Energeetiline julgeolek – mis see veel on?

Energiavarustusest räägitakse enamasti ikka siis, kui energiat äkki ei ole. Või kui selle hind on kõrge. Või kui selle tootmise ja ülekande mõju keskkonnale on märgatav. Oleme harjunud sellega, et kuskil keegi tarnib meile elektrit, gaasi, bensiini, soojust, puid, turvast ja muud mugavust ja heaolu loovat ressurssi. See on ju loomulik ja nii see peabki olema. Seda, et energiaressursse on pidevalt saada, võetakse enesestmõistetavana – miks need vaid nii kallid peavad olema?

Samas räägitakse üha enam energeetilise julgeoleku tagamisest. See ei ole klassikaline julgeoleku tagamine. Tegemist on järjest enam majandusjulgeolekuga – valdkonnaga, mida Eestis palju veel arendatud ei ole.

Energeetika – globaalne äri ja poliitika

Me ei mõtle just sageli sellele, et energeetika on samaaegselt ka globaalne äri ja päevapoliitika. Energiaressursid on tänapäeva maailmas varandus, millest iga riik unistab ja üritab seda oma heaolu nimel maksimaalselt ära kasutada. Seda varandust on võimalik kasutada oma soovide täitmiseks, teiste riikide juhtide mõjutamiseks, oma varanduse kasvatamiseks, terroriseerimiseks ja milleks kõigeks veel. Ning järjest rohkem on näha seda, kuidas just riiklikud energiafirmad hõlmavad uusi turgusid, maksimeerides sellega oma riigi jaoks energiasektorist saadavat tulu. Globaliseerunud ärimaailm on andnud energiaressursiga riikidele uue relva konkurentsis ressursivaeste riikidega.

Ressursivaesed (või elanikerohked) riigid omakorda üritavad leida meetodeid, kuidas muuta just oma riik atraktiivseks ressursirikastele riikidele ning ka ise sellest ärist kasu lõigata. Ja see äri ei käi tihti mitte ärimeeste vahel, vaid riigijuhtide tasemel, kus edu mõõdupuuks ei pruugi olla raha.

Euroopa Liit sõltus 2001. aastal ligi 50% ulatuses imporditavatest energiakandjatest, aastaks 2030 prognoositakse selle sõltuvuse kasvu 70%-ni. Eesti on Euroopa Liidus üks energeetilises mõttes kõige sõltumatumaid riike: 31protsendiline sõltuvus imporditavatest energiakandjatest annab liikmesriikide hulgas 5. koha. Samas imporditakse Eestisse 100% tarbitavatest autokütustest ja maagaasist.

Energeetiline sõltuvus ei pruugi olla probleem, kui konkurents tarnijate vahel on tihe ja kui neid on palju – ning kui ärilisi suhteid ei varjuta päevapoliitika. Kui aga võimalikke tarnijaid on vaid üks ning tema huvi on muuhulgas ka poliitiline, siis ei ole selline turg ostja jaoks eriti atraktiivne.

Energiaäri metamorfoosid

Euroopa Liidu energeetika konkurentsipoliitika põhieesmärk oli selle loomisel soov suurendada energiafirmade konkurentsi, mis pidi tagama objektiivse energiahinna. Praktika on aga kahjuks teistsugune: konkurentsis püsimiseks on energiafirmad liitunud, suuremad on väiksemad energiafirmad üle võtnud, loodud on strateegilisi liite. Rahvuslikest energiamonopolidest on saanud rahvusvahelised energiakonglomeraadid, mille reguleerimine on riikidele sageli üle jõu käinud, eriti just väikeriikidele. Euroopa energiaturg on viimase 10 aastaga kontsentreerunud suurte (sageli mõne riigi enamusosalusega) energiafirmade kätte, energiafirmade arv Euroopas on drastiliselt vähenenud. Seega konkurents, mis pidi lahendama energiahinna objektiivsuse küsimuse, pole ellu rakendunud, pigem vastupidi.

Selline areng on viinud aga ka teiste soovimatute suundumusteni. Sisuliselt ei saa riigid liberaliseeritud energiaturgudel enam eriti palju suunata oma riiklikku energiapoliitikat, mis peaks lähtuma energiaallikate mitmekesisusest, varustuskindlusest, energiaühenduste arendamisest, aga ka hinna optimaalsusest. Ärimaailm lähtub otsuste tegemisel sisuliselt vaid ühest kriteeriumist – kasum. Selleks, et tehtaks riigile kasulikke otsuseid, peab riik oma regulatsiooniga suunama firmasid investeerima valdkonda, mis puht majanduslikult ei ole tasuvad, kuid on riigi julgeoleku huvides hädavajalikud. Piiranguteta energiaturul oleks vaid üks võitja, ühe erafirmaga turg ei ole aga enam turg.

Eesti on Euroopa Liidus energeetilises mõttes üks sõltumatumaid riike.

Sama kehtib ka kütuste turul: ka siin saab olla vaid üks kütus see, mis tagab parima äritulemuse antud hetkel. Globaalse äriajamise tulemusena on Euroopa Liidu liikmesriikide sõltuvus ühest või teisest energiaallikast järjest suurenenud ning energiafirmad muutunud järjest domineerivamaks. Uusi energiatrasse liikmesriikide vahele pole aga eriti palju tekkinud, sest firmad on tajunud, et killustatud turgudel on neil lihtsam domineerida. Riikidel ei ole aga selliste ühenduste ehitamiseks vahendeid, ka nende endi loodud direktiivid välistavad sisuliselt riiklikud investeeringud energeetikasse.

Globaliseeruvas energiaäri maailmas osalevad ka uut uuelaadsed firmad tüüpi riigid. Neid riike juhitakse kui firmasid, riigi põhikriteeriumiks on kasumi maksimeerimine oma energiaressursside müügil. Esimesena rakendas sellise ärimudeli Saudi-Araabia, järgnesid Norra ja teised araabia riigid, ning kõige suuremas mastaabis on seda “ärimudelit” nüüd rakendamas Venemaa. Viimase puhul on selle rakendamine seotud mõningate komplikatsioonidega, sest mõned aastad tagasi erastati suur osa riigi energiafirmadest. Nüüd on aga aru saadud, et riigist kapitalist saab tänapäeva maailmas palju korda saata, ning energiaäri tuuakse vahendeid valimata tagasi riigi kätte.

Juba täna võib näha Vene riiklike energiafirmade kiiret laienemist maailmas. Samas võib täheldada olulist erinevust Venemaa ja teiste firma tüüpi riikide vahel: kui teised investeerivad enamiku oma kasumist oma riigi heaolu tõstmisesse, siis Venemaa investeerib oma kasumi mujale maailma. Vene gaasi ja vedelkütusefirmad ostavad üles ettevõtteid üle kogu maailma, ning need ettevõtted ei piirdu kaugeltki mitte energiasektoriga.

Selline, riigifirmade globaliseerumine tekitab loomulikult küsimuse, kuivõrd need firmad arvestavad teiste riikide eripäraga, kuivõrd mõjutatavad on energeetiliselt sõltuvad riigid oma otsustes, kuivõrd seovad sellised riigifirmad oma tegevust päevapoliitikaga jne. Või on tegu uut tüüpi anastamisega? Kogemus näitab üha enam, et suur sõltuvus ühe riigi energiatarnetest võib olla määrava tähtsusega teise riigi poliitikas. Palju on räägitud USA presidendi ärisuhetest Saudi Araabias, mis mõjutavad USA sise- ja välispoliitikat; Venemaa gaasivarustuse katkestamise ja piiramise aktsioonid Valgevenes ja Ukrainas kannavad selgelt sisepoliitika mõjutamise pitserit (mis omakorda mõjutavad ka teisi riike); enamuse Lähis-Ida konfliktide allikaks on energiaressursid.

Energeetika julgeolek Eestis?

Eesti energeetilise julgeoleku taseme hindamisel tuleb arvestada meie geograafilist asendit, tugevat tehnilist ja ärilist seotust Venemaaga, elektritootmise kontsentreeritust, sõltuvust imporditavatest ressurssidest jne. Võrdluses teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võiks Eesti taset hinnata üle keskmise.

Eesti energeetilise varustuskindluse tugevateks külgedeks on tugev tehniline integreeritus naaberriikide gaasi- ja elektrisüsteemidega, hästi toimiv vedelkütuste transiit ning valdavalt omamaistele energiaressurssidele tuginev energiatootmine. Eesti elektri- ja gaasisüsteemide tehnilise seotuse tase Venemaa ja Läti vastavate süsteemidega on paljude riikide jaoks kauge unistus. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks, et 2010. aastaks oleks igasse liikmesriiki tehniliselt võimalik naaberriikidest importida vähemalt 10% vajalikust elektrist. Eestisse oleks olemasolevate ühenduste kaudu tehniliselt võimalik tuua kogu vajalik elekter ning üle kahe korra rohkem gaasi, kui praegu külmadel päevadel tuuakse.

Energiaäri ei käi tihti mitte ärimeeste vahel, vaid riigijuhtide tasemel, kus edu mõõdupuuks ei pruugi olla raha.

Vedelkütuste transiit võimaldab paindlikkust vedelkütuse varustusprobleemide korral. Lisaks on loomisel ka vedelkütusevaru, mis garanteerib vedelkütuse kättesaadavuse ka globaalsete vedelkütusega varustamise probleemide korral. Vahel on vaieldud, kas riigi vedelkütusevarude hoidmine väljaspool riigi piire on põhjendatud või ei. Siin on meile globaalsest turust ka abi: varustusprobleemide korral on võimalik vahetada Eestis transiidi korras paiknev kütus Euroopa Liidu teises liikmesriigis hoiustatava kütusega ilma neid transportimata. Kui hoiustamine teises riigis on mitu korda odavam kui Eesti transiiditerminaalides hoiustamine, siis on kindlasti põhjendatud ka sellise varu hoidmine välismaal, kus õiguskord tagab ka nende varude kättesaadavuse igal ajahetkel.

Kodumaine energiatootmine annab kindluse, et Eestis toimivad elektri- ja soojasüsteemid ka suurte energiasüsteemide avariide korral. Eesti on suhtunud väga konservatiivselt elektrituru liberaliseerimisse, kuna see protsess oleks peatanud Eesti elektrisektori ümberkujundamise ning oluliselt suurendanud riski sattuda sõltuvusse Vene riigifirmast Ühendatud Energiasüsteemid. Euroopa Liidu omaaegne elektrituru regulatsioon sisuliselt varustuskindluse siseriiklikku tagamist ei käsitlenud, Balti riikide liitumisel Euroopa Liiduga kerkis selline teema aga uue aspektina ka elektrituru regulatsiooni.

Loomulikult kaasneb Eesti energiasüsteemi tugevate külgedega ka negatiivseid mõjusid: transiidivoogude järsk teisenemine võib muuta Eesti energeetilise varustuskindluse taset, kodumaise elektri tootmine põlevkivist ei ole keskkonnasõbralik jne. Igal heal omad vead.

Nõrkuseks võib Eesti energeetilise julgeoleku seisukohalt pidada elektritootmise geograafilist kontsentreeritust, gaasi- ja elektrituru eraldatust Euroopa Liidu turgudest ja konkurentsi piiratust kõikidel Eesti energiaturgudel. Seetõttu hajutatakse elektritootmist uute väiksemate elektrijaamade rajamisega linnade lähistele, ehitatakse uusi ühendusi naaberriikidega (näiteks elektrikaabel Estlink Soome ja Eesti vahele), avatakse energiaturgusid.

Elektrituru toimimisest on viimasel ajal laialt räägitud ning avaldatud ka kahtlust, kas selline turg ka pikaajaliselt üldse töötab. Põhiline küsimus on see, kas elektrituru osalised teevad ajakohaseid otsuseid või mitte. Elektri teeb iseäralikuks kaubaks see, et seda pole võimalik ladustada: seda tuleb toota igal ajahetkel täpselt nii palju, kui seda samal hetkel tarbitakse. Kui aga elektrimüüjad prognoosivad viltu, elektritarbimine kasvab kiiremini kui oodati ja uusi elektrijaamasid ei jõuta õigeaegselt valmis, siis võib tekkida elektri puudujääk ning kõik elektritarbijad jäävad elektrita.

Energiaturgude dilemma seisneb ka selles, et turul ei vastuta ükski turuosaline varustuskindluse tagamise ehk energiadefitsiidi tekkimise eest. Teiste riikide kogemus on näidanud, et energiavarustuse laiaulatuslikul katkemisel ei süüdistata harilikult mitte energiafirmasid, vaid riiki, kes ei andnud energiafirmadele “signaale” vastavate investeeringute vajalikkuse kohta.

Gaasitoru ja energeetiline julgeolek

Energeetilise julgeoleku aspekti on viimastel kuudel olulisena välja toodud ka loodava Vene-Saksa gaasitrassi kontekstis. On imestatud, miks Eesti ei ole Läti, Leedu ja Poola kõrval väga valjult oma pahameelt väljendanud. On välja toodud, et Läänemere põhja gaasitrassi rajamine on seotud keskkonnariskiga. On jälle rohkem räägitud Eesti-Soome vahelisest gaasitrassist.

Eesti gaasivarustuse kontekstis mõjutab kavandatav toru ükskõik millise trassivaliku puhul Eestit suhteliselt vähe. Teistel Balti riikidel ja Poolal oleks aga gaasitoru alternatiivse trassivaliku puhul globaalsest energiaärist üsna palju võita potentsiaalsete transiidimaadena, mis tõotaks kopsakat tulu kõikidele nendele riikidele. Sellest tulenevalt nende valjem hääl ka vastuseisu väljendamisel gaasitoru rajamisele. Eestit ei läbiks ükski kavandatav trass ning sellest tulenevalt ei ole Eesti ka rahvusvaheliselt eriti suurt kära tõstnud. Kaudne positiivne mõju võiks meile gaasitrassi kulgemisest läbi Läti, Leedu ja Poola tulla gaasitrasside mitmekülgsuse suurenemisest, kuid samas suureneks sel juhul ka teiste turuosaliste riikide huvi Läti maa-aluste gaasihoidlate vastu. See omakorda tähendaks potentsiaalselt gaasi hoiustamise hinna tõusu. Seega võib gaasitrassi maismaale rajamise efektiks Eestis olla ka gaasi kõrgem hind.

Eesti selge huvi on vältida selle gaasitrassi igasugust mõju Läänemere looduskeskkonnale ning seda on ka igal tasemel väljendatud. Peamiste ohtudena on mainitud keemiarelva hoiustamiskohtade potentsiaalset leket ja ohtusid seoses laevatamisega ja pommimatmiskohtadega, samuti koosmõju teiste infrastruktuuridega. Kusjuures peamine ohtlik koosmõju ei ole seotud mitte valmiva Eesti ja Soome vahelise Estlink merekaabliga, vaid tunduvalt suurema ja keskkonda rohkem mõjutava Rootsi ja Poola vahelise merekaabliga.

Energiaturgude arengusuundi võib küll prognoosida, kuid otsuste tegemisel tuleb ikkagi usaldada oma nina.

Samas on mõistetav ka Saksa firmade huvi rajada trass just läbi Läänemere. Gaasitrassi rajamise üle otsustamisel on olnud määravaks teguriks praeguste gaasitransiidi riikide (Ukraina, Poola) prognoosimatus transiidi korraldamisel ja hinna kujundamisel. Kui on valida, kas rajada kallis projekt, kus kulud on prognoositavad, või odavam variant, kus vahendajad võivad tulevikus soovida suuresti muuta transiiditingimusi (mis võib viia projekti kogumaksumuse üle planeeritu), siis valitakse äris loomulikult väiksema riskiga variant. Loomulikult mängivad oma rolli ka muud aspektid (poliitika, turu hõlvamise strateegia), kuid riskide juhtimine on äri loomulik osa. Ka firma rollis tegutsevate riikide puhul.

Energeetilise julgeoleku kontekstis tekiks gaasitrassi rajamisel Eesti ja Soome vahele huvitav olukord. Selle trassi peamiseks ajendiks on Soome huvi kasutada Lätis gaasihoidlaid. Sel juhul saaks Eestist gaasi transiitriik. Samas suureneks konkurents Incukalnsi gaasihoidlate kasutamiseks, mis võib gaasi hoiustamise hinda jällegi tõsta.

Tõmbame otsad kokku

Riigi energiaga varustatuse tagamine on ülesanne vähemalt miljardi muutujaga. Seda enam, et tegemist on sisuliselt äriga, kus nii mõnedki riigid ise aktiivselt kaasa löövad. Seepärast on riiklik sekkumine energiaärisse pea möödapääsmatu, sest nii mõneski riigis juhivad energiaäri riigid ise. Selliste riigifirmadega suhtlemisel jäävad tavalised energiafirmad üksi sageli hätta.

Eestis on ühelt poolt eesmärgiks energiaäri liberaliseerimine, teiselt poolt aga tuleb arvestada reaalsusega, et naabrite puhul teevad energiaäri riigid. Selleks, et energeetiline julgeolek oleks Eestis tagatud, peavad riigi huvid olema piisavalt selgelt väljendatud seadusandluse kaudu. Eestis viimase kahe aasta jooksul vastu võetud energeetika arengut ja julgeolekut käsitlevad dokumendid ning seadused lähtuvad nendest alustest, arvestades muutusi ja suundumusi maailma energeetikas.

Energiaturgude arengusuundi võib küll prognoosida, kuid otsuste tegemisel tuleb ikkagi usaldada oma nina. Ja olla pidevalt valmis kannapöördeks. Seega ei saa ühtegi tehtavat otsust raiuda kivisse, vaid peab olema pidevalt valmis muutusteks. Ka riigi energeetilise julgeolekupoliitika puhul.