juuni 16, 2011

Võrdsuse abil Ameerikat päästmas

Vabadus, võrdsus… Jah, vabadus küll, aga võrdsusest räägitakse viimasel paaril kümnendil poliitikakirjanduses märksa harvemini. Vähemasti pärast seda, kui vasakpoolsusel läks külma sõja lõpuga vägi seest. Paraku on vabaduse rõhutamise aeg andnud tulemuseks järjest suurema ebavõrdsuse. 1980. aastate algusest, veelgi enam aga buumiaastatel on toimunud varanduse üha suurem kontsentreerumine vähesemate kätesse. Selle leevenduseks on avalikkust rahustatud jutuga „trickle-down” efektist – rikkamate tarbimine tekitab iseenesest heaolu ka keskmiste ja kehvemate jaoks, sest kuhugi peavad rikkad ju raha viima.

Vabadus, võrdsus… Jah, vabadus küll, aga võrdsusest räägitakse viimasel paaril kümnendil poliitikakirjanduses märksa harvemini. Vähemasti pärast seda, kui vasakpoolsusel läks külma sõja lõpuga vägi seest. Paraku on vabaduse rõhutamise aeg andnud tulemuseks järjest suurema ebavõrdsuse. 1980. aastate algusest, veelgi enam aga buumiaastatel on toimunud varanduse üha suurem kontsentreerumine vähesemate kätesse. Selle leevenduseks on avalikkust rahustatud jutuga „trickle-down” efektist – rikkamate tarbimine tekitab iseenesest heaolu ka keskmiste ja kehvemate jaoks, sest kuhugi peavad rikkad ju raha viima.


