Valgevene valimised 2025 – diktatuurirežiimi väljavaated geopoliitiliste kriiside kontekstis

2020. aasta muutis kardinaalselt Valgevene poliitilist dünaamikat, kodanikuühiskonda ja opositsiooni rolli võimule vastamises. Autoritaarses riigis toimunud massiprotestid sütitasid lootuskiire nii valgevenelaste seas kui Euroopas, ent tänaseks on riigist saanud rahvusvahelise kogukonna jaoks elevant toas, millest rääkida ei taheta. Kui juba varasemalt peeti Valgevenet Venemaa poolt de facto okupeeritud riigiks, siis veelgi enam kinnistusid hoiakud pärast Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas. Nüüd läheneb Euroopa Liit Valgevenele peamiselt kui Kremli pikendusele.

See tähendab aga, et ELil pole strateegiat Valgevene Venemaa rüpest tagasi toomiseks, samal ajal kui Minsk ise pole dialoogist huvitatud. See ongi viinud Valgevene aina suurema poliitilise isolatsioonini. Valgevene opositsioon ja mitmed välispoliitika eksperdid on aastaid kritiseerinud ELi passiivsust, teisalt on küsimärgi all opositsiooni legitiimsus ja võimekus pakkuda alternatiivset lahendust Valgevene valitsemiseks. Keset Euroopat püsib stabiilne diktatuurirežiim, mis peidab endas jätkuvat julgeolekuohtu Euroopale.

Lõhestunud opositsioon

Kuigi 2020. aasta protestid ei täitnud eesmärki kukutada võimult Lukašenka valitsus, tõi protestiliikumine endaga kaasa kodanikuühiskonna mobiliseerimise ning diasporaa politiseerus märkimisväärselt. Suur osa Valgevene aktivistidest kuulub diasporaa hulka, seda eriti pärast 2020. aastat, mille jooksul on võimud sundinud suure osa kodanikuühiskonnast riigist lahkuma. Ka Valgevene opositsiooni juht Svjatlana Tihhanovskaja tegutseb eksiilis. Kuigi kõigile on teada, et toimuvad valimised pole vabad ega ausad, ei ole riigis oodata uut protestilainet, sest valitsus on opositsiooni ja demokraatlikud ambitsioonid edukalt maha surunud. Valgevenes on teadaolevalt üle 1300 poliitilise vangi, opositsioon on sunnitud tegutsema eksiilis ning iseseisev meedia ja MTÜde tegutsemisvabadus on tugevalt piiratud.

Kuigi kõigile on teada, et toimuvad valimised pole vabad ega ausad, ei ole riigis oodata uut protestilainet.

Lõhestatud opositsioon oli probleemiks juba 2020. aastal ning see on endiselt valitsuskriitikute suurim proovikivi. Opositsiooni sees kritiseeritakse liigset Tihhanovskaja isiksusele keskendumist ja isikukultuse tekkimist ning väheseid sisulisi poliitikameetmeid, nappi mõju Valgevene sisepoliitikale ja strateegia puudumist. Viimast heidavad Tihhanovskajale ette ka Euroopa välispoliitika eksperdid ning küsimärgi alla on pandud kogu opositsiooni legitiimsus. Opositsioon ei ole eksiilis tegutsedes suutnud kasvatada toetust ei Valgevenes endas ega ka diasporaa seas.

Võimalik režiimimuutus Valgevenes on tihedalt seotud Ukraina tulevikuga. Samas on Ukraina valitsus Valgevene demokraatliku opositsiooni suhtes ettevaatlik. Seda selgitavad eelkõige kahtlused Valgevene opositsiooni legitiimsuse suhtes ning teisalt ka eksiili aktivistide võimetus Valgevenes toimuvat otseselt mõjutada. Valgevene opositsioonil on keeruline lahti murda Lukašenka varjust, mis mõjutab nii Euroopa Liidu, selle partnerite kui ka Ukraina suhtumist. Teisalt oleks siin Euroopa Liidul võimalus võtta Ukraina ja Valgevene opositsiooni suhetes vahendaja roll. See aga eeldab Valgevene ohu adekvaatset hindamist ja Valgevene opositsioonile osaks saanud teatava passiivse positsiooni muutmist. Valgevene opositsioon peab aga seadma tähtsamaks Ukraina toetamist ning selle toetuse rõhutamist ka enda avalikes sõnumites, sest Ukraina kaotuse korral võib Valgevene tõenäoliselt silmitsi seista annekteerimisega.

Vene karu ja Lukašenka meepott

Lukašenka peamine huvi on hoida Valgevene ühiskond stabiilsena, seetõttu näeb ta valitsus valimisi – eriti pärast 2020. aastat – ohuna sisejulgeolekule ja režiimi stabiilsusele. Eelmistel presidendivalimiste hinnaks oli Lukašenka jaoks legitiimsuse kaotamine nii siseriiklikult kui rahvusvahelisel tasandil. Seega on täna tema üheks eesmärgiks legitiimsuse ja 2020. aastal kokku kukkunud sotsiaalse korra taastamine. Samas on režiim muutunud aina rangemaks, 2024. aastal kasvas poliitiliste kohtuprotsesside arv 50% võrra ning teadaolev vangistatud ajakirjanike arv tõusis 32 pealt 45-ni.

Lukašenka järgmine ametiaeg paneb proovile nii tema lojaalsuse Putinile kui ka selle, millise partnerina Venemaa Valgevenet edaspidi näeb.

Valgevene režiim tajub ohtu võimu säilimisele, seega koosneb Lukašenka programm peamiselt läänevastastest sõnumitest ja lubadustest tagada majanduslikku stabiilsust. Sellele lisandub “rahuliku taeva” kontseptsioon, mis oli valimiste-eelsel perioodil üheks põhisõnumiks kinnitamaks elanikele, et Valgevene ei ole otseselt seotud Vene-Ukraina sõjaga. Lukašenka otsus mitte saata Ukrainasse Valgevene vägesid on ka üks kriitilisemaid otsuseid, mis on vastuolus Putini soovidega. Üks väheseid ilminguid Valgevene režiimi võimekusest iseseisvat poliitikat ajada ei tähenda aga, et presidendi kurss oleks muutumas. Valgevene suund on endiselt ida poole ning riigi poliitiline, sõjaline, kultuuriline ja majanduslik sõltuvus Venemaast on aina kasvanud. Samal ajal triivitakse aina kaugemale diplomaatilistest suhetest Euroopaga.

Samas tähendab Lukašenka tõrkumine, et tema usaldusväärsus Putini silmis on löögi saanud. Arvestades Venemaa aina tihedamaid suhteid alternatiivsete partneritega nagu Põhja-Korea või Iraan, võib senine tugev lähedussuhe Putini ja Lukašenka vahel muutuda. Lukašenka on kahvlis, kus temaga ei olda rahul ei riigi sees ega Moskvas. Valgevene vägede saatmine Ukrainasse ei omaks erilist strateegilist tähtsust, vaid sümboliseeriks eelkõige Lukašenka truudust Putinile, samas on Valgevene kodanikud sõjas osalemise vastu ning otsus sõjas osaleda ohustab jällegi režiimi stabiilsust. Lukašenka trumbiks on, et tema valitsuse langemine ei oleks aga soodne Moskvale. Riigijuhi järgmine ametiaeg paneb proovile nii tema lojaalsuse Putinile kui ka selle, millise partnerina Venemaa Valgevenet edaspidi näeb.

Euroopa Liidu puudulik Valgevene-strateegia

Aastatel 2014–2020 muutus Valgevene poliitiline režiim kohati vabamaks. 2014. aastal jäi Valgevene Venemaa rünnaku ja Ukraina suhtes neutraalseks ning 2016. aastal tühistas EL enamiku Valgevene-vastastest sanktsioonidest pärast seda, kui valitsus vabastas poliitvangid. Sellel perioodil oli Valgevene ka idanaabruse programmis partneriks ning suhted ELi ja Valgevene vahel normaliseerusid, kuni 2020. aasta protestidele järgnes ulatuslik riigi vägivald.

Pärast 2022. aastat on rahvusvaheline tähelepanu Valgevenele märkimisväärselt vähenenud ning ELi ja Valgevene suhteid iseloomustab diplomaatiline isolatsioon, mida on suuresti orkestreerinud Lukašenka toetus Venemaa sõjale Ukrainas. Kui enne oli Valgevene küll vaikselt, aga stabiilselt päevakorras, siis pärast 2022. aastat käsitleb EL oma sõnumites Valgevenet kui Venemaa pikendust, mitte iseseisvat ohtu. Selline suhtumine ei ole jätkusuutlik.

Kui enne oli Valgevene küll vaikselt, aga stabiilselt päevakorras, siis pärast 2022. aastat käsitleb EL oma sõnumites Valgevenet kui Venemaa pikendust, mitte iseseisvat ohtu.

ELis on tekkinud valgeveneväsimus. Pole oodata, et presidendivalimised saaksid erilist tähelepanu, sest nende tulemus on juba ette teada ning seekord pole lootust ka protestilainele, mida toetada. EL ei kavatse valimistulemusi tunnustada, aga pole ideid, mida rohkem peaks tegema. Valgevene opositsiooni ei nähta tõsiseltvõetava partnerina, teisalt ei ole EL võtnud ka seisukohta alternatiivse lahenduse suhtes.

ELi peamised meetmed Valgevene demokraatliku opositsiooni toetamiseks on sanktsioonid, mis sihivad otseselt Lukašenka režiimi, ning poliitilise, majandusliku ja tehnilise toe pakkumine Valgevene opositsioonile ja kodanikuühiskonnale. Režiimi sanktsioneerimine on õige suund, kuid sinna kõrvale on vaja ka täiemahulist strateegiat, mis adresseeriks Valgevene ohtu Euroopa julgeolekule.

Lukašenka on juba praeguseks andnud Moskvale voli kasutada riiki nii Ukraina ründamiseks kui ka tehisliku rändekriisi tekitamiseks, mille otsene eesmärk on seada ohtu rahu ja stabiilsus Euroopas. Valgeveneväsimuse nähtus on osati mõistetav – riik kukub aina sügavamale Putini haardesse ja Vene imperialistlikud ambitsioonid ei ole kuhugi kadumas. Samas ei ole Valgevene ignoreerimine siiani toonud kaasa positiivseid tulemusi ning valgevenelased, kes on samuti režiimi vastu, tunnevad kõrvalejäetust.

Järjest süvenev totalitaarsus

Valgevene demokraatlik opositsioon kutsub valgevenelasi üles valimisi boikoteerima ja survestab rahvusvahelist kogukonda valimistulemusi mitte tunnustama. Samas liigub Minsk ikkagi tänavuste valimistega aina enam totalitaarsuse poole. Erinevalt eelnevatest aastatest ei taotle Valgevene valimised enam demokraatia etendamist. Teisalt on Lukašenka teadlik oma režiimi nõrkusest ja proovib keset geopoliitilist kaost naasta enne 2020. aastat olnud sotsiaalse ja poliitilise kliima poole, üritades taastada – või vähemalt kasvatada – oma legitiimsust nii Valgevene rahva kui rahvusvahelise kogukonna seas.

Arvestades geopoliitilist olukorda ning aina tugevamasse Venemaa rüppe langemist on hoolimata näilistest režiimi pehmenemise ilmingutest – nagu mullu umbes 250 poliitvangi vabastamine – oodata järjest represseerivamat režiimi. Peamine küsimus on, kuidas vastab Lukašenka Moskva survele osaleda otseselt Venemaa ja Ukraina sõjas ning milliseks kujunevad Valgevene ja Venemaa suhted, kui Venemaale on tekkinud alternatiivsed partnerid.