Valgevene tegur Venemaa sisepoliitikas

Analüütikud on ammu täheldanud, et Valgevene tegur ei mõjuta mitte ainult Venemaa välis- vaid ka sisepoliitikat. Kuid sisult ja suunitluselt on see mõju olnud postkommunistliku Venemaa arenguetappidel erisugune. Valgevene tegur tõusis päevakorda 1994. aastal, kui Ukrainas ja Valgevenes toimunud võimuvahetuse ajel tekkis osal Venemaa ladvikust taasintegratsiooniillusioon, lootus, et on võimalik üsna kiiresti luua kolme slaavi riigi tihe liit. Sellist seisukohta pooldavad rühmitused olid pärit Nõukogude bürokraatia ridadest ning tihedalt seotud hankiva tööstuse monopolidega. Taasintegreerumine kogus populaarsust ka “jõumeeste” (siloviki) seas. Sisepoliitikas astusid need rühmitused, kes pooldasid majanduse suuremat riiklikku reguleerimist (selles mõttes võib neid nimetada ka regulaatoriteks), järjekindlalt välja turureformide jätkamise pooldajate vastu, kes suhtusid jahedalt katsetesse tõmmata Venemaad postsovetliku ruumi mis tahes taasintegreerimisprojektidesse. Seepärast üritasid regulaatorid (dirižistõ) välispoliitikas kindlalt Ukraina ja Valgevenega taasintegreerumise ideed pooldades nõrgestada sisepoliitikas radikaalsete turumeeste positsioone. Vahemärkusena: nende lootustele ei olnud määratud täituda, sest peagi selgus, et Ukraina uus president Leonid Kutšma kavatseb jätkata iseseisva riigi ülesehitamist ega unista mingisugusest alliansist Venemaaga.

Uus huvi Valgevene teguri vastu tekkis Venemaa sisepoliitikas 1996. aasta presidendivalimiste kampaania ajal. Toonane riigipea Boriss Jeltsin, kelle populaarsus oli kampaania algul päris madalal, vajas võitmiseks toetust ka ühiskonna konservatiivsetelt kihtidelt, kes ei olnud rahul reformidega ja tundsid nostalgiat Nõukogude Liidu järele. Mõte liidust etniliselt ja kultuuriliselt lähedase Valgevenega, kus Venemaa- ja venelastevastased meeleolud olid alati olnud nõrgad ja vähese levikuga, osutus Venemaal üsna populaarseks. See vastas ka Valgevene uue presidendi Aljaksandar Lukašenka huvidele, kes oli tulnud võimule Venemaaga taasintegreerumise loosungi all. Lukašenkal õnnestus veenda märkimisväärset osa Valgevene elanikest, et 1990. aastate alguses aset leidnud ainelise olukorra halvenemine oli esmajoones tingitud ühtse majandusega Nõukogude Liidu lagunemisest. Selle koosseisus oli Valgevene aga kujutanud endast “koostetsehhi” ja üht kõrgema elatustasemega liiduvabariiki. 1996. aasta 2. aprillil kirjutasid Jeltsin ja Lukašenka Moskvas alla riikide ühenduse loomise lepingule.¹ See suurejooneline üritus aitas paljuski tõsta Jeltsini valimiseelset reitingut ning tõmmata enda poolele osa konservatiivsemalt meelestatud valijatest.

Vaatamata sellele, et liitriigi rajamisest sai kavand, mida keegi ei plaaninudki teoks teha, kasutas Venemaa ladvik seda endiselt ära sisepoliitilistel eesmärkidel.

Valgevenega integreerumise teema ei kadunud Venemaa poliitikast ka pärast Jeltsini tagasivalimist 1996. aasta juulis. Riikide ühendusest sai liit (aprill 1997). Hiljem, 1999. aasta detsembris, kuulutati reintegratsiooni eesmärgiks Valgevene ja Venemaa liitriigi rajamine. Vaatamata sellele, et ajapikku loodi sellele poliitilisele konstruktsioonile isegi kahe riigi ülesed institutsioonid (kõrgem riiginõukogu, parlament, ministrite nõukogu, kohus ja kontrollpalat), ei ole ühisriiki siiski tegelikult loodud. Nende organite otsustel on kõigest soovituslik iseloom, mis ei piira millegagi kummagi riigi suveräänsust. Ka põhiseadust ei ole vastu võetud. Sedamööda, kuidas Venemaa ja Valgevene integreerimise projekti elluviimine ilmselgelt aeglustus, hakkas viimasel kümmekonnal aastal Valgevenes selle pooldajate arv tuntavalt kahanema. Venemaalaste massiteadvuses on aga integratsiooniidee endiselt populaarne. Häda on aga selles, et Venemaa kodanikel – nagu ka Valgevene kodanikel – puudub igasugune võimalus mõjutada nende riikide vastastikuseid suhteid ning kaasa aidata kahe riigi lähenemisele. Vaatamata sellele, et liitriigi rajamisest oli saanud “poliitiline perspektiiv”, strateegiline kavand, mida keegi ei plaaninudki teoks teha, kasutas Venemaa ladvik seda endiselt ära sisepoliitilistel eesmärkidel. Maal süveneva tugeva riigivõimu ja impeeriumimeelsuse tingimustes sai sellest oluline instrument kujutamaks teokat “patriootlikku” võimu, mis kannab hoolt Venemaa kunagiste rahvusvaheliste positsioonide taastamise eest. Seda kasutati aktiivselt alati, kui oli vaja toonitada Venemaa juhtkonna sammude kooskõla ühiskonnas ja ladvikus valitsevate konservatiivse läänevastase meelsusega.

Niisiis on Venemaa ja Valgevene liitriigi loomise projekti ümber kujunenud vastuoluline ja üsna veider olukord. Ühelt poolt on projektist saanud nii Venemaa välis- kui ka sisepoliitika päevakorra lahutamatu element, teiselt poolt aga ei ürita keegi seda ideed teostada. Probleem peitub Minski ja Moskva valitsevate ringkondade põhimõtteliselt erinevates huvides antud projekti osas. President Lukašenka kehtestas oma riigis diktatuuri, kuid ei ole suutnud käivitada Valgevene majanduse struktuurset ümberkorraldamist ega moderniseerimist. Lukašenka on parimal juhul suutnud säilitada ja kaitsta languse eest suurt osa nõukogude ajast pärit, Valgevenele pärandiks jäänud tööstuspotentsiaalist. Karmi etatistliku, sisuliselt sotsialistliku majandusmudeli tingimustes on Valgevene majanduse põhikapital kiiresti ammendunud, paljud ettevõtted töötavad kahjumiga. Jõuliselt poliitilist opositsiooni vaenav ja Läänega tüli kiskuv Lukašenka on ise endalt võtnud võimaluse kodumaal poliitiliselt manööverdada. Sellises olukorras on tema ees ainult kaks reaalset võimalust: tugevdada režiimi ja konserveerida arhailine sotsiaalmajanduslik süsteem, mis tähendab küll ka hirmu selle ootamatu kokkuvarisemise ees, või seada endale märksa auahnem siht ning hõivata liitriigi institutsioone kasutades selle tähtsamad positsioonid ja tõusta ajapikku selle juhiks. Sisuliselt tähendab ühisriigi presidendiks pürgimine teed Kremlisse.

Moskvas on Valgevenet alati peetud nooremaks ja Venemaast sõltuvaks partneriks. See seisukoht leidis oma lõpliku väljenduse Putini 2002. aasta ettepanekutes Valgevene ühendamise kohta Venemaaga kuue uue föderatsioonisubjekti vormis (arv vastab Valgevene oblastite arvule). Lukašenkat ähvardanuks sellega tegeliku võimu kaotamine ning muutumine Venemaa asehalduriks, kelle Moskva võib suvalisel hetkel ametist vabastada. Sellist taasintegreerimise varianti toetas pealegi vaid kuus protsenti Valgevene elanikest.² Seetõttu lükkas Valgevene president Putini ettepaneku tagasi. Kreml ei soovi liitriigi loomist kahe riigi võrdsuse alusel veel ühel põhjusel: suur osa Venemaa ladvikust, mis on korrumpeerunud ning omaenda rahva suhtes bürokraatlikult ülbe, pelgab nii tugeva populistliku poliitiku ilmumist võimuareenile nagu Lukašenka. Viimast tuntakse oskuse poolest viia kõrgemas võimuešelonis läbi puhastusi ning vahistada ministreid ja suurettevõtete direktoreid otse telekaamerate ees. Valgevene president on aga täpselt ära tundnud Venemaa ühiskonnas, eriti provintsis tärkava nõudluse populismi ning demonstratiivsete võtete järele võitluses bürokraatia omavoliga. Nähtavasti peab Lukašenka Venemaa paternalistlikult meelestatud ühiskonnakihtide massilist toetust oluliseks instrumendiks võitluses koha pärast Kremlis, kui kahe riigi liit lõpuks teoks saab. Vaevalt on juhus, et juba Jeltsini ajal võttis Lukašenka meelsasti ette reise Venemaa provintsialadel. Erinevalt Moskvast leidsid seal tema populistlikud kõned, üleskutsed taastada Venemaa kunagine sõjaline ja poliitiline tugevus hea vastuvõtu. Nii kasutas Lukašenka Põhjamere laevastiku meremeeste ees esinedes väljendit “meie laevastik”, kuigi kõik teavad, et Valgevenel pole mingit laevastikku. Nii on selge, et liitriigi loomise tegelike edusammude puudumisel on päris kaalukad põhjused.

Valgevene ja “2008. aasta probleem”

Valgevene tegur hakkas uue kõlaga Venemaa sisepoliitikas esile kerkima 2005. aastal. Nimelt tõusis siis poliitilises päevakorras esikohale võimuvahetus Kremlis 2008. aastal. Venemaa Föderatsiooni põhiseaduse järgi lõpeb sel aastal Putini teine ametiaeg presidendina ning ta peab ametist lahkuma. “2008. aasta probleemi” teravus seisneb selles, et niinimetatud Piiteri eliit, kes oli tulnud võimule koos Putiniga, kardab, et ilma Putini kui rahvusliku liidrita ei suuda nad enam võimuvõitluses konkureerida. Olukorra tegi keerulisemaks see, et president kinnitas 2005. aastal mitmel korral publiku ees: ta ei kavatse hakata põhiseadust muutma, et jääda veel üheks ametiajaks Kremlisse. See sundis Piiteri eliiti keskenduma teistsugustele stsenaariumidele, mis võimaldaksid Putinil formaalset staatust muutes jätta tegeliku võimu siiski enda kätte. Nende hulka kuulub idee valida Putini järglaseks presidendiametis nõrk ja Kremli praegusest “peremehest” sõltuv poliitik ning mõte anda tegelik võim presidendilt üle parlamendi ees vastutavale valitsusele. Uuesti hakati arutama ka Valgevene ja Venemaa liitriigi loomise plaane. Seejuures kaaluti mõtet, et Putinist saaks sel juhul uue föderaalriigi pea, Lukašenkast aga asepresident või valitsusjuht. Tundus, et liitriigi projektil on varasemast märksa suurem šanss teostuda. Isegi mõned sündmused paistsid selles suunas osutavat. Nii teatas Valgevene ja Venemaa liidu sekretär Pavel Borodin 2005. aasta oktoobris, et rahvahääletus liitriigi loomise küsimuses ja uue liiduparlamendi valimised võivad toimuda juba 2006. aastal. Borodin lisas, et tema arvates on liitriigis vaja luua ka presidendi ja asepresidendi institutsioon.³ 2006. aasta jaanuaris kirjutasid Putin ja Lukašenka alla lepingule, mis tagab mõlema maa kodanikele võrdsed liikumis- ja elukohaõigused liidu territooriumil.⁴

Moskvas on Valgevenet alati peetud nooremaks ja Venemaast sõltuvaks partneriks.

Kommentaatorid pidasid seda reaalseks sammuks kahe riigi lähenemisel. Peagi selgus siiski, et kõigi mainitud ja mainimata stsenaariumide seast eelistab Venemaa eliit president Putinile sobiva järglase leidmist. Liitriigi osas aga hakati kõnelema, et kui see ka luuakse, siis mingit presidenti ega asepresidenti sellele ei tule. Nii lükati liitriigi loomise projekt taas riiulisse, täpselt samadel fundamentaalsetel põhjustel nagu varemgi. Lukašenka ilmumine Venemaa poliitikaareenile ähvardaks segi lüüa Kremli juhtivate huvigruppide kaardid ning kujutaks reaalset ohtu nende positsioonidele. Venemaa ladvikus suhtuksid Valgevene liidri ilmumisse Venemaa poliitikasse positiivselt ilmselt vaid bürokraatia, mis kontrollib kahe riigi liidu raames riikidevahelise majandusliku koostöö projektide täitmist, ning osa sõjaväe juhtkonnast, kellele Valgevene on ennekõike osa ühtsest kaitseruumist. Kuid kumbki grupp ei suuda praeguses Venemaa Föderatsioonis mõjutada otseselt tähtsaimate poliitiliste otsuste vastuvõtmist Kremlis. Seepärast ei paku ka liitriigi loomise projekt peaaegu kindlasti lahendust tänase Venemaa olulisimale sisepoliitilisele probleemile, nimelt 2008. aasta võimuvahetusele.

Hiljutiste Valgevene presidendivalimiste eel, kus Venemaa juhtkond toetas Lukašenkat, ilmutas ennast veel üks põhjus, miks Venemaa poliitiline ladvik tunneb huvi Valgevene teguri vastu. Küsimuse uue asetuse sõnastas kõige paremini 11. märtsil telekanali NTV saate “Realnaja politika” juht, Kremlile lähedal seisev Gleb Pavlovski. Lukašenkaga vesteldes andis ta mõista, et Venemaale on äärmiselt tähtis Valgevene kogemus “suveräänse demokraatia” loomisel. Siinkohal pole mõtet pikemalt analüüsida propagandistlikku fraasi “suveräänne demokraatia”, mis juurdus võimuesindajate ja neile lähedal seisvate analüütikute keelepruuki eelmisel aastal.⁵ Peamine ei ole selle juures mitte demokraatia omapärane mõistmine, mis ei kannata kriitikat, vaid selle rõhutamine, et riikide poliitiline kord peab tuginema ainult nende enda traditsioonidele, millesse välisriikidel pole õigust sekkuda. Oluline on siinjuures see, et Lukašenka režiim, mis seisab kindlalt vastu Lääne survele õhutada Valgevenes demokraatlikke muudatusi, on andnud Venemaale väga hea näite “suveräänsuse” rakendamise kohta. Seda näidet saab ilmselt edukalt ära kasutada juhul, kui Lääs hakkab ka Venemaalt nõudma praeguse poliitilise korra liberaliseerimist.

Valgevene ühiskonnamudeli import

Venemaa võimukandjate vasttärganud huvil Valgevene sisepoliitika kogemuste vastu võib olla veel üks oluline aspekt. Lukašenka režiim on demonstreerinud kaksteist aastat Venemaa ladvikule kadestamisväärset stabiilsust ja püsivust. See on saanud võimalikuks selle tõttu, et ühiskonna kõige aktiivsemate kihtide sotsiaalset dünaamikat ja ambitsioone julmalt vaos hoidvat Lukašenkat toetavad massiliselt riigieelarvelised töötajad ja jõustruktuurid. Toetuse on ta taganud nõukogudeaegsete sotsiaalsete tagatiste süsteemi alalhoidmise ning samal ajal töötajate aastalepingutele üleviimisega. Viimane võimaldab võimudele mitte meeldiva käitumise korral inimese kiiresti lahti lasta. Valgevene jõustruktuurid aga võivad nautida eriliselt privilegeeritud seisundit. Venemaal valitses viimase ajani teistsugune sotsiaalsete suhete süsteem. Ladvik tundis ennast ühiskonnast sedavõrd sõltumatuna, et ei hakanud isegi mõtlema tugeva toetajaskonna loomisele maksumaksjate seas. Valitses arvamus, et vajaduse korral tagab tõhus avaliku arvamusega manipuleeriv masinavärk sellise toetuse iga hetk. Kuid pensionäride ja teiste soodustusi nautinud kategooriate äge reaktsioon soodustuste monetariseerimisele 2005. aasta alguskuudel, omandas tasapisi üha ulatuslikuma ilme, arenedes ühiskonna kõige sõltuvamate kihtide protestiks elamu-kommunaalmajanduse reformi vastu. See on sundinud valitsevaid ringkondi muutma oma senist suhtumist maksumaksjatesse. Sellest annab selgelt tunnistust Venemaa ühe tähtsama poliitikakujundaja Vladislav Surkovi laialdast tähelepanu pälvinud ettekanne “võimupartei” Ühtne Venemaa poliitõppusel.⁶ Kommentaatorid nägid ettekande tekstis üksmeelselt tõsist katset formuleerida uut ametlikku ideoloogiat. Dokumendis avaldub ilmekalt võimude püüe olla valmis arvestama elanikkonna sotsiaalselt piiratud võimalustega kihtide huve, pakkuda neile selliseid väärtusi nagu stabiilsus ja turvatunne, viia ühiskondlikke muudatusi läbi tasapisi ja vältida radikaalseid reforme. Üheaegselt nende kihtide sotsiaalse rahu tagamisega eeldatakse, et nood kahandavad oma ootusi, sest elujärje parandamine, nagu näitab ka arenenud maade kogemus, võtab päris kaua aega. Samalaadset “mõõdukuse” ja “kannatlikkuse” retoorikat kasutab sageli ka Lukašenka.

Tähelepanu väärib Putini meeskonna katse tagada kindel toetus jõustruktuuride madalama ja kesktaseme ohvitseride seas. Tõsi, seni on Moskval raske kiidelda millegi märkimisväärsega sõjaväelaste elutingimuste parandamisel. Ka selles osas kuluvad nähtavasti Lukašenka eeskuju ja kogemus marjaks ära.

Lõpuks tuleb mainida, et Venemaa võimude poliitika areneb üha enam sotsiaalse dünaamika vaoshoidmise suunas, mis on ennekõike sihitud suurlinnade keskkihi vastu. Ladvik tahaks reaalse konkurentsi väljajuurimisega põlistada oma domineeriva positsiooni ühiskonnas. Seepärast lähevad ka vertikaalse mobiilsuse kanalid üha umbsemaks. Ka selles mõttes on Lukašenka režiimi kogemus linnade keskkihi aktiivsuse tasalülitamisel üsna huvipakkuv. Nii võib öelda, et Venemaa valitsevad ringkonnad üritavad praegu Valgevene konservatiivse ühiskonnamudeli eeskuju ära kasutada oma maa sotsiaalse dünaamika pärssimiseks.

Häda on aga selles, et Venemaa kodanikel – nagu ka Valgevene kodanikel – puudub igasugune võimalus mõjutada nende riikide vastastikuseid suhteid.

Ei saa mööda minna ka Valgevene teatud sümboolsest tähendusest Venemaa praegustele võimudele, kellele Venemaa rahvusvaheliste positsioonide tugevdamisest on saanud üks olulisemaid sisepoliitilise populaarsuse alustalasid. Märkimist väärib tõik, et kahe riigi tiheda sõjalis-poliitilise liidu tingimustes tunnustatakse tänapäeval seda, et sõjalises mõttes paikneb Venemaa piir Bresti all. Milline ka poleks Venemaa valitsus, oleks sellel väga keeruline näidata ennast omaenda rahvale legitiimse ja valitsemisvõimelisena, kui Valgevene muudaks oma välispoliitilisi prioriteete ning orienteeruks Läänele või kuulutaks ennast blokiväliseks neutraalseks riigiks. See tähendaks ühtlasi Venemaa piiri nihkumist sõjalises mõttes Smolenski külje alla, kus see paiknes 17. sajandil tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal.

Kokkuvõttes võib nentida, et Valgevene teguri rolli Venemaa sisepoliitikas ei taga mitte majanduslikud põhjused, vaid Venemaa ladviku spetsiifilised poliitilised ja sotsiaalsed vajadused. Veelgi enam – Valgevene tegur on tänasel päeval suurel määral personifitseeritud ning sõltub ennekõike Valgevene presidendi Aljaksandar Lukašenka positsioonidest ja strateegiast. Võib-olla eelistaks Moskva näha naaberriigi eesotsas mõnda teist poliitikut, kes ei suudaks seada kahtluse alla liidusuhteid kogu Venemaaga. Kuid Lukašenka on meisterlikult “puhastanud” Valgevene poliitilise areeni oma tugevatest konkurentidest, ja seepärast tuleb Moskval leppida Minski režiimi praeguse juhiga. See tähendab aga seda, et ka Valgevene teguri mõju Venemaa sisepoliitikale jääb vähemalt lähiajal samasuguseks, nagu see on olnud seniajani.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane