veebruar 12, 2016

Venemaa hübriidohud uues valguses

AFP/Scanpix

Kreml on täiendanud mittesõjalisi tööriistu kaasaegse tehnoloogiaga.

Uus aasta annab uue võimaluse vaadata üle Venemaa nõndanimetatud hübriidsõja temaatika. Pikaajalist Vene ja Nõukogude lähenemist jätkates võttis Venemaa valitsus hiljaaegu Kremli sise- ja välisvaenlaste vastu kasutusele täiustatud poliitilis-sõjalise sõjandusstrateegia, mida tavaliselt nimetatakse hübriidsõjaks. See strateegia kasutab võimsat tööriistakasti, milles leidub rohkelt riiklikult rakendatavaid mittekineetilisi tööriistu: keerukas infosõda, illegaalsed finantsvahendid, poliitilised ja sõjalised käsilased, eitatavad küberoperatsioonid, formaalselt eraomandis, aga tegelikult riigi kontrollitavad ettevõtted, energiaressursid (eriti maagaasi tarned) ning nii regulaarsed kui ka irregulaarsed sõjalised jõud.
Võib-olla üldise mitteriikliku vägivalla ja irregulaarsete konfliktide kasvu tõttu pärast külma sõja lõppu eirasid välisanalüütikud valdavalt enne 2014. aastat Venemaa hübriidsõda. Kuid Venemaa välksõja laadis Krimmi annekteerimine samal 2014. aastal ning ulatuslike sõjalis-poliitiliste tööriistade kasutamine ülejäänud Ukraina vastu tõi kaasa kõikvõimalikke häirekella löövaid ennustusi, mida Kreml võib veel 2015. aastal oma uudse hübriidse lähenemisega ette võtta. Pärast aastat, mida on iseloomustanud sugugi mitte nii tähelennuline edu Ukrainas või ka mujal, võime nüüd tänumeeles tõdeda, et Venemaa sõjamasin pole mitte üleelusuurune ning demokraatlikel lääneriikidel leidub kohase poliitika korral vahendeid enda kaitsmiseks. Ehk nagu Bismarck mõttetargalt lausus: “Venemaa ei ole kunagi nii tugev, nagu ta paistab, ega nii nõrk, nagu ta paistab.”

Eesmärgid ja abinõud

Venemaa välispoliitika peamine siht on kontrollida nõukogudejärgset piirkonda, kaasa arvatud Balti vabariike, või vähemalt piirata väliste jõudude mõju endises Nõukogude blokis, hoides selleks naaberriikides võimul sõbralikud või vähemalt kuulekad valitsused, nõrgestades ebasõbralikke valitsusi sihtriikides leiduvaid lõhesid ära kasutades ning vältides välisriikide kinnitumist Venemaa enda ette nähtud geograafilises mõjusfääris (näiteks andes Moskvale vetoõiguse piirkondliku julgeolekukorralduse üle).
2015. aastal Sotšis korraldatud Valdai konverentsil kinnitas Venemaa president Vladimir Putin taas vastuolulist seisukohta, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine kujutab endast üht maailma suurimat tragöödiat, sest lagunemine sundis miljonid venelased nende tahtmisest küsimata elama välisriigis (“vene rahvas muutus maailma suurimaks lõhestatud rahvaks”) ning halvendas nende geopoliitilisi ja sotsiaalmajanduslikke tingimusi. Samuti andis Putin mõista, et NSV Liidu lagunemise samamoodi kahetsust vääriv tagajärg oli see, et nii avanes lääneriikidel võimalus sekkuda endiste Nõukogude riikide siseasjadesse. Ta süüdistas läänt, eriti Ühendriike, piirkonnas tekkinud kriisides, mille viimaseks näiteks oli Ukraina, kus Venemaa presidendi arusaamist mööda oli toimunud USA juhitud riigipööre, mille puhul lääs oli finantseerinud režiimi vastaseid ega polnud üldsegi lugu pidanud riigi põhiseadusest ja legitiimsest valitsusest, mis ärgitaski Ukraina idaosas rahva vastuhaku uuele valitsusele. Putin hoiatas, et lääne edasine sekkumine on “absoluutselt vastuvõetamatu nõukogudejärgses ruumis. Tuleb otse öelda, et paljudel endistel Nõukogude Liidu vabariikidel ei ole veel omariikluse traditsioone, ei ole kujunenud kindlat poliitilist süsteemi.”
