Venemaa sõjalised võimed Arktikas

Sissejuhatuseks

Venemaa riigipiirist kulgeb 20 000 kilomeetrit Põhja-Jäämeres. Seal paiknevad Põhjalaevastiku ning Venemaa tuumajäälõhkujate laevastiku baasid. Venemaa Arktika alad (venelaste enda keelepruugis Venemaa Arktika tsoon või Kaug-Põhi) on omandanud erilise tähtsuse, kuna on riigipiiri kontrollimise mõttes kõige avatumad ja kujutavad endast riigi kaitsesüsteemi eesliini. Venemaa uusimad mere- ja sõjaline doktriin käsitlevad Arktikat majandusarengu ja riikliku julgeoleku ühe prioriteetsema geograafilise piirkonnana.¹ Piiride sisse jäävad mitmesuguse otstarbega kaitserajatised, piiripunktid, hüdrometeoroloogia-, geofüüsika- ja muud jaamad.² Koola poolsaar ja selle rannikuvesi on olnud Venemaale erilise sõjalise tähtsusega. Selle ala iseärasused – väljapääs ookeanile, suured kaitsetaristu objektid – muudavad piirkonna ideaalseks platsdarmiks strateegilistele, mereväe ja õhuväe operatsioonidele. Arktika strateegiline olulisus on eelkõige seotud piirkonda paigutatud tuumamerejõududega.³ 2014. aasta hinnangu kohaselt on ühtekokku 81 protsenti Venemaa meretuumajõududest paigutatud just Põhjalaevastiku allveelaevadele. Lisaks on Arktika juba Nõukogude ajast saadik olnud Venemaale tähtis tuuma- ja raketikatsetuste läbiviimise paigana. Just selles piirkonnas arendab ja katsetab Venemaa uusi kaugmaarakette, korraldab tuumarelvaalast väljaõpet ja peab vastavaid õppusi.⁴ Venemaal on võime kehtestada ennast Arktikas sõjaliselt. Venemaa jaoks on piirkonnal märkimisväärne majanduslik, keskkonnaalane ja sõjalis-strateegiline potentsiaal ning Venemaa Föderatsioon on kõigil tasanditel valjul häälel teada andnud valmisolekust igakülgselt kaitsta enda huve Arktikas.

Venemaa sõjalised ponnistused viimastel aastatel

Venemaa on viimastel aastatel sõjalist kohalolekut Arktikas tugevdanud. 2000. aastate lõpust on kaitseministeerium näinud vaeva Nõukogude ajast pärit kaitserajatiste taasavamisega ja uute rajamisega Arktikas. Viimastel aastatel on alustatud ulatuslike ehitustöödega kogu Arktika rannikul ja Põhja-Jäämere saartel Murmanskist Kaug-Idani välja. Alates 2014. aastast on sõjavägi rajanud umbkaudu 500 objekti enam kui 710 000 ruutmeetril. Nende hulka kuuluvad 89 hoonet ja rajatist Franz Josephi maa saarestikku kuuluval Alexandra maal paiknevas Nagurskoje sõjaväebaasis, üle 250 hoone ja rajatise Uus-Siberi saarestikku kuuluval Kotelnõi saarel paiknevas Tempi sõjaväebaasis ning veel 85 rajatist Wrangeli saarel ja Otto Šmidti neemel.⁵ Venemaa kaitseministri Sergei Šoigu sõnul on kuue aastaga püstitatud Arktikasse Kotelnõi saarele, Alexandra maale, Wrangeli saarele ja Šmidti neemele 475 rajatist.⁶

Venemaa uusimad mere- ja sõjaline doktriin käsitlevad Arktikat majandusarengu ja riikliku julgeoleku ühe prioriteetsema geograafilise piirkonnana. Piiride sisse jäävad mitmesuguse otstarbega kaitserajatised, piiripunktid, hüdrometeoroloogia-, geofüüsika- ja muud jaamad.

