Venemaa sõjalis-poliitiline areng ja Eesti

Hiljuti valmis Soome Riigikaitsekõrgkooli strateegia õppetooli uurimistööna raport, mis käsitleb Venemaa võimalikke sõjalis-poliitilisi arenguid lähemal aastakümnel. Mõistagi ei vaadelda selles raportis Venemaa arengutendentse isoleeritud või eraldiseisva protsessina, vaid pannakse need maailma üldiste sõjalis-poliitiliste arengute konteksti, mille oluliseks osaks on USAs ja NATOs toimuv.

Hakkan pihta sellest, mida raportis ei käsitleta. Selles ei käsitleta Venemaa võimalikke agressiivseid kavatsusi seoses tema sõjalise võimekuse kasvuga, sõjaohu suurenemist või muid küsimusi, mida ei ole võimalik teaduslike meetoditega analüüsida. Riike juhtivate poliitikute või poliitiliste ringkondade võimalike kavatsuste ennustamine pikemas ajaperspektiivis jääb paratamatult hiromantiaks või suisa šarlatanluseks, millega ei riski tegelda ükski endast lugupidav luureasutus, strateegia ja geopoliitikaga tegelevatest (tõsiseltvõetavatest) analüütikutest rääkimata.

Küll aga analüüsitakse raportis Venemaa sõjalist doktriini ning filosoofiat, millest see lähtub, samuti jõupingutusi Venemaa relvajõudude uuendamiseks, kaitsekulutuste hüppelist kasvu ning käesolevaks kümnendiks kavandatud laiaulatuslikke hanke- ja moderniseerimisprogramme.

Raportis tõdetakse, et Venemaa on tagasi pöördunud oma geopoliitilistest huvidest lähtuva mõjusfääri-mõttemalli juurde. Õigupoolest on paslik küsida, kas ja kui kauaks üritas Venemaa sellest 1990. aastate algupoolel üldse irduda?

Venemaa nüüdisaegse geopoliitilise mõttesuuna „isaks” võib pidada filosoof Aleksandr Duginit, kes juba 1997. aastal avaldas teose: „Основы геополитики: геополитическое будущее России” („Geopoliitika alused: Venemaa geopoliitiline tulevik”). Seda Eestis väärilise tähelepanuta jäänud raamatut refereeritakse Soome Riigikaitsekõrgkooli raportis põhjalikult. 

Dugini järgi tähendaks impeeriumi ülesehitamisest loobumine Venemaale rahvuslikku enesetappu

Dugini järgi tähendaks impeeriumi ülesehitamisest loobumine Venemaale rahvuslikku enesetappu. Impeerium on läbi aegade olnud Venemaale loomulik riikluse vorm. Venemaa endise ja tulevase presidendi Vladimir Putini kuulus väide Nõukogude Liidu lagunemise kui 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi kohta ei tule tühjusest. Samuti oleks viga näha seda pelga Nõukogude-nostalgiana. Sellesse väitesse on kätketud nüüdisaegse Vene geopoliitika olemus, mis põhineb sajanditepikkustel traditsioonidel.

Dugini kontseptsiooni kohaselt peab Venemaa oma geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks võitma Saksamaa enda poolele. Nord Streami gaasijuhe ning kahepoolne sõjaline koostöö on selles kontekstis olulised praktilised sammud. NATO nõrgenemine ja killustumine on Venemaa huvides. Venemaa kaugemaks strateegiliseks eesmärgiks on ilmselt praegu Euroopas kehtiva julgeolekusüsteemi, st NATO lagunemine. Ega Venemaa juhtkond polegi selles suhtes küünalt vaka all hoidnud. Wikileaksi paljastustest nähtub, et Vladimir Putin on öelnud NATO peasekretärile Anders Fogh Rasmussenile nende kohtumisel Moskvas 17.12.2009. aastal üsna avameelselt: „NATOl puudub otstarve ja alliansi laialisaatmine on Venemaa huvides.”

Dugin ei näe, et Venemaa peaks kartma sõda, kuid tema arvates on parem, kui Venemaa eesmärgid saavutatakse ilma sõjalist jõudu rakendamata. Riigi juhtkonna määratletud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks näebki meie idanaabri sõjaline doktriin ette laia valikut mittesõjalisi vahendeid, alates info- ja kübersõjast kuni majandusliku survestamiseni välja. Teatavasti on eelmisel kümnendil neid vahendeid korduvalt ka käiku lastud, muuhulgas Eesti vastu.

Et Venemaal toimuvaid sõjalis-poliitilisi arenguid paremini hoomata, on mõistlik panna raportis mainitud viimaste aastate olulisemad sündmused kronoloogilisse järjekorda:

2008

Venemaa-Gruusia sõda.

2009

Toimusid mastaapsed õppused Zapad ja Ladoga, mille käigus harjutati muuhulgas konventsionaalset sõjategevust Baltikumi ruumis. Õppustel mängiti läbi ka taktikaliste tuumarelvade võimalik kasutamine NATO vägede vastu.

Vene maavägedes loobuti diviisidest ning mindi üle brigaadistruktuurile. Moodustati 40 iseseisvaks lahingutegevuseks võimelist orgaanilise lahingutoetuse ja lahinguteenindustoetusega tanki- ja motolaskurbrigaadi.

Riigiduuma võttis vastu seaduse, millega sätestatakse Venemaa relvajõudude kasutamine väljaspool riigipiire oma kodanike ja kaasmaalaste kaitseks ning muudel poliitilistel eesmärkidel.

2010

Jõustus uus sõjaline doktriin, milles võimalike ohtudena nähakse muuhulgas NATO laienemist ja Ameerika Ühendriikide relvajõudude paigutamist Venemaa naaberriikidesse.

Sõlmiti leping Prantsusmaaga nelja Mistral-tüüpi helikopterikandja-dessantaluse hankimiseks. Iga alus suudab peale võtta 16 helikopterit ja tankipataljoni ehk umbes 30 tanki.

Luugas asuv reaktiivsuurtükiväe brigaad võttis relvastusse Iskander-M tüüpi taktikalised raketid, mille tegevusraadius (450 km) katab kogu Eesti territooriumi.

Senised kuus sõjaväeringkonda reorganiseeriti sisuliselt neljaks strateegiliseks ühendväejuhatuseks. Leningradi ja Moskva sõjaväeringkonnad ning Kaliningradi erikaitsepiirkond ühendati uueks Lääne ringkonnaks staabi asukohaga Sankt Peterburis. Venemaa võimekus ühendoperatsioonide läbiviimiseks Baltikumi ruumis kasvab oluliselt.

2011

Alustati uut, järjekorras neljandat kaitsevaldkonna moderniseerimisprogrammi, milles nähakse ette kulutada Vene relvajõudude relvastuse ning varustuse uuendamiseks kuni aastani 2020 umbes 503 miljardit eurot. Venemaa kaitseministeeriumi eesmärgiks on tõsta käesoleva kümnendi lõpuks nüüdisaegse relvastuse-varustuse osakaal kuni 70%-ni (praegu on Venemaa relvajõududel umbes 10% ulatuses uut varustust).

On tõsi, et ühtki varasemat moderniseerimisprogrammi pole meie idanaaber suutnud täies mahus ellu viia. Venemaa kaitsetööstus vaevleb tõsiste strukturaalsete ning kaadriprobleemide käes ega pole suutnud riiklikke tellimusi plaanipäraselt täita. Kuid Venemaa väikestel naaberriikidel on küllalt põhjust muretsemiseks ka juhul, kui kavandatu suudetakse ellu viia vaid pooles mahus või isegi kõigest ühe kolmandiku ulatuses.

Lähiaastail on Venemaal plaanis tõeliselt muljetavaldav sõjaliste kulutuste tõus. Käesoleval aastal kulutatakse relvajõududele 38,3 miljardit eurot, 2012. aastal umbes 42 miljardit ning 2013. aastal planeeritakse kulutada koguni 53 miljardit eurot. President Medvedev tõdes hiljuti, et sõjalised kulutused moodustavad 2012. aastal umbes 4,5% Venemaa SKTst (siin on ilmselt silmas peetud mitte ainult kulutusi relvajõududele, vaid ka sise- ja piirivalvevägedele, kes otseselt Venemaa kaitseministeeriumi valitsemisalasse ei kuulu).

Raportis tõdetakse, et Venemaa on tagasi pöördunud oma geopoliitilistest huvidest lähtuva mõjusfääri-mõttemalli juurde.

Venemaa rahuaja relvajõudude suurus on viimastel aastatel olnud umbes üks miljon inimest. Võrreldes NATO liikmesriikide 3,9 miljoniga (millest üle poole langeb USA ja Türgi arvele) on Venemaa relvajõud suhteliselt väikesearvulised. Paraku ei anna pelk Venemaa ja NATO rahuaja relvajõudude omavaheline võrdlus tegelikest jõuvahekordadest objektiivset pilti.

Kuigi meie idanaaber ei ole suutnud saavutada esialgselt kavandatud 550 000 mehe suurust ajateenistuse mahtu, kutsutakse Venemaal siiski teenistusse umbes 400 000 kutsealust aastas. Raporti koostajate hinnangul võimaldab see Venemaal ülal hoida umbes kuue miljoni inimese suurusi sõjaaja relvajõude. Kui Nõukogude Liit oli võimeline vajaduse korral moodustama üle 300 diviisi (mida ta Teise maailmasõja ajal praktiliselt ka tegi), siis Venemaal on reserve ja varustust umbes 200 tanki- ja motolaskurbrigaadi tarbeks.

Venemaa 20 000 tankist läheb pool mahakandmisele. Samas on tähelepanuväärne, et allesjääva 10 000 tanki seas on juba täna 600 uut T-90 tüüpi ja ligi 4500 moderniseeritud T-80 tüüpi lahingumasinat. Suurtükiväe relvasüsteemide osas on idanaabril massiivne ülekaal. Neid on Venemaal koguni umbes 26 000. Kuna selle relvaliigi arengus on viimastel aastakümnetel valitsenud vähemalt riistvara osas suhteline paigalseis, siis pole need jõudnud ka moraalselt vananeda. Tulejuhtimissüsteemi ja -vahendeid moderniseerides on Vene relvajõududel hõlbus oma suurtükiväge nüüdisajastada.

Vene õhujõudude nõrkus võrreldes NATO ja eriti USAga on üldteada. Mahajäämuse tasandamiseks on Venemaal plaanis kuni aastani 2020 hankida umbes 1500 lennukit ja 1000 helikopterit. Tõenäoliselt uuendatakse Lääne sõjaväeringkonna 1. õhu- ja õhukaitsepiirkonna lennuvahendid esmajärjekorras, sest selle väekoondise vastutusalasse kuuluvad nii Moskva kui ka Sankt Peterburg.

Mereväe uuendamisel on raskuspunkt tuumaallveelaevadel ja neil paiknevatel ballistilistel rakettidel. Läänemere-äärsete väikeriikide seisukohast on oluline, et Venemaa panustab oluliselt ka meredessandivõime arendamisse. Lisaks eespool mainitud Mistralide-tehingule ehitatakse Kaliningradis ka viis väiksemat Ivan Gren tüüpi dessantalust. Iga alus suudab pardale võtta 13 tanki või 60 soomukit.

Kui president Jeltsini valitsemisajal toimus Venemaa kaitsekulutuste ja relvajõudude vähendamine NATO riikidega võrreldes isegi ennaktempos, siis pärast Vladimir Putini võimuletulekut 1999. aastal muutus olukord kardinaalselt. Paljudel NATO liikmesriikidel on nüüdseks selja taga 20 aastat pidevat kaitsekulutuste ja relvajõudude vähendamist. Euroopa Kaitseagentuuris osalevast 26 riigist panustati näiteks 2009. aastal sõjalisesse riigikaitsesse üle 2% SKTst vaid neljas riigis (Suurbritannias, Prantsusmaal, Kreekas ja Küprosel). Majandusraskused ja euroala võlakriis on nüüdseks olukorda veelgi halvendanud.

Enamik meie liitlasi on oma sõjaaja kaitsejõud likvideerinud. Kuna allianss on viimasel aastakümnel valdavalt keskendunud sõjalistele operatsioonidele väljaspool euro-atlantilist ala, puudub NATOl praegu raporti koostajate hinnangul ühtne nägemus oma territooriumi kaitsmisest ning selleks ettevalmistatud väed.

Küsimus ei ole tegelikult selles, millised on NATO ja Venemaa jõuvahekorrad ja sõjaline võimekus täna või homme. Oluline on hoopiski hinnata, millised võiksid need olla viie, kümne või kahekümne aasta pärast.

Pikaajalised trendid on väga murettekitavad. Ameerika Ühendriigid on paratamatult sunnitud hiiglasliku riigivõla tõttu oma sõjalisi kulutusi kokku tõmbama. Kui suurel määral ja kui kauaks? Meie peamise liitlase sõjaliste jõupingutuste raskuspunkt on niikuinii nihkunud Euroopast Aasiasse ja Lähis-Itta. 2015. aastaks on USA maaväed Euroopast sisuliselt lahkunud.

Euroala võlakriis pole veel oma haripunkti jõudnud. Kuid olenemata sellest, mitu Euroopa riiki lõpuks pankrotti läheb või päästetakse, on kriisi üheks peamiseks ohvriks kahtlemata nende riikide kaitsevõime.

Venemaa kaugemaks strateegiliseks eesmärgiks on ilmselt praegu Euroopas kehtiva julgeolekusüsteemi, st NATO lagunemine.

Näiteid kriisi käes vaevlevate riikide sõjalise riigikaitse järsust ja kiirest allakäigust ei ole vaja kaugelt otsida. Baltikum hakkab sõjalises mõttes üha enam meenutama muinasjuttu kolmest põrsakesest, kus üks põrsakene püüab, hambad ristis, kivist maja püsti panna, samal ajal kui teised rahulduvad lehtonnikestega.

Raportis on mainitud, et NATO Ida-Euroopa uusliikmed on allianssi käsitanud omamoodi julgeolekupoliitilise turvakoduna. Kui selles ühises turvakodus on ühel hetkel kivimajade asemel asemel liiga palju lehtonnikesi, võib hundil tekkida ühel hetkel kiusatus hambad käiku lasta. Mõistagi ei jää hundi hammaste vahele need, kes kusagil ahju taga kükitavad, vaid ikka ukse juures konutajad.

Eelmisel kümnendil kuni Venemaa-Gruusia sõjani paistis NATOs ja ka Eestis silma Venemaa sõjalise võimekuse alahindamine, kohati isegi halvustamine, samal ajal kui meie idanaabri tulevikukavatsusi püüti näha võimalikult roosades värvides. See andis vale sisendi kaitseplaneerimisele, mille tagajärjel meil ei ole täna mitmeid sõjalisi võimekusi, mida oleks adekvaatne suure Venemaa väikeselt läänenaabrilt eeldada.

Venemaa sõjalise potentsiaali alahindamises pole iseenesest midagi uut. Juba Napoléon Bonaparte ja Adolf Hitler paistsid sellega silma. Ses suhtes on Soome Riigikaitsekõrgkooli Venemaa-raport täiesti korrektne ja professionaalne dokument, mis ei püüa tegelikkust ega võimalikke tulevikutrende kuidagimoodi ilustada.

„Olulised pole mitte kavatsused, vaid võimekus” – seda Otto von Bismarcki tsitaati on Venemaa juht Vladimir Putin kasutanud NATO laienemist kritiseerides. Sama põhimõtet on paslik rakendada ka Venemaa puhul. Samuti on mõistlik meeles pidada, et Boriss Jeltsini ajajärk Venemaal lõppes ammu enne Venemaa-Gruusia sõda ning seda aega ei too tagasi ühelegi reset nupule vajutamine.