Robert B. Reich: Aftershock: The next economy and America’s future
Vintage, 2011, 192 lk.
Vabadus, võrdsus… Jah, vabadus küll, aga võrdsusest räägitakse viimasel paaril kümnendil poliitikakirjanduses märksa harvemini. Vähemasti pärast seda, kui vasakpoolsusel läks külma sõja lõpuga vägi seest. Paraku on vabaduse rõhutamise aeg andnud tulemuseks järjest suurema ebavõrdsuse. 1980. aastate algusest, veelgi enam aga buumiaastatel on toimunud varanduse üha suurem kontsentreerumine vähesemate kätesse. Selle leevenduseks on avalikkust rahustatud jutuga „trickle-down” efektist – rikkamate tarbimine tekitab iseenesest heaolu ka keskmiste ja kehvemate jaoks, sest kuhugi peavad rikkad ju raha viima.
Kuid Robert Reich, majandusteadlane ja kunagine president Clintoni tööminister väidab oma mullu septembris välja tulnud raamatus „Aftershock. The Next Economy and Americas Future” (umbkaudu – „Järeltõuge. Järgmine majandus ja Ameerika tulevik”), et „trickle-down“-teooria ei vasta tõele. Rikkad, üllatus-üllatus, tarbivad liiga vähe, et majandust käimas hoida. Seda isegi siis, kui Lehman Brothersi juhi Richard Fuldi naine ostab napilt pärast pankrotti üheainsa poodlemiskorraga kolm kašmiirsalli, 2200 dollarit tükk.
Kokkuhoidlikud rikkad
Hoolimata oma kulukatest kiusatustest suudavad rikkad kulutada vaid murdosa kogu oma varandusest. Ja see ongi keeruline, sest nad on lihtsalt väga rikkad. Kui Bank of America juht Kenneth Lewis oleks tahtnud kogu oma 2007. aastal teenitu ära kulutada, siis oleks ta pidanud lendu laskma 22 800 dollarit tunnis ja nõnda iga päev 12 tundi järjepanu. Investeerumisguru Warren Buffet seevastu elab aga ikka oma vanas, kunagi 31 500 dollarit maksnud majas.
Teenitut kulutades looksid ülirikkad hulgaliselt töökohti, mis omakorda hoogustaksid tarbimist. Kuid selle asemel kipuvad nad oma ülejääke säästma ja investeerima, kus see avaldab töökohtade tekkele lähiümbruses märksa väiksemat mõju. Rohkem kulutamiseks pole ka eriti põhjust, sest rikka rahuldustunne viiendast sportautost ja tuhandendast söögikorrast kalamarja saatel on väiksem kui esimeste autode ja kalamarjavaagnate järel.
Pigem usub Reich keskklassi tarbimisse, sellisesse tarbimisse, mis vedas USA majandust vahemikus 1947-1975, ajal, mida autor nimetab suureks jõukuseperioodiks (The Great Prosperity). Just see periood on autori silmis omamoodi kuldajastu – aeg, mil tööpuudus oli madal, klassivahed suhteliselt väikesed ja keskklassi palgad kasvamas. Seda kõike valitsuse aktiivse ja sotsiaalse kallakuga poliitika saatel. Kõrgeim tulumaksuaste oli tollal, mõõduka mainega president Eisenhoweri ajal 94 protsenti, aga majandus arenes ikkagi – leiab autor madalate maksude kiitusele vastumürgi.
Laialt levinud väitele, et ameeriklased tarbivad tänapäeval liiga palju, vaidleb Reich vastu esimesest leheküljest saadik. Mis ületarbimisest me räägime, küsib ta, kui keskklassi palgad on inflatsiooni arvesse võttes 1970. aastate lõpust saadik enam-vähem paigal püsinud? Arvestades majanduse arengut võiks keskklassi ameeriklasel olla autori arvates õigus eeldada märksa suuremat osa majanduse saagist. Ja nii ta jõuabki välja suurema võrdsuse teemani.
Võrdsus pole pelgalt palsam ühiskondliku õiglustunde õrnale kohale, vaid tal on ka otseselt majanduse hoobasid õlitav toime. Õigupoolest on Reich oma intervjuudes tunnistanud, et ümberjagamine ja lõhede tasandamine õigluse mõttes teda väga ei huvitagi – teda huvitab võrdsuse majanduslik efekt. Võrdsem ühiskond annab tulemuseks stabiilsema majanduse ja suurema kriisikindluse. Seega, kogu maailma rikastele mõnevõrra ebameeldiv järeldus on see, et võrdsus pole üksnes õiglasem, ta on ka kasulikum. Ja nii astub Reich suurema ümberjagamise poolele.
Jah, muidugi kibestab majanduslik ebavõrdsus inimesi. Kuid asi pole õigluses. Ebavõrdsusel on oma roll buumide põhjustamisel, kriiside tekkel ja sellel, miks on taastumine neist kriisidest nii vaevaline. Reichi jutt keerleb peamiselt Ameerika ümber, kuid tema jutu laiemat moraali on raske mitte märgata. 2007. aastal, vahetult enne praegust majanduskriisi teenis üks protsent ameeriklastest 23,5 protsenti rahvuslikust kogutulust, osutab Reich. Viimati oli rikkus nii kontsentreeritud 1928. aastal, Suure Depressiooni eelõhtul. Võrdluseks, 1970. aastate lõpul teenis rikkaim protsent ameeriklasi vaid üheksa protsenti kogutulust.
Jäljendades rikkaid
Reichi seletus, mehhanismi kirjeldus, kuidas ülemiste ülemäärane heaolu halvendab üldist seisukorda, ongi ilmselt selle raamatu kõige huvitavam osa. Rikkus on alati suhteline, ehk nagu ta viitab kunagisele humorist William Menckenile, kõrgeks võib lugeda iga tulu, mis ületab vähemalt 100 dollari võrra naiseõe abikaasa aastast sissetulekut. Asi on selles, et kellegi teise rikastumine paneb teistmoodi toimima ka ülejäänud turul (ja ühiskonnas) tegutsejad. Rikkama tõusev elatustase paneb ühtlasi paika uue ühiskondliku normi, mida tähendab hea elu. Isegi inimesed, kelle sissetulekud pole langenud, tunnevad end selle tõttu vaesemana, veelgi vaesemana aga need, kelle sissetulekud on langenud. Keskmise maja ja keskmise pulma maksumused on mõlemad 1970. aastate lõpust määratult paisunud, isegi kui sissetulek nende muretsemiseks ja korraldamiseks on seisnud paigal. Liigne võlavõtmine polegi midagi muud kui üks ameeriklaste kohanemisstrateegiaid selles võidujooksus. Kuid lisatunnid tööl ja lisalaenud ammendasid end 2008. aastal.
Reich on küllaltki enesekriitiline, osutades, et tema ametiaeg tööministrina ei suutnud teha küllalt kasvava ebavõrdsuse, seisakusse sattunud keskklassi palkade ja põgenevate töökohtade vastu. Nende sammud olid eraldivõetuna kõik vajalikud, kuid mitte piisavad. Finantsistide lobitöö on tema silmis see, mis summutab igasuguse tõelise muudatuse tahte ja veenab ühiskonda piirduma kosmeetiliste korrektiividega. Kuid muudatuste mittetegemise hind on Reichi meelest praegu kasvanud. Selle tulemuseks on isolatsionistlike populistide võimuletulek, mis rikub USA suhted välismaailmaga.
Tundub, et Reichi mure populistide pärast vaevab praegu teisigi Ameerika arvajaid. Teepartei välispoliitiliste tagajärgede üle on hakanud mõtisklema ka Foreign Affairs ja muud mainekad väljaanded. Nendetaoliste peatamiseks ongi Reich kirjutanud oma manifestilaadse raamatu, mis lõpeb terve rea sotsiaalsemate ettepanekutega maksude muutmiseks ja palgakindlustuse sisseviimiseks neile, kes võtavad vastu madalama palgaga töö. Kuid tema keskendumine ainult ühele negatiivsele tulevikustsenaariumile jätab vähe läbimõeldud mulje.
„Aftershock” on raamat nende jaoks, kes tahavad lugeda majandusest ilma, et nad upuksid koordinaatteljestikesse ja võõraste firmade nimedesse. Ta on ka neile, kes siin Eestis on ehk väsinud meie majanduse arvamusliidrite liig ühetoonilisest mõttekangast. Tavatarkusest eemale raputav on ta igal juhul. Ehkki Brandeis’i ja Berkeley ülikoolides õpetanud Reich leiab kergesti viiteid erialakirjandusele, on tema jutt kõige muud kui raskekoeline. Ja nagu kõigi kergema sõnastusega raamatute puhul, jääb ka siin lugejat saatma kahtlus – kui see on kirjutatud nii lihtsalt, on see siis ikka enam usutav?

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar