Venemaa „mälusõjad“, Poola ja peatne võidu 75. aastapäev

2019. aasta lõpul hädaldas Venemaa president Vladimir Putin ELi resolutsiooni „Euroopa mälestamise tähtsus Euroopa tuleviku jaoks”¹ pärast, milles mõisteti hukka Molotovi-Ribbentropi pakt (1939), mis sisuliselt juhatas sisse Teise maailmasõja (1939–1945), milles hukkus kümneid miljoneid inimesi. Putin väitis otsesõnu, et dokumendi autorid süüdistavad Nõukogude Liitu sõja vallapäästmises, võrdsustades sel moel NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa.² Putin kinnitas, et „meie vastus valedele on tõde”³, jättes viimase osa siiski täpsustamata. Järgmine kõne selgitas suurel määral varem ütlemata jäänut. 24. detsembril Venemaa kaitseministeeriumi laiendatud kolleegiumil sõna võttes tegi Putin ülevoolavalt emotsionaalse avalduse: kõneldavast teemast kõrvale kaldudes võttis ta käsile Teise maailmasõja ning nimetas kunagist Poola suursaadikut Natsi-Saksamaal Józef Lipskit „lurjuseks ja antisemiitlikuks seaks”, kinnitades, et saadik oli üdini Hitleriga solidaarne.⁴ Laiemas plaanis andis Putin selgelt mõista, et Poola sepitses koos natsliku Saksamaaga plaani pühkida maa pealt Tšehhoslovakkia ja õhutas natse juute hävitama. Samuti väitis Putin, et lääneriikide poolt sisuliselt reedetud ja üksi jäetud Nõukogude Liidul polnudki muud valikut kui sõlmida kokkulepe Saksamaaga. Selle avaldusega laotas Putin vastutuse konflikti puhkemise⁵ ja järgnenud katastroofi eest Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide õlule. Näiliselt spontaanne kõrvalepõige oli tegelikult hoolikalt kaalutud samm, mille tagajärjed võivad olla palju tõsisemad, kui esmapilgul tundub.

Ajalugu relvana: järjepidevus ja traditsioon

Nõukogude võim tarvitas algusest peale ajalugu ühe oma peamise info-propagandaoperatsioonide tööriistana nii kodu- kui ka välismaal. Algul puudus sel märkimisväärne sügavus ja viimistletus, aga Jossif Stalini ajal puhkes see õitsele ning ajaloo ümberkirjutamine ja võltsimine tõusis kvalitatiivselt uuele tasemele. Stalin, kes likvideeris vastaseid füüsiliselt ja üritas nende pärandit hävitada või vähemalt maha teha, toetus oma kuritegude õigustamisel innukalt ajaloole ja ajaloolistele analoogiatele. Ühelt poolt tõsteti kõrgele kohale massikultuur, esijoones filmikunst (mille ilmekaim näide on küllap 1944. aastal valmis saanud film „Ivan Julm”), milles tõeliselt barbaarseid tegusid ja otsest räiget sadistlikku käitumist vene rahva enda suhtes ülistati targa juhtimisena ja esitati riigi püsimiseks hädavajalike sammudena. Teiselt poolt toetus Nõukogude võim (ja see suundumus elas kaugelt Stalini üle) tugevasti (pseudo)teaduslikele abivahenditele, moonutades häbitundeta Venemaa/Nõukogude ajaloo sündmusi ja suuremaidki ajalõike. Siin näitas tee kätte samuti Stalin, kelle „juhatusel” 1938. aastal ilmunud „Üleliidulise kommunistliku (bolševike) partei ajalugu. Lühikursus” kujunes aastakümneteks üheks tähtsamaks ajupesu ja propaganda tööriistaks. Nagu Maria Lipman on märkinud, algas 1991. aasta järgsel Venemaal ajaloo ümberkirjutamine 2004. aastal. Ta väitis, et Putin „tõi tagasi vana Nõukogude hümni, mille oli tellinud Stalin, ning võttis üle Nõukogude valitsemisviisi stiili ja mõned meetodid”.⁶

Praegune Poola-vastase meelsuse levimine Venemaa juhtkonnas ei ole mingil moel uus nähtus. Avalik arvamus Poola suhtes, keda peetakse russofoobia ja reeturliku käitumise sümboliks, on Venemaa ühiskonnas juba ajalooliselt olnud äärmiselt negatiivne.

Teine silmapaistev ajaloo relvana kasutamise näide on 9. mail tähistatav võidupüha. Kui Stalin ja Hruštšov olid seda põlanud – arvatakse, et see oli tingitud marssal Georgi Žukovi populaarsusest –, siis Leonid Brežnev andis sellele päevale uue, mitmes mõttes sakraalse tähenduse, tõstes võidupüha peaaegu Nõukogude pidupäevade tippu. Seda võib seostada brežnevliku stagnatsiooni perioodi (algas 1964. aastal) tõeliste sotsiaal-majanduslike saavutuste puudumisega, mida pidid asendama süvenev (neo)konservatiivsus ja mineviku glorifitseerimine, et  masendunud Nõukogude inimeste tähelepanu näruselt argielult kõrvale juhtida.

NSV Liidu lagunemise järel tundus püha minevikku vajuvat, kuid 1995. aastal see (üsna ennustatavalt) taaselustati, tõsi, mitte enam nii suurejoonelisena nagu Nõukogude ajal. Suundumus sai täiesti uue hoo 2008. aastal, millest peale iga võidupüha on olnud aina uhkem ja suurema sümboolse tähendusega. 2012. aastal nägi Tomskis ilmavalgust ülevana esitletav „ühiskondlik algatus”, nõndanimetatud „Surematu polk“.⁷ Huvitaval kombel langes uus pöördumine Nõukogude pärandi (taas)ülistamise poole kokku Venemaa ja Lääne suhete järsu halvenemisega. Samal ajal hakkas Venemaa üha enam võidupüha kasutama survevahendina poliitiliste vastaste suhtes: kõigepealt kolme Balti riigi (2007. aasta küberrünnak Eesti vastu tulenes kurikuulsast Pronkssõduri juhtumist), alates 2014. aastast ka Ukraina vastu.

Ometi ei olnud ükski nõukogudejärgne Venemaa juht avalikult paisanud sellist kriitikalainet mõne välisriigi vastu, nagu seda tegi Putin 2019. aasta lõpul Poola vastu.

Poola – eriline sihtmärk

Praegune Poola-vastase meelsuse levimine Venemaa juhtkonnas ei ole mingil moel uus nähtus. Avalik arvamus Poola suhtes, keda peetakse russofoobia ja reeturliku käitumise sümboliks, on Venemaa ühiskonnas juba ajalooliselt olnud äärmiselt negatiivne. Selline eemaletõukav kuvand hakkas Venemaa propaganda mõjul kujunema juba vähemalt 1815. aasta paiku (traagiline ooper „Elu tsaari eest”) ja kestis sisuliselt Venemaa keisririigi lõpuni 1917. aastal, kusjuures oma panuse andsid sellesse mitmed Venemaa kuulsamad luuletajad (Aleksandr Puškin), prosaistid (Fjodor Dostojevski) ja muud intelligendid, kes sammusid Poola-vastasuse esirinnas. Nõukogude ajal jõudis Poola vihkamine uutesse kõrgustesse pärast läbikukkunud Nõukogude-Poola sõda 1919.–1921. aastal, mis lõi jalad alt Nõukogude plaanil „levitada kommunistliku revolutsiooni leeki” Euroopas ning tekitas sügavat meelepaha Nõukogude ladvikus, eriti just Stalinis. Kahtlemata kujunes kõige valulikumaks episoodiks Nõukogude-Poola suhetes nõndanimetatud Molotovi-Ribbentropi pakt (1939) ja selle salaprotokoll, mille alusel NSV Liit tungis 17. septembril Poolasse ja haaras enda valdusse osa selle territooriumist, tükeldades sel moel riigi ja kuulutades selle suveräänsusele lõppu, tuues ettekäändeks anarhia levitamise. Poola iseseisvuse halastamatu hävitamine, sõjas talutud rängad kaotused ja raskused ning järgnenud jõhkra kommunistliku valitsuse kehtestamine pärast 1945. aastat jätsid Poola ajaloolisse mällu sügava haava.

NSV Liidu lagunemise järel ei olnud taassündival Venemaal ressursse Kesk- ja Ida-Euroopas enesekindla poliitika ajamiseks, samal ajal kui Poola ja teised endised Varssavi pakti liikmed kiirustasid saama Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Kremli reaktsioon oli sellele loomulikult negatiivne, aga piirdus retooriliste pahvatustega eelkõige Venemaa konservatiivsete ja populistlike ringkondade esindajate suust, ent 1990. aastate lõpus ja  2000. aastate algul hakkas olukord muutuma. Otsustav hetk saabus 2003. aastal koos USA operatsiooniga Iraagis, mis näitas ilmekalt üksmeele puudumist lääneriikide vahel ja seadis Poola vana Euroopa poliitikute⁸ tule alla, mida Moskva mõistagi kohe tähele pani. Esimese katse lahkmeelt ära kasutada tegi Moskva 2005. aastal Kaliningradi/Königsbergi 750. aastapäeva suurejoonelisel tähistamisel, mille käigus püüti panna alus kolmepoolsele koostööle Berliini ja Pariisiga, samal ajal väga demonstratiivselt tõrjudes Leedut ja Poolat, kelle juhte juubelile ei kutsutud.⁹

Ka kõige hullemal juhul, kui Venemaa sõnum jõuab välismaal ainult piiratud hulga publikuni, ei ole Venemaa ometi märkimisväärselt midagi kaotanud, sest riigisisene edu, eriti peatne 9. mai võidupüha, on sisuliselt garanteeritud.

Siinkohal tasub ära märkida, et Poola ei ole kaugeltki ainuke ELi/NATO liikmesriik, kes on pidanud sedalaadi survet taluma. Nõndanimetatud Balti (Eesti, Läti, Leedu) fašism ja Balti russofoobia on Venemaa (des)informatsioonikanalite lakkamatu lemmikteema.¹⁰ Ometi ei ole kõik need argumendid mitmel põhjusel kuigi palju pikemaajalist mõju avaldanud, mis tuleneb suurel määral tegelikult Kremli enda narratiivi vastuolulisusest: pilt riikidest, mida Venemaa propaganda kujutab nõrkade, vaesuvate, elanikest tühjaks jooksvatena, ei sobi kuidagi kokku paralleelselt käiatava looga, mis esitab neidsamu riike tõsise ohuna Venemaale. Poola on siiski erijuhus. Isegi kõige „kindlameelsemad” Venemaa infoallikad on pidanud tunnistama Poola kiiret majanduskasvu ja edu pärast 1991. aastat. Ligemale 38 miljoni elanikuga Poolat, kes on Euroopa mandriosas üks kindlamaid USA (julgeoleku mõttes) ja Saksamaa  (majanduslikus mõttes) liitlasi, on Venemaa ja venelased sunnitud käsitlema teistmoodi. Lisaks toetas Poola pärast Euromaidani käivitumist Kiievis (2013. aasta lõpus) raudkindlalt Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, mis põhjustas Moskvas raevuhoo. Sealtpeale on Venemaa riiklikult toetatav ajakirjandus võtnud ette rohkelt Poola vastu suunatud infokampaaniaid, püüdes riiki kujutada USA hüpiknukuna ja põhilise russofoobiapesana Euroopas. Lisaks võimsale (des)informatsioonilainele, mida paiskavad välja Venemaa uudisteagentuurid ja analüütilised keskused, on eriti suurt rõhku asetatud (pseudo)dokumentaalsetele filmidele, milles Poola eksperdid teevad maha Poola praegust poliitikat ajaloomälu vallas ja koogutavad Nõukogude mineviku suunas.¹¹

Veel üks narratiiv, mida Venemaa aktiivselt levitab, püüab õigustada Katõni veretööd (1940), mille käigus NKVD hukkas 22 000 Poola sõjaväelast – väidetavalt Nõukogude reaktsioonina nõndanimetatud Poola koonduslaagritele Nõukogude-Poola sõja ajal, kus hukkus hulga Nõukogude sõdureid.¹² Nagu juba märgitud, ei püüa Venemaa eliit Molotovi-Ribbentropi pakti kujutada enam „hädatarviliku kurjusena” nagu veel 2000. aastatel, vaid hoopis vastusena Euroopa (ja eriti Poola) reeturlikkusele ning Nõukogude valitseva eliidi hiilgava diplomaatilise käiguna.

Rünnak: vahetud sihid ja pikaajalised tagajärjed

Putini detsembri lõpus alustatud rünnakul on kaks peamist sihti.

Esimene siht puudutab õigupoolest kodumaiseid eesmärke. 2020. aastat „mälu ja kuulsuse aastaks” kuulutades on Venemaa eliit taas, sarnaselt Brežnevile 1960. aastatel, lisanud Suure isamaasõja (1941–1945) pärandile tugeva sakraalse hõngu, mis peab panema venelasi uhkust tundma ajal, mil igasugune sotsiaal-majanduslik areng puudub. Loomulikult tähendab see ühtlasi, et kõik, kes (olgu kodu- või välismaal) ei ole nõus Venemaa konstrueeritud ajalookäsitusega, on automaatselt russofoobid ja seeläbi natside sabarakud. Teiselt poolt püüab Moskva ajal, mil Putin on juba avalikult teada andnud kavatsusest täita presidendi ülesandeid edasi ka pärast praeguse ametiaja lõppu ning lootused reformide läbiviimiseks või sotsiaal-majandusliku arengu hoogustamiseks on hääbunud, pruukida enamlaste poolt juba 1920. aastatel tarvitusele võetud „ümberpiiratud kindluse” retoorikat, mis lausa nõuab vaenlaste otsimist – ja leidmist. Venemaa ühiskonnas ajalooliselt valitsenud kõrge Poola-vastasus annab nii Kremlile kätte hõlpsa ja mugava sihtmärgi (kuigi 9. mai lähenedes võidakse sihikule võtta ka Balti riigid ja Ukraina). Lisaks tuleb arvestada veel ühe asjaga, mida Putin on välja öelnud: ta on klaarselgelt sõnanud, et Venemaa ja Lääne suhete senine trajektoor on muutunud,  ja kinnitanud, et „esimest korda ajaloos mitte meie ei aja Läänt taga, vaid Lääs ajab meid taga”. Oma mõtte rõhutamiseks mainis ta ära H-47M2 Kinžali ja Peresveti – ainulaadsed relvad, mida pole ühelgi riigil peale Venemaa.

Teine siht on suunatud välispublikule. Siinkohal tuleb nentida, et Poola, eriti just riigi president Andrzej Duda, on teinud strateegilise vea, kui on võtnud Venemaa suhtes kasutusele lepitava tooni, mida Moskva peab nõrkuse märgiks, mis õhutab Kremlit hoopis enesekindlamale tegutsemisele. Üks eesmärk Poola-vastase rünnaku ja varjamatult antisemitismi vastu astumise taga võib olla seotud Venemaa sooviga parandada suhteid Iisraeliga, kelle suhted Poolaga on kippunud karile jooksma. Nii võivad esialgsel rünnakul Poola pihta antisemitismi kattevarjus olla kaugeleulatuvad tagajärjed, mida hiljem saab suunata ka Ukraina ja kolme Balti riigi vastu, kellel kõigil on ühel või teisel määral mõningaid probleeme poliitilistes suhetes Iisraeliga. Selles mõttes tuleb antisemitismi, ehkki see on lausa õitsenud nii Venemaa keisririigis, Nõukogude Liidus kui ka 1991. aasta järgsel Venemaal, pidada praeguse Moskva käes vägevaks trumpkaardiks. Samuti pole vähimatki kahtlust, et Venemaa püüab ennast jätkuvalt esitada põhilise „neofašismi” ja „antisemitismi” vastu võitlejana, mis pälvib poolehoidu mõnes ELi riigis, mis on saanud tunda mitmesuguseid diktatuurivorme ja kus sotsialismiideedel on olnud traditsiooniliselt tugev pinnas.

Ka kõige hullemal juhul, kui Venemaa sõnum jõuab välismaal ainult piiratud hulga publikuni, ei ole Venemaa ometi märkimisväärselt midagi kaotanud, sest riigisisene edu, eriti peatne 9. mai võidupüha, on sisuliselt garanteeritud.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.