2014. aastal andis Venemaa president Vladimir Putin teada Põhja strateegilise ühendväejuhatuse moodustamisest. See Murmanskis baseeruv väejuhatus pidi hakkama koordineerima kõigi Arktikas paiknevate sõjaväeosade tegevust. Loodud struktuuri aluseks oli Põhjalaevastik, kuid see hõlmas ka mitmeid osi Lääne, Ida ja Kesksõjaväeringkonnast. Venemaa plaanidesse kuulus 13 õhuväebaasi ja 10 radarijaama taastamine ning õhu, maismaa, veepealse ja veealuse maailma seiresüsteemide rajamine. Samuti tuli relvajõududel paigutada baasidesse õhu- ja allveetõrjeks mõeldud jõud. Lisaks kavatses Venemaa avada Arktikas 20 piiripunkti ja 10 eriolukordadeks mõeldud ühendpäästekeskust.⁷ 2015.–2016. aastal valmisid kuus sõjaväebaasi Venemaa polaarpiirkonnas: Kotelnõi saarel, Alexandra maal, Sredni saarel, Novaja Zemljal, Šmidti neemel ja Wrangeli saarel. Neisse rajati või neis taastati nõndanimetatud suletud tsükliga ehk ühes korpuses sõjaväebaasid, lennuväljad, õhu-kosmoseväe üksuste lahingpositsioonid. 2017. aastaks oli kavas muude taristurajatiste taastamine ja lennuväljade võrgustiku edendamine, et 2018. aastal võiksid juba tegutsema asuda autonoomsed mobiilsed väekoondised.⁸ 2015. aastal paigutati Arktika rannikule kaks iseseisvat õhutõrjepolku, mille varustuses olid raketisüsteemid S-400 Triumf. Sõjalise taristu kaitsmiseks õhurünnakute eest toodi kohale õhutõrje-raketisüsteemid Pantsir-S. Lisaks paigutati Novaja Zemljale rannikukaitsedivisjon, mille relvastuses on raketisüsteem Bastion. Teistel Põhja-Jäämere saartel ja mõnel pool rannikul on alalises lahinguvalmiduses rannikukaitse raketi-, õhutõrjeraketi- ja suurtüki-raketiüksused. Põhja-meretee ääres paiknevates püsiasulates on rajatud või taasrajatud lennujuhtimispunktid ning raadioside-, radari- ja kosmoseseirejaamad.⁹ Petšengas paikneb 61. merejalaväebrigaad ja motolaskurbrigaad, Alakurttis Arktika brigaad. Kõik kolm alluvad strateegilisele ühendväejuhatusele.¹⁰ Põhjalaevastikul on kavas 2019. aastal varustada üksik motolaskurbrigaad spetsiaalselt Arktikale kohandatud tankidega T-80BVM.

Põhjalaevastik

Tänane Põhjalaevastik koosneb tuumaallveelaevadest, mis moodustavad Venemaa strateegiliste tuumajõudude baasi, ning veel mitmesugustest jõududest: õhuvägi ja õhutõrjevägi, maaväe korpus, rannikukaitsevägi, mitut tüüpi ja klassi pealveelaevad. Lisaks tagab Arktika taristu, mis laiub kõigil saarestikel alates Franz Josephi maast läänes kuni Uus-Siberi saarteni idas, kaasaegse, väga tõhusa logistilise raamistiku. Põhjalaevastiku baasil on loodud Venemaa relvajõudude ainulaadsed Arktika väeüksused, mille isikkoosseis peab regulaarselt õppusi Venemaa Arktika ja ranniku ja saarte kaitsmiseks ning on suuteline ette võtma dessante nii rannikul kui ka saartel nii merelt kui ka õhust. Selle laevastiku ülesanded on Venemaal unikaalsed. Põhjalaevastiku strateegilised tuumajõud tagavad strateegilise stabiilsuse, laevastik tervikuna kindlustab aga Venemaa huvide arvestamise nii Arktikas kui ka maailmamerel, samuti tsiviillaevanduse turvalisuse. Põhjalaevastik viib Arktikas läbi ulatuslikke okeanograafilisi ja muid uuringuid, avastab uusi, varem tundmatuid geograafilisi objekte ning tegeleb ka sõjaajalooga.¹¹ Viimastel aastatel on Põhjalaevastiku hüdrograafiauuringute alused teinud Arktika uurimisel 34 geograafilist avastust.¹²

Põhjalaevastiku ülem admiral Nikolai Jevmenov on nentinud, et strateegiline ühendväejuhatus „tugevdas kolme aastaga märkimisväärselt oma lahingupotentsiaali ja tõestas korduvalt suutlikkust tulla edukalt toime ülesannetega Arktika tsoonis ja maailmamerel”.¹³ Praegu on Põhjalaevastik Venemaa mereväe kõige suurem, võimsam ja moodsam osis. See kaitseb riigipiiri Arktikas ning kindlustab meresõidu turvalisuse Barentsi ja Valge mere rannikul. Põhjalaevastiku ballistiliste rakettidega allveelaevad moodustavad kõige olulisema osa Venemaa strateegilistest tuumajõududest.¹⁴ 2015. aastal toodi Arktikasse allveelaevastiku lipulaev Juri Dolgoruki ning strateegiline tuumaallveelaev Aleksandr Nevski suundus läbi Arktika püsivalt Kamtšatka baasi. Kogu Venemaa tuumapealveelaevastik tegutseb polaarjoone kandis: ristleja Pjotr Veliki, suured dessantlaevad Kondopoga ja Olenogorski Gornjak ning jäälõhkujad Jamal, Vaigatš, 50 Let Pobedõ ja Taimõr.¹⁵ Kavas on nii pealvee- kui ka allveelaevastiku aktiivne ümberrelvastamine. Üldiselt peaks aastail 2018–2020 Põhjalaevastik täienema kolme Borei-klassi tuumaallveelaeva (Knjaz Vladimir, Knjaz Oleg ja Knjaz Požarski), kolme Jasen-klassi tuumaallveelaeva (Kazan, Arhangelsk ja Uljanovsk) ja kolme Admiral Gorškovi klassi fregatiga (Admiral Gorškov, Admiral Kassatonov ja Admiral Golovko).¹⁶ Kava kohaselt peaksid allveelaevad Knjaz Vladimir ja Kazan 2019. aastal jõudma Põhjalaevastikku, kus neid testitakse Valges meres. FSB piirivalveteenistus on juba saanud enda käsutusse uued jääklassi laevad Poljarnaja Zvezda.¹⁷

Tasub märkida, et Venemaa käsutuses on suurim jäälõhkujate laevastik. Põhja-Jäämerel tegutseb Venemaal neid 40 ringis.¹⁸ Nii mõnedki neist liiguvad tuumajõul. Esimese sõjaväe jäälõhkuja võttis Venemaa „relvastusse” 2018. aastal. Diiselelektrimootoriga Ilja Murometsil, mis suudab läbi murda meetripaksusest jääst, ei ole siiski relvi peal, kuigi teoreetiliselt on võimalik alusele paigutada laevasuurtükke. Venemaa kaitseministeerium on otsustanud mereväe jäälõhkujate kontingenti suurendada: Admiraliteedi laevatehas on juba saanud tellimuse ehitada Arktika tsooni kõlblikke universaalseid jääklassi valvelaevu (projekt 23550). Need ühendavad endas puksiiri, jäälõhkuja ja valvelaeva omadusi ning on relvastatud raketisüsteemiga Club-K ja laevakahuritega A-190. Eeldatavasti jõuab esimene selline jäälõhkuja, mille nimeks saab Ivan Papanin, mereväe ridadesse 2020. aasta järel.¹⁹