Püüdes küll kukutada USA domineerimisega globaalset korda, peavad venelased ennast tavapäraste mõõdupuude järgi (nt rahvaarv, osatähtsus globaalses SKTs, liitlassidemed) läänest kui tervikust nõrgemaks. Selline strukturaalne alaväärsus sunnib Venemaa juhte üritama kasutada asümmeetrilisi võimuinstrumente, et lõhestada lääneriigid ja muuta seeläbi nende tugevus nõrkuseks. Venemaa “hübriidsõda” püüab koordineeritult ja üheaegselt kasutusele võtta paljud riiklikul juhtimisel poliitikainstrumendid, et saavutada sünergia, mis tuleks kasuks Kremli sihtidele.
Endises Nõukogude blokis võib Venemaa valitsuse õõnestustegevusega naaberriikides, mida soovitakse destabiliseerida, kaasneda valitsusvastaste rühmituste rahastamine, valeteabe ja propaganda levitamine, mõjuagentide juurutamine ning külmutatud konfliktide tekitamine või nendega manipuleerimine vajaduse korral sündmusi eskaleerides. Teistes piirkondades toetub Venemaa oma mõju tugevdamiseks rohkem majanduslikule (eriti energia-)ressurssidele ja infooperatsioonidele. Venemaa kasutatavad tööriistad pole isegi Moskvale midagi eriliselt uut. Nõukogude Liit proovis korduvalt, mõnikord ka edukalt õõnestada välisriikide valitsusi, pidada kuulutamata sõda mitmesuguste käsilaste abil ja luua veenvat propagandat.
Uus on aga see, et Venemaa valitsus on neid mittesõjalisi tööriistu täiendanud kaasaegse tehnoloogiaga, täiustanud koordineerimist ja suurendanud nende kasutamise mahtu. Tänase Venemaa valitsus on samuti ilmutanud Nõukogude Liiduga võrreldes suuremat paindlikkust sellisest taktikast loobumisel, mis ei ole toonud edu, ja uute meetoditega katsetamisel. Kui tuua hiljutine näide, siis pärast seda, kui Donbassi sõjakäik ei olnud erilist edu saavutanud, loobus Venemaa nõndanimetatud Novorossia kontseptsioonist, mille Kremli toetatud propagandistid olid välja käinud Venemaa võimaliku veel suurema Ukraina territooriumi liidendamise õigustamiseks.

Hübriidsõja tööriistakast

Kreml kasutab välispoliitiliste sihtide edendamiseks valitsusametite (sealhulgas luureteenistuste) organiseeritud info- ja mõjuoperatsioone. 2015. aasta Valdai konverentsil kõneles president Putin “globaalsest inforuumist” kui lahinguväljast, kus “agressiivselt surutakse peale “ainuõiget” seisukohta ja sündmuste tõlgendust, vassitakse või vaikitakse mõned faktid maha”, ehkki Putin süüdistas küll selles läänt, mitte ei võtnud omaks, et seda teeb Venemaa.
Omaksvõtmisest hoolimata on praegusel Venemaa praktikal eelkäijad Nõukogude ajas, näiteks maskirovka (sõjaline pettetegevus) ja desinformeeriv propaganda, kuid seda on täiendatud tänapäevase meediatehnoloogiaga, kohandudes üleilmastunud meediakeskkonnaga, millesse on andnud oma panuse riigisisesed poliitilise ja ajakirjandusliku kontrolli meetodid. Venemaa osavus selles vallas on paranenud. Nii võib pidada edukaks näiteks selle kohta, kuidas Venemaa valmistas ette kohaliku operatsiooni “infolahinguvälja”, Krimmi, kus rahva poolehoid Venemaa Föderatsiooniga liitumisele oli kõrge aastakümnetepikkusest lahusolekust hoolimata. Kui Venemaa siis lõpuks otsustas seda meelestatust ära kasutada, loovutasid segadusse sattunud ja vähemuses kohalikud Ukraina valitsusväed kõik oma tähtsamad rajatised peaaegu vastupanuta Venemaa eriüksuslastele ja kohalikele jõududele.
