Vene õigeusu kirik. Uued edusammud ja vanad väljakutsed

17. mail lõpeb Venemaal lõpuks kodusõda. Moskva patriarhaadile alluva vene õigeusu kiriku (VÕK) ja vene õigeusu kiriku välismaal (VÕKV) taasühinemise kanooniline akt on sümboolselt tähenduselt võrreldav vahest ainult keiser Nikolai II perekonna säilmete piduliku matmisega Peterburis 1998. aastal. Lõpuks kaob üks vene ühiskonna kõige tuntavamaid ja traumaatilisemaid lõhesid: jagunemine “valgeks” ja “punaseks” kirikuks. Moskva Lunastaja Kristuse peakiriku piduliku teenistuse ajal, mida viivad läbi Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II ning välismaise kiriku pea metropoliit Lavr, on avatud peauks, nii et usklikud võivad näha, kuidas kaks kirikuisa kasutavad üht ja sama armulauakarikat, mis sümboliseerib nähtavalt taastatud ühtsust.

VÕKV rajasid pagulased. Kirik püsis paremäärmuslikel monarhistlikel seisukohtadel ning oli veendunud, et NSV Liidu aladel tegutsev kirik, mis oli hakanud tegema koostööd nõukogude võimuga, ei esinda enam vene kirikut. Enamlaste esimese terrorilaine üle elanud kirikuisad võtsid eesotsas metropoliit Sergiusega 1927. aastal vastu deklaratsiooni, milles kuulutasid lojaalsust nõukogude võimule. See ei päästnud küll ei vaimulikke ega ilmalikke 1930. aastate ränkade repressioonide käest, kuid andis 1943. aastal Stalinile võimaluse võtta ette ühe oma elu osavamaid poliitilisi käike, nimelt patriarhaadi taastamise (esimeseks patriarhiks sai varem metropoliidina tegutsenud Sergius), mis tagas selle, et sõja-aastatel stiihiliselt masse haaranud usupuhang ei pöördunud režiimi vastu, vaid hoopis toetas seda. Sellele järgnenud poole sajandi vältel asetas välismaine kirik, mille keskus paikneb USAs, Moskva patriarhaadi “KGB filiaalina” kirikuvande alla. Moskva patriarhaadi esindajad astusid sellele alati vastu väitega, et just nemad hoidsid Venemaal alal usuelu, tehes selle nimel mitte ainult kompromisse, vaid kandes ka ohvreid.

Vene kiriku kahe osa ühendamine on üks patriarh Aleksiuse kahest tähtsamast saavutusest.

Pärast kommunistliku režiimi langemist 1991. aastal tõusis otsekohe päevakorda vene kiriku kahe osa taasühinemine. Moskva patriarhaat vajas seda selleks, et lõplikult kinnitada oma uut seisundit režiimist sõltumatu vene õigeusu kirikuna. VÕKV ees, mis oli kahekümnenda sajandi lõpuks hääbunud üsna pisikeseks (600–700 kogudust kogu maailmas), seisis füüsilise väljasuremise oht. Taasühinemisele kulus viisteist aastat. Selle tulemuseks oli tsaaripere kanoniseerimine VÕK poolt 2000. aastal (välismaine kirik oli seda teinud 1981. aastal), veel selsamal juubeliaastal tuhandete kommunistide käe läbi kannatanud inimeste kuulutamine uuteks märtriteks ning vene õigeusu kiriku ajaloos esimest korda sotsiaalse kontseptsiooni vastuvõtmine. Selles rõhutati eriliselt usklike õigust kodanikuallumatusele ilmaliku võimu käskude ees, kui võimud astuvad samme, mis on vastuolus kristliku õpetusega.

Vene kiriku kahe osa ühendamine on üks patriarh Aleksiuse kahest tähtsamast saavutusest. Esimeseks suursaavutuseks oli sealjuures kirikuelu taaselavdamine Venemaal. VÕKV säilitab administratiivse autonoomia ning omandiõiguse talle seni kuulunud vara üle kogu maailmas. Kuid pole kahtlust, et ajapikku ühtivad VÕKV võimustruktuurid täielikult Moskva patriarhaadi omadega.

Punaste ja valgete vastasseis lõpeb

Kõrvaltvaatajale võib kõik see tunduda suhteliselt tähtsusetuna, kuid Venemaale on selle sündmuse tähtsus tohutu.

Esiteks saab vene õigeusu kirikust Vene ühiskonna esimene struktuur, mis igati selgelt sulgeb ajaloolise punaste ja valgete vastasseisu peatüki. Nõukogude ideoloogia taassünni tingimustes, kus Kremli-meelsed poliitikud sisuliselt õigustavad kommunistlikku režiimi, tuletab Moskva patriarhaat ühiskonnale pidevalt meelde Nõukogude perioodil toime pandud kuritegusid. Patriarh Aleksius peab iga aasta juulis isiklikult surnumissa kõigile režiimi ohvritele NKVD endisel polügoonil Butovos Moskvast lõuna pool, kus 1930. aastatel lasti maha kümneid tuhandeid inimesi. Vene ühiskonnas valitseva ideoloogilise kaose tingimustes on ühiskonna ühe mõjukama struktuuri (VÕK jagab järjepidevalt koos sõjaväega teist-kolmandat kohta institutsioonide seas, mida Venemaa kodanikud usaldavad) selge enesemääratlemine erakordne sündmus.

Teiseks saavad välismaise kiriku esindajad nüüd osa võtta kirikukogudest, kaasa arvatud neist, kus valitakse uus patriarh. Sellest kõneldakse küll harva valju häälega, aga patriarh Aleksiusele on see põhimõttelise tähtsusega küsimus. Pole kahtlustki, et Venemaa võimustruktuurid üritavad aktiivselt mõjutada valimisi, et säilitada kas või senine olukord. Välismaiste kirikuisade osalemine, kes võivad küll olla konservatiivsed, aga kelle taskus on välisriigi pass ja südames kindel veendumus, et riigil pole altari juures kohta, on mingigi tagatis, et Kremli sekkumisele kirikuasjadesse suudetakse veidikenegi vastu seista.

Pärast taasühinemist muutub vene kirik märksa rahvusvahelisemaks ja “hargmaisemaks”.

Kolmandaks muutub vene kirik pärast taasühinemist märksa rahvusvahelisemaks ja “hargmaisemaks”. Lisaks sellele tugevdab kirik sel moel oma staatust usklike arvult suurima õigeusu kirikuna maailmas. Moskva jurisdiktsiooni alla lähevad seni välismaisele kirikule allunud kristlikud pühapaigad, näiteks kogu maailmas kuulus Püha Maarja Magdaleena kirik Õlimäel või Aleksandri hoov Issanda Hauakiriku kõrval Jeruusalemmas, kus asub ainus Jeesuse Kristuse ajast säilinud värav. Kristlike kirikute vaheliste suhete kontekstis on see äärmiselt oluline tegur.

Mitmed vene kiriku juhid, eelkõige just VÕKi “välisminister” ehk kiriku välissuhete osakonna juhataja, Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill, tunnevad huvi kiriku osalemise vastu üleeuroopalises diskussioonis riigi ja usu vahekorra, üldeuroopalike väärtuste, inimõiguste, liberalismi üle. Paljud kirikuisad, lihtvaimulikud ja üha enam mõju omandavad õigeusklikud intelligendid mõistavad, et Venemaa ees seisavad tänapäeval põhimõtteliselt samasugused väljakutsed nagu Euroopa Liidu liikmesmaade ees. Tuhandete lääne elulaadiga harjunud ilmalike ja vaimulike lisandumine vene kirikusse võib olla otsustava tähtsusega tegur arutelus, mida on kirik valmis pakkuma kogu Vene ühiskonnale.

Uus ristiusustamine ning uus roll

Läänes ja isegi Venemaa enda liberaalsetes ringkondades levinud arusaam vene õigeusu kirikust kui omamoodi presidendi administratsiooni käepikendusest ei vasta kaugeltki tegelikkusele. Postkommunistliku ideoloogilise vaakumi tingimustes ei ole võimalik kahelda kiriku rolli tugevnemises, seda enam, et ühepäevaliblikatest parteide ja korrumpeerunud bürokraatia taustal on kirik üks väheseid ühiskondlikke struktuure, mis seisab terviklikul väärtuste ja ideede süsteemil. Peale selle on iga kiriku ülesanne misjon, Kristuse sõnumi levitamine, mistõttu oleks suisa imelik arvata, et vene õigeusu kirik ei ürita misjonitegevust elavdada ja võidelda selleks parimate tingimuste loomise nimel. See puudutab ka haridussüsteemi, mille osas kiriku roll tekitab suurimaid vaidlusi. Ka Venemaa võimustruktuurid soovivad mõistagi, et kirik oleks nende poolel, ning astuvad selle nimel vastavaid samme.

Vene õigeusu kirikust saab Vene ühiskonna esimene struktuur, mis sulgeb igati selgelt ajaloolise punaste ja valgete vastasseisu peatüki.

Kiriku sees käib mitte kuigi avalik, aga ometi pingeline võitlus nende vahel, kes peavad soovitavaks vene õigeusu kiriku ametlikku tunnustamist de facto riigikirikuna, ja nende vahel, kes, eitamata küll kasulikkust, mida toob koostöö riigiga teatud valdkondades (juba mainitud haridus, sotsiaalabi jne), tahavad siiski säilitada kiriku siseelu sõltumatuse ja poliitilise neutraliteedi. Praegune patriarh pooldab viimast seisukohta. Ehkki see võib tunduda paradoksina, on isiklik kogemus vaimulikust elust julma riikliku kontrolli ning Nõukogude autoritarismi ootamatu kokkuvarisemise tingimustes ajendanud vene kiriku juhi valmistama kirikut ette sündmuste mis tahes arenguks, kaasa arvatud võimuaparaadi tipus toimuvaks poliitiliste vahekordade muutumiseks.

Kahekümne esimene sajand seab vene õigeusu kiriku ette hiiglasliku ülesande. Sisuliselt tuleb ette võtta Venemaa uus ristiusustamine pärast 75 aastat kestnud kommunistlikku võimu. Ülesande teeb raskemaks see, et kirik peab samal ajal määrama kindlaks oma koha ühiskondlikus elus ja suhtumise poliitikasse. Ühinemine vene pagulaste kirikuga võib teatud tingimustel tõsta VÕK enesekindlust ning vähendada sõltuvust ilmalikust võimust.

Vene keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane