Victoria Leukavets: Läänel on viimane aeg mõelda Valgevenele

Samal ajal kui kodanikuühiskond, poliitiline opositsioon ja kogu Valgevene demokraatlik liikumine toetavad aktiivselt Ukraina vabadusvõitlust, on Aljaksandr Lukašenka autoritaarsel režiimil olnud ülioluline roll Kremli täiemahulise Ukraina-vastase agressiooni võimaldamisel. Demokraatiale üleminek Valgevenes võiks aidata saavutada Ukrainas kestvat rahu – just see aspekt jäetakse Vene-Ukraina sõja lahenduste arutamisel sageli välja.

Siinjuures on olulised kolm küsimust. Kui vastupidav on Lukašenka režiim ja milline on Kremli roll selle kindlustamisel? Kui palju saab Valgevene demokraatlik liikumine eksiilis mõjutada olukorda riigis? Mida saab Lääs teha, et kiirendada Valgevenes demokraatiale üleminekut?

Lukašenka režiimi kerksus

Lukašenka režiim on seni näidanud üles suhtelist vastupidavust sanktsioonide suhtes, mis kehtestati vastuseks meeleavalduste jõhkrale mahasurumisele 2020. aasta valimiste järel ja osalemisele Venemaa agressioonis Ukraina vastu. Repressioonid ja autoritaarsed suundumused Valgevenes ei ole vähenenud, majandus seevastu on püsinud üsna stabiilne – SKT on langenud vaid neli protsenti.

Sellel „edulool“ on siiski ka teine pool. Lukašenka poleks saanud võimule jääda, kui Venemaa poleks teda toetanud. Kohe pärast seda, kui augustis 2020 haarasid Valgevenet massilised režiimivastased meeleavaldused, ei andnud Moskva mitte ainult vajalikku poliitilist ja raha-abi, vaid pakkus ka sõjaliste vahenditega sekkumist, aitamaks proteste maha suruda. Peale selle lähetas Kreml kohale oma propagandistid, et tõsta Lukašenka populaarsust keset tööliste streike ja meedia eemaletõmbumist.

Kuid see Suure Venna abi läks Lukašenka režiimile kalliks maksma. Kreml käivitas sügava integratsiooni uue faasi, alustades läbirääkimisi niinimetatud liitriigi kavade üle. Neist 28 allkirjastati 2021. aastal ja plaanide rakendamine on veel pooleli. Kavade eesmärk on Venemaa ja Valgevene „ruum ühtlustada“, andes kontrolli järk-järgult üle Kremlile, eriti sellistes otsustava tähtsusega valdkondades nagu toll ja maksustamine, aga ka välis- ja julgeolekupoliitika. Kui need kavad täielikult ellu viiakse, kaotaks Valgevene oma suveräänsuse ja muutuks Venemaa poliitilise, majandusliku ja kultuuriruumi laienduseks. Paljud pärast 2020. aastat ilmnenud suundumused näitavad sellise stsenaariumi ohtu.

Suure Venna abi läks Lukašenka režiimile kalliks maksma.

Esiteks on Moskva viimase nelja aasta jooksul tugevdanud oma majanduslikku mõjuvõimu Minski üle kaubandussidemete kaudu, suurendades oma osa Valgevene kaubandusbilansis 55 protsendilt üle 70 protsendini. Venemaa ettevõtted, sealhulgas IT-ettevõtted, on Valgevene turu järk-järgult üle võtnud. Pealegi on kolm aastakümmet Lukašenka juhtimise all muutnud Valgevene sõltuvaks Venemaa energiast, eriti nafta- ja gaasitarnetest. Vaevalt saab seda olukorda praegu muuta, kuna võimalused mitmekesistamisstrateegiat ellu viia on nüüd äärmiselt piiratud. 2022. aastal ratifitseerisid Moskva ja Minsk lepingu, mis nägi ette riigiülese maksukomitee ja kaudsete maksude haldamise integreeritud süsteemi loomist. See annab Venemaale teavet Valgevene eri äriüksuste kohta ja toob Lukašenka režiimi haavatavuse veel rohkem nähtavale.