Vene meedia domineerib paljudes endistes liiduvabariikides, kus kohalik ajakirjandus üldjuhul ei suuda võistelda paremini rahastatud Venemaa telekanalite tehniliselt viimistletumate saadete ja filmidega. Paljud vanemad inimesed ei olegi kunagi katkestanud Vene meedia jälgimist, nooremaid inimesi tõmbavad aga ligi köitvad Vene videod ning ka muul moel levivad Vene meediasõnumid isiklike ja perekondlike sidemete kaudu. Väljaspool endisi liiduvabariike ei suuda Vene meedia niivõrd juurutada Venemaa valitsuse seisukohti kuivõrd hägustada tõde, luues arvukalt narratiive, mida võtab omaks vähemalt osa peavoolumeedia mõjukatest tegelastest. Venemaa sõnumid püüavad mängida emotsioonidele, toonitades traditsioonilisi konservatiivseid väärtusi või kasutades atraktiivset esitust lootuses, et tarbijad võtavad pakutavad seisukohad omaks ilma nende peale kuigi palju mõtlemata. Nii on Venemaa informatsioonikorraldajad üritanud ära kasutada lõhesid Euroopas ja Ühendriikides levinud tänapäeva lääne väärtuste ja muu maailma vahel, demonstreerides Venemaa poliitika selget lahknemist läänes lausa üleüldiseks muutunud homoseksuaalide õiguste suurendamisest ja rõhutades rassilise alatooniga vahejuhtumeid, eriti kui neisse on segatud USA politseijõud. Teiseks üritatakse propageerida soodsaid poliitilisi müüte, näiteks nõndanimetatud Putini legendi, mis esitab Venemaa presidenti targa, kogenud, jõulise ja otsusekindla juhina, kes kaitseb Venemaad vaenulikus maailmas. Ka kodumaal luuakse Putinist kuvandit kui ülimehelikust “tõsisest tegijast”, kes samal ajal oskab kuuldavale tuua lühikesi ja tabavaid lauseid, mis ähvardavad ja alandavad Venemaa kujutletavaid vaenlasi.
Venemaa informatsioonikorraldajad muudavad sõnumite sisu ja edastamismeetodeid vastavalt sellele, kas neid on tabanud edu või ebaedu, käies samal ajal kaasas tehnilise ja muu arenguga. Nii püüdis Kreml ajal, mil presidenditoolil istus Dmitri Medvedev, sihikindlalt edendada välismaal Venemaa pehmet jõudu, luues rohkelt uusi institutsioone, nagu näiteks Sõltumatute Riikide Ühenduse, välismaal elavate kaasmaalaste ja rahvusvahelise humanitaarkoostöö föderaalne agentuur (sidemete arendamiseks kaasmaalastega ja koostööprojektide edendamiseks välismaiste organisatsioonidega), Russkii Miri võrgustik, Venemaa Rahvusvaheliste Asjade Nõukogu (Venemaa mõttekoda teadusuuringute edendamiseks), Gortšakovi fond, Demokraatia ja Arengu Instituut ning muud Kremli-meelsed mõttekojad, mis rõhutavad lääneriikide probleeme ja kaitsevad Venemaa poliitikat. Aga et mõne aasta jooksul selgus nende organisatsioonide vähene edu, kärpis Venemaa valitsus mõne toetust ja asutas uusi mõttekodasid. Üsna hiljaaegu korraldas Kreml ümber Venemaa riikliku võõrkeelse ajakirjanduse ja koondas tähtsamad võrgustikud agentuuri Sputnik alla.
Välismaistes mõjuoperatsioonides on Venemaa valitsus taotlenud liitu läänevastaste poliitiliste rühmitustega sõltumata nende ideoloogiast (peibutades parempoolseid rahvuslasi ühise kinnihoidmisega traditsioonilistest konservatiivsetest väärtustest ning pahempoolseid erakondi ja anarhiste lääne kapitalismi ründamisega). Samuti rahastab Moskva ja toetab muul moel vene emigrante ja Venemaa-meelseid organisatsioone välisriikides. Venemaa on kasutanud välismaal korraldatud operatsioonides Moskva jälgede varjamiseks poolsõjaväelisi ja muid abijõude, mis annab Venemaa ametiisikutele võimaluse eitada Venemaa valitsuse otsest sekkumist sihtriigi siseasjadesse.
Selles osas on Venemaa võimud, nagu on selgitanud Mark Galeotti, hinnanud kõrgelt oma luureagentuuride ja eriüksuste võimet korraldada vaenlase tagalas eitatavaid poliitilisi operatsioone. Need saavad ressursse ja vabaduse tegutseda seepärast, et Putin, samas süsteemis väljaõppe saanud endine KGB agent, peab neid äärmiselt tõhusaks tööriistaks. Ukraina sõjakäigu ajal aitasid nad häirida Ukraina juhtimisstruktuuri, võttes ette rünnakuid infosüsteemide vastu ja edastades valekorraldusi, mistõttu valitsusväed sattusid valel ajal valesse kohta. Süürias kindlustavad Venemaa eriüksused sõjaväeluure vajadused ja tegutsevad lennujuhtidena. Veel üks nende ülesanne on olnud salaja välja õpetada, mobiliseerida ja suhelda välisriikide mitteriiklike toimijatega, näiteks poolsõjaväeliste ja terroristlike rühmitustega. Donbassi sõjakäigu ajal tegutsesid Venemaa eriüksused koos kohalike sõjapealike, kuritegelike rühmituste ja korrumpeerunud ametnikega separatistide sõjaväe loomise nimel. Ametlikult iseseisvalt tegutsevad Venemaa julgeolekutöötajad korraldasid Venemaa sõdurite “vabatahtlikku” suundumist lahinguväljale ning suhtlesid palgasõdureid värbavate eraettevõtetega ja organiseeritud kuritegelike rühmistustega, mis kindlustasid rahalise toetuse, teabe ja operatiivvõimekuse näiteks relvade salakaubaveoks.
Putini ajal on eriüksusi kasutatud ka poliitilise tööriistana. Nad on korraldanud mõrvu, saboteerinud vastaseid ning loonud tingimusi ja ettekäändeid Venemaa otsesemaks sekkumiseks. Näiteks aitasid nad luua Lõuna-Osseetias sõjaväelisi üksusi, kelle rünnakud provotseerisid 2008. aasta augustis Georgia valitsuse katastroofiliseks osutunud pealetungi. Ukraina sõjakäigu ajal püüdsid nad suunata maailma avalikku arvamust suunas, mis toetaks Venemaa info- ja mõjuoperatsioone. Nad on väga kasulikud eitatavuse mõttes, sest võivad tegutseda eraldustunnuseid kasutamata. Balti riikide võimud tunnevad praegu muret, et Venemaa eriüksused võivad koos kohalike kollaborantidega tekitada samasuguseid provokatsioone ja ettekäändeid, mis tooksid kaasa Venemaa sekkumise.
Venemaa hübriidsõja meetodid seavad sihiks kontrollida ja manipuleerida sihtmärke strateegilisel, operatiivsel ja taktikalisel tasandil. Sõltuvalt ametliku eitatavuse sihist võivad meetodid olla vähem või rohkem varjatud, kuid kõige sügavamal tasemel üritatakse sihtmärke kontrollida nii, et nood ei saaks isegi aru, et nendega manipuleeritakse. Nagu hübriidsõda on ka seda “refleksiivse juhtimise” kontseptsiooni mitmeti määratletud, kuid põhimõtteliselt hõlmab see spetsiaalselt ette valmistatud teabe ettesöötmist, et sihtmärk langetaks otsuseid ja astuks samme, mida soovib teabe saatja. Ühes NATO kaitsekolledži hiljutises töödokumendis on see defineeritud “süstemaatiliste meetoditena vastase arusaamade ja seeläbi otsuste kujundamiseks ning tema varjatud sundimiseks tegutsema vabatahtlikult nii, et see oleks kasulik Venemaa strateegilistele huvidele”.
Venemaa luure ja sõjaväe operatsioonid kasutavad jätkuvalt Nõukogude ajast pärit refleksiivse juhtimise meetodeid. Nad püüavad sekkuda välisriikide otsuste langetamise protsessi, kujundades arusaami nii, et sihtmärgid astuksid vabatahtlikult Moskva eesmärke soodustavaid samme. Venemaa rakendab refleksiivset juhtimist nii vastaste kui ka partnerite suhtes. Eespool kirjeldatud Venemaa info- ja mõjuoperatsioonid kujutavad endast refleksiivse juhtimise strateegia loomulikke komponente, kuid erinevad selle poolest, et on palju vähem märgatavad ning märkimisväärselt viimistletumad ja kaudsemad.
Venemaa refleksiivse juhtimise meetodeid võis täheldada 2008. aasta augustis Gruusia sõja ajal, mil Moskva ajendas Gruusia presidendi andma käsku rünnata Venemaa käsilasi, mis omakorda õigustas Venemaa võimsat sekkumist ja Thbilisi ründamist. Viimasest ajast võib näiteks tuua Süüria, kus Venemaa sõjavägi tõi algul kohale mõned õhutõrjeraketid ja uuemad hävituslennukid, et sundida Ühendriike kõnelema õhuturbereeglitest ja sõlmima vastastikuse mõistmise memorandumit, millega USA sisuliselt tunnistas nende õhuoperatsioonide legitiimsust. Moskva võimet mõjutada Ühendriikide tegevust refleksiivse juhtimise meetoditega võib nii ala- kui ka ülehinnata. Infosõja salajasuse ja kaudse mõju tõttu ei ole välistatud, et Venemaa on läbi viinud mitmeid edukaid refleksiivse juhtimise operatsioone, mida pole seniajani tuvastatud.
Märksa ilmsem on see, kuidas Venemaa juhtkond kasutab energiavarusid ja muid majanduslikke tööriistu majandusliku jõukuse kasvatamiseks, riigi ja eliidi rikastamiseks ning oma välispoliitiliste sihtide toetamiseks. Olulised on siinjuures kõik võrgustikud, nii tarneahel kui ka jaotus- ja müügivõrgud. Torujuhtmete kontroll annab Moskvale võimaluse teataval määral mõjutada energiakandjate hinda ja vooge, misläbi saavutatakse märkimisväärne mõju nii tarnivate kui ka vastuvõtvate riikide üle.
Kuigi Venemaa majandus jääb kogumahult ning kaasaegse tehnika ja tehnoloogia poolest maha Ühendriikidest, Hiinast, Jaapanist ja veel mõnestki maast, on Venemaa majandus eriti oma energiaressursside poolest oluline paljudele naaberriikidele. See annab Moskva kätte väga mitmesuguseid mõjutusvahendeid: ametlikud sanktsioonid, Venemaa õhutatud tööseisakud, rahvusvahelised kuritegelikud organisatsioonid, ähvardused katkestada energiakandjate müük ja muud eluliselt tähtsad kaubandussidemed, samuti otsene või kaudne majanduslik survestamine, mis peab nõrgestama sihikule võetud riiki ja heidutama teisi jõude sekkumast. Venemaa ametiisikud on samuti järjepidevalt hoiatanud majandussanktsioonide vastastikku suure kahju eest ning nimetanud ametlikult välismaiste sanktsioonide mõju tühiseks. Lisaks võib Venemaa selliste sunnimeetmete kehtestamise kõrval käia välja positiivseid peibutusi koostööks Venemaaga, näiteks Mistrali dessantlaevade ostmise kujul Prantsusmaalt, tulusate investeerimisvõimaluste pakkumise kujul välismaistele ettevõtetele või subsideerides energiakandjate müüki välisriikidele. Nõukogudejärgsel Venemaal on tekkinud lausa “hübriidäri” ehk kommertsettevõtted, mis on formaalselt eraomandis, aga kasutavad oma ressursse riigi huvides.
Venemaa kasutab Euroopa ja Aasia riikides mõju saavutamiseks subsideeritud energiakandjate müüki, privilegeeritud transiidi- ja jaotusvõrke, väljapressimist ja karistamisega ähvardamist ning mitmesuguseid korruptiivseid meetodeid, näiteks altkäemaksu ja ebaseaduslikke kartellikokkuleppeid. Moskva taotleb poliitilist mõju, mängides riike üksteise vastu välja ja hoides neid sõltuvuses Venemaa energiavoogudest. Nii näiteks rajab Venemaa kaheldava tulususega alternatiivseid torujuhtmeid, et minna mööda peavalu valmistavatest transiitriikidest, kuid lisaks sellele kavatsetakse sel moel suurendada oma turuosa ja kasvatada poliitilist mõju. Lääne sanktsioonide peale on Venemaa valitsus üritanud suunata energiavooge rohkem Ida-Aasiasse, kuid sel teel on tekkinud tõsiseid takistusi.
Siiski ei pruugi Venemaa valitsuse energiarelv enam kaua toimida: tehnilised uuendused on muutnud isegi maagaasi tavapäraseks kaubaks, millega ei saa enam nii lihtsalt poliitiliselt manipuleerida. Tulevikus võib Venemaa kohata palju rohkem takistusi energiaressursside kasutamisel poliitilistel eesmärkidel: energiakandjate hinna alanemine kogu maailmas, maagaasituru üleilmastumine tootmistehnoloogia täiustumise ja jaotusmeetodite paranemise tõttu, Hiina suurenev konkurents Kesk-Aasia ja muude piirkondade energiaressursside pärast, Venemaa Arktika maavarade hõlvamise plaane takistavad lääne sanktsioonid, taastuvenergia ja energiatõhususe osas saavutatud edu mõju, ELi pingutused vähendada sõltuvust Venemaa energiast alternatiivsete tarneallikate ja energiatüüpide kasutusele võtmisega.

Sund jõudu kasutada

Venemaa sõjajõud etendavad hübriidsõja raamistikus olulist osa, ehkki Venemaa eelistab kasutada mittesõjalisi tööriistu, kui see on võimalik ja tundub tõhus. Venemaa siht on tarvitada mittekineetilisi vahendeid tegelike sõjaliste operatsioonide vältimiseks ning tugevdada mittesõjaliste vahendite mõju sellega, et sõjavägi on samal ajal väga nähtav ja üldjuhul ähvardav (õhuruumi rikkumised, tuumarelvaga ähvardamine, sagedased õppused). Stephen Blank on teravmeelselt märkinud, et sõjaväge võib pidada puhk- ja löökpillideks. Nad ei mängi kogu aeg, aga kõik teavad, et dirigent võib panna nad iga hetk ka kõige valjemalt kõlama.
Krimmis demonstreerisid Venemaa relvajõud tublisti paranenud distsipliini ja väljaõpet, rakendades minimaalselt vägivalda, mis lubas Moskval hõlpsasti, edasise vägivallata konflikti külmutada, kuigi nähtavasti pidas Kreml Krimmi vaevata vallutamist ekslikult šansiks panust suurendada ja õhutada mässumeelt Donbassis ja mujalgi. Siiski on oluline toonitada, et Krimmis tugines Venemaa peamiselt elitaarsetele erivägedele, mis on juba pikka aega saanud paremat väljaõpet, et teostada salaoperatsioone ning toetada vajadusel välisriikides kohalikke Venemaa-meelseid sõjaväelisi jõude.
Venemaa toetatud mäss Donbassis sobib paremini kokku hübriidsõja mudeliga: Venemaa sõjavägi koostöös riigivõimu muude tööriistadega toetab Venemaa-meelseid käsilasi ning üritab rajada enda kontrolli all olevat puhvertsooni, otsides samal ajal võimalusi nõrgestada ja võimalusel kukutada Kiievi uut valitsust. Ometi selgus, et mässuliste võitlusoskused on kesised ning Ukraina rahvas seisab väljaspool Ida-Ukrainat valdavalt Kiievi uue režiimi taga. Venemaa proovis 2014. aasta keskel kolme kuu vältel oma meetoditega edu saavutada, aga pidi lõpuks leppima piiratud tavapärase sõjaga, näiteks mässuliste päästmiseks tugeva tulega Venemaa territooriumilt, mis õõnestas algselt taotletud eitatavust. See konflikt on kujunenud vanamoeliseks suurtükiduelliks ja järjekordseks venivaks lahendamata konfliktiks. Ehkki see on arvatavasti Moskvale mitmel moel kasulik, lubades näiteks Venemaal konflikti ägedust suurendada või vähendada vastavalt sellele, kas soovitakse Ukrainat karistada või tasustada NATOst eemale hoidmise eest, jääb see kindlasti kaugele Kremli ambitsioonidest, millega Krimmi hõivamise järel Donbassi avantüüri alustati.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: