Venemaa heidutamine: strateegiadebati keerdkäigud

Läänes peetav strateegiadebatt on teinud viimase aasta jooksul mõnedki kummalised käänakud. Algas see kohe pärast seda, kui USA administratsioon oli avaldanud tuumaseisundi ülevaate.¹ Vastukaaluks USA taotlusele laiendada enda käsutuses olevaid reageerimisvõimalusi Venemaa nõndanimetatud eskaleerimine deeskaleerimiseks kontseptsiooni rakendamise korral – näiteks konflikti puhkemisel Läänemere piirkonnas – tulid mitmed eksperdid välja jõuliste kinnitustega, et niisugust kontseptsiooni ei olegi olemas ning USA uus poliitika muudab hoopis tuumasõja puhkemise senisest tõenäolisemaks. Seepärast kujutavat USA uus tuumapoliitika nende sõnul „ohtlikku lahendust olematule probleemile”.² Sellele järgnes Mark Galeotti mea culpa kinnitusega, et nõndanimetatud Gerassimovi doktriini – nimetus, mille ta ise oli andnud Venemaa kindralstaabi ülema Valeri Gerassimovi mõtteavaldustele, mis käivitasid Läänes ulatusliku mõttevahetuse „hübriidsõja” teemal – ei olegi tegelikult olemas.³

Kõige selle taustal on üha enam hakanud eri foorumitel kõlama hääli, et Balti riigid võiksid lõpetada muretsemise – Venemaa ei ründa eales otseselt ja sõjaliselt ühtegi NATO liikmesriiki, riskides sel moel iseenda hävinguga kolmandas maailmasõjas, millest kahtlemata kujuneks Tuuma-Harmagedoon. Nende kinnitusel toimib heidutus jätkuvalt edukalt ja Moskva kujutab endast ratsionaalselt tegutsevat jõudu, mis pruugib sõjalist jõudu ainult viimases hädas. Nende silmis piisab Baltimaadele suurepäraselt signaaljõududest (tripwire force), mida kujutavadki endast NATO suurendatud kohaloleku (Enhanced Forward Presence, eFP) pataljoni lahingugrupid. Äkitselt tekib tunne, et kõik mõtted, eeldused ja järeldused, mis on välja settinud kümmekonna aasta jooksul Venemaa strateegilist käitumist jälgides, on ühekorraga tühistunud. On see siis tõesti nii?

Alustagem „eskaleerimisega deeskaleerimiseks”. Tõepoolest, mõiste kõlab kui oksüümoron ja selle asemel võiks Thomas Schellingi teooriat aluseks võttes kõnelda „sõjaaegsest heidutusest”.⁴ Ent selle olemasolu tunnistamine ei johtu niivõrd ametlike dokumentide lugemisest, kuivõrd Kremli režiimi mõtteviisi, retoorika ja käitumislaadi uurimisest. Siin avanev pilt nii roosiline ei ole: tegemist on režiimiga, mille esindajad ei kohku kõige kõrgemal ega madalamalgi tasandil tagasi tuumaähvarduste hoolimatust väljapaiskamisest. Venemaa sõjavägi on suurematel õppustel enamasti harjutanud ka tuumarelva kasutamist. (Ehkki leidub eksperte, kelle sõnul tõendeid piiratud tuumalöökide andmise harjutamise kohta on kesiselt⁵, kinnitas Eesti välisluureamet oma viimases raportis, et õppus Zapad-2017 sisaldas taas tuumafaasi.⁶) Samuti leidub Venemaal külluslikult vahendeid – nimetatagu neid siis väikese võimsusega, mittestrateegilisteks, taktikalisteks või muud moodi tuumalõhkepeadeks –, millega sellist „piiratud” tuumalööki anda. Paljud Venemaa vaatlejad hoiatavad, et Putini veendumust mööda ei jagu Läänel piisavalt selgroogu, et riskida eskaleerimisega – aga just sellise riskiga tuumaväljapressimise korral tegemist on.⁷ Bob Woodwardi äsjases raamatus ilmavalgust näinud väide, nagu oleksid venelased mitteametlikke kanaleid pidi USA kaitseministrile James Mattisele teada andnud, et Venemaa ei kõhkleks sõja puhkemisel Baltimaades NATO vastu taktikalist tuumarelva kasutamast⁸, kinnitab veel kord, et selline arusaam on Moskvas kõige kõrgemal tasandil täiesti olemas.

Alustuseks tuleb ütelda, et Balti riikides ei arvata tegelikult, et invasioon on kohe algamas: seda nendib kas või eespool mainitud Eesti luureraport.

Kujutagem nüüd ette stsenaariumit, kus Venemaa ja NATO vahel on puhkenud konflikt näiteks selle pärast, et Venemaa haukas tükikese ühest või kahest Balti riigist. NATO üritab Balti liikmesriike tugevdada, Venemaa aga kasutab juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise (A2/AD) vahendeid Kaliningradi oblastis ja mujal Lääne sõjaväeringkonnas, et allianssi eemal hoida ja kaitsta oma kiiret sõjalist fait accompli’d.

Kui kindlad võime olla, et Putin hoiab sõrme tuumanupust eemal? Kas tõesti ei saa ette tulla olukorda, milles Moskva võib väga selgelt tunda, et on aeg panust tõsta, julgelt riskida ja kasutada tavasõjalises mõttes ülekaaluka NATO peatamiseks „väikese võimsusega” tuumarelva? See ei ole õieti sugugi nii raske: selleks võib juba piisata A2/AD vahendite ründamisest Venemaa territooriumil või Kaliningradi oblasti füüsilisest isoleerimisest. Üks nimekas Venemaa strateegiamõtleja arvas möödunud aasta oktoobris Brüsselis toimunud üritusel – et seal kehtisid Chatham House’i reeglid, ei saa tema nime nimetada –, et arusaam, nagu kasvaks oht kaotada juurdepääs Kaliningradi oblastile, mitte ainult ei õhuta Venemaad kiiruga võtma oma kontrolli alla Suwałki koridori, vaid paneb Moskva ka välja käima tuumaähvardusi või lausa tegelikult tuumarelva tarvitama, sest sündmuste selline käik mahub väga kenasti kategooriasse „oht riigi enda olemasolule”. (Tuumarelva esimesena kasutamine juhul, kui ohus on riigi enda eksistents, vastab ka Venemaa ametlikule sõjalisele doktriinile.⁹)

Lääne valmisoleku kaitsta liikmesriike, keda võib pidada „ääremaaks”, vale tõlgendamine võib samuti etendada oma osa Kremli väärarvestuse kujunemisel. Juba režiimi tohutu meeleheide, kui neile astutakse ootamatult vastu keset küll suure riskiga, aga ka suure terendava tasuga sõjalist avantüüri, millega võib samal põhjusel liituda tunne, et sisepoliitiliselt pole samuti võimalik kuhugi taganeda, võib olla üks „tuumatõmbluse” ajendeid. Mõned analüütikud, kes on küll suhtunud kriitiliselt USA tuumaseisundi ülevaates välja pakutud heidutusmeetmetesse sellise stsenaariumi vältimiseks, on siiski möönnud, et see on mõeldav¹⁰: tuumarelva piiratud tarvitamine „deeskaleerimiseks” ja konflikti lõpetamiseks ikkagi Venemaa seatud tingimustel võib tõepoolest teatavate sisemiste ja väliste tingimuste kokkulangemise korral mõlkuda Kremli režiimi tüüri hoidvate inimeste peas. Niisiis oleks parem karta kui kahetseda ning anda endast kõik, et Moskva ei hellitaks mingisuguseid illusioone ei Lääne meelekindluse ega NATO käsutuses olevate usaldusväärsete vahendite kasutamise suhtes. Just see ongi USA tuumaseisundi ülevaate Moskvale suunatud sõnumi tuum: „Venemaa peab seevastu mõistma, et tuumarelva kasutamine esimesena kui tahes piiratult ei saavuta mingil juhul taotletud eesmärke, muudab fundamentaalselt konflikti iseloomu ning toob Moskvale paratamatult kaasa ettenägematut ja väljakannatamatut kahju.”¹¹ Vähemalt Balti riikide vaatevinklist tekitas ülevaate selline sõnakasutus tunde, et sel aastal on jõulud õige varakult kätte jõudnud.

Balti riigid tunnevad igal juhul äärmise selgusega, et nii nad ise kui ka kogu NATO peaks pigem üle- kui alapingutama, kui asi puudutab sõjalist heidutust ja kaitset.

See toob meid järgmise teema juurde: kas Balti riigid peaksid tõesti loobuma muretsemast, lõdvestuma ja jälgima, kuidas alliansi kõige helgemad pead ja kogu masinavärk keskenduvad teistele, nõrgematele punktidele (näiteks Balkanile)? Kui mitte arvestada, et sel juhul peaksin end näpistama veendumaks, et tegu ei ole 2008.-2009. aastaga, mil me pidime liitlastele aina tõestama meie murede tõsiseltvõetavust ning sedagi, et kinnitused „Venemaa ei ründa kunagi” kõlavad otsekui Maria Zahharova noodiraamatust, siis paistab, et see küsimus siiski niipea ei kao. Alustuseks tuleb ütelda, et Balti riikides ei arvata tegelikult, et invasioon on kohe algamas: seda nendib kas või eespool mainitud Eesti luureraport. Meie kaitsepoliitikadokumendid ja -hinnangud puudutavad käegakatsutavamaid probleeme: sõjaline hirmutamine, piiririkkumised, valearvestuste ning kontrolli alt väljuvate vahejuhtumite ja provokatsioonide oht.

Sügaval sisemuses on meil igati õigus muret tunda: kui peaks teoks saama kõige hullem stsenaarium, tähendab see meile peaaegu möödapääsmatult eksistentsiaalset ohtu. Pelk lootus, et see kunagi ei teostu tänu sellele, mida NATO on juba meie piirkonnas ette võtnud, või et Putin ei ole veel valmis hukkuma koos oma riigiga, ei ole sõjaliselt kergesti rünnatavates rinderiikides just kõige mõistlikum kaitseplaneerimise ja -poliitika alus. Samal ajal need, kes suhtuvad umbusuga kõige hullema stsenaariumi teostumise võimalusse, tuginevad usus Venemaa enesepiirangute püsimisse a) tõsiasjale, et NATO heidutus ei ole seni kordagi alt vedanud, b) oma Moskva vestluskaaslaste kinnitustele, et baltlaste muredel pole vähimatki alust, ja mõnikord c) veendumusele, et Venemaa kasutab sõjalist jõudu alles viimases hädas, kui kõik teised meetodid on ennast ammendanud.

Kuid heidutus on teatavasti mõnevõrra ebausaldusväärne kontseptsioon, mille juures juhus ja õnn etendavad sama suurt osa nagu ratsionaalsed kaalutlused või konkreetsest ajaloolisest kontekstist tingitud psühholoogilised tõkked. Nagu öeldakse investeerimisfondide prospektides: „Varasemad tulemused ei garanteeri tulevast tulu.” Heidutus tarvitseb lakkamatut alalhoidmist, kalibreerimist ja kohandamist, samuti vastase mõttelaadi täpset mõistmist, muidu see mõju ei avalda. NATO tugineb Venemaa tavasõjalise agressiooni heidutusel Balti riikides endiselt esijoones nõndanimetatud karistusheidutusele ehk võimele ja tahtele tekitada agressorile vastuvõetamatut kahju. Sellise seisundi usaldusväärsus ent kahaneb järsult olukorras, kus teine pool, nagu väljendas üks nimekas USA mõttekoja analüütik (taas Chatham House’i reeglite järgi peetud üritusel), „võib välja käia vastukaristuse”. Samal ajal on üleskutsed tugevdada alliansi kõige nõrgemates punktides (näiteks Baltimaades) „tõkestusheidutust” kohanud naeruvääristamist ja tagasitõrjumist, isegi kui professor Lawrence Freedmani sõnul on tegemist „heidutuse tugevama vormiga”.¹² Pealegi ei nõuaks see Venemaa tankidele oma tankide ja Venemaa rakettidele oma rakettide vastuseadmist, vaid kõigest võimet jätta Venemaa kiire sõjalise fait accompli võimaluseta. Balti riigid tunnevad igal juhul äärmise selgusega, et nii nad ise kui ka kogu NATO peaks pigem üle- kui alapingutama, kui asi puudutab sõjalist heidutust ja kaitset.¹³

Mida „küpsem“ on sihtmärk, seda vähem on vaja tegelikult sõdida ja seda vähem kohtab vastupanu – selle adumiseks tasub ukrainlastelt pärida, miks nad kaotasid Krimmi just siis ja just nii.

Teiseks on need Moskva vestluskaaslased, kellega Lääne Venemaa-eksperdid kõnelevad, pahatihti üsna tagasihoidliku tähtsusega või lausa erus, mõnikord ministeeriumiametnikud või relvajõudude esindajad, kes ei avalda mingit mõju Kremlis langetatavatele strateegilistele otsustele ega ole õigupoolest isegi kursis tippjuhtkonna, eriti veel selle ühe mehe, kes kõige rohkem korda läheb – Vladimir Putini –, peas keerlevate kalkulatsioonide ja arusaamadega. (Rääkimata juba sellest, et õige sageli järgivad nad kõigest vähemal või suuremal määral Zahharova & Co agitprop-liini.) Me peaksime pigem kuulama käitumisteadlasi ja panema tähele nende ennustavaid mudeleid, mille aluseks on poliitiliste liidrite igakülgne analüüs¹⁴, mitte aga kleepuma nonde üpris ebausaldusväärsete vestluskaaslaste mõttevälgatuste külge.

Nüüd jääb veel üle arvamus, et Moskva mängib alati ausat mängu ning kasutab sõjalist jõudu ainult viimases hädas, mis omakorda viib meid jälle tagasi nõndanimetatud Gerassimovi doktriini juurde. Galeotti ei peaks endale liiga palju tuhka pähe raputama (ega liigselt nördima RT moonutuste peale tema lugu vildakalt esitades ja ära kasutades¹⁵ – seda teevad ju nad alati). Ta andis piisavalt tabava nimetuse mõtteviisile, kuidas Venemaa sõjaline juhtkond käsitleb tänapäeva konfliktide iseloomu ja geopoliitilist vastasseisu, millesse Moskva on enda arvates segatud. Tänaseks kuulsaks saanud Gerassimovi artikkel, mis õigupoolest oli rohkem Lääne sammude tõlgendus kui selge ja sihikindel tegevusjuhis Venemaale, on nüüdseks, mil Venemaa vastasseis Läänega on täies hoos, edukalt oma eluõigust tõendanud. Me võime seda nimetada poliitiliseks sõjaks või veel kuidagi, aga just niimoodi on nii tugevasti KGB kaadrile toetuv režiim ajalooliselt harjunud tegutsema, võttes lihtsalt sügavale „vaenlase” ühiskonda tungimiseks tarvitusele uued tehnilised vahendid (näiteks ühismeedia ja kübersissetungid).

Putini-Venemaa on küll kaabaklik, aga olemuslikult nõrk riik – ja nii tuleks teda ka kohelda.

Galeotti artikkel analüüsib taas elegantselt Venemaa mõtlemis- ja tegutsemislaadi, jätmata pisimatki kahtluseiva, et surve sellistele maadele nagu Balti riigid kestab vähemalt senikaua, kuni Moskvas püsib võimul praegune režiim. Kas selle nimetamine Gerassimovi doktriiniks teeb kuidagi kahju? Ehk võib see vahetevahel jätta liigse mulje, nagu juhiks sellist sõjapidamise viisi sõjavägi või et sõjaväel on Venemaa strateegias kõige kaalukam osa, kuid selle nimetamine näiteks Surkovi doktriiniks ei muudaks asja kuigi palju paremaks. Oluline on loobuda naiivsusest ja mõista, et sõjaline jõud ei ole mitte vahend, mida Venemaa kasutab viimases hädas (just nagu oleks Venemaa praegu väga lugupeetav ja ennast vaos hoidev jõud rahvusvahelisel areenil), vaid kõigest üks osa laialdasest instrumentide komplektist, mida pruukida siis, kui selleks on paras aeg, võib-olla alles aastaid pärast sihtmärgi väljavalimist ja ettevalmistamist. Mida „küpsem” on sihtmärk, seda vähem on vaja tegelikult sõdida ja seda vähem kohtab vastupanu – selle adumiseks tasub ukrainlastelt pärida, miks nad kaotasid Krimmi just siis ja just nii. Mõnikord võib konkreetsel tandril sõjaline komponent sootuks puududa ning selle asemel avalduda, kui kasutada Dima Adamsky väljendit, „üleüldised sunnimeetmed”¹⁶, ent kunagi ei saa valitseda täit kindlust, et seda ühel hetkel ometi ei kasutata – Kremli režiim on selgelt näidanud, et võib seda teha väljapressimiseks, geopoliitiliste saavutuste kaitsmiseks või ka otseseks sõjapidamiseks.

Moskva režiimi iseloomu silmas pidades ei ole Balti riikidel põhjust usaldada ühtegi kinnitust Venemaa heasoovlike kavatsuste või soovimatuse kohta kasutada sõjalist jõudu ja tuumarelvaga „veenmist”, rääkimata juba poliitilisest ja ühiskondlikust õõnestustegevusest ja destabiliseerimisest. Samal ajal mõistavad Balti riigid, et tugevam sõjaline kaitse ja tõkestusheidutus on hädavajalikud, kuigi ebapiisavad tingimused enda kaitsmiseks: 1940. aasta üks fundamentaalsemaid õppetunde oli kõigis kolmes riigis, kes kulutasid ligemale viiendiku eelarvest riigikaitsele, lihtne tõdemus: ükstaspuha kui suur sõjaline jõud ei aita poliitilise ja ühiskondliku mandumise korral. Venemaa režiimi tuleb ohjeldada kõigis dimensioonides, alates sõjalisest (nii tavaväe kui ka tuumajõudude osas), küber- ja inforuumist kuni majanduse, rahanduse, kultuuri ja isegi spordini – täpselt nii, nagu praegu tuleb kõigis dimensioonides kaitsta demokraatlikku ühiskonda. Lakkamatu sisekaemuse asemel meie enda „vigade” leidmiseks, tarbetu näpuga näitamise asemel meie enda „liiga provokatiivse” käitumise peale, lõputu arutelu asemel, kas me oleme andnud ilmingutele ikka õiged nimed või kas meil on küllaldaselt „tõendeid”, et asuda tegutsema, kõige selle asemel peaksime rakendama töökindlaid lahendusi, mis hoiaksid Kremli kindlalt vaos. Putini-Venemaa on küll kaabaklik, aga olemuslikult nõrk riik – ja nii tuleks teda ka kohelda.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Holger Mölder

TalTechi õiguse instituudi dotsent

Kindlasti ei saa nõus olla väitega, et Venemaa ei ole ratsionaalne toimija. Vastupidi, iga režiimi esmaülesanne on enesesäilitamine ja seetõttu võib isegi Põhja-Koread nimetada ratsionaalseks toimijaks. Kõige halvemal juhul on tegemist ratsionaalse toimijaga, kes sunnib vastaspoolt ebaratsionaalselt tegutsema. Minu jaoks on Putini režiimi demoniseerimine suhteliselt ebaratsionaalne viis probleemi haldamiseks, kuid ma ei ole ka poliitik, kelle isiklik heaolu sõltuks  sellest, kuidas populaarseid lahendusi võimalikult odavalt valijateni viia. Kui me usume, et režiim võib igal hetkel tuumarelvad käiku lasta, siis oleks kõige efektiivsem tee selle vältimiseks preventiivne rünnak, aga kas see on ka kõige parem lahendus? Sellepärast võiks parim lahendus tõepoolselt olla loobumine märksõnaliste doktriinide nagu „eskaleerumine-deeskaleerimine“ ning „Gerassimovi doktriin“ võimendamisest, sest seal ei peitu võti probleemiga toimetulemiseks.

Venemaa vastasseis Läänega on viimasel aastakümnel üles näidanud hoogsat võidukäiku. Nõustun Tomas Jermalavičiusega peamises, et see vastasseis ei ole ainuüksi sõjaline, vaid hõlmab väga erinevaid dimensioone, mistõttu ei pruugi poliitiliselt populaarne lahendus tõsta kaitsekulutusi, mis oleks samaväärne kirikusse ühe küünla asemel kahe panemisega, osutuda julgeoleku tagamiseks piisavaks. Mina usun, et meie turvalisus ei sõltu ainuüksi tankide ja sõjalennukite arvust ning kõige paremini tagab riigi julgeoleku hästi funktsioneeriv innovatiivne kodanikuühiskond, kus tema elanikel on hea  elada. Riigi julgeolek moodustab terviku. Sõjalise kaitse eelistamine poliitilisele, majanduslikule, psühholoogilisele või sotsiaalsele kaitsele ei pruugi anda kõige paremat julgeolekulahendust.

Samavõrd ohtlik on ka permanentse hirmukultuuri kehtestamiseni viiv „Venemaa ohu“ rakendamine poliitiliste loosungite taha, mis võibki olla Venemaa tegelik eesmärk ja viia traagiliste lahendusteni.  Zbigniew Brzezinski on iseloomustanud hirmukultuuri jõuna, mis varjab põhjusi, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise poliitika toetamiseks, mida nad soovivad ellu viia.* Nagu  me ei saa kindlad olla, et Venemaa meid mitte kunagi sõjaliselt ei ründa, on väär anda garantii, et see rünnak kindlasti toimub ja veel täpselt sellisel kujul, nagu seda oodatakse. See ei tähenda hoopiski mitte Venemaa Föderatsiooni ja sealt lähtuvate ohtude alahindamist, kuid Nõukogude-järgse ruumi konfliktide näitel on Venemaa efektiivselt kasutanud vastaspoole destabiliseerimise taktikat ja hirmukultuur on osutunud edukaks selle elluviimise vahendiks.

^*Zbigniew Brzezinski, Terrorized by ’War on Terror’, –  Washington Post, 25.03.2007, http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2007/03/23/AR2007032301613.html (20.07.2011).

Raivo Vare

majandusekspert ja rahvusvaheliste suhete vaatleja

Tomas Jermalavičius on oma artiklis suutnud lühidalt ja selgelt võtta kokku kaks Läänes üpris populaarseks saanud arvamust ja hästi nende ebapädevuse ka ära põhjendanud.

Räägiks esimesest, mille kohaselt Balti riigid peaks lõpetama muretsemise Venemaa võimaliku agressiooni pärast. Hoopiski olevat USA tuumadoktriini sisu ohtlik, kuna provotseerivat Venemaad ja seeläbi ka suurendavat tuumaohtu. Ei saa mitte märkimata jätta, et see tekitab vähegi vanemas inimeses déjà vu tunde külma sõja aegsete, nagu paraku selgus, ebapädevate „rahuööbikute lauluga“. Selle arvamuse eelduseks on usk, et Venemaa käitub ratsionaalselt ja kasutab sõjalist jõudu vaid kui viimset abinõu. Pealekauba ei olevat seda Venemaale omistatud „eskaleerida-et-deeskaleerida“ lähenemist väidetavasti olemaski.

Viimase osas avaldab autor minu arvates õige seisukoha: selle asemel, et kuulata Kremli magusat juttu, tuleks rohkem analüüsida tema mõtteviisi, retoorikat ja tegelikke toimimisviise. Sellise lähenemise korral aga avaneb mitte nii optimistlik pilt. Paraku on Venemaa jaoks piiratud tuumarelva kasutamisel või sellega ähvardamisel täiesti oluline koht sõjalis-strateegilises planeerimises ja seda harjutatakse ka õppustel. Pealekauba, nii Venemaa juhtkond kui ka massiteadvus käsitleb Läänt kui nõrka, piisavalt killustunud ja tahtejõuetut ning eeldab, et ta tegelikult hoiduks võimalikust tuumarelva kasutamisest, mis aga võimaldaks läbi selle piiratud kasutuse või isegi sellega ähvardamise lukustada Venemaale vallutused või vähemalt sõjalise edu järgsed soodsad poliitilised lahendused. Ega siis ilmaasjata ei öelnud Saksamaa kantsler Angela Merkel väidetavasti pärast Krimmi anneksioonijärgset jutuajamist Putiniga, et viimane olevat hulluks läinud. Eks ikka selle tuumaähvarduse pärast, mis muud. Igati tuleb ka nõustuda autoriga, et heidutus kui selline nõuab pidevat hoolt tagamaks selle usutavust, et vastasel ei tekiks kiusatust järele proovida selle toimet, et midagi endale sõjaliselt juurde kahmata ja kinnistada.

Mis puutub teise arvamusse, mida autor kritiseerib, et nn „Gerassimovi doktriini“ polevat olemas, siis tuleb nõustuda, et tähtis pole nimi, vaid sisu. Ja see nimi on lihtsalt õnnestunud nimetus Venemaa harrastatavale kombineeritud strateegilisele lähenemisele. Kusjuures aastatepikkuse suunatud tegevuse, nüüdse moodsa hübriidsõja abil on tegelikult võimalik saavutada tulemust isegi nii, et otsest sõjalist rünnakut polegi vaja. Seepärast peaks heidutus muidugi hõlmama lisaks sõjalisele ka kõiki teisi dimensioone – kübervaldkondlikke, informatsioonialaseid, majanduslikke, finantsilisi. Kui üldse miski selles artiklis tekitas minus pisut kõhklust, siis eelnimetatutele lisaks veel ka kultuurilise ja spordialase valdkonna lisamine heidutuse objektide hulka. Kuigi on mõneti mõistetav ka autori loogika selle taga. Ilmselt on sellisel autori esindatud jõulisel lähenemisel olemas põhjus, mida ei tohiks lasta varjutada ebarealistlikul soovmõtlemisel.