Venemaa ja Lääs: mäng reeglite järgi?

Alates 1985. aastast, mil Nõukogude hierarhia tippu tõusis Mihhail Gorbatšov, on iga muutus Moskva juhtkonnas toonud kaasa suhete paranemise Läänega. Vladimir Putini presidendiaeg ei olnud erand: hoolimata äsjase Kosovo sõja ja Tšetšeenia konflikti negatiivsest mõjust suutis Venemaa saavutada märkimisväärset edu suhetes Euroopa Liidu, Ühendriikide ja isegi NATOga. Seepärast on mõistetav, et kuidas ka ei toimunud Dmitri Medvedevi valimine, tekitas see Läänes ettevaatlikku lootust uuele algusele pärast varasematel kuudel arenenud “uut külma sõda”.

Loomulikult ei oodanud keegi radikaalset seljapööramist minevikule: oli ju uus president ikkagi eelmise administratsiooni väljavalitu ning Vladimir Putin kavatses jääda edasi võimutüüri juurde, nüüd juba peaministrina. Uus president alustas viiepäevase Kaukaasia sõjaga, mis paljude arvates pidi Moskva ja Lääne suhetele hävitavalt mõjuma. Venemaa võttis kasutusele uue juriidilise platvormi, kuulutades sõjategevuse Gruusia vastu ühepoolseks “rahu kehtestamise operatsiooniks” – niisiis asjaks, millele Venemaa on alates 1990. aastatest järjekindlalt vastu seisnud kui rahvusvahelise õiguse rikkumisele – ning tunnustades Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust. Venemaa sõjavägi asub nüüd püsivalt lahkulöönud vabariikide territooriumil ning FSB piirivalvurid ähvardavad Abhaasia sadamate rahvusvahelisele mereliiklusele lahtihoidmisel jõudu kasutada.

Kui sõjatolmu pilved olid maha langenud, selgus siiski, et see polnud nii hävitava iseloomuga, nagu alguses peljati, vähemalt mitte Moskva ja lääneriikide suhetele. Lisaks andis Venemaa pärast Barack Obama jõudmist Valgesse Majja kiiresti märku, et on valmis kaasa minema uue administratsiooni plaanitud “taaskäivituse nupu” vajutamisega kahepoolsetes suhetes. Esimene tähtis samm selles suunas oli Venemaa õhuruumi avamine USA sõjatranspordile Afganistani. Kindlasti ei tohi alahinnata Moskva ühemõttelist heakskiitu USA uuele raketitõrjestrateegiale (mis muu hulgas hõlmas ka vaikivat nõusolekut raketisüsteemi Patriot paigutamisele Poolasse) ning senisest palju konstruktiivsemat positsiooni Iraani küsimuses.

Kas niisuguse vastuolulise tausta puhul on võimalik eristada Venemaa poliitikas Euro-Atlandi kogukonna suhtes mingit üldisemat suundumust? Kas me võime president Medvedevi ajal täheldada Moskva seisukohtades rahvusvaheliste võtmeküsimuste suhtes kvalitatiivset erinevust või ainult põgusaid kõikumisi juba eelmise administratsiooni poolt paika pandud raamides? Kõigepealt on selge, et nende küsimuste vastus ei saa ainuüksi ega isegi peamiselt sõltuda mõne konkreetse tipp-poliitiku isiklikest vaadetest ja prioriteetidest. Struktuursed tegurid, näiteks praegune väga eriskummaline kahepäine “võimuvertikaal”, Nõukogude impeeriumi paratamatu pärand, millega tahes-tahtmata puutub kokku iga Venemaa liider, ning eelmise USA administratsiooni tegevusest tekkinud ülemaailmne tüdimus, seletavad viimase aja välispoliitilisi pöörakuid palju paremini kui kellegi isiklikud eelistused. Kuid lisaks neile kindlatest põhjustest ajendatud teguritele on olemas ka märksa sügavamad mehhanismid, mis panevad paika välispoliitilise mõtte põhialused ning etendavad seetõttu pikaajaliste prioriteetide määratlemisel võtmerolli.

Struktuursed tegurid seletavad viimase aja välispoliitilisi pöörakuid palju paremini kui kellegi isiklikud eelistused.

Selliste mehhanismide analüüsimisel on tulus võtta lähtekohaks poliitilised dokumendid, mis Kreml töötas välja uue presidendi esimesel võimuaastal. Nii välispoliitilisest doktriinist kui ka riikliku julgeoleku strateegiast ilmneb üpris suur varasemate kontseptsioonide ja ametlike seisukohtade järgimine. Mõlema doktriini kohaselt on Venemaa valmis pragmaatiliseks koostööks võtmetähtsusega rahvusvahelistes küsimustes, aga äärmiselt rahulolematu Lääne domineerimisega globaalsel tasandil. “Ühepooluselise maailma” kriitika ja väga selge, ehkki mitte päris otsene USA unilateraalsuse taunimine on olnud püsielementideks juba 1990. aastate lõpust, mil Venemaa välispoliitikat juhtis Jevgeni Primakov.

Aga võrreldes sajandivahetuse tormiliste aegadega on tänapäeval palju kindlam ja selgem, et Venemaa ei esita radikaalset väljakutset Lääne hegemooniale. Erinevalt nõukogude ideoloogiast, mille põhialuseks oligi kahe süsteemi kokkusobimatus, kulgeb Venemaa praegune suurriigi staatuse taotlemine raamides, mis on otseselt üle võetud Lääne liberaaldemokraatlikust diskursusest. See seisukoht ilmneb vahest kõige selgemalt järgmises välispoliitilise doktriini väga iseloomulikus lauses: “Esimest korda kaasaja ajaloos on globaalne konkurents võtnud tsivilisatsioonilise mõõtme, millega kaasneb eri väärtussüsteemide ja arengumudelite konkureerimine universaalsete demokraatia ja turumajanduse printsiipidega piiritletud raamistikus.”¹ Lause mõte on klaar: eri tsivilisatsioonidel on eri väärtussüsteemid, kuid nad kõik järgivad ühtmoodi demokraatia ja turumajanduse põhimõtteid. Väärtussüsteemid, mis eitavad nende universaalsete normide kehtivust, ei saa olla tsivilisatsiooni kui sellise aluseks; poliitilised jõud, mis eitavad demokraatia universaalset tähendust, seavad end ise väljapoole tsivilisatsiooni ja seeläbi ka inimkonda. Venemaa konkureerib Läänega kui omaette unikaalne tsivilisatsioon, kuid see konkurents ei saa ega tohi mõjutada nende ühist kinnipidamist universaalsetest väärtustest.

Pole kahtlust, et ametlik retoorika ei paljasta kuigi hästi, kui innukalt püüavad Venemaa võimud oma igapäevases poliitilises praktikas teostada demokraatlikke väärtusi. Kuid erinevalt möödunud sajandi diktatuuridest sooritavad tänapäeva “illiberaalsed demokraatiad” (kui kasutada Fareed Zakaria tabavat fraasi²) harva suuremõõdulisi hirmutegusid ning hoolitsevad väga oma demokraatliku fassaadi eest. Tähtsaim on aga see, et nad ei suudagi esitada alternatiivset ideoloogilist platvormi, mille globaalne köitvus oleks kas või mingil määral võrreldav liberaalse demokraatiaga. Seepärast pole neil muud võimalust kui vastu tahtmist tunnistada Lääne ideoloogilist hegemooniat ning võidelda jõudumööda õiguse eest sõnastada demokraatia tähendus.

Õigupoolest on meil siin tegemist kaasaja ühe põhjapanevama teoreetilise probleemiga: universaalse ja partikulaarse dialektikaga. Universaalseid väärtusi, näiteks demokraatiat, vabadust või head valitsemist, on suhteliselt lihtne defineerida abstraktsel tasemel, kuid abstraktsed ja tühjad mõisted täidab konkreetse, ajaloost tingitud sisuga vaid poliitiline praktika. Seda tehakse alati lokaalselt, konkreetses aja ja ruumi ühenduses, ning selle ees seisab alati kaks märkimisväärset raskust. Esimene oht seisneb liiga suures laenamises pikkade demokraatlike traditsioonidega riikidelt, mis võib kaasa tuua formaalsete institutsionaalsete mudelite kehtestamise, mis aga ei pruugi toimida teistsuguses ühiskondlikus, kultuurilises ja sotsiaalses kontekstis. Teine oht peitub normatiivses relativismis, mille puhul re-žiim lihtsalt kuulutab ennast demokraatiaks ning lükkab tagasi kogu kriitika juurdunud demokraatlike põhimõtete rikkumise osas viitega maa kultuurilistele iseärasustele.

Venemaa langes esimestel nõukogudejärgsetel aastatel esimesse lõksu, järgides kinnisilmi neoliberaalseid retsepte, mis vastupidi naiivsetele ootustele ei juhtinud otseteed tarbijaparadiisi. Pettumus sünnitas küünilisust, see omakorda tõi kaasa olukorra, kus jõudu kogunud poolautoritaarne režiim nimetab end jätkuvalt demokraatiaks, millele ei vaidle vastu pea ükski venemaalane.

Ent rahvusvahelisel areenil kohtab Venemaa üha rohkem karmi kriitikat. Kaitsekilp leiti vanas mitmepooluselisuse kontseptsioonis ning mõnda aega turustati lõpptoodet “suveräänse demokraatia” nime all. Seda loosungit ei ole kordagi ametlikult heaks kiitnud ei Putin ega Medvedev ning see ei kuulu enam aktiivsesse poliitilisse sõnavarra. Ometi on ta alles mudelina, millele taotletakse legitiimsust rahvusvahelisel areenil. Ja pealegi, kui esialgu oli see kaitsevahend, siis nüüd on see muudetud ideoloogiliseks ründerelvaks võitluses globaalse juhtkoha eest kiiresti muutuvas maailmas. Eesti avalikkusele peaks see taktika tuttav olema, sest Moskva on Balti riike süüdistanud venekeelse elanikkonna inimõiguste rikkumises alates 1990. aastate keskpaigast. Nüüd on aga tegemist juba Venemaa palju auahnema püüdlusega teha oma hääl valjult kuuldavaks demokraatia praktilises defineerimises. Lääne unilateraalsust kritiseerides nimetab Venemaa järjekindlalt ennast demokraatiaks ning võtab lisaks õiguse arvustada teisi, kaasa arvatud USAd ja ELi. Muu hulgas on New Yorgis ja Pariisis asutatud Demokraatia ja Koostöö Instituut, mille ametlik eesmärk on jälgida inimõiguste ja demokraatlike vabaduste olukorda. Samuti püütakse luua tihedaid suhteid paljude maailma liidritega, kes kritiseerivad teravalt USA “interventsionismi”, näiteks Venezuela presidendi Hugo Chaveziga.

Kuidas ka ei toimunud Dmitri Medvedevi
valimine, tekitas see Läänes ettevaatlikku
lootust uuele algusele pärast varasematel
kuudel arenenud „uut külma sõda”

Pole saladus, et nagu paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, on ka Eestis valdav seisukoht, et Venemaal ei ole õieti moraalset õigust öelda midagi demokraatlike väärtuste ja nende praktilise teostamise kohta. Selle põhjuseks on Venemaa positsiooni kaks tõsist puudust. Esiteks võib väga usutavalt väita, et Venemaa valitsus ei austa peamisi poliitilisi vabadusi ega ole seepärast õigustatud sõna võtma Venemaa rahva nimel. Teiseks tunnistab Venemaa ametlikult ennast NSV Liidu järglaseks nii õiguslikus kui ka poliitilises ja kõlbelises mõttes, mistõttu ta kannab vastutust ka nõukogude režiimi kuritegude eest. Need väited kõlavad väga veenvalt Kesk- ja Ida-Euroopas, aga mitte Venemaal. Kui niisugused väited heidetakse järsult Venemaa avalikkuse ette, tunneb see ennast kõige sagedamini agressiivselt nurka aetuna ning ilmajäetuna võimalusest esitada oma seisukoht. Kahtlemata leidub inimesi, kelle arvates just seda Venemaa vääribki. Aga kindlasti ei ole veendumus, et Venemaa isoleerimine on parim või lausa ainuvõimalik strateegia, universaalne ja kõigile ühine.

