Venemaa välispoliitiline manööver

12. juulil 2008. aastal kinnitas president Dmitri Medvedev Venemaa Föderatsiooni uue välispoliitilise kontseptsiooni (senine oli kehtinud alates 2000. aastast). Kontseptsiooni kohaselt on üks Venemaa välispoliitika peaülesandeid “kaasaaitamine traditsiooniliste turgude laiendamisele, Venemaa toodete jõudmisele uutele turgudele, Venemaa ettevõtete õiguste kaitsmisele maailmaturul”. Venemaa rolli suurendamise peamiseks ressursiks maailmas on aga kontseptsiooni järgi “majanduslike võimaluste suurendamine”.

Võimatu missioon

Kuid 2008. aasta lõpul hakati Kremlis tajuma, et välisturgudele pole peale gaasi ja nafta midagi pakkuda ning Venemaa majanduslikud võimalused kahanevad tasapisi sünkroonis areneva finantskriisi ning Putini valitsuse kiiresti kasvavate sotsiaalsete kohustustega. Häirekell kõlas 2008. aasta detsembris, mil Venemaa haridus- ja teadusministeerium sai valmis ning andis valitsusele üle “Venemaa Föderatsiooni pikaajalise teaduslik-tehnoloogilise prognoosi 2025. aastani”. Selle aruande koostamisel osales kokku kolm tuhat asjatundjat. See oli esimene Venemaal korraldatud üleüldine teadus- ja tehnoloogiasektori olukorra uuring ning esimene katse anda sellele maailmasuundumusi silmas pidav adekvaatne arenguprognoos. Prognoosi ettevalmistamise oli käivitanud VFi Julgeolekunõukogu 2007. aastal.

Aruandes esinevad arvud kujunesid Kremli asukatele külmaks dušiks. Nii moodustab Venemaa osa maailma teadusmahuka toodangu turul kõigest 0,3-0,5%, samal ajal kui USA osa on 36%, Jaapanil 30%, Saksamaal 17%. Venemaa innovatsioonialtide tööstusettevõtete osakaal on mitu korda madalam kui arenenud riikides, innovatsiooni tulemusi iseloomustab aga äärmiselt väike efektiivsus. Kõrgtehnoloogilise toodangu osa ekspordis ei ületa 4-5%, samal ajal kui Hiinas on see 22,4%, Lõuna-Koreas 38,4%, Ungaris 25,2%. Selgus, et ligikaudu pool toodangust kuulub tehnoloogilises mõttes neljandasse põlvkonda, valdav osa ülejäänud toodangust veelgi varasemasse aega. Sealjuures saab vaid ligikaudu kümnendikku toodangust liigitada tehnoloogia viiendasse ja tärkavasse kuuendasse põlvkonda.

2008. aasta lõpul hakati Kremlis tajuma, et välisturgudele pole peale gaasi ja nafta midagi pakkuda.

Uuring nendib, et Venemaa ei ole praegu võimeline korraldama intensiivseid süvauuringuid kõigis maailma tehnoloogiliselt põletavamates uuringusuundades. Venemaa osakaal maailma juhtivates teadusajakirjades avaldatud artiklite seas (ISI andmetel) ei ületa 3%, mis on kümme korda vähem kui USA-l. Teadlaste keskmine vanus on 49, teaduste kandidaatidel 53 ja doktoritel 61 eluaastat. 60. eluaasta piiri on ületanud 23% teadlastest. Aruande diagnoos kõlab kui kohtuotsus: “Lähemal kümnel aastal on absoluutselt hädavajalik välismaise tehnoloogia ülevõtmise, kohandamise ja arendamise mehhanismide laiaulatuslik kasutamine.”

Lissaboni komistuskivi

Kui 1. detsembri hommikul 2009. aastal valmistuti Lissaboni Püha Hieronymuse kloostris alles eelseisvaks ELi reformilepingu jõustumise tseremooniaks, käis Moskvas Smolenski väljakul asuva välisministeeriumi hoone välispoliitika planeerimise osakonnas juba pingeline töö. Esiteks tuli täita kaks korraldust, mille oli välisministeeriumile 12. novembril 2009. aastal peetud esinemises Föderaalkogu ees andnud president Dmitri Medvedev: “Koostada välispoliitika tõhususe kriteeriumide loetelu ning valmistada ette välispoliitiliste tegurite tõhusa kasutamise programm pikaajaliseks arenguks.” Tähtaeg oli lühike – 2010. aasta veebruar. Teiseks tuli dokumendid ette valmistada nii, et president näeks, et tema kriitika välisministeeriumi aadressil – “Venemaal on aeg lõpetada puhkimine” – on kohale jõudnud.

Ja kolmandaks oli aruande “Venemaa Föderatsiooni pikaajalise teaduslik-tehnoloogilise prognoos 2025. aastani” järeldusi arvestades vajalik ümber häälestada diplomaatilised mehhanismid ning suunata kõik instrumendid väga selge ja konkreetse ülesande hüvanguks: Venemaa väljatoomine tehnoloogilisest tupikust.

See oli seda raskem, et Lissaboni leping lõpuks ikkagi jõustus. Kõige vähem rahuldab Smolenski väljakut see, et endiselt on ELi välispoliitiliste otsuste langetamise kohustuslikuks tingimuseks konsensuse põhimõtte arvestamine. Juba suvel olid juhtivad Venemaa asjatundjad hoiatanud, et alates 2009. aasta detsembrist, mil astub jõusse Lissaboni leping ning luuakse Euroopa Liidu välisteenistus, hakkab ELi välispoliitikas kasvama selliste Venemaale ebamugavate riikide nagu Poola ja Eesti osatähtsus ning selles osas tuleb midagi ette võtta.

Kompassi ja kaardita

2009. aasta septembris sai Venemaa välisministeerium kirja Vaikses ookeanis asuvalt Naurult. Selles teatati, et saareriigi võimud on rõõmuga valmis tunnustama Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, kui Venemaa eraldab Naurule laenu. Räägitakse, et Smolenski väljakul olla kaua naerdud, siis aga vastatud, et selles küsimuses tuleb Nauru valitsusel pöörduda otse Suhhumi ja Tshinvali poole. Kuid 2009. aasta detsembri keskel külastas pisiriigi välisminister järsku Moskvat ning seejärel teatas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest. Nauru tunnustus oli 2009. aastal üks eredamaid Venemaa välispoliitika koordineerimatuse näiteid: liiga palju inimesi langetab otsuseid ja nad ei tee seda üksteisega kooskõlas.

Venemaa innovatsioonialtide tööstusettevõtete osakaal on mitu korda madalam kui arenenud riikides, innovatsiooni tulemusi iseloomustab aga äärmiselt väike efektiivsus.

Moskva Carnegie’ keskuse direktor ja teadusnõukogu esimees Dmitri Trenin märkis Venemaa rahvuslikest huvidest välispoliitikas kõneldes: “Rahvust Venemaal veel ei ole. On teatav hulk inimesi, elanikke, kes valdavas osas ei tunneta end veel kodanikena. Seepärast ei ole veel formuleeritud ka Venemaa rahvuslikku huvi. On erahuvid, korporatiivsed, rühmade ja nii edasi huvid, aga pole rahvuslikku huvi.” Niisiis, kui me püüame analüüsida Venemaa välispoliitikat, tuleb meil eelkõige otsida eliidi ühe või teise osa huve.

Kahepäine välisministeerium

Kremlile lähedastes ringkondades kõneldakse, et Dmitri Medvedevil on välispoliitikast üks arusaamine, Vladimir Putinil teine. Nad korrigeerivad pidevalt teineteist. Julgeolekunõukogu istungitel ei vaidle ega arutle enam keegi. Räägivad ainult Putin ja Medvedev, välisministeeriumi juht Sergei Lavrov aga teeb vaikides märkmeid. Teisisõnu on välisministeerium (“suur VM”) välispoliitika kujundamisest välja lülitatud – ta täidab vaid Kremlist ja Moskva Valgest Majast tulevaid korraldusi.