Teiseks on Valgevene ja Venemaa alates 2020. aastast laiendanud ka kaitsekoostööd. Liitriigi uusim, 2021. aasta novembris vastu võetud sõjaline doktriin keskendub koordineeritud lähenemisele julgeoleku- ja välispoliitikale, regulaarsetele ühisõppustele, aga ka kaitsetööstuse koostööle. Järgnenud regionaalse väekoondise loomine Valgevene pinnal suurendas Venemaa sõjalist kohalolekut ja kiirendas kahe armee integratsiooni. Tegelikult ühine sõjaline ruum võimaldab Kremlil Valgevenet täielikult kontrollida ning ühtaegu kasutada selle territooriumi ja ressursse agressiooniks Ukraina vastu.

Lukašenka positsioon Kremli silmis sõltub mitme muutujaga võrrandist, tema saatus aga Ukraina sõja tulemustest.

Viimasena on näha Venemaa kasvavat kohalolekut kultuurisfääris. Valgevene keel on avalikust ja ametlikust suhtlusest kadumas. Mõni kirjandusteos on keelatud ja tembeldatud äärmuslikuks. Vene keel domineerib nüüd Valgevene koolides, akadeemilistes ringkondades ja meediaruumis. Ideoloogia on liitriigi lõimimiskava 2024–2026 ülitähtis osis, millest annavad tunnistust algatused ühiste haridusprogrammide loomiseks ja ajalooõpikute kahasse kirjutamiseks. Kõik see ohustab valgevene identiteedi säilimist ja Valgevene riiklikku sõltumatust.

Kui edukas on Lukašenka olnud kuldse kesktee leidmisel, laveerides Kremli nõude vahel alluda ja püüdes samas otsuste tegemisel säilitada teatud iseseisvust? Avalikult väidab ta sageli, et on ainus, kes suudab tagada Valgevene suveräänsuse ja sõltumatuse. Tegelikkuses on ta aga Kremli geopoliitilises mängus kiiresti etturiks muutumas. Diplomaatiline ja poliitiline isolatsioon on ahendanud Lukašenka manööverdamisruumi rahvusvahelisel areenil ja nõrgendanud tema mõjujõudu Venemaaga suheldes. Lähemal ajal ei pruugi Kreml olla huvitatud Lukašenka võimult kõrvaldamisest. Küll aga võib see eelistus muutuda, kui Venemaa otsustab kaotuste eest Ukrainas lohutusauhinnaks võtta Valgevene. Seega sõltub Lukašenka positsioon Kremli silmis mitme muutujaga võrrandist, tema saatus aga Ukraina sõja tulemustest. Ent samuti Valgevene opositsiooni ühtsusest ja Lääne toetusest viimasele.

Valgevene demokraatlik liikumine

Ligemale kaks aastakümmet, kuni 2020. aasta presidendivalimisteni, oli Valgevene poliitiline opositsioon nõrk, killustatud ja oma valijaskonna seaski ebapopulaarne. Erakonnad ei suutnud sageli ühise kandidaadi asjus kokku leppida ega pikaajalist strateegiat välja töötada. Valgevene opositsiooni sisemine ühtekuuluvus paranes pärast 2020. aasta valimiskampaaniat. Pärast seda, kui režiim oli vangistanud Sjargei Tsihhanovski ja Viktar Babarõka ning sundinud Valeri Tsipkalo pagulusse, vabanedes nii kolmest peamisest meessoost presidendikandidaadist, võttis poliitilise lava üle naistrio. Sjargei abikaasa Svjatlana Tsihhanovskaja ühendas jõud Marõja Kalesnikava ja Veranika Tsipkaloga Babarõka ja Tsipkalo meeskondadest.

Tsihhanovskaja ja tema meeskond koondasid kiiresti Lukašenka-vastased valijad ja neist sai Valgevene poliitiliste muutuste sümbol. Kui märulipolitsei asus võltsvalimiste vallandatud pretsedenditut demokraatlikku ülestõusu vägivaldselt maha suruma, pidi opositsioon emigreeruma, kuid jätkas tegutsemist välismaal. Praegu on paguluses mitu peamist institutsiooni ja rühma, mis esindavad Valgevene poliitilise spektri eri hääli.

Kuni 2020. aasta presidendivalimisteni, oli Valgevene poliitiline opositsioon nõrk, killustatud ja oma valijaskonna seaski ebapopulaarne.

Esiteks asutati Leedus Svjatlana Tsihhanovskaja büroo pärast Tsihhanovskaja sunnitud lahkumist Valgevenest augustis 2020. See büroo on asutanud mitu institutsiooni, sealhulgas koordinatsiooninõukogu, Valgevene eksiilparlamendi, mille eesmärk on lõpetada valimistejärgse perioodi poliitiline kriis, kindlustada sotsiaalset ühtekuuluvust ning kaitsta Valgevene suveräänsust ja sõltumatust. Büroo kuulutas augustis 2022 välja ühendatud üleminekuvalitsuse, ajutise täitevorgani.

Teiseks tegutseb Varssavis opositsiooniühendus Riiklik Kriisivastane Juhtimine, mida juhib kunagine Valgevene kultuuriminister ja Janka Kupala rahvusteatri direktor Pavieł Łatuška, kes eelnevalt töötas suursaadikuna, sealhulgas ka Poolas. Selle organisatsiooni eesmärk on valmistada Valgevene asutusi ette üleminekuajaks pärast Lukašenka tagasiastumist.

Kolmandaks loodi 2022. aasta mais Valgevene demokraatlike jõudude foorum (FDFB), mida juhivad üks Lukašenka vastaskandidaate 2020. aasta kampaanias Valeri Tsipkalo ja tema abikaasa Veranika Tsipkalo. Nende eesmärgiks on töötada välja riiklik strateegia kriisi ületamiseks Valgevenes.

Poliitilise opositsiooni radikaalset natsionalistlikku suunda esindab Zianon Paźniak, üks Valgevene Rahvarinde asutajatest ja Konservatiivse Kristliku Partei juht.

Lõpuks on veel Kalinoŭski rügement, 2022. aasta märtsis Ukraina relvajõudude koosseisus loodud üksus, mis koosneb Valgevene vabatahtlikest, kes kaitsevad Ukrainat Venemaa sissetungi eest. Viimase aasta jooksul on see väidetavalt arendanud poliitilist tegevuskava ja kogunud poliitilist kaalu nii Ukrainas kui ka Valgevene demokraatlikus liikumises.

Alates 2022. aastast on teised pagulasrühmitused kritiseerinud Tsihhanovskajat ja tema meeskonda Lääne annetajate raha väidetava läbipaistmatu haldamise pärast.

Esimesel aastal pärast 2020. aasta valimistele järgnenud proteste oli Valgevene opositsioon paguluses suhteliselt ühtne. Kuid alates 2022. aastast kritiseerisid teised pagulasrühmitused Tsihhanovskajat ja tema meeskonda Lääne annetajate raha väidetava läbipaistmatu haldamise pärast. Peale selle on Pavieł Łatuška sageli kutsunud Riiklikku Kriisivastast Juhtimist ja Tsihhanovskaja bürood üles asju omavahel rohkem koordineerima, nii et kõik oleksid rahvusvahelistel foorumitel Lääne poliitikakujundajatega kohtudes võrdselt esindatud. Demokraatlike jõudude foorum on ka noominud Tsihhanovskaja bürood selle eest, et nood arendasid oma poliitikat avalikkuse eest varjatult, ilma laiemate demokraatlike ringkondadega konsulteerimata. Pahameel Tsihhanovskaja ja tema meeskonna vastu võib tuleneda laiemalt levinud pettumusest suutmatuse üle murda Lukašenka režiimi ja kutsuda esile muutusi Valgevenes.

Euroopalik Valgevene

Kuigi demokraatiale üleminekut pole veel toimunud, on Tsihhanovskaja meeskond suutnud tõmmata ülemaailmse kogukonna tähelepanu Valgevene probleemidele. Tänu nende jõupingutustele käivitas USA strateegilise dialoogi, Euroopa Liit moodustas nõuanderühma ja Euroopa Nõukogu Valgevene kontaktrühma. Augustis 2023 võtsid Valgevene demokraatlikud jõud vastu olulise dokumendi – deklaratsiooni Valgevene tulevase ELi liikmelisuse kohta. See Euroopa-püüdlus saadab Läänele tugeva sõnumi, et demokraatlik Valgevene ei näe end koos Venemaaga, vaid tahab olla osa Euroopa rahvaste perest.

Nüüd tuleks keskenduda sellele, et välja arendada tõhusad kanalid, mille kaudu olla ühenduses valgevenelastega kodumaal. Selle strateegia mõni oluline element hõlmab lobitööd Euroopa Liidu tasandil, et saavutada viisavabadust; kultuuri- ja haridusvahetuse edendamist; mehhanismide väljatöötamist, edastamaks valgevenelastele usaldusväärset teavet EList ja Venemaast, et nood saaksid teha teadlikke valikuid oma geopoliitiliste eelistuste kohta. Teatavaid edusamme on selles suunas juba tehtud.

Euroopa-püüdlus saadab Läänele tugeva sõnumi, et demokraatlik Valgevene ei näe end koos Venemaaga, vaid tahab olla osa Euroopa rahvaste perest.

Tsihhanovskaja meeskonna aastaaruande järgi on nende büroo selliseid sidemeid Valgevene kodanikega arendanud. Mõnd neist tegevustest ei saa aga turvakaalutlustel avalikustada. Tihedam koostöö Läänega tuleb neile jõupingutustele kasuks ja edendab Valgevene demokraatlike jõudude rolli sillaloojana.

Eelseisvad, 25. mail toimuvad koordinatsiooninõukogu valimised on Valgevene demokraatliku liikumise ühtsuse ja tugevuse lakmuspaber. Ühtlasi on need esimesed pagulasopositsiooni korraldatud valimised. Esialgsed tähelepanekud näitavad, et hoolimata nii mõnestki pingest püsib see ühtsena ja on teadlik, et sisemised lõhed toovad kasu vaid Lukašenkale. Konsolideerumissuundumus peab jätkuma nii, et Valgevene opositsiooni esindajad võitleksid Minski ja Moskva režiimi, aga mitte üksteise vastu.

Kuidas saab Lääs kiirendada Valgevene üleminekut demokraatiale?

On mitu viisi, kuidas Lääs, sealhulgas nii USA kui ka Euroopa Liit, saab aidata Valgevene demokratiseerimist edendada.

Esiteks peaks Lääs pakkuma Valgevene demokraatlikule liikumisele, kodanikuühiskonnale ja sõltumatule meediale eksiilis tugevamat toetust kuni Lukašenka režiimi langemiseni. See toetus peaks põhinema printsiibil, et Valgevene ja Ukraina tulevik on omavahel seotud ja Ukraina toetamine tähendab ka investeeringut demokraatliku Valgevene tulevikku. Tähtsad poliitilised muutused saavad Minskis toimuda vaid siis, kui Kreml märgatavalt nõrgeneb.

Teiseks peaksid nii USA kui ka Euroopa Liit tegutsema ühtse rindena kõigis Valgevenet puudutavates küsimustes, see käib ka sanktsioonide kohta. Niisugune lähenemine tagab tiheda koordineerimise USA strateegilise dialoogi ja Euroopa Liidu Valgevene nõuanderühma vahel. Brüssel peaks kaaluma Valgevene erisaadiku määramist, kes vastutaks Euroopa Liidu liikmesriikide ja Washingtoni poliitika ühtlustamise eest.

Kolmandaks tuleks avardada Valgevene kodanike inimestevaheliste otsekontaktide võimalusi, samuti suurendada investeeringuid, võimaldamaks Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides vabalt reisida, õppida ja töötada.

Tähtsad poliitilised muutused saavad Minskis toimuda vaid siis, kui Kreml märgatavalt nõrgeneb.

Neljandaks peaks Lääs edendama algatusi Valgevene kultuuri säilitamiseks. See on eriti oluline praegu, kui demokraatlik Valgevene on teatanud oma ambitsioonist katkestada sidemed Venemaaga ja asuda Euroopa-meelsele teele. Samal ajal on valgevenelastel kodumaal oht kaotada oma rahvuslik identiteet vene keele leviku tõttu meedias, hariduses ja argielus.

Lõpuks peaks Euroopa Liit selgelt sõnastama demokraatliku Valgevene Euroopaga integreerumise võimaluse, sealhulgas selle pakutavad eelised. Tõhus kommunikatsioonistrateegia on väga tähtis selle idee propageerimisel Valgevene rahva seas. Neil peaks olema tõest teavet Euroopa perspektiivi vastukaaluna Euraasia valikule, mille Venemaa on neile liitriigis peale surunud.

Lääne poliitikakujundajatel on vaja asetada Valgevene senisest tähtsamale kohale ja välja töötada poliitikaraamistik, mis seaks koostöö Valgevene demokraatliku liikumisega ja selle abistamise kindlatele rööbastele, parandaks Lääne mainet Valgevene ühiskonna silmis ja eemaldaks Valgevene Venemaa mõjutsoonist. Ilma tervikliku strateegiata võivad Lääne valitsused kaotada võimaluse aidata Valgevenel iseseisva riigina ellu jääda ja seista vastu Venemaa ekspansionistlikele ambitsioonidele selles piirkonnas.