oktoober 14, 2018

Venemaa, mille oleme leiutanud

Venemaa on ammendamatu inspiratsiooniallikas kõikvõimalikele autoritele, kes püüavad seda mõtestada ja üllitavad igal aastal sadu uusi raamatuid pea kõigis maailma keeltes.

Arkadi Ostrovski. Venemaa loomine. Inglise keelest tõlkinud Krista Eek. Tänapäev, 2017. 391 lk.

2017. aastal nägid trükivalgust kahe Vene ajakirjaniku raamatute tõlked eesti keelde: Arkadi Ostrovski „Venemaa loomine“ (tõlkinud Krista Eek) ning Mihhail Zõgari „Kõik Kremli mehed“ (tõlkinud Ülar Lauk). Arkadi Ostrovski (s 1971) on kümmekond aastat töötanud ajalehe The Financial Times Moskva korrespondendina ja jätkab praegu The Economisti Moskva büroo juhina. Mihhail Zõgar (s 1981) töötas Vene juhtivas ajalehes Kommersant (sõja)reporterina ning hiljem sõltumatu telekanali Dožd peatoimetajana. Praegu keskendub ta lähiajaloo teemalistele haridusprojektidele. Raamatute inglise- ja venekeelne originaal ilmusid vastavalt New Yorgis ja Moskvas esmakordselt 2015. aastal ning nad tõlgiti peagi paljudesse Euroopa keeltesse. Raamatud sobivad kõrvuti lugemiseks: kirjeldatud sündmuste jada jääb enamjaolt samaks, küll aga erinevad autorite fookus ja pakutavad seletused asjade arengule. Mõlemad otsivad vastust küsimusele, kuidas Venemaa jõudis sinna, kus ta praegu on.

Ostrovski raamatu tegelased on võimu lähedal seisnud intellektuaalid, ajakirjanikud, meediakanalite juhid ja teised vaimuinimesed, kes ühel või teisel perioodil vastutasid Kremli ideoloogia kujunemise ja selle meedia vahendusel juurutamise eest. Ligi kolmandik raamatu tegevusest leiab aset Nõukogude Liidus, kus andekad ning 1960. aastail vabaduse lõhna nuusutanud inimesed ei suuda ennast pärast Praha kevade mahasurumist realiseerida ja on päevapoliitika asemel sunnitud tegelema eluvõõra teaduse või muu asendustegevusega. Perestroika aegu tulevad nad välja ning hakkavad innukalt tööle, kuni selleni, et nende järeltulijad paluvad neil uhked kabinetid vabaks teha. Sama turgenevlik muster kordub ka edaspidi ning igal põlvkonnal on eelkäijatega keeruline läbi saada.

Ostrovski kirjeldused ja tema loodud portreed on täpsed ja nüansirohked, tegelaste elulugude taga paistavad selgelt nende hoiakuid kujundanud motiivid, perekondlikud kogemused ja luhtunud (l)ootused. Mida aeg edasi, seda vähem on ideoloogilisi dogmasid ja rohkem künismi. Ühes turumajandusega tuleb meediasse ka raha ning telenäod saavad staarideks, kelle sümboolne võim on võrdne Kremli meestega. Cambridge’i ülikoolist teatriuuringute alal doktorikraadi saanud Ostrovski põimib osavalt oma loo sisse teateid ühe või teise perioodi Moskva teatrielust illustreerimaks muutusi ühiskonnas ning vihjab metafoorselt, et päevapoliitika ongi suuresti teater. Gorbatšov, Jeltsin ja Putin on tema raamatus pigem sekundaarsed tegelased ja huvitavad autorit eeskätt oma ajastu ja keskkonna produktina.

Igipõlisele vene küsimusele „Kes on süüdi?” vastab Ostrovski selgelt: meie intelligendid, kes olid liiga huvitatud omavahel ja võimudega mängude mängimisest ning magasid maha hetke, kui võim hakkas  mängima nendega. Selmet rahvast harida ja riigivalitsemisse kaasata, piirduti labase meelelahutuse pakkumisega televisiooni vahendusel (lk 194). Ostrovski seletab lahti kõik viimase poole sajandi Venemaa suured arutelud väärtuste ümber, ka juhul, kui need toimusid suletud uste taga, mitte ajalehtede veergudel. Ostrovski järgi sündisid võimu iga mutatsiooniga kaasnenud uuendused keelelises väljenduses enne kui tegelik poliitika.  Glasnosti aegadest tänapäevani on trükisõna ja hiljem telepilt venemaalaste maailmapildi kujundamist suunanud ning seega ongi ajakirjandus süüdi pidevalt rahvas seas pead tõstvas võõravihas, verejanus ja soovis mis tahes uuenduste peale käega lüüa.

Mainekatele välismaa ajalehtedele kirjutav Ostrovski ei distantseeri ennast kirjeldatavatest sündmustest ning läbib teekonna koos Vene riigi ja rahvaga. See ongi raamatu peamine voorus: erinevalt paljudest teistest Venemaast kirjutanud autoritest Ostrovski ei lihtsusta ega muutu patroneerivaks, hoolimata mitmest Moskvas elatud aastakümnest ei lähe ta oma allikate ja tegelaste kirjeldamisel ja kritiseerimisel liiga isiklikuks. Ajastukohaste märgiliste  tsitaatide poolest rikas ja oma struktuurilt näidendit meenutav tekst pakub Venemaa lähiajaloost huvitatud lugejale ühes ammendava sündmuste kronoloogiaga ka puhast kirjanduslikku naudingut.

Nii Ostrovski kui ka Zõgar on kogenud ajakirjanikud, kes on aastaid Venemaa sise- ja välispoliitilisi arenguid pingsalt jälginud, kuid raamatute tarvis on nad teinud ka üksjagu intervjuusid tipp-poliitikute, ajakirjanike ja politoloogidega. Ostrovski viiteaparaat on selles suhtes akadeemilisem ja esinduslikum ning sealt leiab lisalugemiseks nii mõndagi.

Mihhail Zõgar. Kõik Kremli mehed. Vene keelest tõlkinud Ülar Lauk. Tänapäev, 2017. 432 lk.

Mihhail Zõgari raamat koosneb üheksateistkümnest  jutustuse moodi peatükist, iga keskmes üks tegelane, üldjuhul Putini lähikondlane või muu tuntud isik, kes kunagi on mõjutanud Venemaa poliitikat – sama kehtib ka Kremli oponentide kohta. Kõigis nendes ja ka Putinis endas on näha inimlikke jooni, kuid välisauditooriumile suunatud raamat jääb Venemaad palju jälgivale lugejale nii mõneski kirjelduses üsna pealiskaudseks. Erinevalt Ostrovski „Venemaa loomisest” on siin tunduvalt rohkem kuulujutte, müüte, anekdootlikke olukordi või spekulatsioone sellest, kuidas võis kõlada üks või teine vestlus võimukoridorides. See-eest on muljetavaldav autori võime väikestest infokildudest suurt pilti luua ning mittelineaarset lugu jutustada.

Zõgari järgi mängis olulist rolli Putini kujunemises Lääs, seda alates tema KGB teenistusest Dresdenis ning soovist tunda ennast aktsepteeritud liidrina kuni aastatega kinnistunud arusaamani, et kõik on ostetav ja müüdav. Väidetavalt vaatab Putin HBO sarja „Kaardimaja” ning eeldab, et väärtuspõhisusest rääkimine läänemaailma poliitika kontekstis on silmakirjalik (lk 340). Kõik on äraostetav ja seda tõestab ilmekalt lugu endisest Saksamaa valitsusjuhist Gerhard Schröderist, keda Putin aeg-ajalt esitleb mainekatele külastajatele veinikeldri vastuvõtu raames (lk 154). Putinit isiksusena polegi olemas ning ta jooned ja hoiakud on samaaegselt kõikjal, nii 15 võimul oldud aastaga välja kujunenud õukonna käitumise väljundina kui ka rahva soovide akumuleerijana. Samamoodi on ka lugejal põhjust raamatu vältel pidevalt muuta oma suhtumist Putini-nimelisse tegelasse, kes evolutsioneerub ühes oma riigi ja ülejäänud maailmaga.

Vene poliitikat ei maksa seletada vandenõuteooriate kogumina, sest paljud asjad juhtuvad asjaolude sunnil ning kiireloomuliste otsustena, ilma pikalt plaani pidamata, on mõlemad autorid kindlad. Samas, läänemaailmas üldjuhul reaktiivseks peetava Krimmi annekteerimise puhul on tegemist vanade sentimentaalsete (Ostrovski, lk 171-172) ja geopoliitiliste (Zõgar, lk 344-345) seletustega pikaajaliste Kremli meeste kaalutluste tulemiga.

1992. aastal jõudis ekraanidele režissöör Stanislav Govoruhhini film „Venemaa, mille oleme kaotanud”. Govoruhhin lõi selles filmis pildi kujuteldavast ideaalsest Venemaast enne revolutsiooni – see oli 1990. aastate alguses levinud lähenemine, mil Nõukogude perioodist üritati mööda vaadata, justkui polnuks seda olemaski (Ostrovski, lk 155). Kui analoogiaga jätkata, siis mõlemad raamatud juhatavad mõtteni, et praeguse Venemaa kohta võime öelda, et oleme selle just nimelt leiutanud (Ostrovski raamatu originaalpealkirjas on kasutatud sõna invention, mitte creation) – ajakirjanikena, ekspertidena välismaal ja valijatena Venemaal. Kõikvõimsa Putini oleme välja mõelnud tihtipeale ilma tema osaluseta ning suure tõenäosusega ei jää praegune versioon Putinist viimaseks, hoiatab meid Zõgar (lk 425).

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: