Venemaa jätkab mõjuvõimu laiendamist Musta mere ja Balkani piirkonnas
Pärast mõningast pingete temperatuuri jahutamist Ida-Ukrainas jätkab Moskva provokatiivset tegevust Mustal merel. 20. aprilli öösel pidasid Vene piirivalvurid kinni kaks Ukraina kalurit, kes parasjagu olid Ukraina majandusvööndis paadiga kalal. Venemaa kontrolli all olev Musta mere magistraadikohus Krimmis mõistis laeva kapteni haldusrikkumise eest süüdi.
Ukraina mereõiguse ja -julgeoleku instituudi direktori Bohdan Ustimenko sõnul on vahejuhtum väga šokeeriv, sest see leidis aset vaid 55 miili kaugusel Odessast Ukraina territoriaalvetes, mis on määratletud kehtivas ÜRO mereõiguse konventsioonis. Venemaa rikkus konventsiooni ka kolme Kertši väina viiva Musta mere ala sulgemisega sõjaväeõppuste ettekäändel.
Ustimenko hinnangul on Venemaal kaks eesmärki. Esiteks üritab Kreml seadustada okupeeritud alasid. Meedia teatel kasutab Moskva legaliseerimise ühe vahendina rahvusvahelist NAVTEXi süsteemi. NAVTEXi eesmärk on edastada merelaevadele navigatsiooniteavitusi, hoiatades neid nii ohtude eest. Hiljuti hakkas süsteem edastama Venemaa sõnumeid, ignoreerides täielikult Ukraina välisministeeriumi avaldusi.
Ekspertide sõnul on Venemaal võimalik Krimmi ja Ukraina territoriaalvete annekteerimist seadustada merekaartidega, millel on tahtlikult moonutatud eelnevalt mainitud üksuste jurisdiktsiooni.
Ustimenko arvates on Moskva teine eesmärk kasutada Ukrainat merealade hõivamise harjutusväljakuna. „Venemaa kompab piire, et näha, kuidas maailm reageerib laevanduse piiramisele Musta mere regioonis. Kui sellisele tegevusele ei osutata vastupanu, saab Venemaa seda mudelit rakendada ka teistes regioonides: Läänemerel, Arktikas, Kuriili saarte puhul ja Gruusia ranniku läheduses,“ lisab Ustimenko võimalike sihtmärkide kohta.
Kahjuks ei ole Ukrainal veel riiklikku meresõiduohutuse strateegiat ega kaitseprogrammi ning on seetõttu sunnitud reageerima Moskva tegevusele tagantjärele, tõdeb Ustimenko.
Piits ja präänik Balkanil
Ukraina endine kaitseministri asetäitja Leonid Poljakov märgib, et Venemaa kasutab Ukraina kontrollimiseks kahte taktikat: kehtestab kollaboratsionistliku korra või rakendab jõudu. Moskva survestab teisigi riike sarnase piitsa ja prääniku taktikaga. Kõigepealt proovib Kreml talle sõbralikke poliitikuid rahumeelselt võimule aidata, aga kui see ei õnnestu, ei häbeneta kasutada jõudu.
Näide sellest on kurikuulus Montenegro riigipöördekatse 2016. aastal. Prokuratuuri andmetel kavatses rühm Serbia ja Montenegro kodanikke Vene agentide juhtimisel hõivata 2016. aasta sügisel parlamendihoone ning eemaldada võimult president Milo Ðukakovići, et takistada tema valitsust heaks kiitmast Montenegro astumist NATOsse. Teiste Vene ja Serbia osaliste kõrval mõisteti putšikatses osalemises süüdi kaks Demokraatliku Rinde juhti, Andrija Mandić ja Milan Knežević, ning neile mõlemale määrati viieaastane vangistus.
Sellest hoolimata võitis 2020. aasta augustis parlamendivalimised opositsioonierakondade liit, kuhu kuulus ka Demokraatlik Rinne. Kusjuures parlamendi julgeoleku- ja kaitsepoliitika komisjoni juhiks sai varem süüdimõistetud Knežević.
Ukraina mereõiguse ja -julgeoleku instituudi direktori Bohdan Ustimenko arvates kasutab Moskva Ukrainat merealade hõivamise harjutusväljakuna.
Selle aasta märtsis lahvatas uus skandaal: Rahvusliku Julgeolekuagentuuri (ANB) juhile Dejan Vukšićile esitati süüdistus salajase teabe avaldamises NATO liitlase kohta. Montenegro prokuratuur alustas lekke eeluurimist. Paljud kommentaatorid nägid selles vahejuhtumis veel üht tõendit Venemaa kasvavast mõjust Balkani piirkonnas. Lisaks on Vukšić opositsioonijõudude lakei.
Vukšići ANB juhi ametisse määramine jahmatas vaatlejaid juba varem. Mitu veebilehte avaldas anonüümseid materjale tema sidemete kohta Venemaaga, muu hulgas mainiti Vukšići seost hiljuti lahkunud Moskva linnapea Juri Lužkoviga. Lekkeskandaali järel muutus Vukšići kriitikute retoorika veelgi karmimaks. Mõni ajakirjanik nimetas ANB direktorit Vene spiooniks, teised aga NATO-le saadetud Trooja hobuseks.
Õli valas tulle Vene meedia, mis uhkeldas avalikult Moskva edusammudega Montenegros. Näiteks avaldas kremlimeelne ajaleht Vzgljad 22. märtsil artikli pealkirjaga „Venemeelsed väed korraldasid haarangu Montenegro eriteenistuses“. Artikli autor toob välja, et Vukšić suutis kolme kuuga „segi paisata ja täielikult laiali ajada kogu Montenegro vastuluureteenistuse“, puhastades selle niimoodi riigi NATOsse viinud president Ðukanovići poolehoidjatest.
Õli valas tulle Vene meedia, mis uhkeldas avalikult Moskva edusammudega Montenegros.
Samal ajal toonitas osa Montenegro eksperte, sealhulgas endine Montenegro suursaadik NATO juures ja praegune Bostoni ülikooli professor Vesko Garčević, et isegi kui ANB juhil pole Venemaaga isiklikke sidemeid, tähendab Kneževićile salajase teabe edastamine seda, et lõpuks jõuab teave ikka otsapidi Moskvasse.
Parlamendienamuse katsed kehtiv eriprokuratuuri seadus tühistada ja uuega asendada on samuti äärmiselt murettekitavad. Presidendi toetajad usuvad siiski, et algatuse tegelik põhjus on 2016. aasta riigipöördekatse ajal peaprokuröri ametis olnud eriprokurör Milivoje Katnići tagandamine. Muuseas tühistas apellatsioonikohus tänavu 5. veebruaril kõik kõnealuse juhtumiga seotud süüdimõistvad otsused, viidates kriminaalmenetluse olulistele rikkumistele, ning palus ülemkohtul juhtumit uuesti menetleda.
Rahumeelne lagundamine
Moskva teine liitlane Balkani piirkonnas on Serblaste Vabariigi (Bosnia ja Hertsegoviina osa) president Milorad Dodik, kes juhib kõige järjekindlamalt venemeelseid tegevusi. Tema valitsus teeb parasjagu lobitööd Bosnia ja Hertsegoviina riigi „rahumeelse lagundamise“ nimel. Washingtonis asuva globaalpoliitika keskuse vanemteaduri dr Hikmet Karčici sõnul blokeerivad bosniaserblastest natsionalistid järjepidevalt Euroopa Liidu ja NATOga lõimumise edusamme, soojendavad suhteid Vladimir Putiniga ning üritavad alatasa riigis poliitilist kaost tekitada.
Mõni ekspert usub, et isegi formaalselt heategevuslikud organisatsioonid, näiteks Bosnia Sveti Georgije Loncari, on tegelikult Venemaa infooperatsioonide kattevarjud. Selliseid kahtlusi süvendab tõsiasi, et Georgije Loncari juht Srdjan Letic on varem võltsimise ja relvakaubanduse eest süüdi mõistetud.
Kõike kirjeldatut arvesse võttes ei ole põhjust eeldada, et Moskva loobub lähitulevikus teiste riikide destabiliseerimise katsetest ega ürita neid enam oma mõjuvälja lülitada.
Seotud artiklid
Iulian Chifu: Venemaa raev ja laastamistöö Musta mere piirkonnas
Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Marek Kohv: Miks sõda Ukrainas tänavu ei lõppe?
Lääneriikidel tuleb tõsiselt pingutada, et muuta sõja käiku Ukrainas. Valitsuste tellimused sõjatööstustele peavad olema pikaajalised ja lisaks sõjalisele abile tuleb Venemaa sõjamasina kägistamiseks Ukrainas anda uus hoog ka sanktsioonidele. Varade konfiskeerimiseks võiks kaaluda ka tavapäratuid viise, näiteks luureinfo kasutamist kohtus.