“Väike VM” asub Valges Majas ministrite kabineti aparaadis. Seda juhib endine Venemaa Föderatsiooni saadik USAs Juri Ušakov (valitsuse aparaadi juhataja asetäitja rahvusvahelistes asjades). Teda nimetatakse ka “peaministri peamiseks välispoliitikadisaineriks”. “Väikeses VMis” esinevad välispoliitiliste ideedega ka asepeaministrid Igor Šuvalov, Aleksei Kudrin, Sergei Ivanov ja Igor Setšin. Kuidas kaks välisministeeriumit töötavad, võib näha strateegiliste dokumentide kooskõlastamise protseduuri näitel. Ajakirja Newsweek andmeil kiitis “Välispoliitiliste tegurite tõhusa kasutamise programmi pikaajaliseks arenguks”, mille oli ette valmistanud Sergei Lavrov, pärast suurt nõupidamist Kremlis heaks Dmitri Medvedev, kes saatis selle valitsusse kooskõlastamiseks esimesele asepeaministrile Igor Šuvalovile. Kahe välisministeeriumi protseduuridest huvitavam on diplomaatiline praktika. Sergei Lavrovi programmis on paika pandud tegevus 61 riigi suhtes. Kuid nende seas ei ole Poolat. Ometi alustas Venemaa selle aasta aprillis intensiivset lähenemist Poolale. Vladimir Putin ja Poola peaminister Donald Tusk viibisid Katõnis juba mitu päeva enne Lech Kaczyńskit. Putin laskus Katõnis põlvili, Dmitri Medvedev aga andis Poolale üle varem salastatud dokumendid.

Moskvas räägitakse, et läbimurde Poola suunal valmistas ette “väike VM”. Valitsuse aparaadi aseülem Juri Ušakov sai Venemaa saatkonnalt Varssavis üsna emotsioonirohke telegrammi. Selles öeldi, et kuna Poola püüab blokeerida kogu koostöö Venemaaga, satuvad ohtu kõik Moskva ja Euroopa Liidu suhted – ning seda vaid sellepärast, et lahendamata on Katõni küsimus. Ajades korda igivana probleemi Varssaviga, võib saavutada läbimurde suhetes ELiga, kinnitasid telegrammi autorid. Välisministeerium oli kategooriliselt vastu igasugustele järeleandmistele Katõni osas, kuid Ušakov näitas telegrammi Putinile, kes andis “suurele VMile” käsu teha 180-kraadine kannapööre.

Teenistusalaseks kasutamiseks

Sergei Lavrovi programmil seisab märge “teenistusalaseks kasutamiseks”. Räägitakse, et dokument ei ole veel jõudnud diplomaatideni, kuid on hakanud juba reaalselt toimima. Uut kurssi teostavad esialgu riigijuhid.

Teadlaste keskmine vanus on 49, teaduste kandidaatidel 53 ja doktoritel 61 eluaastat. 60. eluaasta piiri on ületanud 23% teadlastest.

“Suurel VMil” seisab ees suur sisemine töö omaenda komplekside ületamiseks. Paljud Venemaa diplomaadid arvavad, et Venemaa peab välispoliitikas asuma nõudlikul positsioonil, see tähendab esitama radikaalseid nõudmisi ning jääma nende juurde aastateks. Seepärast ei ole neil sugugi kerge omaks võtta välispoliitika “modernistlikku suunda”. Putin ja Medvedev on aga juba asunud “modernistlikule” positsioonile.

