Venemaa kui kättesaamatu pruut 

Paul Jordan on öelnud, et Eurovisiooni lauluvõistlus on platvorm, mis võimaldab osalevatel riikidel rahvusvahelisele publikule edasi anda sõnumi, kes ollakse ja kes soovitakse olla ehk oma rahvusliku brändi (nation branding). 2021. aastal esitas Venemaa Eurovisioonile laulu „Russian Woman“ („Vene naine“), mis edastab esmapilgul lihtsa sõnumi: „Every Russian woman needs to know / You’re strong enough“ („Iga Vene naine peab teadma / oled piisavalt tugev“).  

Amsterdami Ülikooli slaavi kirjanduse ja kultuuri professor Ellen Rutten tõendab teadustöös „Unattainable Bride Russia – Gendering Nation, State, and Intelligentsia in Russian Intellectual Culture“, et vene naise motiiv on 20. ja 21. sajandi vene kirjanduses, filosoofias, ajakirjanduses ja ka laulusõnades tõlgendatav kui Venemaa ehk vene rahvas ja/või maa (territoorium).  

Eurovisioonile esitatud laul ei räägi seega mitte vene naisest, vaid Venemaast kui rahvast või territooriumist – venelased peavad teadma, et nad on piisavalt tugevad, olgu see siis näiteks territoriaalseteks vallutusteks. Laulusõnadest läbikumav ohvrimeelsuse motiiv omistab aga teise tähenduse kui vene naise kannatused. Edasiantav sõnum sarnaneb pigem Venemaa presidendi Vladimir Putini tavalise retoorikaga ehk tsiteerides soomerootsi ajakirjanikku Anna-Lena Laurénit:  

„20 aasta jooksul on Putin […] korranud, et kõik probleemid on kellegi teise süü.“  

Armukolmnurga kujund  

Ellen Rutteni teadustöö näitab, et 20. sajandi algusest on vene kirjanduses, filosoofilistes ja poliitilistes aruteludes selgelt jälgitav armukolmnurga skeem: Venemaad on metafooriliselt või allegooriliselt kujutatud kui vene naist või kui kättesaamatut pruuti, kel on kaks kosilast. Ühelt poolt püüab Venemaad naida Vene riik ehk režiim, olgu see tsaarivõim, nõukogude või nõukogudejärgne võim. Teiselt poolt meelitab Venemaad riigi intellektuaalne ringkond. Vene riik ehk režiim on võlts abikaasa (false husband), kelle käest intellektuaalid peaksid vabastama Venemaa ehk kättesaamatu pruudi. Intellektuaalide ülesanne vabastada Venemaa kui pruut on aga võimatu (utoopiline). Intellektuaalid on küll Venemaa kui naise tõelised kosilased, kuid pruut jääb neile kättesaamatuks ja suhe viljatuks.  

Rutteni armukolmnurga motiiv võimaldab lugejal tekste analüüsides pöörata tähelepanu n-ö tekstialustele sõnumitele. Kui Rutten jälgib armukolmnurga funktsioneerimist põhiliselt 20. sajandi vene kirjanduses ja kultuuris, toon praeguses artiklis näiteks Eesti venekeelse autori Andrei Ivanovi valitud teosed, väites, et armukolmnurga skeem aitab ka Ivanovi loomingus tuvastada teatud allteksti. 

Venemaal kujutati intelligente kui ebaefektiivseid kosilasi 19. sajandi lõpust 21. sajandi alguseni erinevalt. Kirjandusajaloolane Victor Erlich toob välja, et varase 20. sajandini hõlmas mõiste „intellektuaalid“ Vene kontekstis haritud eliiti, keda ühendas potentsiaalselt, aga mitte alati, vastumeelsus tsaariautokraatia suhtes, avatus fundamentaalsele ühiskondlikule muudatusele ja kaastunne rahvale, kelle suhtes tunti moraalset kohustust.  

Antikangelastest intelligendid 

Pärast tsaarivalitsuse lagunemist ei kadunud armukolmnurga kujund Vene mõtteloost, läbides vene kirjandust, filosoofiat, ajakirjandust, vähemal määral ka kino, kunsti, tätoveeringuid, multifilme, laulusõnu jne. Nõukogudeaegseid intelligente võidi kirjanduses kujutada kui isikuid, kes ei olnud tingimata režiimi vastu, kusjuures nõukogude ajal ilmnes armukolmnurga metafoori vähem kui 20. sajandi alguses ning pärast Nõukogude Liidu lagunemist. 

Postmodernsed autorid võivad terminit „intelligendid“ (intelligentsia) kasutada irooniliselt, distantseerides end nende ühiskondlikest ja poliitilistest missioonidest. Rutteni sõnul on 2009. aastaks kujundist saanud kultuuriline klišee. 

Kuni armukolmnurga vene naine (vene rahvas) on ohvrimeelne ja autoritaarne, kapriisne, võimukas, reeturlik ja külm, ei teki ka vene naise ja intelligentsi vahel viljakat suhet.

