Vene luureteenistused äpardusid, sest režiimi turvalisus seati ühiskonna julgeolekust kõrgemaks
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur
Esimesed teated massimõrvast Crocus City kontserdisaalis tekitasid Putini meetoditega tuttavatel vaatlejatel déja vu mulje. Traagiline sündmus, milles hukkus rohkesti süütuid inimesi, tõi meelde Venemaa kortermajade plahvatusi 1999. aastal, millega õigustati teise Tšetšeenia sõja vallapäästmist ning upitati „endine” KGB ohvitser Vladimir Putin populaarseks presidendikandidaadiks. Mõneti levis arvamusi, et nüüd, kui Putin on Venemaad valitsenud peaaegu veerand sajandit, tundub ta hiljutisest „tagasivalimisest” olevat ammutanud piisavat julgust, et kihutada oma rahvast veelgi enam sõtta Ukraina vastu. Samuti avaldati muret Moskva oskuse üle libaoperatsioone korraldada.
Esimesed teated massimõrvast Crocus City kontserdisaalis tekitasid Putini meetoditega tuttavatel vaatlejatel déja vu mulje.
Siiski ei teinudki Putin vahetult pärast rünnakut kontserdisaalile avalikku üleskutset murranguliseks sõjaks Ukraina ja lääne vastu. Asjaolust, et Vene võimutruu meedia ei süüdistanud organiseeritult Ukrainat – nagu võiks järgneda libaoperatsioonile –, võib oletada, et Kremlile tuli rünnak ootamatusena. Väljaanded olid segaduses, kuna Kremli juhtnööride puudumisel ei saanud kellelegi näpuga näidata.
Pärastpoole võttis vastutuse rünnaku eest endale Islamiriik. Ehkki USA ja Venemaa olid aastaid jaganud terroritõrje vallas luureandmeid, jäi USA ametiisikute hoiatus terroriohust avalikel üritustel Moskvas, sealhulgas kontsertidel, Vene võimude tähelepanust peaaegu ilma. 19. märtsil peetud FSB laiendatud nõupidamisel heitis Putin lääne luureametite hoiatused kõrvale kui ähvardused Venemaa destabiliseerimiseks.
Terrorism ja äärmuslus ühes pajas
See pole esimene terrorirünnak, mille Vene vastuluure on maha maganud. FSB reageeris viivitusega pommirünnakule 2017. aastal Peterburi metroos. Korduv nurjumine Venemaal terroritegusid ära hoida on tingitud sellest, et FSB silmis seisab režiimi turvalisus kõrgemal ühiskonna julgeolekust. Vene õigusaktides defineeritakse terrorismi valitsusasutuste ohustamisena – nende otsustusprotsesse võidakse mõjutada „tsiviilisikute hirmutamise ja/või muud liiki ebaseaduslike vägivallategudega”. FSB turvab eeskätt režiimi, mitte elanikke.
FSB direktorina taastas Vladimir Putin 1990. aastate lõpus kurikuulsa nõukogudeaegse poliitilise politsei uue nime all: põhiseadusliku korra kaitse ja terrorismivastase võitluse teenistusena, mida tavaliselt tuntakse 2. teenistusena. See teenistus tegeleb nii terroritõrjega kui ka „äärmuslaste” tagakiusamisega.
Venemaal kohandatakse luureandmete kogumist ja analüüsi nii, et tulemused sobiksid ainsa kliendi, Vladimir Putini vaadetega.
Pealegi märgib Amnesty International, et Vene õigusaktides ja kohtupraktikas aetakse omavahel segi terrorism ja äärmuslus; „äärmuslust” defineeritakse nii laialt, et see võib hõlmata igasugust rahumeelset poliitilist või ühiskondlikku tegevust ja protesteerimist, nagu Aleksei Navalnõi asutatud Korruptsioonivastase Võitlemise Fond, noorte protestiliikumine „Kevad”, Jehoova tunnistajad ning isegi LGBT ühingud. Viimastel aastatel kohtab järjest enam „terroristliku suunitlusega kuritegusid” (mitte terroriakte) ja süüdistusi „terrorismi õigustamises”, millega surutakse alla neid, kes valitsust kritiseerivad.
See on hästi teada, et luurajate ettekanded autoritaarsetes riikides on allutatud märkimisväärsetele moonutustele, nii et need osutuvad „mehhanismiks, millega võimendatakse režiimi väärarusaamu välismaailmast”. Sarnaselt sellega, et terroritõrje prioriteediks on režiimi turvalisuse säilitamine, kohandatakse Venemaal luureandmete kogumist ja analüüsi nii, et tulemused sobiksid ainsa kliendi, Vladimir Putini vaadetega.
Luureanalüütikud (kui neid endiselt sobib nii kutsuda) juhinduvad aruannete koostamisel Putini päevakorrapunktidest, näiteks võitlusest Ukraina „natsidega”. Alternatiivsete seisukohtade väljendamine pole lubatud isegi luure- ja julgeolekuorganite sees. Kolm päeva enne Venemaa täiemõõdulist pealetungi üle-eelmisel aastal häbistati avalikult välisluure ülemat Sergei Narõškinit, kelle ideed sellest, mida Ukrainaga peale hakata, erinesid mõnevõrra Putini omadest, ja teda sunniti ümber mõtlema.