Alates 2009. aasta detsembrist üritas Venemaa igati survestada Obamat raketitõrje küsimustes. Välisministeeriumi allikad kõnelesid toona, et mõte Barack Obamale survet avaldada tuli Vladimir Putinilt. Just tema olevat arvanud, et START-lepinguga ei tasu kiirustada, ning pidurdanud detsembris läbirääkimiste käiku. Alles märtsis lülitus Putin ametlikult läbirääkimistesse, kohtudes USA riigisekretäri Hillary Clintoniga. Ning sõna otseses mõttes mõne päeva pärast loobus Moskva nii visalt võitlemast dokumendi tehniliste detailide ning isegi START-lepingu ja raketitõrje sidumise eest. START-lepingu allakirjutamise järel teatas Dmitri Medvedev, et arutas Prahas Barack Obamaga eelkõige majanduslikke küsimusi. “Majandus on meie suhetes kõige mahajäänum sfäär,” kurtis ta ja lisas, et START-lepingu allakirjutamine on “suure tee algus”.

Teisisõnu ei seisa START-lepingu allakirjutamise tähtsaimad tagajärjed sugugi mitte sõjalises valdkonnas. “Nüüd on kõige tähtsam astuda teine samm,” teatas toona Föderatsiooninõukogu rahvusvaheliste suhete komitee esimees Mihhail Margelov. Sellele järgnes läbimurre Poola suunal ja siis Medvedevi visiit Norrasse, kus Venemaa tegi enneolematuid järeleandmisi, kirjutades alla kokkuleppele Barentsi mere akvatooriumi jagamise kohta. Venemaa puhastab endale enesekindlalt ja kaotusi arvestamata teed kõige paremate suhete sisseseadmiseks Euroopa Liiduga.

Kuid sügavamaid hoovusi tajuda soovivale vaatlejale tuleb kindlasti meelde tuletada, et esiteks on mõisted “modernistlik suund” ja “uus välispoliitika” vaid mõningate Venemaa juhtkonna välispoliitiliste sammude tähised. Teiseks tulenevad Putini ja Medvedevi sammud igati ratsionaalsest huvist säilitada riigis praegu kehtiv olukord. Sisepoliitika on alati esikohal. Välispoliitika tugineb sisepoliitikale. See võib olla väga suurel määral iseseisev, aga ei saa põhimõtteliselt vastu käia sisepoliitikale. Kolmandaks tuleb seepärast enne, kui hakata kõnelema Venemaa välispoliitika muutumisest, olla kindlalt veendunud, et on muutunud Venemaa sisepoliitika liikumissuund.

Eesti toimik

“Suure VMi” kartoteegis seisvas toimikus “Eesti” on mitu järjehoidjat. Peamised neist kannavad nimetusi “kaasmaalaste õiguste rikkumine” ja  “fašismi heroiseerimine”.

Hämmastaval kombel pole Lavrovi programmis sõnagi kaasmaalaste kohta. Varem ei ole välisministeeriumist tulnud ühtegi programmilist dokumenti ilma neid mainimata. Tundub, et instrument nimetusega “kaasmaalased” õlitati korralikult, mähiti kaltsu ja asetati riiulile. Vähemalt mõneks ajaks (“me armastame rahu, kuid soomusrong meil seisab haruteel”).

Venemaa on sunnitud looma heanaaberlikud suhted Eestiga, sest teatavaid koostöösuundi Venemaaga blokeerides seab Tallinn ohtu Moskva ja Euroopa Liidu suhted.

Selle asemele ilmusid toimikusse “Eesti” uued järjehoidjad nimetustega “transport”, “kapital” ja “energeetika”. Ehk teisisõnu:

• saavutada territooriumi ja transpordi-infrastruktuuri kasutamine kaupade transiidiks ELi;

• laiendada Venemaa majanduslikku kohalolekut, võttes arvesse rahvuslike aktivate järsku odavnemist;

• uurida reaalsektori ettevõtete omandamise võimalusi energeetika, infotehnoloogia, logistika ja transpordi valdkonnas.

Nii seisab kirjas Lavrovi programmis. Kuid operatsiooni Eesti suunal alustas Venemaa Töösturite ja Ettevõtjate Liit (RSPP), mis kutsus Moskvasse külla Eesti Tööandjate Keskliidu esindajad.

17. mail toonitas Vladimir Putin kohtumisel RSPP juhtidega: “Me suhtume tähelepanelikult RSPP eksperthinnangutesse ja olema pidevas kontaktis peaaegu kõigi siin saalis istujatega.”

Siinkohal tasub meelde tuletada veel üht asjaolu, mis aitas kindlustada “väikese VMi” Katõni operatsiooni. Täpselt samal ajal, kui Juri Ušakov kandis Putinile ette Venemaa Varssavi saatkonna telegrammi sisu, kostis poolakate eest Putini juures Norilski Nikli peadirektor Vladimir Stržalkovski. Tal on poola juured ning Poola äriringkonnad on mitu korda pöördunud abipalvega just tema poole. Vladimir Stržalkovski oli aastail 1980-1991 KGB Leningradi oblasti valitsuse töötaja. Erru läks ta alampolkovniku auastmes. Asjatundjad paigutavad ta Vladimir Putini Piiteri meeskonna teise rühma (“Leningradi tšekistid”).

Ei pruugi kahelda, et läbimurde Eesti suunal töötab välja ja viib ellu “väike VM” Juri Ušakovi juhtimisel. “Suur VM” kaasatakse operatsiooni viimasel etapil, mil jõuab kätte formaalsete diplomaatiliste protseduuride aeg.

Tundub, et instrument nimetusega „kaasmaalased” õlitati korralikult, mähiti kaltsu ja asetati riiulile.

Hetkel on selge ainult üks asi: Venemaa on sunnitud looma heanaaberlikud suhted Eestiga, sest teatavaid koostöösuundi Venemaaga blokeerides seab Tallinn ohtu Moskva ja Euroopa Liidu suhted. Euroopa Liit muutub aga Moskva jaoks võtmetähtsusega huviks:

• Venemaa ei ole võimeline üksi, ilma Euroopa Liidu ja USA abita, läbi viima tehnoloogilist moderniseerimist;

• Venemaa reservfondid tühjenevad kiiresti Putini valitsuse hiiglaslike sotsiaalsete kohustuste ning nafta madala hinna tõttu (vaja läheb välislaenu);

• kildagaasi hankimise tehnoloogia kasutusele võtmine õõnestab lähitulevikus Gazpromi positsioone Euroopas.

Me ei tea veel täpselt, kuidas hakkab välja nägema Eesti “finlandiseerimise” operatsioon, kuid me võime näha Venemaa mõju taastamise mudeleid, mida Moskva on asunud juba edukalt kasutama:

• Ukrainas on pärast ootamatut “Harkivi läbimurret” panus asetatud sellele, et ukrainlased kaotavad kontrolli toimuva üle ja annavad kõik käest, ise sellest aru saamatagi;

• Poolas võetakse ette “ajaloo saladuste” vahetamine heanaaberlike suhete vastu.

Arvata võib, et mingilaadset “vahetamist” valmistatakse ette ka Eesti suhtes. See võib langeda näiteks parlamendivalimiste kampaania tippaega. Tallinnale tehakse “kingitus”, millest pole võimalik loobuda:

• Tartu rahulepingu tunnustamine;

• piirilepingu allakirjutamine;

• Venemaa turu avamine Eesti ärimeestele;

• Venemaa transiidi suunamine Eesti sadamatesse.

Sel juhul ei pruugi Moskva isegi mitte vihjata vastukingitusele. Juba ühiskondlik meeleolu on kõige selle peale nii rõõmus, et Toompeal valitseva koalitsiooni pale muutub äratundmatuseni. Ja me ärkame ühel päeval ühes teises riigis.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane