Värvilised revolutsioonid ja Aserbaidžaan

Kurioossemaid uudiseid, mis sel suvel Aserbaidžaanist tuli, on seotud oranži värvi ärakeelamisega. Bakuu turgudel ja kaubandusvõrgus asuti augusti algul oranže esemeid müügilt kõrvaldama. Ukraina revolutsiooni värv pole võimudele meeltmööda seda enam, et suuremaid opositsiooniparteisid koondav valimisliit Azadlõg (Vabadus) kuulutas selle ka oma värviks. Siiski pole opositsioonijuhid AH Kerimli ja Isa Gambar esimesed oranži tooni epigoonid. Juba märtsis koondusid seda värvi lippude alla Moldova kristlikud demokraadid, kelle valimisedu jäi siiski palju tagasihoidlikumaks kui oma silmad püüdlikult Läände suunanud kommunist Voroninil.

Niinimetatud värvilisi revolutsioone kardetakse, kirutakse ja ihatakse. Ühed näevad neis Lääne vandenõu ja tungimist suveräänse riigi siseasjadesse. Teised otsivad siit võluvitsa, millega võimule tulla. Kolmandad on skeptilised ja loetlevad põhjusi, miks Ukraina või Gruusia sündmused ei saa mõnes teises riigis samal moel korduda.

Tõsised küsimused ja tulipäised lihtsustused

Kõige tõsisem küsimus on ühiskonna valmisolek demokraatlikke struktuure üles ehitada ja reforme läbi viia. Nii Ukraina kui Gruusia puhul võisime tõdeda teatud eelduste olemasolu. Värviliste revolutsioonide eelõhtul olid neis maades nii parlamentaarse kultuuri kui vaba ajakirjanduse alged hoopis nähtavamad kui praegu Aserbaidžaanis. Sündmustiku fassaadil lähtuti värvilise revolutsiooni ideestikust isegi Kirgiisias, aga see, mis välja tuli, ei pruugi lähemal vaatlemisel kõige paremini kattuda meie ettekujutusega demokraatiale suunatud pöördest. Vastupidi üldisele eufooriale julgen väita, et see, mis tuleb välja Ukrainas või Gruusias, pole kaugeltki selge. Oodatud reformid on takerdunud ning paljus käitub uus läänemeelne võim vana venemeelse võimuklanni peegeldusena.

On vähemalt kaks tulipäist lihtsustust, millele tuleb värvilistest revolutsioonidest kõneldes tähelepanu juhtida. Esimene on see, et pööre on tagasipöördumatu. Ei ole, sest kui Ukraina ja Georgia jätavad vajalikud struktuurireformid tegemata, uus võim korrumpeerub ning Juštšenko ja Saakašvili ümber kujunevad samasugused administratsiooniparteid nagu on Jedinaja Rossija Venemaal, siis minetavad nad aegamisi oma usaldusväärsuse. Värviline revolutsioon osutub klannidevahelise võimuheitluse instrumendiks. See aga võib varem või hiljem viia Putini piduliku tagasitulekuni nii Kiievisse kui Thbilisisse.

Bakuu turgudel ja kaubandusvõrgus hakati augusti algul oranže esemeid müügilt kõrvaldama.

Teine lihtsustus on see, et värvilist revolutsiooni saab kopeerida, olgu siis Valgevenes, Aserbaidžaanis, Kesk-Aasia riikides või koguni Venemaal. Kui ka sisemine demokraatia-eelduste nappus kõrvale jätta, siis võib ometi kindel olla, et Moskva ei lase enam ühelgi maal nii lihtsalt mõjusfäärist välja libiseda. Oma eesmärkide saavutamiseks võidakse kasutada hoopis jõhkramaid meetodeid kui senine valimistulemuste juhtimine nn poliittehnoloogiate abil, mis viimati Ukrainas haledalt läbi kukkus.

Lõhestunud maa

Aserbaidžaan on lõhestunud maa. Ühelt poolt vajab ta Lääne tuge, et kindlustada end kahe ebademokraatliku suurriigi Venemaa ja Iraani vahel. Teiselt poolt tähendaks läänelike demokraatia- ja inimõiguste standardite tegelik ülevõtmine ülisuurt ohtu senise juhtkonna võimulpüsimisele. Praktilises välispoliitikas tähendab see üsna ebakindlat laveerimist. Sisepoliitikas aga käib kummaline demokraatia imiteerimine, morbiidne sissisõda valitsusrühmituste vahel ning opositsiooni kasvav frustratsioon.

