Venemaa ja illiberaalne demokraatia
Oleme teinud seda ennegi ja teeme ka tulevikus ehk vaatame lähipiirkonda või heidame pilgu protsessidele, mis võivad meid otseselt puudutada.
Nii kirjutab Tomas Jermalavičius keerukusest, mis ümbritseb Vene-heidutust. „Moskva režiimi iseloomu silmas pidades ei ole Balti riikidel põhjust usaldada ühtegi kinnitust Venemaa heasoovlike kavatsuste või soovimatuse kohta kasutada sõjalist jõudu ja tuumarelvaga „veenmist”, rääkimata juba poliitilisest ja ühiskondlikust õõnestustegevusest ja destabiliseerimisest. Samal ajal mõistavad Balti riigid, et tugevam sõjaline kaitse ja tõkestusheidutus on hädavajalikud, kuigi ebapiisavad tingimused enda kaitsmiseks: 1940. aasta üks fundamentaalsemaid õppetunde oli kõigis kolmes riigis, kes kulutasid ligemale viiendiku eelarvest riigikaitsele, lihtne tõdemus: ükstaspuha kui suur sõjaline jõud ei aita poliitilise ja ühiskondliku mandumise korral,“ nendib ta.
Jermalavičiuse artiklit kommenteerivad Raivo Vare ja Holger Mölder.
Alla Hurska annab ülevaate Ukraina ja Vene kiriku omavahelisest mõõduvõtmisest. „Autokefaalia ei tähenda, et Moskva lõpetab oma katsed olla osa Ukraina siseasjadest, sest lüüasaamine peatab harva Venemaad, eriti tema enda välja kuulutatud mõjusfääris. Vastupidi, Venemaa sekkumine võib võtta erinevaid, arenenumaid vorme,“ ütleb ta.
Ungaris ei piirdu Viktor Orbán enam üksnes poliitikaga, arvab Tuula Koponen. „Orbán ei rahulduks Ungari ühiskonna pahupidi keeramisega üksnes seadusi ja põhiseadust muutes. Ta tahab alustada tervenisti uut, kristlikel ja konservatiivsetel pereväärtustel põhinevat ajastut ja pühkida minema enda poolt vasakpoolseks või koguni kommunismi jätkuks tembeldatud liberalismi.“
Hille Hanso kirjutab, kuidas Süüria põgenikud on sattunud Venemaa manipulatsioonide ohvriks. „Venemaa aitas kaasa sõjategevusele, millega nad kodumaalt välja kihutati, ent nüüd tahab neid Süüriasse tagasi ajada ilma nõusolekut küsimata. Põhjust on kerge aimata: põgenike tagasisaatmine ja ülesehitustöö on präänik – ükskõik, milliste meetoditega neid tagasi saadetakse, toob see Venemaa kontrollitavatele aladele rahvusvaheliste organisatsioonide ja potentsiaalselt lääneriikide raha,“ ütleb Hanso.
Oktoobrikuu Diplomaatia on rikas ka raamatuarvustuste poolest. Viljar Veebel arvustab artiklikogumikku „Strategic Challenges in the Baltic Sea Region: Russia, Deterrence, and Reassurance”. Aimar Ventsel kirjutab Lev Gumiljovi eesti keeles ilmunud teosest etnogeneesi kohta ja Ivan Lavrentjev luges raamatuid Venemaast.