Poola välispoliitika edu
Poola on viimase 15 aastaga teinud läbi tähelepanuväärse arengu Moskva vasallist arvestatavaks Euroopa suurriigiks. Ka poolakad ise on järjest rohkem hakanud tunnetama oma tähtsust ja iseseisvust ning kompleksid Lääne ees on taandumas. Vabaduse kättevõitmisel püstitatud eesmärk astuda NATOsse ja Euroopa Liitu on realiseeritud või siis varsti realiseerumas. Samas on Poola välispoliitika ette kerkinud uusi ja komplitseeritumaid probleeme, näiteks Poola uus koht maailmapoliitikas seoses osalemisega Iraagi sõjalises missioonis ja vägikaikavedu Euroopa Liidu suurriikidega Nizza kohtumisel saavutatud parlamendikohtade pärast.
Euroopa Liit
Poola läbirääkimised Euroopa Liiduga ühinemistingimuste üle läksid raskelt. Saavutati ka teatud edu, millest on kasu teistelgi kandidaatriikidel, sealhulgas Eestil. Läbirääkimiste ajal kritiseeriti Varssavit nii seest- kui väljastpoolt, et Poola ametnikud on laisad ja lohakad. Ometigi on asjad nüüd muutumas ning Poola bürokraatlik masinavärk töötab järjest õlitatumalt.
Poola on Euroopa Liiduga praegu mitmes küsimuses eriarvamusel ning tõsisem nendest on ehk kolme aasta eest Nizza kohtumisel paika pandud kohtade jaotus Euroopa Parlamendis. Poola ja Hispaania saaksid Nizza leppe järgi seal mõlemad 27 kohta ning nendest rahvaarvult märgatavalt suuremad ja majanduslikult mõjukamad Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia igaüks vaid 29 kohta. Ei Poola ega Hispaania taha loobuda Nizzas kätte võidetud eelistest. Nüüd ongi mõlemad langenud Euroopa suure neliku surve alla ja neid proovitakse ümber veenda nii piitsa kui präänikuga. Vähemalt Poola valitsus on teatanud, et tema ei tagane Nizza leppest.
Poola toetust Ameerikale (ja NATO-le) ilmestab ka fakt, et Poola on mingilgi määral NATO tegevust dubleerivate Euroopa Liidu kaitsestruktuuride loomise vastu.
Teine probleem on Euroopa Liidu põhiseadusliku leppega. Poola vasakpoolne valitsus nõuab, et preambulas märgitaks ära Euroopa kristlikud juured. Selles ei maksa muidugi näha Poolas võimul olevate ekskommunistide meeleparandust, vaid katoliku kiriku suurt mõju Poola ühiskonnale, nii suurt, et seda ei saa aktsepteerimata jätta ka ekskommunistid. Loomulikult on katoliku kiriku mõju tugevdanud veelgi viimased 25 aastat Vatikanis valitsenud poolakast paavst Johannes Paulus II, kelle teeneks on kindlasti ka, et poolakate toetus oli Euroopa Liitu astumisele nii kõrge.
Suhetes oma naabri Saksamaaga on Poolal nüüd ka üks eriline probleem. Nimelt püüab Saksamaa Ümberasustatute Liit luua Berliini ümberasustatute või küüditatute keskust, mis keskenduks pärast II maailmasõda tollase Saksamaa ida-aladelt ümber asustatud sakslaste kurvale saatusele. Poolakad on aga tähelepanu juhtinud asjaolule, et II maailmasõja tagajärgede eest vastutavad ikka sakslased ise ning küüditatute keskus tuleks luua Euroopa Liidu egiidi all ning seal peaks võrdselt tähelepanu pöörama kõigile Euroopa rahvastele, keda on loomavagunitega ühest kohast teise veetud.
Poola ja USA
Poolakad on kindlasti Ameerika-meelsemad kui lääneeurooplased. Sellise suhtumise taga on Poola ajalooline kogemus: kord on Euroopa naabrid Poolat omavahel jaganud, teinekord jälle lubadustest hoolimata hätta jätnud. Pole siis imestada, et Poola on tõusnud USA üheks kindlamaks liitlaseks ja sõbraks mitte ainult Kesk-Euroopas, vaid Suurbritannia kõrval kogu Euroopas. Pealegi elab USAs suur poola kogukond (mõne hinnangu järgi isegi 10 miljonit), Chicagot peetakse Varssavi järel suuruselt teiseks poola linnaks maailmas. Kindlasti on Poolat ja USAd veelgi lähendanud sõjalis-majanduslikud suurtehingud nagu Poola lennuväele Ameerika hävitajate F-16 ostmine. Poola tähtsust ja erilist staatust USA silmis näitab seegi, et Poolale usaldati Iraagis ühe rahuvalvetsooni juhtimine.
Kui võrrelda Poola välis- ja sisepoliitikat (turumajandusele ülemineku reformid jms), siis on Varssavi olnud esimeses sfääris tunduvalt edukam.
Poola on algusest peale toetanud USA terrorismivastast võitlust. Nüüd on Poola sõjaväe saatmist maailma eri kohtadesse toetamas ka tänavu suvel vastu võetud Poola uus rahvusliku julgeoleku strateegia, mis sätestab, et Poola sõdurid ei pea kaitsma üksnes Poola piire, vaid Poola riigi huve kogu maailmas.
Poola toetust Ameerikale (ja NATO-le) ilmestab ka fakt, et Poola on mingilgi määral NATO tegevust dubleerivate Euroopa Liidu kaitsestruktuuride loomise vastu. Teatavasti on aga NATOs võtmeroll just USA-l.
Valitsus ja rahvas
Viimased arvamusküsitlused Poolas näitavad, et valitsuse ja rahva arvamus on nii mõneski välispoliitilises või riikliku julgeoleku küsimuses üsna erinev. Eriti puudutab see Poola sõdurite saatmist Iraaki. Üle poole poolakaist on selle vastu ning arvatavasti tõuseks vastaliste protsent veelgi, kui Iraagis peaks poolakaid hukkuma. Aga arvamusküsitlused näitasid ka, et mida haritum ja noorem vastaja, seda enam toetab ta Poola sõjalist missiooni Iraagis. Ehk siis: haritud inimene suudab oma mätta otsast näha kaugemale.
Tervelt 84% poolakaist on Euroopa Liidu ühise kaitsepoliitika poolt, aga siinkohal peetakse silmas kaitsepoliitikat diplomaatilises kategoorias, mitte ühiseid kaitsejõude.
Lõpetuseks
Kui võrrelda Poola välis- ja sisepoliitikat (turumajandusele ülemineku reformid jms), siis on Varssavi olnud esimeses sfääris tunduvalt edukam. Põhjus peitub selles, et vasak- ja parempoolsete valitsuste vahetumise tõttu on takerdunud küll erastamine ja maksureformid, välispoliitika on aga püsinud muutumatuna. Välispoliitiline järjepidevus ning kompetentne meeskond (president Aleksander Kwasniewski ja välisministrid) ongi taganud Poolale praeguses maailmapoliitikas olulise koha.
Tõlkija Hendrik Lindepuu on Raadio Vaba Euroopa Poola ekspert.
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.