Võimult tõugatud klannide ja parteide liikmed on surve, et mitte öelda tagakiusamise all. Kõrge naftahind ja läbivoolav raha ei leevenda vaesema rahva, sealhulgas näiteks Karabahhi põgenike olukorda. Rahvastiku liikumisel on kaks peasuunda: provintsist Bakuusse ja Bakuust välismaale. Lahkujate hulgas on olnud valdavalt venekeelne Bakuu intelligents ning noored ja ärksad, keda ei rahulda demokraatia ja põhivabaduste puudumine. Venemaale asunud aserite hulka hinnatakse paarile miljonile. Enamik on läinud majanduslikel põhjustel, kuid on ka poliitilisi põgenikke.

Parlament ehk Milli Mejlis näitab end seni pigem piiramatu presidendivõimu allasutusena kui sõltumatu seadusandliku koguna. Kuigi sügisesed, 6. novembril toimuvad parlamendivalimised kütavad kirgi üles, ei saaks vastasrinna võit juba presidentaalsest riigikorrast tulenevalt endaga täit võimupööret kaasa tuua. Samm demokraatia suunas oleks seegi, kui opositsioon põlu alt, vanglamüüride vahelt või sundemigratsioonist välja pääseb ning parlamendis kohad sisse võtab. Seni on poliitilise dialoogi puudumine üks kõige iseloomulikumaid probleeme. Võim pelgab, et talle makstakse kätte tema enda meetoditega, ning opositsioon näeb iga koostööettepaneku taga pigem lõksu kui head tahet. Säärasest nõiaringist pole lihtne välja tulla.

Võimu tüüpiline retoorika on, et õiget opositsiooni polegi, see peab alles kujunema ning käreda opositsiooniga ei saa dialoogi pidada. Tegelikult on see kõigi vastasrinda mahatampivate režiimide kõnepruuk. Läbi kumab ka võimu püüd kujundada sobiv taskuopositsioon n-ö oma käe järgi – näiteks annab Aserbaidžaani majoritaarne valimissüsteem selleks mitmeid võimalusi.

Vabadused, piirangud ja kuritööd

Ei saa öelda, et järeleandmisi pole tehtud. Märtsis ja juunis vabastati hulk poliitvange. Eeskätt on see näide rahvusvaheliste organisatsioonide surve tulemuslikkusest. Märtsis vabastatute hulka kuulus seitse prominentset niinimetatud valimisvangi, kes arreteeriti 2003. aasta presidendivalimiste järel. Nende hulka kuulus Musavati partei ajalehe peatoimetaja, Demokraatliku Partei aseesimees ja ühe väiksema opositsioonipartei Ümid (Lootus) esimees. Kuna poliitikuid ei vabastatud süüst, vaid neile anti armu, siis tekkis kohe küsimus nende puuduvast õigusest valimistel kandideerida. See õigus taastati järk-järgult suvel. Poliitvangide küsimus tervikuna pole siiski veel lahendatud.

Valimiseelsetest küsimustest on kõige kaalukam valimiskomisjonide koosseis, aga selles osas võim järeleandmisi ei tee. Komisjonid on selgelt valitseva partei poole kaldu ning kuna kahe aasta tagustest presidendivalimiste rikkumistest pole ausaid järeldusi tehtud, siis pole nende vastu ka usaldust.

Aserbaidžaani sisepoliitikas käib demokraatia imiteerimine, morbiidne sissisõda valitsusrühmituste vahel ning opositsiooni kasvav frustratsioon.

Mingeid edusamme on märgata kogunemisvabaduse vallas. Sisuliselt olid avalikud miitingud pärast Ilham Alijevi presidendiks saamisele järgnenud rahutusi kogu maal keelatud. Ka see õigus taastati alles juunis, vahetult enne Aserbaidžaani küsimuse arutelu Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel. Siiski suunatakse opositsiooni väljaastumised pigem linnaruumi perifeeriasse ning teravaid äraütlemisi tuleb ette väljaspool Bakuud.

Ajakirjandusvabadus on piiratud, eriti kiivalt hoitakse kontrolli all televisiooni. Riigi kohustuste hulka kuulus avalik-õigusliku televisiooni loomine kahe riigikanali baasil. Vingerdamine algas väitega, et kuna ümbruskonna maadel on televisioon riigi kontrolli all, siis eeldavad julgeolekuhuvid vähemalt ühe valitsuskanali säilitamist. Nii ka jäi ning riigikanali uudised keerlevad põhiliselt presidendi isiku ümber. Avalik televisioon on paberi peal tõesti loodud, see tähendab, et vastu võeti seadus, moodustati nõukogu ning üks vana kooli propagandist nimetati peadirektoriks. Kuid mida siiani pole, on saated. Millega see “tühi bassein” enne valimisi täidetakse ja kes seal ujuma hakkab, ei tea vist keegi.

Erakanalid on valdavalt kontrolli all. Nagu seda tüüpi riikides tihti, on vaba ajakirjanduse lipulaevaks ajalehed, mis on valdavalt kriitilised, kuid levikult marginaalsed. Omaette probleem on reklaamiturg või, täpsemini, selle puudumine. Ükski täie aruga ettevõtja ei riski sellega, et ostaks reklaami mõnes opositsioonile sümpatiseerivas väljaandes.

Paraku ei piirdu asi majandusliku ahistamisega. Elavaks legendiks on saanud presidendi onu ja kadunud Heidar Alijevi venna Džalal Alijevi ülesastumised. Sel kevadel peetud parlamendikõnes kutsus 80aastane vanake ajakirjanduse kohta käivaid seadusi karmistama ning ühel korruptsiooniteemaga tegelenud kirjatsural “ajusid peast välja kiskuma”.

Tõeliselt traagiline lugu juhtus aga märtsi hakul venekeelse poliitikaajakirja Monitor peatoimetaja Elmar Hüseinoviga, kes tapeti relvaga otse kodumaja trepil. Bakuus on mind intervjueerinud ühe teise väljaande ajakirjanik, kes kinnitab, et tal oli Hüseinoviga telefonikõne pooleli ajal, mil too maha lasti. Selle järgi fikseeriti täpne surmaaeg. Mobiilside ajastul võib vabalt juhtuda, et räägite inimesega, kes samal hetkel saab kuuli. Hüseinovi surma hakati kohe võrdlema Gongadze, Kutšma ajal Ukrainas tapetud ajakirjaniku surmaga. Siiamaani oli Aserbaidžaanis ajakirjanikke pekstud, laimusüüdistustega väljaannetele ülisuuri trahve määratud ning nende levivõimalusi piiratud. Ajakirjaniku tapmine on midagi palju enamat – see oli šokk, mis äratas paljud.

Hüseinovi mõrvale järgnes teine sündmuste ahel. Rööviti ühe rahvusvahelise panga juhi naine ning nõuti ülisuurt lunaraha. Siis ilmnes, et pantvangiks võetud naisel on seoseid Alijevite klanniga. Uurimisse kaasati Türgi kriminalistid, kes olid Bakuusse kutsutud seoses Hüseinovi tapmisega. Hüseinovi asi küll lahendust ei leidnud, kuid teise juhtumi puhul tõid türklased tõe ootamatult kiirelt päevavalgele. Pantvangiloo niidid ulatusid siseministeeriumi kõrge ametniku Hadži Mamedovini. Ta oli kriminaalosakonna ülem!

Igas vähegi demokraatlikus riigis astuks selle peale tagasi mitte ainult siseminister, vaid kogu valitsus. Aserbaidžaanis seda seni ei juhtu. Siin võtab president sõna ja ütleb, et minister ei saa ometi vastutada selle eest, mida alluvad ministeeriumis teevad. Mamedov on muidugi vahistatud, kuid seal jäljed peatatakse. Ametliku versiooni järgi pole tal suure kaliibriga kaasosalisi olnud. Seevastu vaba ajakirjandus kõneleb “Hadži Mamedovi bandest”, mis on riigivõimu tiiva all inimesi röövinud, terroriseerinud, piinanud ja santažeerinud juba kümmekond aastat. Kogu selle aja on siseministriks olnud üks ja sama mees – Ramil Usubov.

On vaja evolutsiooni, mitte revolutsiooni

Usubovi jätkamine siseministrina kirjeldab riigi olukorda õige ilmekalt. Peaaegu kõik rahvusvahelised eksperdid, vaatlejad ja raportöörid, siinkirjutaja nende seas, ootaksid Aserbaidžaanilt parema meelega rahulikku evolutsioonilist kui riskantselt revolutsioonilist arengut. Niisuguse evolutsiooni võimaldamine on eeskätt võimude teha. Tuleb luua tingimused parteide vabaks konkurentsiks, luua avalik ringhääling, tagada parlamentaarne ja muu poliitiline dialoog, viia läbi reformid õigussüsteemis ja majanduses, maandada korruptsiooniriskid, demokratiseerida omavalitsused jpm. Kas see on praeguse võimu puhul üldse võimalik? Tegelikkus annab alust kõvadeks kahtlusteks. Kindlasti oleks aga olukord veel palju hullem, kui Aserbaidžaanil poleks Euroopa Nõukogu ees võetud kohustusi ning võim ei vaevuks nende kohustuste täitmist isegi mitte imiteerima.

Ukraina oranžist revolutsioonist vaimustunud opositsioon võib kergesti jääda illusioonide ning oma aja ära elanud stampide ohvriks. Toon vaid ühe näite. Kogu riik on täis riputatud Ilham Alijevi ja ta isa hiigel-mõõtmetes portreepilte. Sealjuures eksponeeritakse vana Alijevit isegi rohkem kui poega, poja autoriteeti näib toestavat just see, et ta on Heidari poeg. Ühe kohaliku kuberneri kabinetis rippus üheksa erinevat Heidari portreed. Minu kurvastuseks on pilt sama isikukultuslik, kui sisse astuda mõne opositsioonipartei harukontorisse. Juhi nimi võib olla teine – kas Isa Gambar (Musavat) või Ali Kerimli (Rahvarinne) – , aga teda on luitunud seintel ja laudadel kohe palju. Kardetavasti võib vastasrind võimude vigu peegeldada palju olulisemates küsimustes, kui seda on portreepiltide paigutamine.

Värvilise revolutsiooni osutumine klannidevahelise võimuheitluse instrumendiks võib varem või hiljem viia Putini piduliku tagasitulekuni nii Kiievisse kui Thbilisisse.

Riik vajab edasiminekuks reforme. Kes on valmis neid tegema? Praegu on majandus valitsevate klannide vahel sektoriteks jagatud. Piltlikult öeldes pole ettevõtlusvabadusel nii palju ruumi, et kaks konkureerivat firmat võiksid maale banaane tuua. Konkurents või õieti selle puudumine väljendub pigem selles, et kui üks klann toob banaane, siis teine võib paremal juhul omandada monopoli ananassidele. Võtmeküsimus on niisiis see, kas opositsioon oleks valmis avama vaba konkurentsi või libastuks ta siiski Aserbaidžaanis nii tüüpilistele klannihuvidele, jättes banaanimonopoli omade jaoks.

Teine sõlmküsimus on, kas keegi suudab sellises riigis loobuda võimust demokraatlike vabaduste ja üldise heaolu nimel? Näiteks nii, nagu tegi Ševardnadze Gruusias. Asjaosaliste tohutud majanduslikud huvid ja eriti habras poliitiline kultuur ei sisenda väga suurt optimismi. Kui demokraatlikku evolutsiooni ei tule, siis võib revolutsioon Aserbaidžaanis vabalt ka vere värvi olla. Risk on tohutu.

Iraani ja Venemaa vahel

Mure Iraani tuumaprogrammi pärast annab Aserbaidžaani alale ka tohutu strateegilise kaalu. Tegemist pole lihtsalt üleaedsetega, vaid Iraanis elab vähemalt 20, aga mõnedel andmetel kuni 30 miljonit aserit. Seda on mitu korda rohkem kui Aserbaidžaanis endas, kuid samas tuleb tõdeda, et etniline identiteet ei mängi lõuna-aserite elus seni kõige suuremat rolli.

Nii Venemaa kui Iraan on huvitatud Aserbaidžaani kontrolli all hoidmisest ning selle nimel on nad alatihti teinud ka varjatud koostööd. Noor Alijev on neile suhteliselt mugav partner. Tõsi, näiteks naftajuhtme rajamine läbi Thbilisi Türki tähendas Alijevite möödaminekut kummagi suurnaabri huvidest. Demokraatlik riigikorraldus või sellesuunalised sammud tekitavad võõristust nii Moskvas kui Teheranis. Sel juhul hakkab heiastuma ameeriklaste kuri käsi.

Võim pelgab, et talle makstakse kätte tema enda meetoditega, ning opositsioon näeb iga koostööettepaneku taga pigem lõksu kui head tahet.

Tuleb rõhutada, et nii Gruusia kui Ukraina värviliste revolutsioonide põhiküsimus polnud mitte Saakašvili või Juštšenko võimuleupitamine, vaid ausa valimistulemuse saamine. Tihti läheb küll nii, et ausa valimistulemuse nõue suurendab oluliselt just vastasrinna võimalusi – ja seda mõistagi mitte tegeliku jõuvahekorra kallutamise, vaid just selle paistalaskmise kaudu. Aegade jooksul on stabiilsuse nimel küll igasuguseid manipulatsioone talutud, kuid pärast viimaseid valimisi Gruusias ja Ukrainas on puhtuse standard kõrgem kui seni. Sisetunne ütleb, et vaatlejatel ja rahvusvahelisel avalikkusel läheb novembris Aserbaidžaanis väga raskeks, kui tahetakse hoida sama standardit. Kummati on veel raskem seda standardit alla lasta, sest sellega lastakse allavett ka inimeste usk demokraatliku valiku võimalikkusesse.

Paraku aga räägitakse Aserbaidžaanis väga palju värvilistest revolutsioonidest ning ehmatavalt vähe sellest, mida üks või teine poliitiline jõud pärast valimisi riigijuhtimisega ette kavatseb võtta.