Vana Maailma kaootiline idakülg
Euroopa Komisjoni hiljutine uuring tunnistas ühenduse suure ittalaienemise selle teisel aastapäeval ühemõtteliselt õnnestunuks: on elavnenud majandus ja loodud uusi töökohti nii vastliitunud kui vanades liikmesriikides. Suured immigratsioonivood idast läände, näljased “Poola torumeeste” hordid, kes võtavad turvalises läänes hoolimatult ära kõik lihttööd, jäid aga olemata.
Kõigest hoolimata jääb poliitikute kõnedest – seda vähemalt vanas Euroopas – mulje, et laienemine on kuidagipidi häbiväärne teema, mida kõnelustes valijatega oleks mõistlikum võimaluse korral vältida. Eriti välditakse entusiasmi ilmutamist tulevaste võimalike laienemiste osas. Bulgaaria ja Rumeenia paraku tulevad niikuinii, Horvaatiast kardetavasti ka ei pääse, aga edasi…
Need, kes järjekindlalt edasise laienemise advokaatidena üles astuvad, on uute liikmesriikide juhid. Ent viimastel on jalus mitmeid kammitsaid, mis takistavad efektiivset agendaseadmist: läänepoolse Euroopa umbusaldus vaeste ning imeliku ajalooga naabrite vastu ja naabrite eneste valus teadlikkus selle usaldamatuse olemasolust, lisaks ehk ka hirm kaotada tükikene omaenese europirukast…
Kõige tähtsam tegur on aga mastaapse mõtlemise puudus: ükski Ida-Euroopa riik pole praegu valmis liidrirolliks ei ELis ega isegi mitte selle idapoolel. Riigid, mis varem asjalikult end reformides ning oskusliku diplomaatia toel ise ELi poole sammusid, on praegu pisiaskeldustesse takerdunud ega oska uues olukorras enesega palju tarka peale hakata. Nendest, kes pole seni efektiivsed olnud, ei ole enamik seda ka praegu ning nende sõna maksab selle tõttu vähem kui võiks. Kolmandatel pole aga tahtmistki midagi korda saata, enese saatuse eest hoolitsemine ongi nende ambitsioonide piir – saagu teistest siis, mis saab.
Ometi on omade ja võõraste saatus seotud: kui ühtedel on halb, pole teistelgi hea. Euroopa on väike, siin on see iseäranis nii. Pealegi on laienemise kaudu reformide ja stabiilsuse levitamine olnud just see valdkond, kus ELi on saatnud tõeline edu. Edasise laienemise edu nimel töötamine võiks ka kogu ELi selle melanhoolsest identiteedikriisist tasapisi välja sikutada – kui vaid leiduks poliitilised liidrid, kes laienemise vooruse avalikkusele veenvalt mõistetavaks teeks. Pole mingit põhjust, miks selline liider – olgu siis inimene või riik – ei võiks tulla Euroopa idapoolelt.
Diplomaatias käsitletakse seekord lähemalt kolme Ida-Euroopa riigi seisu: Ungarit, mis on välispoliitiliselt ambitsioonitusse vajunud, Bulgaariat, kus peetakse ELi saamise nimel karmi võitlust mineviku tegematajätmistega, ning Serbiat, kus suhtutakse Euro-Altandi maailma üleüldse skeptilise usaldamatusega. Pole just paljulubav pilt?! Ent kõigele vaatamata kätkeb Ida-Euroopa tahumatus ja kaootilisus eneses suuri elu- ja kasvuvõimalusi. Avara mõtlemise korral võib Euroopa “metsikust” idapoolest Vanale Maailmale vägeva mootori saada.