Vene majandus ja sanktsioonid: kes keda?

2014. aastal jäi sanktsioonide kehtestamise ja finantskriisi haripunkti vahele neli-viis kuud, aga 2022. aastal juhtus see juba kahe nädala pärast: dollari kurss Vene pankadevahelisel turul tõusis üle 70 protsendi (75 rublalt 130 rublale) ja tarbijainflatsioon kiirenes kümne protsendini kuus. 

Kuid juba aprilli keskel hindade tõus Venemaal peatus. Suures osas põhjustas seda elanike reaalsissetulekute järsk langus ja tarbijanõudluse kahanemine. Rubla kurss naasis sõjaeelsele tasemele ja jätkas edasist tugevnemist järgmised kuus nädalat. 

Kolm seletust rubla tugevnemisele

Esiteks langes 2014. aastal sanktsioonide kehtestamine kokku nafta hinna tugeva langusega maailmas. Aastal 2022 nafta ja gaasi hinnad aga, vastupidi, tõusid, mis toetas Venemaa majandust. Peale selle oli 2014. aasta lõpus ja 2015. aasta alguses Venemaa pankade ja ettevõtete välisvõla tagasimaksete kõrgaeg (kahe kvartali tagasimaksete maht moodustas viis protsenti SKTst).

Teiseks avaldab keskpanga valuutareservide külmutamine tugevat mõju ebastabiilse maksebilansiga majandusele, mis sõltub kapitali sissevoolust ja kus välisvaluutareserve kasutatakse rahvusvaluuta kursi toetamiseks. Midagi eelmainitust Venemaal ei olnud. Pealegi leidsid Venemaa võimuorganid tugeva „vastumürgi“: kehtestasid arvukad valuutapiirangud kapitalioperatsioonidele ja osale jooksvatest operatsioonidest, mis tegi rublast konverteerimata valuuta. Majanduses tekkis rubla vahetuskursside paljusus ja kadus kõigi majanduselus osalejate võrdsus juurdepääsul välisvaluutale.

Kolmandaks viidi Lääne finantssanktsioonid eri pankade suhtes sisse kahekolmekuulise intervalliga, need osutusid mittetäielikuks ja sisaldasid võimalusi neist mööda hiilida. Tulemusena lasid lääneriigid käest finantsvälksõja võimaluse ja lubasid Vene finantsvõimudel olukorda stabiliseerida ja saavutada peamist: hoida ära rubla devalveerimine.

Keskmises ajaplaanis võib näha kolme finantssüsteemi probleemi, mis võivad Kremlile muret teha: 1) liiga tugev rubla, mis õõnestab teatud osa Vene ekspordi efektiivsust, 2) vajadus säilitada piiranguid füüsiliste isikute juurdepääsule sularahas välisvaluutale ning säilitada märkimisväärne lõhe rubla ametliku vahetuskursi ja rubla sularaha-vahetuskursi vahel, 3) võib kaduda kontroll pankade finantsseisundi üle, kuna nende usaldatavusnormatiive on mitu korda leevendatud ja aruandlus ei kajasta enam tegelikke riske.

Võime ennustada Venemaa majanduse kasvavat tehnoloogilist mahajäämust ja kindlalt öelda, et 10–15 aasta pärast on see kõigile ilmne.

Energiakandjate eksport on Vene majanduse alus. Nafta, naftatooted, gaas ja süsi moodustavad 70 protsenti Venemaa ekspordist ja üle 25 protsendi SKTst (sh transport, müük ja teenused). Süsivesinike kaevandamise ja ekspordi eest föderaaleelarvesse laekuvad maksud ületavad pidevalt 35 protsenti kogutulust. See tähendab, et kui sanktsioonid sellele valdkonnale survet ei avalda, on Venemaa majandus stabiilses seisus, selle langus (kasvutempo aeglustumine) minimaalne. 

Avaldusi sanktsioonide kohta Venemaa energiavarude impordile hakati tegema esimestest päevadest pärast sõja algust tänavu veebruaris. Euroopa kauplejad muutusid ettevaatlikumaks ning nad vähendasid nafta ja naftatoodete ostmist Venemaalt. 

Embargo kehtestamine lükkus aga aasta lõpuni edasi; pealegi ei toetanud lääneriike India ja Hiina, kes hakkasid Venemaa energiavarusid ostma 25–30-protsendise hinnaalandusega. Seetõttu ei ole sanktsioonid mõjutanud ei Venemaa naftatootmist ega -eksporti. 

Venemaa varustab maailmaturgu umbes 7,5 miljoni barreli naftaga päevas (sh naftasaadused), mis moodustab umbes 17 protsenti maailmakaubanduse kogumahust. Kui pool sellest naftast turult lahkub, võib see viia nafta hinna kiire tõusuni maailmaturul ja valla päästa globaalse majanduslanguse. Seetõttu ennustan, et Lääne sanktsioonidega ei suudeta Vene nafta ekspordile toimivat piirangut kehtestada ja seega ei tasu tänavu Venemaa naftatööstuses suurt langust oodata.

Ühemõttelisem paistab Vene gaasiekspordi seis. Kreml kasutab gaasi hübriidsõjas Läänega tõhusa relvana. Alates augustist 2021 on Gazprom järjekindlalt vähendanud gaasiekspordi mahtu, mis ühelt poolt toob kaasa gaasi hinna kiire tõusu Euroopas, kuid teisalt viib gaasitootmise järsu vähendamiseni Venemaal. Gazprom ekspordib gaasi Euroopasse torujuhtmete kaudu ja tal ei ole võimalik seda teistele turgudele ümber suunata. Seetõttu toob müügi vähenemine Euroopasse automaatselt ja paratamatult kaasa tootmise vähendamise. 

Terendav strateegiline lüüasaamine

Juunis 2022 langes gaasitootmine 2021. aasta juuniga võrreldes 20 protsenti. Kerkivad hinnad senimaani enam kui kompenseerivad müügimahtude langust, ent lühikese aja jooksul muutub see taktikaline võit Gazpromi strateegiliseks lüüasaamiseks: Euroopa Liidu riigid mõistavad ohtu, mis on seotud sõltuvusega Vene gaasist, ja on valmis lähiaastatel selle osakaalu Euroopa turul järsult vähendama.

5. augustil jõustus Euroopa Liidu embargo Venemaa kivisöe impordile, mis kujuneb söetööstusele proovikiviks. Aastatel 2020–2021 müüsid Venemaa ettevõtted Euroopasse 21–22 protsenti kogu oma ekspordist. Pealegi tagab söevedu raudteede hõivatuse: see moodustab üle 20 protsendi kogu kaubaveost ja rohkem kui 40 protsenti eksportveostest.

Traditsiooniliselt on Venemaa importinud tänapäevast tehnoloogiat paljude majandussektorite tarvis ja selle sõltuvuse tegelikku ulatust on äärmiselt raske hinnata: import võib moodustada vaid mõne protsendi lõpptoote maksumusest, kuid imporditud komponentideta ei saa lõpptoode valmida. Teisalt ei ole üksikute sanktsioonide mõju võimalik kvantitatiivselt hinnata.

Praegune kriis on algjärgus, Venemaa majanduse langus ei tule järsk, kuid venib pikale ning uuele kasvule eelneb seisakuperiood.

Võime ennustada Venemaa majanduse kasvavat tehnoloogilist mahajäämust ja kindlalt öelda, et 10–15 aasta pärast on see kõigile ilmne. Kuid võimatu on hinnata, millised konkreetsed majandusharud või ettevõtted kaotavad kõige rohkem ning millised suudavad leida võimalusi konkurentsis püsida. Võib meenutada Nõukogude Liidu kogemust: selle majanduskasv ületas kaua aega lääneriikide oma, kuid tehnoloogiline mahajäämus kasvas aasta-aastalt.

Põhimõtteliselt uus moment Venemaa ja läänemaailma suhetes on see, et pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse teatasid sajad lääneriikide kompaniid, et peatavad ja lõpetavad tegutsemise Venemaal. Mõne säärase otsuse tagajärjed on näha makrostatistika tasemel: teises kvartalis langes sõiduautode tootmine üle kümne korra, kaubavagunite ja ekskavaatorite tootmine enam kui kaks korda. McDonald’si osakaal Venemaa kohvikute ja restoranide kogumüügis ületas viit protsenti, IKEA aastakäive oli üle 30 protsendi riigi mööblimüügist (tõsi, suurt osa IKEA kauplustes müüdavast ei saa liigitada mööbli alla). Coca-Cola ja Pepsi Cola moodustasid 11,5 protsenti Venemaa karastusjookide turust.

Venemaa majandus on sisenenud märkimisväärse ümberkujunemise faasi ja tal tuleb leida endale uus koht maailmas. Muutuste käigus vastu võetud otsused hakkavad kokku puutuma pigem poliitiliste, aga mitte majanduslike piirangutega, mis ei allu Vene võimuorganite kontrollile. Praegune kriis on algjärgus, Venemaa majanduse langus ei tule järsk, kuid venib pikale ning uuele kasvule eelneb seisakuperiood.