2. teenistus Putini heakskiitu ei kaota
Ehkki esialgu teatati, et kontserdisaali ründamises süüdistatavad isikud arreteeriti Vene-Valgevene piiri lähedal, kuulutas FSB pärastpoole, et nad olid teel Ukrainasse. Kiirustades kokkuklopsitud luureteated osutusid vasturääkivaks, kuna Valgevene suursaadik Moskvas väitis, et Valgevene julgeolekuorganid abistasid oma Moskva kolleege, et terroristid ei pääseks üle Vene piiri Valgevenesse.
Ligi 19 tundi pärast tragöödiat katkestas Putin vaikuse. Pöördumises kodanike poole tõmbas ta paralleele terroristide ja Ukraina „natside” vahele. Ühtlasi hakkas Vene riigimeedia rõhutama „jälgi” Ukraina osalusest terrorirünnakus. Need kinnitused ei kõlanud eriti veenvalt isegi Venemaa poliiteliidile.
Ilmne, et pärast täiemõõdulise sõja vallapäästmist Ukraina vastu on Venemaa terroritõrje oma tähelepanu ümber suunanud. FSB pressiteadete järgi, mida loetletakse Novaya Gazeta Europe’is, võttis keskuse terroritõrje 2021. aasta paiku islamivõitlejate asemel sihikule Ukraina eriteenistused. FSB vaatleja Sergei Kanev osutab sellele, et eelmise aasta novembris ja detsembris korraldas rahvuslik terrorismivastane komitee (NAK), mis allus FSB direktorile Aleksandr Bortnikovile, üle riigi mitmesuguseid harivaid seminare, millel põhiliselt käsitleti Venemaa „sõjalist erioperatsiooni” ning ohte, mida kujutasid endast Ukraina ja tema partnerid läänes. NAK nõupidamisel veebruaris oli rõhk ainuüksi Ukraina eriteenistuste õõnestustegevusel ja Islamiriigi ohtu ei mainitudki.
2021. aasta paiku võttis Vene terroritõrje islamivõitlejate asemel sihikule Ukraina eriteenistused.
Demokraatlikes riikides viiks suutmatus ulatuslikku terrorirünnakut ära hoida tõenäoliselt vastuluure tippametnike vallandamiseni. Putini Venemaal ei pruugi nii minna. FSB 2. teenistusele, kelle pädevuses on nii poliitilised lahkarvamused kui ka terrorism, kuulub Putini heakskiit arvatavasti senikaua, kuni ta jaksab poliitilist teisitimõtlemist maha suruda ja režiimi kaitsta.
Sarnaselt eelmisel aastal nurjunud Prigožini mässuga on Putin retooriliselt seostanud terrorirünnakut välismaiste vandenõudega, et õhutada toetust sõjale Ukraina vastu ning õigustada rangeid meetmeid teisitimõtlemise vastu. Andes julgeolekuaparaadile vabad käed, karmistab Putin võitlust väidetavate „äärmuslaste” vastu ning vaigistab riigis säilinud süümepiinu.
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Oleksandr V. Danõljuk: Lepituspoliitika asemel sundi ja heidutust
Hoolimata kõigist lääne katsetest veenda Venemaad hoiduma Ukrainale kallale tungimast, alustasid venelased 2022. aasta veebruaris suurimat sõda, mida on Euroopas pärast II maailmasõda nähtud. Selle tulemusel on nüüdseks surnud juba sajad tuhanded ja miljonitest on saanud põgenikud. Samuti on läbi kukkunud lääne katsed eskalatsiooni ära hoida.
Ben Hodges: Võidu sepistamine
Täna seisavad Ameerika Ühendriigid ja ta liitlased silmitsi üleilmsete probleemidega. Küsimus on – kas meil jagub poliitilist tahet, tööstusvõimsust, majanduslikku mõjuvõimu ja sõjalist suutlikkust, et neid ületada? Kas suudame võidu nimel organiseeruda ... või jääme lihtsalt, käed rüpes, passima?
Iulian Chifu: Venemaa raev ja laastamistöö Musta mere piirkonnas
Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.
Stefano Braghiroli: Kui valijad Euroopas muutuvad vastuvõtlikuks Venemaa sõnumitele, jääb kaotajaks liberaalne demokraatia
Parem- ja vasakäärmuslust ühendab arusaam liberaalsuseta ühiskonnast. On märkimisväärne, et keelekasutus on juba ja nii kiiresti muutunud, sest vaid kümne aasta eest poleks osanud keegi aimata, et liberaalsusest saab ka Euroopas selge poliitiline sihtmärk. Lõhestunud ühiskondades aga on ülimalt raske leida jõudu välisohtudele reageerida, leidis Tartu ülikooli poliitikauuringute instituudi professor Stefano Braghiroli usutluses Diplomaatiale.