Eesti venekeelse autori Andrei Ivanovi teostes („Minu Taani onuke. Tuhk“, „Peotäis põrmu“, „Harbini ööliblikad“, „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ ja „Argonaut“) on intelligendid kujutatud antikangelastena. Raamatut arvustanud Tarmo Jüristo selgitas seda Vikerkaare veergudel nii: „[Andrei Ivanovi tüüpilise] minategelase kangelaslikkus ei avaldu võitudes ja saavutustes, vaid allajäämises, isiklikus meeleheites ning mõistmatuses. Ta on määratud Ahasveeruse kombel sihitult ja rahu leidmata ekslema, kuid tema kannatustel pole midagi pistmist millegagi, mida ta ise oleks teinud, neis pole muud „süüd“, kui et ta on see, kes ta on – „mitteinimene, poolfabrikaat“.“

Naisi – seejuures Venemaa või Eesti venekeelseid naisi – kujutab Ivanov eelmainitud teostes autoritaarsete, kapriissete, võimukate, reeturlike ja külmadena. Näiteks võib tuua Mila tegelaskuju teoses „Harbini ööliblikad“. Milat on kujutatud kui külma venekeelset naist, kes ei armasta südame, vaid kehaga. Ta murrab abikaasale truudust noore Boriss Rebroviga, kellele tunnistab ühel päeval, et tema väike tütar suri ilmselt emaarmastuse puudumise pärast. Mila ei armastanud tütart: „Ent pruukis minul teda noomida, kui huuled hakkasid värisema, ja see ajas mind marru, ma andsin siis vastu suud… Aga kui ta ära suri, sain ma jube vihaseks, ent sees jäi miski tühjaks ja sigines külm. Oli tahtmine kõik ümberringi ära tappa. Muutusin kohe mõrraks. Kuigi võib-olla olen ma alati seda olnud. […] Ma ei armastanud teda. Võib-olla sellepärast ta ära surigi, et teda ei armastanud.“   

Enamik Ivanovi mainitud teostes kujutatud naisi on kas Venemaa või Eesti venekeelsed inimesed; eestikeelseid naisi figureerib loetletud teostes minimaalselt. „Argonaudis“ väljendab antikangelane (Rutteni armukolmnurga intelligent) Bogolepov aga soovi surra eesti medõe kõrval (keda võib tõlgendada Eestimaana): „Las teatavad nõukaajast läbiimbunud polikliinikus möödapääsmatust [surmast], kuid olgu surivoodi juures medõeks viisakas eestlanna, rohkemat ma ei palu, viisakas eestlanna – see on kõik, mida ma tahan oma viimastel minutitel näha.“   

Ivanovi teoste antikangelased – intelligendid – on armukolmnurgas võimetud mehed, kelle venekeelsed naised on ära tõuganud. Vene riigivõim on teostes kujutatud läbi vägivaldse alkohoolikust isa motiivi. Naist ja last peksev isa on sündinud Nõukogude Liidus, läbinud sõjaväeteenistuse, mis röövis temalt inimlikkuse. Intelligendid on aga väsinud võitlemast Vene riigivõimu vastu (või Eesti venekeelses kogukonnas kehtivate kirjutamata reeglite vastu).  

„Argonaudis“: „Nii sina kui mina, me kõik oleme väsinud, kurat võtaks. On vaja hingetõmbeaega. Aga kust seda võtta? […] Inimesi maadligi suruv tohutu masinavärk. Ja sina ei saa sinna midagi parata, nagu ei saa teerulli peatada. Jõuetus. Pruugib mõttesse jääda, kui väsimus sinus võimust võtab, punub võrgu, mähib uimasusse ning sa ootad otsekui kookonis midagi: järjekordset jõledust, mingisuguseid jubedaid sündmusi, tapmist või mõrvakatset, ministritevahelisi nägelusi, ähvardavaid sõnumeid idast…“  

Andrei Ivanovi teoste alltekst 

Kui neid Ivanovi teoseid lugedes rakendada Rutteni armukolmnurga motiivi, ilmneb alltekst, mille järgi Eesti venekeelsete intelligentide suhted venekeelsete naistega jäävad õnnetuteks või võimatuteks/viljatuteks. Võib näha tulevikuvisiooni, mille järgi venekeelsesse kogukonda suletus ei ole lahendus (Bogolepov soovib surra eesti medõe kõrval).  

Ivanovi teosed on kriitilised Eesti venekeelses kogukonnas valitsevate fenomenide suhtes: ohvrimeelsus, enese kui indiviidi eitamine kollektiivi kasuks (olgu kollektiiv Nõukogude Liit, Venemaa, Eesti venekeelne kogukond). Kui mõista vene naist kui Venemaad, vene rahvast või Vene territooriumi, võib ka tänapäevastes poliitilistes sõnumites, kultuuriloomingus ja aruteludes märgata varjatud sõnumeid ja visioone. Kuni armukolmnurga vene naine (vene rahvas) on ohvrimeelne ja autoritaarne, kapriisne, võimukas, reeturlik ja külm (nagu Ivanovi teoste venekeelsed naised), ei teki ka vene naise ja intelligentsi vahel viljakat suhet.