Vassilis Nedos: Millal sõjatuuled enam Vahemerel laineid üles ei piitsuta?

Venemaa kallaletung Ukrainale 24. veebruaril 2022. aastal külvas üle Euroopa kõhedust. Kreeka ei jäänud puutumata. Vene revisionism – Putini tahe Euroopas riigipiire ümber joonistada – põhjustas Ateenas rohkem hirmu kui muudes lääne pealinnades.

Moskva agressiivne käitumine sarnaneb paljude silmis Ankara suhtumisega Kreekasse. Iseäranis kerged on paralleelid tulema aastatega pärast riigipöördekatse nurjumist Türgis 2016. aastal. Putši mahasurumine võimaldas president Recep Tayyip Erdoğanil kehtestada riigiaparaadi üle enneolematult autoritaarne kontroll, mis ulatub relvajõududest ja kohtutest kuni väikseima provintsilinnani.

Kaks riiki, kolm kriisi

Tuleb märkida, et äsja on Kreeka ja Türgi teinud läbi mitu kriisi.

Esimene kriis puhkes 2019. aasta novembris, kui Liibüa rahvusliku ühtsusvalitsuse (mida Tripolist juhtis Fayez al-Sarraj) nõrkust ära kasutades saavutas Türgi kaks suurt järeleandmist. Esimese mööndusena võis Türgi paigutada Liibüasse oma sõjaväeüksusi, põhiliselt laevu ja mehitamata õhusõidukeid. Teise mööndusena – seda tuntakse Türgi-Liibüa memorandumina – määrati Liibüa ja Türgi vahel kindlaks merepiir, mis rikkus jämedalt rahvusvahelist õigust ja ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS). Nimelt eirati täielikult fakti, et kahe riigi vahel asuvad Kreeka saared, neist suurim Kreeta. Kreeka silmis kujutas Türgi-Liibüa memorandum olukorra eskaleerimist Ankara poolt.

Teine kriis toimus 2020. aasta veebruarist märtsini Kreeka-Türgi maismaapiiril. Vaid ühe kuu vältel üritas Evrose jõge ületada ligi 12 000 põgenikku ja migranti, keda Türgi korrakaitseorganid aktiivselt abistasid. See oli mitmekülgne, hübriidne operatsioon. Türgi sandarmid ja erioperatsioonide politsei rakendasid elektroonilisi häirimisseadmeid ja luuredroone, aga ka vahendeid ja meetmeid, mille eesmärk oli tegelikkust moonutada – niisiis korraldati desinformatsioonikampaania. Kriis vaibus otsekohe, kui puhkes COVID-19 pandeemia ning riigid läksid üksteise järel lukku.

Kolmas kriis vältas 2020. aasta augustist novembrini. Mõlemad riigid viisid oma laevastikud lahinguvalmidusse Vahemere idaosas, Dodekaneesidest lõunas, kui Türgi uurimislaev Oruç Reis oli mõõdistustööde käigus sisenenud Kreeka territoriaalvetesse. Ühel hetkel viibis merealal Kreeta idatipust kuni Kastellorizoni lõunas kokku 40 sõjalaeva. Seda oli rohkem, kui praegu paikneb terves Vahemere idaosas NATO laevu ning Süüria sadamas Tartoûsis baseerub Vene laevu. Tuleb märkida, et Türgi lähetas Oruç Reisi pärast seda, kui diplomaatilise vastumeetmena Türgi-Liibüa memorandumile olid Kreeka ja Egiptus osaliselt piiristanud oma majandusvööndeid (EEZ). Kuna NATO-l puudub standardprotseduur tülide lahendamiseks liikmete vahel, pidi peasekretär Jens Stoltenberg kriisi leevendamiseks improviseerima mehhanismi, millega intsidente ära hoitaks.

Venemaa algatatud sõda lööb Bosporusel laineid

Pinged regioonis olid teravad isegi enne Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale veebruaris 2022. Samal ajal andis Türgi strateegiline tähtsus NATO julgeolekule selle kagupiirkonnas lootust, et liikmesriigid säilitavad Venemaa agressiivsusest hoolimata ühtsuse ja kokkukuuluvuse. Teisel pool Atlandi ookeani tegi Washington tungivaid üleskutseid, et Venemaasse suhtutaks kompromissitult ning Ukrainal aidataks end kaitsta. Kreekalt ja Türgilt nõuti, et Venemaa trotsimiseks heidaksid nad oma vastuolud kõrvale.

Õigeusu pühapäeval, mis langes 2022. aastal 13. märtsile, sõitis Kreeka peaminister Kyriakos Mitsotakis Istanbuli ja lõunatas koos Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğaniga tema ametiresidentsis Bosporuse väina ääres. Mõlemal poolel oli tunda optimismi, et tõenäoliselt annavad pinged vähemasti ajutiselt järele. Paraku osutus see lootus üürikeseks.

Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale langetas Türgi otsuse sulgeda Bosporuse väin sõjavarustust kandvatele laevadele. Nii muutus Alexandroupolise sadam Kirde-Kreekas NATO-le hädavajalikuks.

Lahkhelid algasid kummagi riigi tegevusest Ukraina suunal. Kreeka saatis Ukraina relvajõududele laskemoona ja reaktiivgranaadiheitjaid ühena esimestest riikidest. Seevastu Türgi ei võta veel osa ühestki sanktsioonist Venemaa vastu, vaid hoopis püüab mõlemale poolele meele järele olla. Musta mere teraviljaalgatus, milles lepiti kokku president Erdoğani aktiivsel osalusel, on üks väheseid käegakatsutavaid saavutusi, mida Ankaral on oma strateegilise valiku õigustamiseks ette näidata.

Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale langetas Türgi otsuse sulgeda Bosporuse väin sõjavarustust kandvatele laevadele. Nii muutus Alexandroupolise sadam Kirde-Kreekas NATO-le hädavajalikuks, et roteerida väeosi ning toimetada veoseid Vahemerelt Bulgaariasse, Rumeeniasse ja Poolasse, aga ka otse Ukrainasse. Alexandroupolise sadam on kaitsealliansile endiselt esmajärgulise tähtsusega, kuna see pakub asendust Bosporuse väinale, mis on endiselt suletud. Bulgaaria säilenõtkuse tagamiseks on Ateena ja Sofia tugevdanud energiakoostööd, mis sai eriti hoo sisse pärast seda, kui Bulgaaria jäi täielikult ilma Vene maagaasi- ja naftatarnetest.

Ameerika tähelepanu püüdmas

Washington on kaua väljendanud muret sidemete tihenemise pärast Moskva ja Ankara vahel. Iseäranis laitis ta Türgi otsust võimaldada Venemaa riigiettevõttel Rosatom tuumaelektrijaamu ehitada. Kui Türgi jättis täitmata Ameerika palved mitte hankida Venemaalt maa-õhk tüüpi raketisüsteeme S-400, lülitati ta 2019. aastal F-35 programmist välja.

President Erdoğan ei suutnud eelmisel kevadel saada kõrgetasemelist kohtumist USA presidendi Joe Bideniga. Ankara nördimust suurendas asjaolu, et Valgest Majast saadeti kutse Kreeka peaminister Mitsotakisele. Kuu aja jooksul, alates 21. aprillist (päevast, mil Valge Maja teatas kohtumise toimumisest) kuni 26. maini 2022 teatas Kreeka sadadest oma õhuruumi rikkumistest.

Washington on kaua väljendanud muret sidemete tihenemise pärast Moskva ja Ankara vahel.

Kreeka peaministri kõnest USA kongressi kodade ühisistungil 17. mail luges Ankara pealegi välja vastuseisu Türgi soovile soetada USA hävituslennukeid F-16. Ehkki miski ei võiks tõest kaugemal olla – nagu Ateena korduvalt Ankarale diplomaatiliste kanalite kaudu edastas –, püüdis Türgi president siiski kodupubliku ees sellest profiiti lõigata.

Ühtlasi on Erdoğani valitsus hoogustanud Ameerika-vastaseid sõnavõtte, lootuses sellist retoorikat ära kasutades võita maikuus tulevatel üldvalimistel [president Erdoğan tõi varem valimised juuni asemel maisse, aga 6. veebruari katastroofiline maavärin ja kriitika valitsuse tegevuse vastu võib panna valitsust valimisi edasi lükkama – toim].

Vanad tormituuled Vahemerel jõudu kogumas

Kreeka ja Türgi kahepoolsete suhete allakäigus jõuti järjekordse teetähiseni 2022. aasta sügisel. Septembri lõpul avaldas Türgi alaline esindaja Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis 16 kuu jooksul kolmanda kirja, milles seadis üsna agressiivselt kahtluse alla Kreeka suveräänsuse Egeuse mere idaosa saarte üle, kuna ta sidus seda nende demilitariseerimisega.

Pärast Türgi sissetungi Küprosele 1974. aastal, millele järgnes Põhja-Küprose okupeerimine, on saarte täielik demilitariseerimine olnud igale Ateena valitsusele vastuvõetamatu. Türgi Suur Rahvuskogu kiitis 1995. aastal pealegi heaks resolutsiooni, millega käsitletaks sõja ajendina (casus belli) seda, kui Kreeka laiendaks vastavalt UNCLOS-ele oma territoriaalvete laiust kuuelt meremiililt kaheteistkümnele.

Poliitilised vastuolud kahe riigi vahel on tõsised, ent laastamistöö, mida maavärin mitmel pool Türgis ja Süürias korda saatis, äratas Kreekas solidaarsust. Valitsus lähetas Hatay provintsi kaks päästemeeskonda ning kannatada saanud linnadesse saadavad eraisikud abi.

Kolme kuu jooksul peetakse nii Kreekas kui ka Türgis valimisi. Nende tulemused määravad, kas Vahemere vood võivad rahuneda või lähevad veelgi sogasemaks. Praegu ei näi leppimiseks suurt lootust olevat.