Vanameedia luigelaul

2016. aasta USA valimistsükkel jääb igavesti peavoolumeedia häbiplekiks. Võib-olla jääb see ka aastaks, mil peavoolumeedia lõplikult uusmeedia ohvriks langes. Eeskätt sotsiaalmeedia on kannustanud strukturaalseid nihkeid, mis on teinud niigi ebatulusa vanameedia jätkusuutlikkuse ebatõenäoliseks. Sotsiaalmeedia on ühtlasi põhjus, miks Donald Trump Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti. Meedia hääbumisele on hoogu juurde lükanud nende ideoloogiline kallutatus.

2016. aastal lahvatanud rahvuslik populism paljastas meedia ideoloogilise kauguse tavainimestest. Ühehäälselt kuulutati hukku nii Brexitile kui ka Donald Trumpile, hõõrudes selget kallutatust inimestele nina alla. Kui varem oli meedia kallutatus aimatav, siis nüüd kahtlused kummutati. Väljaanded Ühendriikides ja Euroopas loobusid uhkusega teesklemisest¹ ja talutasid kallutatuse kõikjale: uudistesse, arvamusküsitlustesse, ennustusmudelitesse, faktikontrolli jne.

Ameerika peavoolumeedia osutus sisuliselt demokraatliku partei suhtekorraldusosakonnaks – seda kinnitasid näiteks Hillary Clintoni kampaaniajuhi John Podesta avalikkuse ette tulnud meilid.² 96 protsenti ajakirjanikest annetasid raha just Clintoni kampaaniale³, mis on üks põhjus, miks 91 protsenti Trumpi meediakajastusest negatiivne oli⁴. Pealegi toetasid suurema tiraažiga ajalehed ülekaalukalt Clintonit⁵. Meedia, aga ka popkultuur ja poliitikud⁶, sugesid Trumpi lakkamatult, soosides häbitult ühte kandidaati. Jäi mulje, et kogu meedia-kultuuri-valitsusaparaat on üks suur organ, mis teenib ainult ühe kollektiivi huve. Kallutatus kinnitas, mida niigi tunda oli: suurt osa riigist lihtsalt ei kõnetata. Need inimesed nägid Trumpis enda suuvoodrit.

Ameerika peavoolumeedia osutus sisuliselt demokraatliku partei suhtekorraldusosakonnaks – seda kinnitasid näiteks Hillary Clintoni kampaaniajuhi John Podesta avalikkuse ette tulnud meilid. 96 protsenti ajakirjanikest annetasid raha just Clintoni kampaaniale, mis on üks põhjus, miks 91 protsenti Trumpi meediakajastusest negatiivne oli.

Eliit on üha enam tõmbunud ideoloogilise ja geograafilisse mulli⁷. Rahva silmis on nemad (so eliit) ja nende huvid kuskil mujal, sestap ka vastuhakk globalismile. Näiteks on kujunenud arusaam, et demokraadid ja vabariiklased eelistavad rahva heaolule massiimmigratsiooni, et esimene saaks hääli ja teine tööjõudu⁸ – selle tõttu Trumpi protektsionism kõlapinna leidiski. Ta lubas ameeriklased esikohale tõsta ja riigi taas vägevaks⁹ teha, tööstussektori elustada ja töökohad tagasi tuua. Trump rõhutas valupunkti, millest demokraadid loobusid, eliit ei hoolinud ja mille potentsiaali kumbki ei näinud.

Kolumnist Will Rahn süüdistas ajakirjanikke ja analüütikuid „talumatus kõrkuses“, kui arutles, miks Trumpi võit meediat jahmatas¹⁰. Tulemus üllatas just neid, kes olid pool elanikkonda¹¹ poliitilisest diskussioonist välja lülitanud. Trumpi triumfi autoriks on keskosariigid, kes küllaltki ühtse massiivina lükkasid tagasi rannikute elitismi, moraalitsemise ja poliitika. Valimised näitasid, kuivõrd terav joon nende kahe Ameerika vahel on ja kui kaugele nad üksteisest on triivinud.

Muu taustal on varju jäänud asjaolu, mis on lähtepunktiks nii valimistulemuste kui ka kultuuride kokkupõrke selgitamiseks: president Barack Obama valitsusajal on demokraadid igal muul valitsustasandil kaotanud üle tuhande ametikoha ja partei pole tervelt sada aastat nii nõrk olnud¹². Obama peab end progressivistiks, kelle fraktsioon demokraatide parteis on üha suurenenud ja suur osa ameeriklastest on sellele suunale vastu. Pärast II maailmasõda on liberaalsed institutsioonid – akadeemia, meedia ja meelelahutustööstus – muutunud „progressivismi kantsideks“¹³

Trumpi triumfi autoriks on keskosariigid, kes küllaltki ühtse massiivina lükkasid tagasi rannikute elitismi, moraalitsemise ja poliitika. Valimised näitasid, kuivõrd terav joon nende kahe Ameerika vahel on ja kui kaugele nad üksteisest on triivinud.

Progressivismi levik on soodustanud monoliitset grupimõtlemist, mistõttu tulid Trumpi võit ja Brexit eliidile üllatusena. Mõlemad sündmused polnud niivõrd ootamatud, kui ebatõenäolised. Ootamatus tulenes „hermeetilises“ mullis elamisest – meenub New Yorkeri filmikriitiku Pauline Kaeli kirjutatu, kui tema üllatuseks Richard Nixon 1972. aasta valimised võitis: „Elan päris erilises maailmas. Tean ainult ühte inimest, kes Nixoni poolt hääletas. Ma ei tea, kus sellised inimesed on. Väljaspool minu nägemisulatust. Aga vahel teatris käies ma tajun neid.“¹⁴ Nixon võitis 49 osariiki ja sai 60 protsenti häältest – tänavune polnud nii absurdselt ühepoolne, küll aga ilmestab see, et kultuuriline eraldatus on juba mõnda aega kestnud.

Kultuuride kokkupõrge Ameerikas seisneb preskriptiivse kollektivismi ja liberalistliku individualismi vastuseisus. Esimest esindab progressivism, mille kohaselt peavad kõik võrdsed olema, teist konservatism, mille kohaselt peavad kõigil võrdsed võimalused olema. Mõlemat maailmavaadet juhib ideaal paremast ühiskonnast, seega pole kumbki konkreetselt hea või halb. Kuid et progressivism ammutab ka kultuurilise marksismi¹⁵ identiteedipoliitikast, siis selle mõtlemise eelduseks on, et kapitalistlikud ühiskonnad tuginevad vaeste ja vähemuste ärakasutamisesse: nullijäävas süsteemis on rikkuse allikaks teistelt varastamine. Marksismist lähtuv võimustruktuuride dekonstruktsioon viib otseteed moraalsesse ja kultuurilisse relativismi.

Marksistlik revolutsiooniimpulss on saanud osaks progressivistide poliitikast. Kui palju kuulutasid Bernie Sanders ja Hillary Clinton, et rikkad peavad maksma „õiglase“ osa, olgugi et ühiskonna rikkaim viiendik maksab üle nelja viiendiku kogu maksudest ja pool rahvastikust ei maksa midagi¹⁶? Või et naised teenivad vähem raha, ehkki palgalõhe Ameerikas on 21 protsendi asemel umbes 8 protsenti – mitte küll nii suur, aga ilmselt õigustamatu¹⁷. Või et mustanahaliste ebaproportsionaalselt suur vangistatus on süstemaatilise rassismi süü, kuigi mustanahalised sooritavad ka ebaproportsionaalselt palju kuritegusid¹⁸. Need on üksikud näited katsetest võimustruktuure lõhkuda. Kultuuriline relativism ei arvesta väärtusi, mis struktuurist sõltumata kultuuri edu soodustavad (nt läänetsivilisatsiooni isikuvabadused, omandiõigus, riigi ja kiriku lahutatus jmt).

Meenutagem, et Ühendriigid rajati ennekõike valgustusfilosoofia ideaalidele, mis rõhutavad üksikisiku vabadusi ja valitsuse kammitsetust. Konflikt progressivistide ja konservatiivide vahel ongi niivõrd terav, sest progressiivsed ideed ja väärtused on kollektivistliku elemendi tõttu konservatiivse libertaarsuseideaaliga vastuolus. Liberaalsed institutsioonid näevad välja nagu Ameerika, aga ei mõtle nagu Ameerika¹⁹. Multikultuursus ja mitmekesisus on sisuliselt taandunud väärtuste tasalülitamiseks isikutunnuste arvelt. Teadlaskond, meedia ja meelelahutustööstus on täis igasugu inimesi, kes aga kipuvad ühesuguselt mõtlema. Trumpi vastuoluline käitumine tõstis seda just esile: lisaks meediale kirusid teda tublisti ka teadlased ja kuulsused. Ameeriklastel on kõrini mõtteviisist, mis ei väärtusta Ameerika väärtusi.

Muu taustal on varju jäänud asjaolu, mis on lähtepunktiks nii valimistulemuste kui ka kultuuride kokkupõrke selgitamiseks: president Barack Obama valitsusajal on demokraadid igal muul valitsustasandil kaotanud üle tuhande ametikoha ja partei pole tervelt sada aastat nii nõrk olnud.

Kahe kultuurimulli poleemikast võtab muidugi osa meedia, mis kallutab poliitilist reaalsust narratiivide kaudu. Näiteks üritab Black Lives Matteri liikumine tõestada institutsionaalset rassismi valedega²⁰, mida peavoolumeedia on julgelt levitanud. Tagajärjena on rassisuhted viimastel aastatel tunduvalt halvenenud. Ja kui oli vaja näidet, mille vastu pool Ameerikat tugevalt protestis, siis heitkem pilk valimiste järgsele olukorrale. Mäletamisi ohustas Trump demokraatiat, kui keeldus valimistulemustega kategooriliselt nõustumast²¹. Kuid valimispäeva järel on üle riigi toimunud vulgaarsed ja paiguti vägivaldsed meeleavaldused Trumpi vastu²². Ehkki on põhjust kahtlustada, et protest lükati jälle kulisside tagant käima²³, arvasid tänavatele suundunud noorukid, et piisava hädaldamisega saab valimistulemust muuta. Et meedia on Trumpi vastu, pole nad pingekolde leevendamisest huvitatud.

Ootamatus tulenes „hermeetilises“ mullis elamisest – meenub New Yorkeri filmikriitiku Pauline Kaeli kirjutatu, kui tema üllatuseks Richard Nixon 1972. aasta valimised võitis: „Elan päris erilises maailmas. Tean ainult ühte inimest, kes Nixoni poolt hääletas. Ma ei tea, kus sellised inimesed on. Väljaspool minu nägemisulatust. Aga vahel teatris käies ma tajun neid.“

Meeleavaldusi selgitab olukord ülikoolides, millest paljud sarnanevad aina rohkem lasteaiaga²⁴. Noortele keelatakse kriitiline mõtlemine, sest neile esitatud maailmavaadet peetakse ainuõigeks – ja kui sellist läbinisti subjektiivset arusaama toonitavad põhjendamata jäetud poliitkorrektsus ja kultuuriline relativism, kaob noorte võime akadeemiavälises keskkonnas konkurentsiga toime tulla. Kui faktidel põhinev tõde allutatakse tunnetele ja kui sõnad moonutatakse „mikrorünnakuteks“²⁵, jõutaksegi võidusolvumise, nn turvapesade, fašistliku kõnevaigistuse ja vägivaldsete demonstratsioonideni. Need samad inimesed meediasse suunduvadki. Pole kahtlustki, et paljud hääletasid Trumpi poolt sellistele tendentsidele vastu seismise tõttu – Trump korrutas isegi, et enam pole aega poliitilist korrektsust järgida (olgugi et ta ise ületas korduvalt joont korrektsuse ja räiguse vahel). Kohanemisraskused, nagu valimistulemustele vägivallaga reageerimine, on suletud ideoloogilise keskkonna põhjustatud mõttelaiskuse süü.

Poliitkorrektsuse ideoloogiat teadlaskonnas ilmestab Frankfurdi marksistliku koolkonna esindaja Herbert Marcuse filosoofia: kuna läänetsivilisatsioon on ebaõiglane, peavad „valgustatud“ vasakpoolsed eliidid taluvuse ja vabaduse arvelt konkreetselt parempoolseid suundumusi represseerima²⁶. Poliitiline korrektsus on progressivismi hävituslikem ilming²⁷, sest viisakuse suitsukatte all on see üha enam totalitaarset kõne- ja mõttevaigistust meenutama hakanud. Teisitimõtleja arvamus teisendatakse mõtteroimaks, mis ei võimalda vasturääkimist, küll aga isiksuseatentaati sildistamisega. Pealegi tähendab teisitimõtlemise mikrorünnakuks tembeldamine, et sõnadele võib vägivallaga vastata.

Inimloomuses peituv võimuiha on omane kõigile, kuid et vasakpoolne poliitiline suundumus on vaieldamatult kultuuridominandiks kerkinud, siis seostatakse ülalkirjeldatud käitumist just vasakpoolsetega. Varalahkunud konservatiivne kommentaator Andrew Breitbarti ütles, et „poliitika on kultuurist allajõge“ – ja poliitkorrektne poliitika on igati vasakpoolsete kultuur²⁸. Kas on siis ime, et rannikueliitide hurjutamine keskosariike ei veennud, kui argumentide asemel pilluti hoopis pilkeid ja solvanguid²⁹, mis üksnes kannustas neid inimesi Trumpi poolt hääletama?

Ideoloogiline grupimõtlemine on nakatanud kogu meedia-kultuuri-valitsusaparaati. Sellepärast ei näinudki eliit Trumpi võitu ette, ehkki nad kartsid seda tõsiselt. Kui Will Rahni sugused ajakirjanikud suhtusid enda eksimusse ja kallutatusesse kriitiliselt, siis New York Timesi silmakirjalikkusest kubisev plaan end Trumpi ametiajaks aususele „ümber pühendada“³⁰ osutab, et peavoolumeedia jätkab häbiplekist hoolimata täpselt samas vaimus. Times on hea näide sellest, kuidas kajakamber ja poliitiline ideoloogia headest ajakirjanikest propagandistid teeb. Meedia ainsaks standardiks on jäänud topeltstandard: kriitiline ollakse ainult opositsiooni suhtes, mitte ka iseenda vastu³¹. Kuidas aga käituks meedia, kui tänavatel märatseksid Clintoni-vastased Trumpi pooldajad?

Ennatlik on väita, et traditsiooniline meedia lõplikult ära kaob. Vanameedia kõrvale on kerkinud uusmeedia, mille peamiseks elatusallikaks on sotsiaalmeedia. Selle protsessi alguspunktiks on tõenäoliselt 1998. aasta, mil Matt Drudge paljastas oma uudisteagregaatorist kodulehel, peavoolumeedia kiuste, president Bill Clintoni ja praktikandi Monica Lewinsky vahelise afääri³². Sestpeale on internet traditsioonilist võimustruktuuri kardinaalselt muutunud ja peavoolumeedia sisesest konkurentsist on saanud heitlus uusmeediaga, mis range direktrissina peavoolu korrale kutsub. Nõnda nähakse läbi, kui meedia sündmusi³³ ja isegi fakte³⁴ moonutab, mis on meedia usaldusväärsuse rekordmadalale tirinud³⁵.

Debatt, narratiiviloome ja sõnavabadus pole enam vanameedia pärusmaa. Kui Trump oma toetajaid tõsiselt alt veab, võib uusmeedia veel radikaalseimad isikuid kandidaatideks upitada.

Igatahes on alanud vanameedia hääbumine. Ajakirjandus pole enam kasumlik: ajalehti ei osteta ja reklaamitulu on väike. Tulusam on hoopis endale nime teha sotsiaalmeedias, mille kaudu pääseb oluliselt suurema publikuni. Kui The New York Timesi ja The Washington Posti sugused väljaanded saavad rahasüste miljardäridest omanikelt, siis uusmeedia sõltub ennekõike lugejate annetustest, mis matkib turumajanduse konkurentsi printsiipi. Praeguse põhjal võib julgelt väita, et järgmiste presidendivalimiste ajaks on meediamaastik juba teist nägu. Teel on takistused, sest ka Facebook³⁶, Twitter³⁷, Google ja YouTube³⁸ on olnud altid oma äranägemise järgi tsensuuri kehtestama, ent seda piirab osalt tung mis tahes kasutajatele nende endi huve ette sööta. Sotsiaalmeedia ei enneta kultuurimullide teket.

Donald Trumpist sai esimene sotsiaalmeediapresident nii, nagu John F. Kennedyst sai esimene telepresident. Debatt, narratiiviloome ja sõnavabadus pole enam vanameedia pärusmaa. Kui Trump oma toetajaid tõsiselt alt veab, võib uusmeedia veel radikaalseimad isikuid kandidaatideks upitada. Vanameedial on viimane aeg kajakambrist välja tungida, sest nende luigelaul on peagi kätte jõudmas.