Venemaa poliitika postsovetliku ruumi „koostööle“ sundimiseks

Jätkuvalt hõõguv kriis, mis algas väidetavalt enam kui 100 000 Vene sõjaväelase koondamisest Ukraina piiri lähistele, nõuab postsovetlike konfliktide ja Venemaa rolli nendes uuesti hindamist.

Viimastel aastakümnetel on seda teemat põhjalikult analüüsinud arvukalt vaatlejaid, teadlasi ja praktikuid. Sellega on kaasnenud lahknevused tõlgendustes ning osadest selgitusest ollakse üha enam tüdinud. Näiteks kirjutas üks mõjukas Brüsseli mõttekoda peene halvakspanuga „stereotüüpsetest väidetest, kuidas Moskva põhjustas ja suunas neid konflikte“ ning tunnustas iseennast stereotüüpidest kaugemale vaatamise ja hoopis selle uurimise eest, „kuidas [Moskva] roll on iga juhtumi puhul erinev“.¹

Kuigi postsovetlikud konfliktid – Gruusias Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, Moldovas Transnistria, Ukrainas värske Donbassi kriis ja iseäranis Mägi-Karabahh – on mõneti erinevad, võib siiski kõigis neis täheldada sarnast Venemaa huvi.

Venemaa huvide järjepidevus

Kuna need konfliktid on erineva temperatuuri ja poliitilise staatusega, ei ole erinevused Venemaa rollides ja huvides neis sisulised, vaid välised. Näiteks Donbassi vägivaldses konfliktis kasutab Venemaa Kiievile kulude tekitamiseks aktiivselt sõjaväge, samal ajal kui Moldova külmutatud sõjalises konfliktis kasutab erinevaid poliitilisi võtteid – mõlemad konfliktid võimestavad Venemaad neis riikides. Seevastu Krimmi annekteeris Venemaa ametlikult, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia de facto ning Mägi-Karabahhis asus Jerevani asemel toetama Bakuud.

Näiliselt erinevad esimesena näiteks toodud juhtumid teistest, sest esimeses on Venemaa vastaspoolel valik, teises aga mitte. See aga on eksitav. Suurendades analüüsi operatiivselt strateegilisele tasandile ja hõlmates Venemaa laiemad eesmärgid, nähtub, et tegelikult on valikuid kõikides neis juhtumites.

Venemaa kõige tõenäolisem eesmärk on rajada mitut riiki hõlmav – võimalik, et konföderatsiooni tüüpi – struktuur, milles postsovetlikud riigid on de jure iseseisvad, kuid de facto Moskva mõju all.

Kremli avaldusi, poliitikaid ja tegevusi arvesse võttes on Venemaa kõige tõenäolisem eesmärk rajada mitut riiki hõlmav – võimalik, et konföderatsiooni tüüpi – struktuur, milles postsovetlikud riigid on de jure iseseisvad, kuid de facto Moskva mõju all. Justnagu vana Varssavi pakti sarnase suhte kaasaegne versioon. Neis tingimustes võivad „separatistlikud“ piirkonnad naasta Gruusia, Moldova ja Ukraina koosseisu vaid näiliselt, tegelikkuses alluksid need endiselt Moskvale.

Kui see tundub raskesti usutav, tasub mõelda konflikti lahendamise mudelile, mida Venemaa parasjagu Moldovas ja Ukrainas peale surub. Venemaa nõuab föderatiivseid kokkuleppeid, mis võimaldaksid Moskval jätkata „separatistlike“ piirkondade tõhusat valitsemist, andes piirkondadele õiguse vetostada Kiievi ja Chișinău poliitikaid, samas kui Moldova ja Ukraina oleksid sunnitud diplomaatiliselt tunnistama, et konfliktid on lahendatud. Mägi-Karabahhi puhul võib Venemaa Bakuud ahvatleda vaidlusaluste territooriumite ametliku tagastamisega, Jerevani aga kaitsega aserite edasiste rünnakute eest.

Seetõttu on väited, et Venemaa agressioon on Ukraina ja Gruusia elanikkonnas pöördumatuid vastuolusid külvanud, faktiliselt küll õiged, kuid ometi petlikud. See viitab ekslikult, et Venemaa soovib neid riike veenda ja nendega sõbralikes suhetes olla, kuigi tegelikult on Moskva eesmärk neid poliitiliselt ähvardada, survestada ja kontrollida. Venemaa sõjaline heidutus kehtib ka Aserbaidžaani ja Armeenia puhul: Bakuud saab Venemaa ähvardada Armeenia sõjalise toetamisega nagu varajastel 1990ndatel ning Jerevani survestada aserite rünnaku korral sõjaliselt sekkumata jätmisega, nii nagu tegi seda eelmisel aastal.

See loogika viitab kõigis neis konfliktides olulistele ühistele tunnustele, mida ei saa enam ignoreerida. Üks ühine joon on Vene sõjaväe kohalolu kõigis mainitud piirkondades ehk konflikti puhkemisel on väed kohe võtta. Jättes kõrvale Moldova Transnistria konflikti, on teine ühine tunnus konflikti arenemine relvastatud vastasseisudeks. See näitab, et Venemaa sõjalise kohalolu ja sõjalise eskalatsiooni ohu vahel on tugev seos.

Väited, et Venemaa agressioon on Ukraina ja Gruusia elanikkonnas pöördumatuid vastuolusid külvanud, on küll faktiliselt õiged, kuid ometi petlikud.

Analüüsides tegevuste asemel nüansirikkamalt pigem protsesse ja meetodeid, nähtub, et Venemaa varisõda Ukraina vastu Donbassis on kaasaegne versioon Gruusia ja Moldova konfliktist. Viimased ei ole rahvusrühmade vahelised ega siiralt separatistlikud poliitilised konfliktid, nagu Venemaa on neid kujutanud ning Lääs selle eksitava tõlgenduse taktikaliselt heaks kiitnud. Viimane ilmneb näiteks Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi Moldova missiooni kurikuulsast „Raport nr. 13-st“, kus rõhutatakse, et „Dnestri vasaku ja parema kalda keeleliste, ajalooliste ja osaliselt etniliste erinevuste tõttu /…/ ei saa Transnistriat tsentraliseeritud riigis edukalt juhtida“.²

Venemaa konflikti lahendamise mudel

Venemaa katsetas seda etnilist kaarti osavalt vaidluste kirjeldamisel, et esile kutsuda enesemääramisõigust, ning kasutas seda siis suitsukattena, et varjata oma tegelikku rolli konfliktis. See on oluline detail, sest tegu on Venemaa konflikti lahendamise mudeli kontseptuaalse alusega.

See mudel võimaldab Venemaal jäljendada õiguspäraseid ja rahvusvaheliselt tunnustatud konflikti lahendamise mehhanisme ja vähendada konfliktides osalemise kulusid, samal ajal kontrollides läbirääkimiste kulgu ja päevakorda. Seejuures valmistab enim meelehärmi tõik, et Lääs nõustus sellise loogikaga ja võttis selle ka enda osaluse aluseks ehk andis Venemaa tegevusele ülivajaliku õiguspärasuse. Lääne suurimad osalused neis protsessides on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) kaudu nn 5+2-formaadis Transnistria konfliktis ning kolmepoolne kontaktgrupp Donbassi sõja küsimustes.

Täpsemalt on probleemiks lääne nõusolek osaleda läbirääkimistes ja konflikti lahendamise mudelis, mis on juba eos määratud läbi kukkuma. Nende ülesehitus võimaldab ainult Venemaa soovitud tulemusi.

Täpsemalt on probleemiks lääne nõusolek osaleda läbirääkimistes ja konflikti lahendamise mudelis, mis on juba eosmääratud läbi kukkuma. Nende ülesehitus võimaldab ainult Venemaa soovitud tulemusi.

Majandusteadlased teavad juba ammu, et institutsionaalse mehhanismi ülesehitus võib mõjutada selles osalejate ajendeid ja käitumist. Kõnealustes juhtumites mõjutab Venemaa konflikti lahendamise mudeli iseäralik struktuur, mida ka OSCE järgib, osalejate koostöövalmidust või läbirääkimiste koordineerimist. Ehkki Venemaa on konflikti tegelik osapool, peidab ta end variisikute taha, tuues hoopis neid Kiievi ja Chișinău vastastena esile, ning saab nõnda märkimisväärselt oma kulusid kärpida. Põhimõtteliselt väldib Venemaa riikidevahelise agressiooni hinda, kandes selle üle oma variisikutele, kes jaksavad neid kulusid kanda, sest neil ei ole rahvusvahelisi kohustusi. Sellistes tingimustes saab Venemaa konfliktidega lõpmatuseni jätkata, samuti ei tule tal kannatada läbirääkimiste venitamise kulude all, sest needki jäävad variisikute kanda.

Venemaa tööriistad

Separatistlikest konfliktidest räsitud postsovetlike riikide survestamiseks kasutab Venemaa kolme liiki tööriistu.

Esiteks kasutab Venemaa sõjalist ähvardamist – sõjalist kohalolu ja sõjalisi operatsioone –, et kahandada lääne toetust, eriti aga õõnestada lääne entusiasmi kõnealuste riikide Euro-Atlandi institutsioonidega lõimumise toetamisel. Kuniks postsovetlikud riigid ei kuulu Euroopa Liitu või NATOsse või ei impordi ELi institutsioone, on Venemaal palju lihtsam neid riike kontrollida. Vene sõjavägi survestab ka Moskva variisikuid, et nad ei asuks ellu viima isiklikke, Venemaa huvidega ühtimatuid eesmärke.

Teiseks toetab Venemaa korruptsiooni, kahtlasi tehinguid ja selgeid majanduslikke hüvesid, et peibutada nende riikide poliitilist eliiti.

Põhimõtteliselt väldib Venemaa riikidevahelise agressiooni hinda, kandes selle üle oma variisikutele, kes jaksavad neid kulusid kanda, sest neil ei ole rahvusvahelisi kohustusi.

Kolmandaks mõjutab Venemaa neis riikides avalikkust infooperatsioonidega.³ Seejuures ei ole eesmärgiks sihtrühmade Venemaa-sõbralikkusele kallutamine, vaid üksnes aktiivsete ühiskonnarühmade ja Venemaale mitte meelepäraste valitsuste vahel pingete tekitamine. Seetõttu on ilmselt ka liialt optimistlikud mõned seda loogikat eiravad mõjukad lääne analüüsid, mis sedastavad, et Venemaa mõjutushoovad ei toimi Balti riikides.

Ehkki enamasti on Venemaa niisuguse tegevuse kohta konkreetseid asitõendeid keeruline leida, pakuvad väärtuslikku teavet juhused, sealhulgas meedialekked. Näiteks avaldas Dossieri Keskus raportite seeria, mis paljastab Venemaa presidendi administratsiooni tööst üksikasju, kuidas mõjutatakse poliitikuid postsovetlikus ruumis, sealhulgas Balti riikides. Luureametniku juhitav Venemaa presidendi regioonidevaheliste ja välisriikide kultuurisuhete osakond töötab Gruusias opositsiooniparteidega⁴, kasvatab Armeenias ja Aserbaidžaanis poliitilisi agente⁵, juhendab Moldova valitsusparteid⁶ ning korraldab mõjutusoperatsioone Eestis, Lätis ja Leedus⁷.

Seega, postsovetliku ruumi konföderatsiooniks kujundamine ei ole võimatu projekt. Kombineerides Kremli kontrolli all olevaid autoritaarseid valitsusi või mõjukaid oligarhe ja majanduseliidi esindajaid poliitiliselt aktiivse läänevastase elanikkonna ja Venemaa sõjalise kohalolekuga, saab selle eesmärgi ilmselt täide viia. Peamine katsumus – Venemaale või selle poliitikatele rahva toetuse pälvimine – ei ole üldse nii ületamatu, kui võib paista. Seda kinnitavad Viktor Medvedtšuki tõus ja tema partei Opositsiooniplatvorm – Elu Nimel kasvav populaarsus Ukrainas.⁸ Samuti pole võimatu luua läänevastasust ja skepsist; kaks aastakümmet kontrolli all hoitud meediaruum Venemaal näitab, kuidas seda teha.

Vastandades Venemaa eelistatud tulemusi kõige vähem meeltmööda alternatiividega, nähtub, et Venemaa lähenemine on olnud küllaltki edukas. Hääled, mis väidavad, et Venemaa kaotused on suuremad kui võidud, lähevad Venemaa valitseva eliidi eelistuste hindamisel alt. Kremli vaatest on eelistatud praegune stsenaarium olukorrale, kus Ukraina või mõni teine postsovetlik riik lõimitakse poliitiliselt ja ideoloogiliselt Euro-Atlandi ruumi.

Venemaa kaasamine ja talle vastupanu osutamine

Praegu kujutab kõige tõsisemat riski Venemaa võimekus laiendada ja süvendada postsovetlikes riikides läänevastasust ning vähendada sealsete valijate toetust läänelikele institutsioonidele. See omakorda survestab kohalikke poliitikuid neis riikides ning soosib venemeelseid parteisid. Sellele probleemile pole ühest tõhusat lahendust, sest see peab arvestama kohalike oludega, mis on aga postsovetlikes riikides erinevad. Üllatavalt häid tulemusi võib anda rahaline abi avalik-õiguslikele telekanalitele, et parandada nende toodangu kvaliteeti ja mahtu. Samuti võivad vajalikuks osutuda lääneriike tutvustavad sihitud strateegilise kommunikatsiooni kampaaniad.

Praegu kujutab kõige tõsisemat riski Venemaa võimekus laiendada ja süvendada postsovetlikes riikides läänevastasust ning vähendada sealsete valijate toetust läänelikele institutsioonidele.

Euroopa Liit peaks aga drastiliselt muutma oma lähenemist postsovetliku piirkonna konfliktidele. Ajalugu näitab, et Venemaa ei loobu selles piirkonnas sõjalisest ja poliitilisest mõjuvõimust veenmise teel.

Esmalt tuleb lõpetada Venemaa loodud konflikti lahendamise mudeli toetamine. See nõuab muutusi: Venemaa kontrolli, sealhulgas sõjalise kontrolli kõrvaldamist ja tasakaalustatud järeleandmistele pinnase loomist. Selleks peaks EL usutavalt teada andma, et on valmis nimetama Venemaad sõjaliseks agressoriks ning sellel on rahvusvahelises õigusruumis selged ja operatiivsed tagajärjed.

Lisaks peab EL usutavalt märku andma, et on valmis looma ÜRO neutraalsele ja erapooletule mudelile sarnased paralleelsed konfliktide haldamise süsteemid ning välja astuma praegustest Venemaa kontrollitud süsteemidest.

ELil tuleb ka aktiivselt suhelda Venemaa õhutatud konfliktidest mõjutatud riikide valitsustega, et tekitada kulusid, mis õõnestaks Venemaa pingutusi separatistlike liikumiste käigushoidmisel. Tehniliselt luuakse nii tingimused, kus ELi pakutavad alternatiivid on Venemaale ahvatlevamad kui praegune status quo. See ei ole võimatu, kui EL suudaks kirjeldatud lahenduseks kokku saada minimaalse poliitilise toetuse.