“Võtke eeskuju sellest, mida soomlased teevad.”

Ütlemise osas olid soomlased pärast Teist maailmasõda hoidnud madalat profiili. Politoloogias tuntakse seda tänapäeval terminina “finlandiseerumine”. Suure idanaabri suunas kriitikat kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni ei tehtud. Suur idanaaber oli kaubanduspartner. Suure idanaabriga toimusid n-ö kultuurikontaktid. Poliitiliselt oli Soome ametlikult neutraalne riik ja valmistus ennast kaitsma 360 kraadi igas suunas kõikide ründajate vastu.¹ Soome armeel oli siin lihtne roll: kellelgi ei olnud kahtlust, et vajadusel kõik väljaõpetatud mehed ilmuvad mobilisatsioonipunktidesse ja igat ruutmeetrit Soome territooriumist kaitstakse raevukalt. Nii ei saanud suur idanaaber väita, nagu ei suudaks soomlased tagada oma territooriumi julgeolekut, ja rahvusvahelise kriisi tekkimisel “sõbralikku internatsionaalset” abi osutada. Need kartused ei olnud mitte asjata. Suur idanaaber üritas Soomet mitmeid kordi sõjalisele koostööle kaasata. Nii tegi kaitseminister Dmitri Ustinov näiteks 1978. a ettepaneku ühisõppuste läbiviimiseks kahe riigi relvajõudude osalusel. Tolleaegne Soome kaitseväe juhataja kindral Lauri Sutela pani sisuliselt presidendi vaikival heakskiidul “tuima”.² Nõukogude sõjatehnika osas olid soomlased vastutulelikumad. Tegemist oli sundseisuga, kus esiteks Pariisi rahulepingu järgi olid teatud relvad (näiteks rakettrelvastus) Soomele keelatud. Teiseks: Soome riik ei olnud ka võimeline (loe: piisavalt rikas) väga modernset relvastust hankima. Soome kujunes heaoluühiskonnaks alles 1980. aastateks. Kolmandaks: NATO riigid (sh USA) ei müünud julgeolekukaalutlustel Soomele moodsat ja kõrgtehnoloogilist relvastust. Osta tuli seega neutraalsete riikide toodangut (Rootsi, Austria, Šveits) ja moderniseerida odavat Vene rauda.³ Viimane variant tõi kaasa omaenda relvatööstuse arengu. Niisiis oli Soome raevukalt neutraalne riik, kelle ametlikus poliitilises retoorikas sõna “vaenlane” ei eksisteerinud ja ammugi ei seostatud seda mõistet Nõukogude Liiduga.

1993-1995 Soome Kadetikoolis õppides kasutasime vastase tüüpskeemi nimetusega A2 Keltainen. Kellelgi ei olnud küsimust, keda antud üksuse tüüpstruktuurid, mis varustatud BTR-tüüpi soomustransportööride ja T-72 tüüpi tankidega, siis täpselt kujutavad. Kuigi ega sinna riigi nime taha kirjutatud ei olnud. Oli küll ka lääne tüüpi relvastusega harjutusstruktuur, kuid seda meile miskipärast välja ei jagatud. Lahendades taktikaülesandeid jalaväerühma ja -kompanii tasemel, tuli vaenlane ikka idast. Kuid tolleaegses välimäärustikus räägiti ainult ründajast (hyökkääjä), mitte vaenlasest (vihollinen).⁴ Soome enda kaitsepoliitika peamiseks eesmärgiks peeti Põhja-Euroopa ja Läänemere-regiooni stabiilsust ja julgeolekualase koostöö parandamist. Selle eesmärgi saavutab Soome kõige paremini, olles väljaspool sõjalisi liite valmis iseseisvaks riigikaitseks.⁵ Eesti kadettidel oleks 1994. aastal äärepealt õnnestunud Soome neutraliteedipoliitikasse mõra lüüa. Nimelt olime lahinglaskmistel määratud nn sihtmärgiüksusesse, mis enne pataljoni tasemel näidisrünnakut sihtmärgid ette valmistas. Maha sai pandud raadio teel juhtivad märklauad, kokku klopsitud puust ja mustast kilest sõidukimaketid. Kuna oli ka potike valget värvi, siis joonistati sõidukimakettidele vastavad täitornis inimfiguurid peale. Meie ülem Soome kapten (nüüdne kolonelleitnant) sügas küll kukalt ja muigas, kuid parandama meid ei hakanud. Soome jäägripataljoni rünnak läks suurepäraselt ja kõik sihtmärgid tikiti hoolikalt läbi. Ainult et publikumi hulgas olid ka Soome akrediteeritud sõjaväeatašeed ja mõned neist olevat pisut pahaseks saanud. Nii rivistati meid paar nädalat hiljem kooli koridoris üles ja öeldi, et suhtusime oma teenistusse sihtmärgiüksusena liigagi hästi, kuid liigne otsekohesus ei ole riikidevahelises suhtlemises kõige parem. Ühesõnaga: saime sakutada ja eks meie kapten sai ka oma koosa …Kuid ka soomlaste mitteametlik suhtumine idanaabrisse oli teistsugune. Eks 1945. aasta relvapeitmise (asekätkentä) skandaal näitas soomlaste tegelikku suhtumist. On selge, et ega norrakad 1950ndatel ei oleks saanud teha ettevalmistusi sissisõjaks Põhja-Soome aladel ilma soomlaste vaikiva nõusolekuta. 1968. aasta sündmused panid soomlased kukalt kratsima ja leidma sissisõja kontseptsioonile oma territoriaalse lähenemise. Kogu riiki hõlmavat totaalset sissisõda peeti tsiviilühiskonnale liiga hukutavalt mõjuvaks⁶, kuid territoriaalse kaitselahingu ühe komponendina on sissitegevuse põhimõtted siiani säilinud. Oluline oli ka riigikaitse totaalsuse printsiip, st osalemine kaitsetegevuses ei ole ainult relvajõudude privileeg, vaid sellel on oma oluline osa kõigil: tsiviilametkondadel, riigi majandusstruktuuridel, erasektoril, kodanikel. Alates 60ndatest alustati riigikaitsepäevade traditsiooni, mille tulemusena ühiskonna otsusetegijad kaasati riigikaitseliste sõlmprobleemide arutellu. 2008. aastaks oli sarnaseid kursuseid korraldatud juba 187.⁷ Võttes siinkohal arvesse asjaolu, et pea 80 protsenti meeskodanike aastakäigust läbib ajateenistuse ja hiljem ka reservõppekogunemised, on riigikaitselistes küsimustes ühiskonnale raske puru silma ajada. Näiteks 2004. aastal läbis ajateenistuse 27 000 sõdurit (neist 500 naist) ja õppustele kutsuti 30 000 reservväelast.⁸ Ajalooline kogemus ja usk omaenda toimivasse kaitsesüsteemi on paratamatult kaasa toonud ühiskondliku kriitika isegi kaitsejõududele vajalike reformide läbiviimisel. Kuid samas on tihedatest sidemetest reserviga ka ilmselgelt kaitsejõududele palju kasu. Nagu üks Soome ohvitser nentis: “Kui meil on infotehnoloogiline probleem, võime helistada reservkapten Jarmo Ollilale, kuid kellele president Bush peaks helistama?” Reservarmee kontseptsioonist tuleneb soomlaste suur tähelepanu väljaõppe kvaliteedile ja ohutusele. Siinkohal eriti sõjaliste juhtide õpetamisele ja nende praktilisele koolitusele maastikul. Käsk, selle andmine, otsuse langetamisprotsess on asjad, mida maastikul olles kõik juhtimistasandid peavad sisuliselt oksendamiseni harjutama. Seega puudujääke varustuses ja relvastuses korvasid soomlased parema juhtimisstruktuuri ja kompetentsete juhtidega. Võin omast kogemusest öelda, et neutraalse Soome kaitseväe käsumetoodika ei erinenud 90ndate keskel üldjoontes NATO vastavatest protseduuridest. Eks vesi keeb 100 kraadi juures nii NATOs kui neutraalsetes riikides. NATO tingmärgid ja kuuldekood olid kasutusel juba 1990ndate lõpust. Juhtimissüsteemi tõhustamisel oli oma roll taaskord ka rahvuslikul tööstusel. Nokia ümberprofileerimist kummikute ja kaablite tootmiselt kõrgtehnoloogiale ei ole seotud mitte ainult tsiviiltelekommunikatsiooni ja arvutitega. Puhtalt sõjaliseks otstarbeks krüpteeritud kaasaskantavate sideterminalide (sanomalaite) ja mobiilsete suurtükiväearvutite väljatöötamine algas Nokia ja Soome kaitsejõudude poolt 70ndatel. Krüpteeritud SMSe saatsid soome sõdurid üksteisele siis juba 1983. aastast. Ega siis Soome ja NATO Consultation, Command and Control Agency (N3A) koostööleping aastal 2009 ei sündinud tühjale kohale.

Ütlemise osas olid soomlased pärast Teist maailmasõda hoidnud madalat profiili.

1990ndate aastate algul oli Soome armee sõjaaja (SA) operatiivstruktuur veel ligi 570 000 meest.⁹ Peamiseks tüüpstruktuuriks olid jäägribrigaadid (jääkäriprikaati) ja jalaväebrigaadid. Esimesed olid varustatud soomustransportööridega. Helsingi ja Lääne-Soomes Soome enda toodanguga, milleks soomukid PASI-SISU, Ida-Soomes oli varustuseks Nõukogude päritolu BTR-60-d ja Põhja-Soomes NASUd (analoogsed Eesti kaitseväes kasutusel olevatele Rootsi päritolu kummiroomikutel BV 206-le). Jäägri-brigaadides olid reservistid, kes alla 30 aasta vanad, st need mehed pidid jõudma kiiresti liikuda. Jalaväebrigaadid koosnesid vanematest reservistidest ja liikusid vähemalt tüüpstruktuuri järgi… traktoritega. Idee oli lihtne: kuna Soomes oli ja on jätkuvalt toimiv põllumajandus, siis kriisiolukorras oleksid kõik traktorid konfiskeeritud ja järelkärudel oleks jäägribrigaadid kiirusel 20-30 km tunnis oma positsioonidele tiksunud. Crème de la crème olid tankibrigaadid. Mõlemas brigaadis kasutati segamini T-72M ja T-55M tanke, millel Soomes valmistatud sihtimis-, tulejuhtimis- ja sidesüsteemid, ning mõlema brigaadi kooseisu kuulusid täiendavalt veel Nõukogude päritolu jalaväe lahingumasinatel BMP-del (hellitavalt bemari) tegutsenud musta baretti uhkelt kandvad soomusjalaväelased – panssarijääkeri’d.

Tõeline poliitiline ja majanduslik murrang Soome neutraliteedipoliitikas seostub Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. 1992. aastal, Soome majandusele kõige raskemal ajal (idaturg oli kokku kukkunud), otsustati USAst hankida F-18 tüüpi hävituslennukid. Hanke kogumaht oli lõppkokkuvõttes 18 miljardit marka (ligi kolm miljardit eurot), mille eest saadi 64 lennukit (neist seitse kahekohalist). Poliitiliselt oli tegemist selge vaikiva lähenemisega Ameerika Ühendriikidele.¹⁰ See otsus pani muidugi väga raskesse olukorda kõik teised väeliigid, sest ligi kuus aastat läks kogu hankeraha hävituslennukite ees tasumiseks. Lisaks sõi majandussurutis ehk lama kaitse-eelarvest ära 10 protsenti. “Jumal masinast” oli odavalt saadud endise Ida-Saksa armee varustus, mille arvelt saadi juurde sadu tanke, suurtükke, jalaväelahing-masinaid, kümneid tuhandeid automaate ja kümneid tuhandeid tonne lahingmoona.¹¹ See võimaldas vaatamata suurhankele ka enamiku reservarmeest korralikult varustada. Nii pidin ka mina oma elu esimese lahinglaskmise 1994. aasta suvel läbi viima Die Nationale Volksarmee varudest pärit 12,7 mm NSV tüüpi raskekuulipildujaga, sest “te, eestlased, ju tunnete idanaabri relvastust …”.

Relvastuse osas on soomlased alati üritanud maksimaalselt ära kasutada kõike, mida on võimalik veel sõjategevuseks kasutada. Isegi Teise maailmasõja aegsed lahingmasinad olid reservladudes kuni 1960. aastateni. Sturmgeschütz III Ausführung G (II maailmasõja päevil Saksamaalt hangitud iseliikuv ründesuurtükk – toim) 75 mm kaliibri ja pika rauaga suurtükk oli piisavalt hea tankitõrjeks veel 60ndatel, mil neid igaks juhuks lennuväljade kaitseks maasse kaevati.¹² Käesoleva artikli autor on kuulnud ka lugusid sellest, kuidas 1970ndatel Rootsis toodetud Saab Draken hävitajatele ettenähtud varuosadest oleks veel nii mõnegi lennuki saanud lisaks olemasolevatele kokku monteerida. Pariisi rahuleping piiras nimelt Soome õhujõudude lahinglennukite arvu 60-le.Tänapäeval on olukord muidugi pisut teistsugune, sestap ka näiteks 2006. aastal langetatud otsus ligi 240 T-72 tanki, 200 BMP-1 ja BTR-60 lahingumasinat ja soomustransportööri ning 200 suurtükki vanarauaks lammutada tekitas reservväelaste seas elavat vastukaja. Armee selgitas otsust lihtsalt: esiteks SA struktuuride vähenemine, teiseks modernsema varustuse olemasolu (loe: Saksa päritolu tankid Leopard 2 ja Rootsis väljatöötatud jalaväe lahingmasinad CV90) ja kolmandaks olemasolev infrastruktuur ei võimalda nõuetekohast ladustamist.¹³

Suur idanaaber üritas Soomet mitmeid kordi sõjalisele koostööle kaasata.

Võrreldes eespool kirjeldatud traktoritel liikuvate jalaväebrigaadide kasutamisega on operatiivses mõtlemises viimase kümne aastaga toimunud loomulikult teatud muudatusi. Juba 1997. aasta julgeoleku- ja kaitsepoliitilises juhises on sisse toodud mõiste “strateegiline löök” (strateginen isku). Sellega kirjeldati eriüksuste poolt läbi viidavat üllatusrünnakut, mis suunatud ühiskonna toimimiseks vajaliku kriitilise infrastruktuuri vastu. Antud ohu tõrjumiseks peeti senist 27 brigaadi (2 tanki-, 10 jäägri-, 14 jalaväebrigaadi ja üks rannakaitsebrigaad) ja 50 pataljoni lahinggrupi suurust operatiivstruktuuri liiga kohmakaks. Senist maavägede operatiivsust oli vaja tõsta ja eesmärgiks seati muuhulgas luua ja varustada kolm nn valmidusbrigaadi (valmiusyhtyma). Valmidusbrigaadide märksõnadeks on reageerimiskiirus, manöövervõime, digitaliseeritus (loe: sensorid ja juhtimissüsteemid, öövaatlusvõimekus) ja tulejõud. Valmidusbrigaadide komplekteeritus kaaderkooseisuga on samuti suurem ning reservõppekogunemised toimuvad sagedamini.¹⁴ Uut tüüpi üksuste varustatus on tulejõu osas muljetavaldav. Üks 120 mm kaliibriga automaatmiinipilduja AMOS näiteks on oma tulejõult võrdne kahe tavalise miinipildujarühmaga (st kuus 120 mm miinipildujat). Tavaline miinipildujarühm on alates käsust positsioonidele siirduda valmis esimeseks tulelöögiks umbes veerand tunni jooksul. AMOS miinipilduja süsteem (kas siis soomuki PATRIA AMV või lahingumasina CV90 šassiil ehk alusvankril) suudab tule avada umbes 30 sekundiga peale tulekäsu saamist.¹⁵ Omaette teemaks on Ottawa lepingust tulenev jalaväevastaste maamiinide kasutamise lõpetamine 2012. aastaks. Soome on traditsiooniliselt tuginenud oma kaitsekontseptsioonis miinide kasutamisele. Tekkivat lünka kaitses üritatakse korvata osaliselt MLRS (Multiple Launch Rocket System, kogupauk raketiseade – toim) tüüpi relvastusega. Tankitõrje osas on valmidusbrigaadides kasutusel Euro-Spike tankitõrjeraketikompleksid. Tegemist on “lase ja unusta” tüüp relvaga, millega on võimalik soomustehnikat tabada ka otseselt sihtmärki nägemata.

Ka maavägede soomusrusikas sai täiendust. Eelpool mainitud otsus senine soomustehnika suures osas utiliseerida tulenes võimalusest osta Saksamaalt Leopard 2A4 tüüpi lahingtanke. Seni kasutusel olnud ja juba moderniseeritud T-72 tankide veelkordne kaasajastamine oleks osutunud kokkuvõttes kallimaks. Kokku hangiti aastatel 2002-2008 124 uut lahingtanki koos vajaliku koolituse, tagavaraosade, imitatsioonivahendite, õppelaskemoona ja sõjaaja lahingmoona komplektiga. Kogu hanke maksumuseks oli ca 100 miljonit eurot.¹⁶ 2008. aastaks kuulub Soome maaväe SA operatiivstruktuuri 285 000 sõdurit, kellest 60 000 on operatiivüksuste (operatiiviset joukot) kategoorias ja 180 000 territoriaalüksused (alueelliset joukot). Soome maaväe raskuskese on loomulikult operatiivüksuste – kolm valmidusbrigaadi ja kaks mehhaniseeritud lahingugruppi (lahingtankid) – väljaõppel ja varustamisel.¹⁷ Valmidusbrigaadide loomisega paralleelselt viidi Soome kaitsejõududes 2008. aastal läbi struktuurireform: loodi maavägede staap asukohaga Mikkelis ja 15 erineva staabi asemel moodustati 8 staapi. Soome peastaap reorganiseeriti nn ühendstaabiks (Joint Defence Command). Kogu Soome armee SA koosseis on 350 00 sõdurit (st õhuväes 30 000 sõdurit ja mereväes 35 000 sõdurit).¹⁸

Valmidusbrigaadidega seoses on tugevalt kritiseeritud otsust luua Soome maaväe kooseisu ka helikopteripataljon. Soome parlament andis 1998. aastal oma nõusoleku valmidusüksuste varustamiseks kasutada 6,1 miljardit marka, millest transpordikopterite hankeks oli ette nähtud 2,2 miljardit marka. 2001. aastal anti parlamendi poolt veel 2,1 miljardit marka helikopterite tehnilise hooldusvõimekuse loomiseks. Tegemist oli tõeliselt astronoomiliste rahasummadega. Kopterite hankimiseks pidasid soomlased vajalikuks koostööd teiste põhjamaadega. Juba 1994. aastal alustati koostööd Norra, Taani ja ka Rootsiga. Projekti nimeks oli Nordic Standard Helicopter ning selle koordineerimiseks loodi ka vastav koordineerimiskeskus Stockholmis. Sügisel 2001 oldi jõutud nii kaugele, et otsus langetati Euroopa relvastuskontserni Eurocopter/NHI poolt toodetava NH90 tüüpi kopteri kasuks ja Soome tellis 20 kopterit. Esimesed kopterid pidid olema Soome armees kasutusel 2004. aastal ja 2008. aastaks pidi kasutusel olema 13 kopterit.¹⁹ Kuid hange venis tootjafirma NHI-poolsetel põhjustel ning 2008. aasta alguses oli Soomes lennukõlbulikke NH90 koptereid Patria poolt kokku monteeritud ainult kolm. Ja needki ei olnud saanud Soomes tüübikinnitust, st nendega võis teha ainult katselende. Piloodid ise pidasid uusi koptereid siiski paremaks kui seni kasutusel olnud MI-8 tüüpi koptereid (“MI-8 on kui vana vene buss, see aga kui 16-kohaline Porche”). 2008. aasta lõpuks oli kasutusel viis helikopterit, mille varustustase on IOC (Initial Operational Capability).

Poliitiliselt oli Soome ametlikult neutraalne riik ja valmistus ennast kaitsma 360 kraadi igas suunas kõikide ründajate vastu.

2009. aastal lisandus veel üks helikopter. Ligi neli aastat veninud helikopterite saabumine tekitas Soome ühiskonnas loomulikult elavat vastukaja. Karikaturistide versioon helikopterite hankest oli lihtne: kuna eurooplased ei suuda koptereid Soome saata, siis saadavad nad ühe teise tiivulise, kuid väga jõulise abivahendi Soome kaitsmiseks. Joonistusel oli naeratav Asterix tiivulise kübaraga … Soome kaitsejõud olid sunnitud “vanad vene bussid” Venemaale veel kord kapitaalremonti saatma, sest muidu ei oleks riigi relvajõududel ühtegi lennukõlbulikku kopterit kasutusel olnud.²⁰

Samas ei olnud Soome kaitsevägi ainult oma mõttemaailma kapseldunud. Alates 1956. aastast on soomlased osalenud aktiivselt ÜRO rahuvalveoperatsioonides ja sugugi mitte teisejärgulistes rollides. Näiteks Iisraeli-Süüria vahelistel läbirääkimistel 1974. aastal juhtis protsessi Soome kindral Ensio Siilasvuo.²¹ Otsus osaleda rahutagamisoperatsioonidel Balkanil tähendas NATOga koostööd PfP raames nn PARP (Planning and Review Process) protsessina. NATO pidi veenduma selles, et nende juhtimise alla antavad üksused on koostöövõimelised.²² Soome osalus rahvusvahelistel operatsioonidel on alati olnud märkimisväärne. Viimastel aastatel on erinevates operatsioonides (sh NATO juhitud operatsioon ISAF Afganistanis ja KFOR Kosovos) osalenud ligi 800 kuni 1000 soomlast aastas ja selleks on kulutatud ligi 100 miljonit eurot.²³ Soome on ühinenud NATO strateegilise õhuüleveo (Strategic Airlift Capability) programmiga²⁴ ja avaldas 2008. aastal soovi panustada NATO valmidusüksusesse NRF (NATO Response Force).²⁵ Viimane uudis on mõnevõrra üllatav, sest NATO enda liikmesriigid ei suutnud NRFi raames võetud kohustusi täita ja seetõttu otsustati järgida Tootsi eeskuju – lahendada “pool ülesannet” ja vähendada NRF struktuuri.

Soome ja NATO omavaheline koostöö on osutunud niivõrd tihedaks, et spekulatsioonid võimaliku NATO-liikmesuse üle on täiesti realistlikud. Juba 2003. aastal andis tollane kaitseminister Jan-Erik Enestam ekspertide grupile ülesande hinnata Soome NATO-liikmesuse võimalikkust. Arvamus oli: enamikus valdkondades (näiteks personal, julgeolek) on Soome NATO-kõlbulik. Osas valdkondades on see saavutatav (näiteks juhtimissüsteemid) ja osaliselt on vajalik täiendav analüüs (seadusandlus), kuid peale selge ja ühese riigi kodanikkonna toetuse ekspertide grupp suuremaid takistusi ei näe.²⁶ Ja tundub, et soome rahva enamus (ligi 60%) ei poolda mõtet astuda NATOsse. Põhjuse on sõnastanud üks vasakpoolne parlamendisaadik kaitseministri NATO-raporti järel väga tabavalt: “Miks kaitseministeerium peab oma värskes uuringus NATO-liikmesust Soomele heaks ja odavaks lahendiks ? /… / Miks antud raportis minnakse mööda olulisest teemast? Nimelt NATO liikmena peaks Soome osalema USA poolt juhitud sõjalistes operatsioonides. Uutes Iraagi sõdades.”²⁷ (2003. aasta kevadel USA juhtimisel alanud Iraagi invasioon koodnimetusega Operation Iraqi Freedom ei olnud NATO operatsioon – toim). Parlamendisaadik muidugi unustas, et Soome oli üks esimesi riike, kes oma üksused 2002. aastal Kabuli rahvusvahelise brigaadi kooseisus Afganistani Ameerika Ühendriikidele toetuseks saatis. Osa ekspertide väitel tundub, et antud sammu taga on tegelikult soov süvendada bilateraalseid suhteid Ameerika Ühendriikidega. Toetades Ühendriikide poliitikat, loodetakse saada viimase toetust oma rahvuslikule julgeolekule ka ilma NATO liikmeks astumata. Muuseas on Soomes ka hääli, kes küsivad, millist kasu tõuseb Põhja-Afganistanis toimuvatel operatsioonidel osalemisest arengule? Kas “kõvemates” operatsioonides osalemine Lõuna-Afganistanis ei annaks riigikaitsele tunduvalt rohkem?²⁸

Ega norrakad 1950ndatel ei oleks saanud teha ettevalmistusi sissisõjaks Põhja-Soome aladel ilma soomlaste vaikiva nõusolekuta.

Kokkuvõttes võib nentida, et oleme NATOga liitumise ja liikmesuse protsessis oma hõimuvennad sootuks unustanud. Me oleme liigselt pööranud tähelepanu soomlaste poliitilisele sõnumile: Soome on sõjalistesse liitudesse mittekuuluv riik (sotilaallinen liittoutumattomuus), kuigi Soome jagab Euroopa Liidu liikmesriigina samu väärtusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika osas.²⁹ 2009. aasta Soome julgeoleku- ja kaitsepoliitika raport seob riigi julgeoleku veelgi tugevamini lääneriikide konteksti ja üritab selgitada Soome aktiivsust lääneriikidele oluliste julgeolekuriskide maandamisel. Rahvusvahelistel operatsioonidel osalemise eelarve kasvab seniselt 100 miljonilt eurolt 150 miljonile eurole aastas. Suure idanaabri osas nenditakse kuivalt: “.. [ta] on valmis kasutama sõjalist jõudu oma huvide elluviimiseks ka väljaspool riigipiire, nagu seda osutas augustis 2008 toimunud Gruusia kriis.” Kuid üldistes julgeolekupoliitilistes küsimustes suuri muudatusi ei ole.³⁰ Meil on kindlasti Soome kaitsejõududelt palju õppida erinevalt kaitseväele NATO liikmesuse protsessis pidevalt eeskujuks toodud Lätist.