Vastanduvad vaated ajaloole lõhestavad sajandeid hiljem Hispaania ühiskonda

Küsimus, mida ja kuidas tähtsa sündmusena meenutada, on Hispaanias tuliseid vaidlusi tekitanud Franco diktatuurilt demokraatiale ülemineku ajast alates. Nagu puudub konsensus suhtumises diktatuuri, pole seda ka kaugema ajaloo tõlgendamisel. Vastanduvad vaated torkavad silma nii tänaval kui ka poliitikute ridades. 

Poleemika tõuseb teravamalt esile iga kord, kui mõni tähtpäev lähemale jõuab. Tänavu möödub 530 aastat kahest 1492. aasta sündmusest, mida on peetud Pürenee poolsaare ja kogu Euroopa ajaloo verstapostiks: 2. jaanuaril kapituleerus Granada emiraat kristlaste ees ja 12. oktoobril maabus Kolumbus maailmajaos, mida hiljem hakati kutsuma Ameerikaks. 

Granada – allutamine, vastuhakk absolutismile või autonoomia?

Granada mineviku tõlgendamisel on tähtsad kolm esmapilgul üksteisest lahus seisvat sündmust. Esiteks, 2. jaanuaril 1492. aastal allutasid katoliiklased Granada emiraadi. Teiseks, 26. mail 1831. aastal hukkasid absolutismi pooldajad liberaalide liidri Mariana Pineda. Kolmandaks, 28. veebruaril 1980. aastal hääletas enamik andaluuslasi piirkondliku autonoomia kasuks. 

Neist ühe või teise esiletõstmine näitab tänapäeval poliitilist meelsust ja teatud arusaama minevikust.

Kristlaste võimu kehtestamist Granadas on peetud „tagasivallutuse“ lõpuks. Siitpeale kuulus ülemvõim Pürenee poolsaarel katoliiklikele valitsejatele. Islamiusuline elanikkond ei kadunud, kuid sundristiti üsna peagi moriskideks (pöördunud moslem) ja jäi tööle peamiselt istandustesse või põlluharijatena. Moriskide väljasaatmiseni kulus veel üks sajand. 

Kristlaste võimu kehtestamist Granadas on peetud „tagasivallutuse“ lõpuks. Siitpeale kuulus ülemvõim Pürenee poolsaarel katoliiklikele valitsejatele.

2. jaanuarit on tähistatud kui Granada linna ametlikku pidustust, mille hispaaniakeelne nimetus – Granada vallutamine (Toma de Granada) – osutab lahingule. Tegelikult ei hõivanud kristlaste väed emiraati tule ja mõõgaga, vaid hoidsid piiramisrõngas, kuni see kapituleerus. 

Juba pikemat aega saadab Granada pidustust vastasseis pooldajate ja kritiseerijate vahel. See, mis esimeste meelest märgib sajandeid kestnud „mauride okupatsiooni lõppu“, tähendab teistele näidet sallimatusest ja ülemäärasest Hispaania rahvuslusest. Kesktee on toetada pidustust lihtsalt kui kauaaegset traditsiooni, aga kas hinnanguvaba positsioon on mõistlik või võimalik, küsivad vastased.

Veel 2019. aastal võis lehtedest lugeda, kuidas politsei peab tagama, et kaks vastanduvat seltskonda – pidutsejad ja manifesteerijad – kokku ei satuks ning eriarvamus ajaloo tõlgendamisel hüüetest kaugemale ei läheks. Pandeemia ajal on 2. jaanuarit Granadas meenutatud ilma sõjaväeparaadi, rongkäigu ja ajaloolise lipu heiskamiseta. Siiski on tähistamine tagasihoidlikumal kujul jätkunud ja poleemika selle ümber ei ole vaibunud. 

Granada „vallutamise“ tähtsust rõhutab eelkõige kasvava populaarsusega paremäärmuslik partei Vox. Päevalehtede ABC ja La Razón andmetel kordas Vox ka sel aastal oma lubadust kuulutada 2. jaanuar kogu Andaluusia päevaks ja ülendada see riigipühaks. Andaluusia päeval – 28. veebruaril – meenutatakse praegu piirkondliku autonoomia üle peetud referendumit. Vox on hajutatud valitsemissüsteemi häälekaim vastane ja hiliskeskaegsete katoliiklaste võit islamiusuliste üle sobib nende kampaaniasse paremini kui autonoomiaga rahulolu.

Kui Granada kapituleerumise tähistamine ulatub aegade hämarusse, siis üsna ammu algas ka vastupanu sellele. Vastuhaku esimesi näiteid oli „2. jaanuari manifest“, mille 1995. aastal allkirjastas sadakond intellektuaali. Nad tegid linnavalitsusele ettepaneku „anakronistlik“ pidustus kaotada. Allkirjastajate hulk mitmekordistus aastatega ja manifest pälvis UNESCO heakskiidu kui rahu toetav algatus. Ka ühing Avatud Granada (Plataforma Granada Abierta), mis propageerib kultuuridevahelist suhtlust ja sallivust, on üle kümne aasta soovinud, et „rassistlik ja ksenofoobne“ pidustus lõpetataks ja selle asemel peetaks 26. maid kui võrdsuse ja vabaduse päeva. 

Franco diktatuuri ülistavaid monumente ja tänavanimesid hakati maha võtma alles 21. sajandil.

26. mai ei tähista võitu, kui julgus ja meelekindlus välja arvata. Sel päeval tapsid absolutismi pooldajad avalikult 26-aastase liberaali Mariana Pineda. Legendi järgi leidsid Fernando VII käsilased donja Mariana kodust lipu, kuhu ta oli tikkinud Prantsuse revolutsioonist inspireeritud sõnad „vabadus, võrdsus ja seadus“. Hukkamise tegelik põhjus võis olla see, et ta oma kaaslasi välja ei andnud. Naisele on linlased hiljem pühendanud nii romansi, väljaku kui ka monumendi. Tuntud poeet Federico García Lorca on tema saatusest kirjutanud näidendi, mida siiani Hispaania lavadel mängitakse.

„Ei vallutusele, jah Marianale“ on aastaid kõlanud Avatud Granada hüüdlause. Lõpuks ongi ametlikus kaitsvas suhtumises 2. jaanuarisse toimunud pööre. Sügisel hääletas sotsiaaldemokraatide juhitud Granada linnavalitsus ettepaneku üle muuta 2022. aasta Granada päevaks 26. mai. Vastu olid Rahvapartei ja Vox. Võitsid vasakpoolsed ja Andaluusia piirkondlik valitsus kinnitas muudatuse kalendrisse. Praegune tendents on vastupidine sellele, mida soovib Vox.

Rahvuspüha – Kolumbuse retk või põhiseaduse päev?

Teisel vaidlusi tekitaval ja erimeelsusi paljastaval ajateljel on kaks kuupäeva: 12. oktoobril 1492. aastal jõudis Kolumbus ühele tänapäeva Bahama saartest ning 6. detsembril 1978. aastal viidi läbi referendum, kus enamik hispaanlasi kiitis heaks praeguse põhiseaduse. 

1980. aastatel kaalus Hispaania parlament ettepanekut kuulutada rahvuspühaks põhiseaduse päev, mis pidi tähistama Franco sõjaväerežiimi lõppu ja demokraatlike väärtuste võitu. Rahvuspüha staatust päevale ikkagi ei antud, kuigi riigipühana jäi see kalendrisse. 1981. aastal oli kolonelleitnant Antonio Tejero korraldanud Franco-meelse riigipöördekatse ja demokraatia juurutus alles kestis. Ka diktatuuri ülistavaid monumente ja tänavanimesid hakati maha võtma alles 21. sajandil.

12. oktoobrit, mis Franco diktatuuri ajal kätkes katoliikliku impeeriumi taastamise utoopiat, on demokraatia ajal tõlgendatud kui päeva, mis väljendab austust poliitilise ja kultuurilise mitmekesisuse suhtes.

Niisiis jäi rahvuspühaks, mida igal aastal sõjaväeparaadiga tähistatakse, 12. oktoober. 1987. aasta seaduses on põhjendusena kirjas, et Kolumbuse maabumisega algas hispaania keele ja kultuuri levitamine Euroopast kaugemale. Kuidas seda tehti, ei kirjeldata. Päeva, mis Franco diktatuuri ajal kätkes katoliikliku impeeriumi taastamise utoopiat, on demokraatia ajal tõlgendatud kui päeva, mis väljendab austust poliitilise ja kultuurilise mitmekesisuse suhtes. 

Samas ei rahulda selline mineviku ümberpööramine kogu elanikkonda ega ole ka üksmeelne. Sellal kui Navarra autonoomse piirkonna parlament on Venezuela moodi nimetanud 12. oktoobri „põlisrahvaste vastupanu päevaks“, teatab Vox kuupäeva lähenedes, et Hispaanial ei olevat „midagi kahetseda“. Ühelt poolt on tunda suhtumist, kus ühe vägevus ei seisne teise väiksuses, teisalt püüdu võitjate ajalugu edasi kirjutada. 

Artiklis „Kas tähistada 12. oktoobrit?“ (El Público 10.12.2021) arvab ajakirjanik Desirée Bela-Lobedde, et kui peab tingimata tähistama 12. oktoobrit, siis võiks vaadata 20. sajandisse. 1968. aasta 12. oktoobril kuulutas Ekvatoriaal-Guinea end Hispaaniast iseseisvaks. Kui Bela-Lobedde artikkel on üks arvamuslugudest, siis Avatud Granada on näide paljudest Hispaania ning mõnest ülejäänud Euroopa ja Ladina-Ameerika ühingust, mis nõuavad „12. oktoobri manifestis“ pidustuse tühistamist ja Kolumbuse monumentide mahavõtmist. Nad soovivad just seda austust kultuurilise mitmekesisuse suhtes, mis rahvuspüha ümbertõlgendanute arvates juba olemas on.