaitseb inimesi, keda nad peavad pesematuteks, nende suhtumises punasärkidesse on peaaegu rassiline varjund. Bangkoki eliit räägib neist tihti halvustaval toonil, see on üpris hämmastav.

Aga kodus, läänes? Kas ka siitpoolt soovitatakse „teiste kultuuri“ mitte sekkuda?

Kogu aeg. Meid hoiatatakse juhtumitest loobuma, meid rünnatakse selle eest, et topime oma nina sinna, kuhu seda ei tuleks toppida.

Samal ajal kurdavad näiteks Venemaa liberaalid, et lääne inimesed ei hooli omaenda väärtustest piisavalt, et kaitsta õigusriigi põhimõtteid mujal. Kas arvate, et me peaksime õigusriigi põhimõtteid ja inimõigusi jõulisemalt propageerima?

Õigusriik on universaalne väärtus, nagu ka inimõigused. Venemaal olen kohanud „suveräänset demokraatiat” kui inimõiguste vastast, Aasias aga „Aasia väärtusi”. Pressikonverentsil Tais 31. jaanuaril kavatsen tsiteerida Konfutsiust. Ma ei usu, et inimväärikust alandatakse kellegi nahavärvi pärast, arvan, et inimväärikust alandatakse sellepärast, et eliitidel on majanduslik huvi inimestel nahk üle kõrvade tõmmata. Ka seetõttu pole ma ainult inimõiguste jurist: usun, et suur osa poliitilisest repressioonist on olemuselt majanduslik. Mida vanemaks ma saan, seda enam austan Karl Marxi.

Gerhard Schröder ja Silvio Berlusconi on korruptsioonidiplomaatia kaanepoisid.

Kas maailm on pärast NSV Liidu kokkuvarisemist muutunud? Nõukogude dissidente austati ja kuulati läänes. Kas oleme nüüd küünilisemaks muutunud?

Jah, läänes on tekkinud tunne, et need, kes neid inimesi tõsiselt võtavad, on kuidagi ajast maha jäänud, ja vohab teatud uus oportunism – kes selles ei osale, pole oluline. Läänes on palju ülbust, uskumust, et Vene liberaalid ei esinda kogu Venemaad. See on minu meelest naljakas, sest samamoodi võiks öelda, et lääne eliidid ei esinda tõelist läänt. Usun, et Vene liberaalid peegeldavad oma rahvast sama hästi kui lääne liidrid oma.

Olete kasutanud hiljuti väljendit „korruptsioonidiplomaatia”, mida selle all mõtlete?

Gerhard Schröder ja Silvio Berlusconi on korruptsioonidiplomaatia kaanepoisid. See tähendab PPP ehk Putini Pensioniplaani: idee Euroopas, et neile, kes on Venemaale lähedal, tagatakse pärast ametist lahkumist mugav pensioniveetmise koht. Prodile pakuti tööd, endine Soome peaminister võttis sellise töö vastu. Venelased on poliitikutele mõista andnud, et kui neid ametis olles hästi kohelda, saab lahkudes nendelt pensioni.

Soomes ei pandud seda isegi väga pahaks.

Muidugi, see on Soome, kus Venemaaga suhtlemine käib hoopis teistel alustel.

Eestis on piisavalt inimesi, kes propageerivad sama lähenemist – et väärtustel ei tuleks lasta äritegemist segada, kui jutt on välissuhetest.

Neile oleks üks huvitav vastus soovitada: koligu kas või kuueks kuuks Moskvasse. Kui ma võitlesin Chí¡vezega, me vabastasime Caracases ühe poliitilise vangi. Ja siis tavatsesin öelda Chí¡veze toetajatele Ühendriikides, et nad võiksid veeta kaks nädalat Caracases ilma turvameesteta ja öelda siis, mida nad Chí¡vezest arvavad. Nii kerge on kiita mõnd riiki või inimeste rühma, kui võib sõita eralennukiga kohale või teha tohutult raha kellegi teise korruptsiooni abil. On hoopis teine asi, kui seal peab elama.

Kuidas sellele uuele küünilisusele reageerida?

Ma arvan, et peab olema võimalik tõestada: õigusriigil on ärilist väärtust, sest ta kaitseb investeeringuid. Selle osutamiseks peab olema objektiivseid viise. Ma märkasin Tais, et paljud Tai töösturid lähenesid meile ja ütlesid, et toetavad meie tegevust, sest nad mõistavad, et õigusriik ja demokraatia edendavad riigi majanduslikke huve. Sest nendega käib kaasas õiglasem konkurents, vähem oligarhiaid, ratsionaalsem omandi jagamine.

Tähendab, demokraatia edendamine ei peaks olema vastuolus pragmatismiga?

Ei, ma arvan, et selline usk põhineb arusaamatusel, mistõttu ma usun väga, et ärimaailma ja NGOde esindajad peaksid rohkem omavahel arutama ja vähem üksteise vastu töötama.

Usun, et suur osa poliitilisest repressioonist on olemuselt majanduslik. Mida vanemaks ma saan, seda enam austan Karl Marxi.

Mida arvate Venemaa katsetest oma „mõjupiirkondi” taastada?

Tegelen sellega jätkuvalt. Me peame aru saama, et Gruusia oli läänele läbikukkumine. Ma ei usu, et me mõistame, kui hull see oli. Ja et president Sarkozy, kes tunnistas Venemaa lepingurikkumist Gruusiaga, müüb neile Mistrali, on minu meelest … mul pole sõnu selle kirjeldamiseks. See on suur võit Euraasia elemendile Venemaal, ja ma vaatan, kui agressiivsed nad on Kõrgõzstanis ja mida nad on teinud SRÜ teistes piirkondades. Suhete soojenemist Poolaga ma toetan, ehkki need näivad juba jahenevat. Ja mida agressiivsemaks nad muutuvad Leedus gaasi ja energia hindade suhtes, seda enam me peame aru saama, et Venemaa välispoliitikas on aspekt, mis näeb konfliktis suurt kasu.

Kirjutan praegu külmutatud konfliktidest kui Venemaa välispoliitika tüpoloogiast, mida ameeriklased ei mõista. Ameeriklastel on arusaam, et kõik suurvõimud – mille hulka Venemaa kuulub – soovivad lõpuks rahu. Üks asi, mida olen katsunud öelda, on see, et Venemaa puhul see ei kehti. Venemaa leiab kasu külmutatud konfliktidest ja ebastabiilsusest. Ta on süsivesikute tootja, mis saab kasu hinnatõusust, ja gaasitootja, mis on suutnud külmutada ühe oma tähtsama konkurendi, Iraani. Iraanil on tohutud gaasivarud, kuid need on külmutatud. Venemaa tahab Iraani varud läbi Türgi ja Afganistani läänest eemale viia. Venemaa saab kasu sellest, et Iraan on külmutatud konflikt. Me peame seda mõistma, ja ma arvan, et peaksime oma Iraani-poliitika üle järele mõtlema. Sama käib Türgi kohta, mis on tohutult tähtis maa Vahemere piirkonnas, eriti pärast Iraagis juhtunut.

Mismoodi Iraani-poliitikat tuleks muuta?

Iraan esindab tõsist võimalust, millega tuleks tegeleda. Seda on hull öelda, kuid mul on pigem ajalooline arusaam ja sümpaatia Iraani rahva vastu, mis kaalub üles kalduvuse demoniseerida, mis paljusid läänes on haaranud. Usun, et on oluline leida arukaid viise suhtlemiseks vähemalt Iraani tsiviilelanikkonnaga, ja isegi mõne teokraatliku juhiga. Ja üks hirmutav areng on see, et Ahmadinejad, liikudes väga nutika välispoliitika abil Ladina-Ameerika suunas ja leides Iraani kaupadele alternatiivseid turge, võib sanktsioonidest üle saada ning oma võimu isegi tugevdada, mis on viimane asi, mida tahta.

See tähendab Putini vana lubaduse – „võite kaotada vabaduse, aga me tagame teie turvalisuse” – murdumist. Seda ei ole enam.

Kas me peaksime ka siin Venemaa mõjupiirkonnapoliitika pärast muret tundma?

Jah, ja ma leian, et Balti riikides peaksime me arendama uue välispoliitilise narratiivi. Washingtoni ja Moskva vahelise nullsummamängu asemel peaksime suunduma selliste riikide poole nagu Brasiilia, India ja Lõuna-Aafrika. Me ei peaks ootama legitimeerimist ainult Washingtoni ja ELi kaudu, vaid suunduma enam väljapoole, et tasakaalustada Venemaad ja USAd ning olla teistele huvitavamad. Mulle tundub, et Washington peab teid enesestmõistetavaks, ja Venemaa – see on teistmoodi suhe. Et olla huvitavam mõlemale, tuleks olla senisest erinev.

Kuidas selline avanemine Venemaa-suhteid muudaks?

Nad ei teaks, mida teiega peale hakata. Te esindaksite rohkem võimalusi – te võiksite olla nendele riikidele sillaks Venemaale ning nii oleksite te enam võimalus ja vähem oht. Samal ajal rikuksite seda instinktiivse venevastasuse paradigmat, milles teid nüüd süüdistatakse.

Oma kõnes Toronto Musta Lindi konverentsil augustis 2010 rääkisite seoses Venemaaga „majandusliku häirimise poliitikast”, mida see tähendab?

Gaasi OPEC. Igor Setšin Nicaraguas, Kuubas, Venezuelas. Ta on turu häirija. Ta pole näinud turgu, mida ta ei tahaks segi paisata. Kui Venemaa – Igor Setšinist Vladimir Putinini, nad on suured Jack Welchi järgijad – osaleb mõnel turul, peab ta olema esimene või teine. Ainus vahe Jack Welchiga on see, et nad tahavad nii suurt osa, et nad saavad turgu häirida. Ja seepärast peame olema ettevaatlikud, kui keegi, kes asjadest meiega just samamoodi aru ei saa, saab rahvusvahelistest riidudest ja häiretest kasu, sest hinnad lähevad üles. See on murettekitav ilming. On meie endi huvides, et Venemaa turg oleks tasakaalustatum. Eriti kuna Venemaal pole selget piiri era- ja riigiomandi vahel.

Teie töö ongi tihti seotud juhtumitega, mis on riigivõimuga seotud.

Suur osa mu praktikast on just see. Sellepärast räägingi ebasümmeetrilisest kaitsest, et vastas on tihti riigivõim. Taimaal on sõimamise tase, mille osaks olen saanud, uskumatu. Samas on see lausa lõbustav. Olen Tais kohanud palju rohkem antisemitismi kui Venemaal. See on üks asi, milles olen Putinit tunnustanud – et ta ei ole antisemiit, ehkki FSB on väga antisemiitlik. Tais olen kohanud täiesti ootamatult massilist antisemitismi lainet – väga avalikku, väga kummalisi väljendeid, mida oleks võinud oodata Saksamaa ajalehest 1930ndatel, aga mitte tänapäeva ajakirjandusest.

Ärimaailma ja kodanikuühenduste esindajad peaksid rohkem omavahel arutama ja vähem üksteise vastu töötama.

Näib, et seda läänes ei märgata, kui see esineb mitte-lääne ühiskondades?

Minu meelest oli see hämmastav. Ja üllatav ja seega šokeerivam, kui see oleks Venemaal, kus seda samuti on, aga kus seda märkab vähem, kuna see on oodatud.

Kuidas kommenteerite äsjast terrorirünnakut Moskva Domodedovo lennujaamas?

Kutsun seda ebakompetentsuse horisontaaliks. See on valitsemise ebaõnnestumine. President Medvedevil on vist raske olla lapsevanem, sest tal on ainult kaks kiirust, ta kas laseb sind lahti või edendab sind, aga ta ei suuda distsiplineerida või luua distsiplineerivaid struktuure. Grigory Pasko kirjutab mu blogis oma sabaga võitlemisest – alati pöördutakse viimase sündmuse poole, selle asemel et ettepoole vaadata.

Kas neid rünnakuid võib võrrelda terrorismiga läänes või on olukord erinev?

See on erinev, sest läänes on teatud kindlus, et turvateenistus tegeleb asjaga. Moskvas teab igaüks, et turvateenistus tegeleb firmade hävitamisega ega pühendu Moskva vastu algatatud terrorisõjale. Moskva inimesed tunnevad end väga ebakindlalt, sest neil pole usku, et valitsusel on asja üle mingit kontrolli. See tähendab Putini vana lubaduse – „võite kaotada vabaduse, aga me tagame teie turvalisuse“ – murdumist. Seda ei ole enam. Paljud Moskva lennujaamade kaudu reisijad on selle pärast väga mures.