Põhjalaevastik jätkab kaitseministeeriumi üldkava elluviimist Arktika väekoondiste ja -üksuste võimete väljaarendamiseks aastani 2020. 2018. aastal täienes laevastik toetuslaevaga Elbrus, fregatiga Nõukogude Liidu Laevastikuadmiral Gorškov ja suure dessantlaevaga Ivan Gren. Lõpetati tankeri Akademik Pašin riiklikud katsetused. Jätkus ainulaadsete ilmastikust sõltumatute lennuväljade rajamine Alexandra maale ja Kotelnõi saarele.²⁰ 2018. aastal paigutati piirkonda rannikukaitse raketisüsteemid Bastion ja Bal. Bastion siirdi Kotelnõi saare baasi 2018. aasta õppuste ajaks.²¹ „Sellest avatakse tuli eemal asuva sihtmärgi pihta, mis matkib vaenlase pealveelaevade gruppi,” sõnas Põhjalaevastiku esindaja. Bastion kujutab endast ühtset rannikukaitsesüsteemi, mille varustuses olevad ülehelikiirusega laevatõrjeraketid Oniks võimaldavad kaitsta vastase pealveelaevade eest üle 600 kilomeetri rannikut. Ühes täielikult komplekteeritud üksuses on 36 laevatõrjeraketti, mis lubavad tabada vastast kaugel silmapiiri taga.²² 2018. aastal märkis Põhjalaevastiku ülem, et Venemaa kavatseb paigutada õhutõrjeüksuse Tiksisse. See hakkab kuuluma 45. armee koosseisu. Ülema sõnul ühendab uus baas jõud seniste Arktikas Kotelnõi saarel ja Franz Josephi maal paiknevate õhutõrjesüsteemidega.²³ Kohaliku ajakirjanduse andmeil valmib 2019. aastal Tiksis uus sõjaväelinnak.²⁴ Seal hakkavad paiknema Põhjalaevastiku õhuväe- ja õhutõrjeüksused.²⁵ Põhjalaevastiku uued õhutõrjeüksused, mis peavad kindlustama kogu õhuruumi turvalisuse Põhja-mereteel, paigaldatakse Tiksisse 2019. aastal.²⁶ Möödunud aastal võttis kaitseministeerium relvastusse spetsiaalselt Arktika jaoks kohandatud pind-õhk raketisüsteemid Tor-M2DT. Need on suutelised tuvastama õhus liikuvaid objekte 15 kilomeetri kaugusel ja 12 kilomeetri kõrgusel. Süsteem võib töötada isegi 50 miinuskraadi juures.²⁷

Kolmekümne aasta järel alustab kaitseministeerium 2019. aastal taas patrullimist põhjapooluse piirkonna õhuruumis. Selleks kasutatakse püüdurhävitajaid MiG-31BM. Kahe eskadrilliga suudetakse kontrollida kogu Arktika tsooni. Lääne poolt võtab kontrolli enda kätte strateegilise ühendväejuhatuse 98. üksik segalennupolk, mis paikneb Murmanski oblastis Montšegorski lennuväljal. Ida pool vastutab õhuruumi turvalisuse eest 317. üksik segalennupolk. See paikneb Kamtšatka oblastis Petropavlovsk-Kamtšatski rahvusvahelisel Jelizovo lennuväljal.²⁸ Venemaa merelennuväe ülema Igor Kožini sõnul muutuvad lähiaastatel paljud Venemaa lennuväljad Arktikas aasta ringi kasutatavaks ja suudavad vastu võtta kõiki lennukeid, sealhulgas raketikandjaid.²⁹

Arktika nõuetele vastav uus sõjaline tehnoloogia

Omaette teema on seiresatelliidid. Arktikas valitsevad satelliidiseire jaoks soodsad tehnilised tingimused. Venemaale on eriti tähtis võimalus paigaldada piirkonda satelliitide jälgimisjaamu. Lisaks on Venemaa Ameerika Ühendriikide kosmosevõime edenemisest ärevile sattudes hakanud innukalt vaeva nägema enda satelliidivastase võitluse vahendite arendamisega. 2018. aasta augustis sõlmis kaitseministeerium lepingu uusimate satelliitsidet segavate elektroonilise sõjapidamise süsteemide Tirada-2.3 hankimiseks. Kaitseministeeriumi kinnitusel pidi uusimate side segamise süsteemide kasutusele võtmine algama 2018. aastal.³⁰ Lisaks satelliidivastastele elektroonilise sõja vahenditele on Venemaa asunud arendama side segamise tehnoloogiat. Hiljaaegu andis Norra valitsus teada kriitilise tähtsusega sidesüsteemide ja -võrkude „elektroonilisest häirimisest” Venemaa poolt. Norra riikliku julgeoleku asutuste uusimad luurearuanded seostavad GPS-signaali segamise, mis leidis kõige rohkem kõlapinda 2018. aasta oktoobris-novembris Kaug-Põhjas peetud NATO ühisõppuse Trident Juncture ajal, otseselt Venemaa elektroonilise sõjapidamisega. Norra valitsuse sõnul on enamik side segamise juhtumeid alates 2017. aastast langenud kokku Norra ja NATO ühisõppustega Kaug-Põhjas. See piirkond asub lähedal võimsalt kindlustatud sõjalistele rajatistele Koola poolsaarel. Moskva on loomulikult süüdistused tagasi lükanud, aga ka Soome on avaldanud Venemaale protesti nii sõjaliste kui ka tsiviilsete sidesüsteemide signaali segamise tõttu Soome ja Venemaa piiri põhjasektoris.³¹

Lisaks satelliidivastastele elektroonilise sõja vahenditele on Venemaa asunud arendama side segamise tehnoloogiat. Hiljaaegu andis Norra valitsus teada kriitilise tähtsusega sidesüsteemide ja -võrkude „elektroonilisest häirimisest” Venemaa poolt.

Lisaks on Venemaal kavas saata 2019. aasta juunis Maa-lähedasele orbiidile enda esimene Arktika piirkonna ilmaennustus- ning kliima- ja keskkonnaseire satelliit, väitis jaanuaris uudistekanalile Sputnik Venemaa kosmosetööstuses tegutsev allikas.³² Sellist satelliiti saab aga ühtlasi pruukida luuretegevuseks. Venemaa püüab oma seirevõimet piirkonnas suurendada  ning pingutab selle nimel ka droonide väljatöötamise kallal. Venemaa laevad on spetsiaalselt kohandatud navigeerima ülemaailmsete satelliidipõhiste navigeerimissüsteemide abita, mille täpsust polaaraladel ei saa kaugeltki alati usaldada. Samal põhjusel on droonidel tarvitusele võetud uus süsteem GIRSAM juhuks, kui GPS ega GLONASS ei ole saadaval.³³ Relvatootja Kalashnikov Group tegevdirektori Vladimir Dmitrijevi kinnitusel suudavad Venemaal valmistatud mehitamata õhusõidukid ZALA Arctic edukalt toime tulla sõjaliste ja tsiviilülesannete lahendamisega Arktika tsoonis, kindlustades meresõidu ohutuse ja perimeetri ööpäevaringse kaitse ning jälgides igakülgselt kõike, mis toimub Arktika rannikul ja territoriaalvetes. Droonid suudavad laevu tuvastada ja nende kohta teavet koguda kuni 100 kilomeetri kauguselt.³⁴

Hiljuti andis Venemaa ajakirjandus teada, et riigis pannakse maha hulk valguskaableid uue teenuste hulgitranspordi sidevõrgu (MTSS) tarbeks, mis võimaldab kogu olulise teabe salvestada ainult kaitseministeeriumi serverites. Üks põhikaablitest kulgeb piki Põhja-Jäämere rannikut Vladivostokist idas Murmanski ja Severomorskini läänes. Izvestija kinnitusel on ministeerium juba alustanud üleriigilise autonoomse võrgu Arktikat läbiva kaabli paigaldamist.³⁵

Kokkuvõtteks

Venemaa peaministri asetäitja Juri Borissov, kes koordineerib sõjatööstust, kuulutas hiljaaegu, et Arktika kuulub Venemaa huvisfääri ja Moskva ei kavatse loovutada kübetki mõju selles piirkonnas.³⁶ Venemaa sõjalise kohaloleku tugevdamine Arktikas kinnitab, et Moskval on huvide kaitsmisega piirkonnas tõsi taga. Tasub märkida, et Venemaal kui Arktika tugevaimal sõjalisel ja merejõul on piirkonnas ühtlasi terve jäälõhkujate laevastik, mis on suurem ja võimsam kui ühelgi teisel Arktika või Arktika-välisel riigil. Moskva püüab ellu viia kogu Arktika taristu arenguplaani, et kindlustada Venemaa julgeoleku- ja muude huvide täitmine aastani 2020. Arktika strateegilist tähtsust alla kriipsutades nimetas Vladimir Putin 2019. aasta veebruaris senise Kaug-Ida arendamise ministeeriumi ümber Kaug-Ida ja Arktika arendamise ministeeriumiks.³⁷

Venemaa Föderatsiooni tarvidust alal hoida ja edendada sõjalist kohalolekut Arktikas tingivad riigi julgeoleku- ja majandushuvid piirkonnas. Samuti näeb Venemaa selgelt teiste Arktika riikide kohaloleku tugevnemist ja on kursis ka Arktika-väliste riikide kavadega tagada ligipääs polaarmerele – mõlemat peab Venemaa potentsiaalseks ohuks oma huvidele. Venemaa küll toetab majanduslikku koostööd Arktika tsoonis, aga ainult juhul, kui see kindlustab nende hegemooniseisundit. Kuid võtmetähtsusega Arktika loodusvarade ammutamise ja mereteede tarvitusele võtmise projektide edu kindlustamise juures on eelkõige majandusprojektide ning kauba- ja sõjalaevastiku tegevuse rahastamine. Niisuguste projektide teostamine nõuab hiiglaslikke rahalisi ja tehnilisi ressursse, mida Venemaa oma majanduslikke võimalusi arvestades ei pruugi olla suuteline üksi välja käima. Venemaa välisministri asetäitja Aleksandr Gruško toonitab, et loodusvarade hõlvamine nõuab rahvusvahelist koostööd, sest see on Arktikas äärmiselt kulukas ettevõtmine. „Ja see on unikaalne platvorm ühistegevuse uute algoritmide väljaselgitamiseks,” lisab Gruško.³⁸

Ohud ja mured, mis seonduvad võistlusega Arktika kontrolli üle, päris tõenäoliselt lähiaastatel ainult süvenevad. Juba praegu ei ole sellesse haaratud mitte ainult polaaralade riigid, vaid ka Arktika-väliste riikide, näiteks Hiina, huvid piirkonnas üha kasvavad. Lisaks on viimastel kuudel aina sagenenud Lääne ja Venemaa ametiisikute sõnavõtud, mis ohustavad Arktika julgeolekut vastavate riikide sõjalise kohaloleku suurendamise lubadustega.³⁹ Kuigi kliimamuutused ning mitme riigi strateegilised ja majanduslikud huvid loovad võimaluse Arktika militariseerimiseks, on suuremate konfliktide puhkemise usutavus piirkonnas madal. Nende asemel võib siiski tekkida üksikuid konkreetseid kokkupõrkeid, nagu näiteks hiljutine Kertši väina vahejuhtum. Samal ajal on viimastel aastatel ikkagi jätkunud Venemaa ja teiste Arktika riikide koostöö. Venemaa ja USA on mitut puhku teinud koostööd Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja Arktika Nõukogu raames.⁴⁰ Pealegi kujutab Arktika endast piirkonda, kus vastaste ja liitlaste piirjooned võivad olla üpris ähmased. Näiteks mõnel juhul ei lange Ühendriikide ja Kanada huvid sugugi kokku, kuid Moskva väite korral, et Kirdeväil kujutab tegelikult Venemaa territoriaalvesi, on nende nõustumatus äravahetamiseni sarnane. Samuti on Venemaa strateegilise liitlase Hiina seisukohad Arktika küsimustes mitmel juhul olnud lähedasemad Ühendriikide kui Venemaa positsioonidega.⁴¹

Igal juhul on seniajani märkimisväärne sõjaline jõud nii Venemaal kui ka NATOl, mis on küll külma sõja ajaga võrreldes tunduvalt kahanenud, aga jätkuvalt mõjuavaldavalt suur. Ühendriigid plaanivad lähiaastatel suurendada kohalolekut Arktikas.⁴² Venemaa ekspertide sõnul võib USA tuumaallveelaevade püsiv kohalolek ning mereväe raketitõrjesüsteemi, mida Ühendriikides aktiivselt arendatakse, siirmine Arktikasse, luua piirkonnas võimalused Venemaa ballistiliste rakettide hävitamiseks otse pärast starti ja ennetava löögi andmiseks.⁴³ Aga nagu sedastab Stephanie Pezard, arendab Venemaa võimeid, mis suudavad kaitsta piirkonda, mida nad peavad strateegiliselt ülioluliseks, aga millel võib olla ka muid rakendusvõimalusi – näiteks „Norra (NATO liikmesriigi) sulgemine juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise „mulli””.⁴⁴

Venemaa majanduslikku nõrkust adudes pelgab Moskva ennekõike, et põhiliselt lääne-, aga ka muud riigid võivad üritada haarata Venemaa käest kontrolli Põhja-meretee ja Arktika majanduslike ressursside üle. Niisuguse perspektiivi kindlaks välistamiseks tugevdabki Venemaa enda sõjalist kohalolekut piirkonnas.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane