Veerand sajandit vabadust
25 aastat tagasi taastas Eesti oma iseseisvuse. Reaalpoliitika seisukohalt oli see ime, ometi sai eesti rahvas sellega hakkama. Nagu 1918. aastal kasutasid meie poliitikud ka 1991. aastal ära rahvusvahelist olukorda ega kõhelnud iseseisvuse väljakuulutamisega. Diplomaatia erinumber vaatlebki rahvusvahelist olukorda ja Eesti diplomaatiat, mis tegid võimalikuks iseseisvuse taastamise homme 25 aastat tagasi.
Riigikogu liige Mart Nutt kirjutab rahvusvahelisest kontekstist, mis viis Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal. „Eesti teed võiks nimetada mõõdukaks radikalismiks. Ühest küljest ei lastud provotseerida vägivalda. Teisalt ei loobutud lõppeesmärgist, milleks oli iseseisvuse taastamine,“ nendib Nutt.
Ajaloolane Paavo Palk annab ülevaate maailma sündmustest Eesti taasiseseisvumisega seoses. „Eesti ning Läti ja Leedu iseseisvuse tunnustamisel ning okupatsiooni mittetunnustamisel sai konkurentsitult kõige järjekindlamat ja selgemat poliitikat ajada USA, sest ainult tema suurus ja tugevus võimaldas seda,” arvab ta.
Diplomaatia intervjuu KGB esimese ja viimase pressiteenistuse ülema Aleksandr Mihhailoviga võimaldab heita pilku, kuidas nägi 1991. aasta augusti sündmusi Moskva. „Kuidas oli võimalik assimileerida Eestit ja Turkmeeniat? Mis on neil ühist? Või Ukrainat, kus süüakse seapekki ja juuakse horilkat, ja moslemivabariike, kus seapekk ja alkohol olid keelatud? Ühesõnaga oli selge, et kõik läheb lagunemise suunas,“ räägib Mihhailov.
Mari-Ann Kelam ja Paul Goble kirjutavad USA mittetunnustamispoliitikast. Kelam kirjeldab välisbaltlaste edukaid püüdlusi mõjutada USA võime külma sõja ajal jätkama mittetunnustamispoliitikat. Goble analüüsib, miks USA viivitas Eesti, Läti ja Leedu diplomaatilise (taas)tunnustamisega.
” Esiteks ei olnud Ühendriikidel pikaajalise mittetunnustamispoliitika tõttu vaja Eesti iseseisvust tunnustada, tarvis oli lihtsalt välja mõelda, kuidas taastada valitsustevaheline diplomaatide vahetamine. Teiseks tuli olla vahetult pärast Moskva putši ettevaatlik, sest läbematuma käitumise korral võinuks Washington ärgitada uue Nõukogude revanšismi laine või uue NSV Liidu mittevene vabariikide laine veel kiiremini liidust lahkuda või veel usutavamalt mõlemad lained korraga koos kõigi ohtudega, mis nendega oleksid kaasnenud,“ kirjutab Goble.