Lääne inimesed, kel puudub soov Venemaad nurka suruda, mis võib provotseerida viimase agressiivset ja reegleid rikkuvat käitumist, peavad pöörama tähelepanu tõsiasjale, et Venemaa mängib tegelikult Lääne reeglite järgi. Tegemist ei ole sealjuures reeglitega, mida Lääs oleks kehtestanud Venemaale, vaid nendesamadega, mida Lääs on kehtestanud endale. Lõppude lõpuks on Venemaa “suveräänse demokraatia” aluseks Lääne institutsioonide ja protseduuride formaalne matkimine.

Muudes valdkondades on sarnasus veel silmatorkavam. Kogu “rahu kehtestamise operatsioon” Gruusia vastu võttis otseselt eeskujuks NATO 1999. aasta Kosovo sõjakäigu nii juriidilise õigustuse kui ka – võttes küll arvesse puhtalt tehnilise võimekuse erinevust – sõjalise teostamise poolest. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamist esitati sui generis juhtumina, mis taas oli selge viide Kosovo tunnustamisele USA ja tema liitlaste poolt sama aasta algupoolel. Isegi ristisõda “aja-loo võltsimise” vastu, mis tipnes presidendi 2009. aasta mai dekreediga, millega asutati erikomisjon Nõukogude mineviku ametliku versiooni kaitsmiseks, võttis ilmselgelt eeskuju nii Euroopa riikide seadustest holokausti eitamise vastu kui ka Ukraina 2006. aasta seadusest, mis kuulutas 1932.-1933. aasta näljahäda “genotsiidiks ukraina rahva vastu”.³

Võrreldes sajandivahetuse tormiliste aegadega on tänapäeval palju kindlam ja selgem, et Venemaa ei esita radikaalset väljakutset Lääne hegemooniale.

Kordan üle: Venemaa ei kujuta endast vähimatki radikaalset ohtu väljakujunenud Lääne domineerimisega normatiivsele korrale. Ta ei ole enam kaugeltki revolutsiooniline jõud, vaid peab positsioonisõda normide ja väärtuste tõlgendamise pärast, pidades neid samas universaalselt kehtivaks. Tõsi, mõned Kremli pakutud tõlgendused on tagasihoidlikult öeldes eriskummalised ning nende tunnustamine võrduks kõikelubatavuse möönmisega. Samal ajal on aga Moskva jäänud ustavaks teatavatele reeglitele, mida Läänes nii mõnedki vahest liiga kiiresti soovisid ajaloo prügikasti heita. Nii paistab näiteks, et Venemaa eelistab pidada Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat igas mõttes ainulaadseks juhtumiks ning kaitsta riikliku suveräänsuse põhimõtet kui rahvusvahelise õiguse ja korra nurgakivi. Pidades silmas Kosovo ja Iraagi mitmeti tõlgendatavat kogemust, tasuks võib-olla tõesti veidi järele mõelda ning heita kaalukausile ühelt poolt demokraatia edendamise ning teiselt poolt mitte-sekkumise ja riikide suveräänsuse võrdsuse põhimõtete väärtus. Maailmas, kus jõudude tasakaal kõigub ja on ilmselt nihkumas, ei pruugi väärtusepõhine interventsionism olla niivõrd liberaliseerimise (ja läänestamise) tööriist, kuivõrd esilekerkivate suurriikide geopoliitilise ekspansiooni õigustus. Meie tulevik oleks vahest helgem, kui me toetaksime poliitilise universumi idee asemel Carl Schmitti pakutud pluriversumi kontsepti.⁴

Berliini müüri langemisele järgnenud kahekümne aasta kogemus on selgitanud, et me pole veel kaugeltki ajaloo lõpus ning idealistlik arusaam kogu maailma ümberkujundamisest Lääne liberaalse demokraatia malli järgi on teostumisest sama kaugel nagu varemgi. Meie suhtumine universaalsetesse väärtustesse on endiselt erinev, aga me vähemalt tunnistame, et nad on olemas. See pakub võimalust leida ühine pind võimalikeks kompromissideks ja vastastikku rikastavaks dialoogiks, kuid lubab ka otsida veel tarmukamalt universaalsete väärtuste uusi määratlusi, mis sobiksid paremini meie muutuva maailmaga.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane