Väikeriik taas lahkumas mugavussadamast

Väikeriiki mõistetakse selles artiklis väiksema riigi tähenduses – täna suurusjärgus kuni 20 miljonit elanikku. Ühtlasi tähendab väikeriik riiki, kes ühes või teises ajaloo tuulepuhangus tajub end väikesena. Niisugused ajaloolised olukorrad ja taju on muutlikud ning riigid ise reeglina haprad. Väikeriigi olemasolu on peaaegu alati olnud enam kahtluse all kui tema elanikkonna, alusrahvuse või rahvuste kestmine. Rahvaste verist minemapühkimist kuni genotsiidini on ikka esinenud. Kuid selliste juhtude arvu ei saa võrrelda lugematute riikide ja eriti riigikeste tekkimise või kadumise kaleidoskoopilise pildiga läbi aegade.

Tänapäeva rabinas on vahel kasulik meenutada, et 20. sajandil maailma lisandunud väiksemad riigid ei olnud enamasti n-ö loomulikud (ajaloolised) riigid. Nad olid oma tekkimise ajahetke ideoloogiapõhise menetlemise tulemus ning sellisena paari kindla poliitilis-juriidilise ideoloogia kui Zeitgeisti kehastus. Põhiliste ideoloogiatena saab siin ära märkida rahvaste enesemääramise õiguse, dekoloniseerimise diskursuse ja ajaloolise õigluse taastamise kui argumendi (viimane Teise maailmasõja ja külma sõja järel). Seega on kõneksolevad riigid ideoloogilised konstruktid. Ja osutatud ideoloogiad on praeguseni mitteajalooliste riikide poliitilise immuunsüsteemi osa. Väikeriikide tulevik sõltub muu hulgas selliste ideoloogiate vastupanuvõimest ajale.

Fakt ja ideoloogia: fakt.

Väikeriikide olemasolu on fakt. Ka iga üksiku väikeriigi olemasolu on fakt. Kuid üksikut riiki saab kergesti küsimärgi alla seada seni, kuni sel puudub ajastupõhise ideoloogia „kest“ ehk teisisõnu tema olemasolu riigiülene ja laiem teoreetiline põhjendus. Buuri sõjad 19. sajandi lõpul ja buuri riikide kadumine 20. sajandi alguses on selle näide. Sobiva riiki legitimeeriva ideoloogia puudumist ei suudetud isegi maailmale suhteliselt rahulikul ajal korvata sõjalise südikuse ja rahvusvahelise avalikkuse kaastundega.

Tollased mõttemallid toimisid teistpidi. Veel 19. sajandi lõpul tunnustati Euroopas „päris“ riikidena vaid Venemaa ja Austria-Ungari ning Saksa impeeriumi, Prantsusmaad, Inglismaad, lisaks poole kohaga Itaaliat. Nendest sõltus kontinendi käekäik. Teistest, sh Šveitsist, Rootsist, Hispaaniast ei sõltunud üldise arvamuse kohaselt suurte mastaabis midagi.

Külma sõja lõpp tõi ajaloolise õiguse ja tõe teema veelkord jõuliselt esile.

Versailles’ rahu järgne Euroopa kaardi ümberkujundamine lõppes USA tagasitõmbumisega ning Britannia vaatlejapositsioonile jäämisega Euroopas. Äsjase rahvaste enesemääramise õiguse alusel tekkinud väiksemate riikide karjaseks kontinendil jäi Prantsusmaa, kes püüdis neid kasutada oma hapra julgeolekuolukorra tugevdamiseks. See asjaolu koos Rahvasteliidu kaheldava renomeega ei õigustanud väikeriikide olemasolu sõdadevahelise 20 aasta jooksul piisavalt. 19. sajandi arusaama väikeriikide rollist säilitasid mitte ainult diktaatorid või Ribbentropid. Soome rahvusvaheline olukord Talvesõja ajal oli tugevam kui varem buuri vabariikidel, kuid selle tulemus ikkagi kibe. Briti välisministeeriumi ametnik, suursaadik August Torma suhtluspartner 1940.-1941. aastal, kommenteeris olukorda oma ülemustele nii: „Rohkem tüli tekib väikeriikide olemasolust kui mingist rivaalitsemisest kahe suurriigi vahel nende oma territooriumi asjus, sest väikeriigid ei ole võimelised oma iseseisvust kaitsma, ent asuvad samas strateegiliselt olulistes paikades.“ Ehk „minu arust ei ole Balti riikide iseseisvus Euroopa jaoks mingi hädavajalik asi”¹.

Ideoloogia ja fakt: ideoloogia.

Ometi oli 20. sajandi üks väljundeid väikeste riikide uputus. On tähelepanu vääriv ja kosutav, et väikeriikide olemasolu õigustavad ideoloogiad ei ole viimase saja aasta jooksul üksteist välja vahetanud, vaid ladestunud, st sisuliselt üksteist võimendanud. Teise maailmasõja sündmused ei kustutanud rahvaste enesemääramise printsiipi, vaid sõja ajal ja järel tugevdati seda Atlandi harta ja kannatanud riikide õiguste taastamise narratiiviga. Kuigi teisele poole raudset eesriiet jäänud riikidel ei olnud sellest pärast Jaltat kohe abi. Sõjale järgnenud kümnenditel alustas võidukäiku ülejäänud maailma dekolonialiseerimise ideoloogia. Külma sõja lõpp tõi ajaloolise õiguse ja tõe teema veelkord jõuliselt esile.

Vahemärkuse korras olgu mainitud, et ideoloogiatel nagu riikidelgi on tugev enesesäilitamise instinkt. Ja riigid tahavad tugevdada ideoloogiaid, mis neid ilmale on aidanud. Siin peituvad mitmete, kõrvaltvaatajale vahel arusaamatute poliitilis-diplomaatiliste aktsioonide juured. Need on olukorrad, kus püütakse võidelda rahvaste enesemääramise õiguse eest seda iga viimase kui hõimu tasemele viies. Või paljastakse ÜROs lõputult kolonialismi pattusid, aastakümme aastakümne järel. Või ollakse valmis sama pikalt ja kibedalt kurtma maailma vähese arusaamise üle kommunistide kuritöödest. Ükski ideoloogia ei püsi nüri kordamiseta.

Euroopa: ideoloogiat on puudu ja üle

Väikeriikide „koht päikese all“ on tänapäeva maailmas seega ideoloogiliselt hästi kindlustatud. Kõige mugavam on see Euroopas. Väiksemate riikide legitiimsuse kohal ei ripu siin ammu küsimärke. Kogu teemaga on astutud samm edasi ning päevakorras on olnud riikide sisulise võrdsuse tagamine nii Euroopa Liidus kui väljaspool seda. Tõepoolest, Euroopa Liit on liikmesriikide võrdsusel põhinev ühendus. Seda juriidiliselt, aga väga suurel määral ka tegelikkuses – niivõrd, kui see erinevat regionaalset ja globaalset kaalu omavate riikide omavahelises asjaajamises üldse võimalik on.

Väikeriikide „koht päikese all” on tänapäeva maailmas ideoloogiliselt hästi kindlustatud.

Samal ajal kurdetakse praegusel majanduslikest pööristormidest tiinel ajal, et Õhtumaa mõtlejatel ja poliitikutel tuleks veel kõvasti ajutööd teha, et teha selgeks kõik muu kontinendil toimuv, toimuva hakkav ning toimumata jääv. Endale, Euroopa Liidu kodanikule tänavalt ning lõpuks kogu maailmale. Sellises olukorras väikeriikide rolli õigustamiseks veel mõne teesi väljamõtlemine ei tundu kuidagi vajalik ja ega ta seda ei olegi – seniks-kuniks. Kuigi kõrvalteemana asjaosaliste, st väiksemate riikide huvi küsimuse vastu muidugi säilib.

Väikeriigi ja Euroopa Liidu suhet vaadates võib isegi tõdeda paradoksaalset olukorda, et väikeriigil on Euroopas olnud külluses just seda, mida ELil väidetavalt napib – ideoloogilist õigustust oma olemasoluks ja toimimiseks. Euroopa Liidu senine ideoloogiline aneemia aga tingib, et ükskõik mispidi asjad edasi lähevad, Euroopa Liidu tulevikku ei määra enam tehnokraatlikud institutsioonilised uuendused, ka mitte paljas ja poliitiline tahe liikmesriikide pealinnades. Määrab ELi legitimeeriv mõte, st tuleviku Euroopa Liidu tulevane ideoloogia.

On kindel põhjus, miks Euroopa Liidu alusideoloogia on seni olnud minimalistlik. EL loodi kui siseturg ja samal ajal vahend suurte ja väikeste riikide Teise maailmasõja haavade parandamiseks. Euroopa Liidus on seega algusest peale otsitud üldist hüve, mis oleks ideoloogiliselt neutraalne – ühtaegu ajalooliste vaidluste ülene ja samas ajaloolist õiglust praktikas toetav. Võib-olla on see otsing oma loogilise lõpuni jõudnud? Ajalooline õiglus loetakse riikide jaoks taastatuks ELi liikmesusega. Lissaboni lepingu järgne EL on omakorda väga kaugel algse ühtse siseturu lihtsast ideest. Kuid senini toimib Brüsselis instinkt tagada liikmesriikide võrdsus võimalikult ideoloogiavabalt. Mis praktikas tähendab, et seda tuleb teha keeruliste institutsionaalsete mehhanismide kaudu. Võib-olla on need alateadliku loominguna nii keerulised, et nad ei võimaldaks põhimõtteliselt tulemuse ühest mõtestamist. Aastakümneid valitsenud trendi – võrdsete vahel tasakaalu leidmiseks tuleb ideoloogia asendada institutsioonidega – viis Lissaboni leping tõenäoliselt täiuseni.

Selle tee lõpp sisaldab ühtlasi riski, mida ELi väikese liikme jaoks võib nimetada siseriskiks. Kui ELi seniseid (ja uusi) institutsioone peab hakkama ideoloogiliselt uuesti tsementeerima, lähevad läbiraputamisele ka kõik teised Euroopat seni sidunud ideoloogiad – väikeriikide õigustest kuni inimõigusteni.

Asja ei tee lihtsamaks ülesande üleilmne mõõde. Sest Euroopa Liit maadleb väljakutsega, mille jõud, algus või lõpp ei ole kindlasti Euroopa poolt määratavad. Vastavalt maitsele võib seda tunnistada suures või väikeses kirjas, kuid ees kumab ajajärk, mis eeldab majanduse, poliitika ja ideoloogia, sh võrdsuse ning õigluse globaalset ümbermõtestamist.

Ühelt poolt võib väita, et taolised mõttetalgud on alanud, kuigi veel varjus poliitiliste üheöökavade ning majanduskriiside kustutamisele suunatud toorideede segapudrus. Ehk võiks väita, et homse päeva konkureerivad mõttetrendid pole lihtsalt veel selginud? Teisalt pureb mõtlevaid päid hoopis vastikum kahtluseussike, kes kihutab küsima, kas selliseks mastaapseks ajalooliseks ümbermõtestamiseks on või üleüldse saab olema (poliitilisi?) tehnikaid, dialoogipartnereid ja seega ka dialoogi ennast?

Käesoleva kirjatüki raamides on oluline siit tulenev alamküsimus: kas Euroopa Liidu ja laiemalt kogu globaalse kapitalismi alla kujunenud ideoloogilise vaakumi täitmine võib õõnestada neid argumente, mis praegusel hetkel tagavad väiksematele riikidele nii laia toimetamisõiguse?

Ideoloogiline vaakum ja rakett-kapitalismi oht

Kahtlemata on (seekord välised) riskid silmapiiril. Väiksemaid riike legitimeerivad senised ideoloogiad on välja kasvanud vastasseisust poliitilist rõhumist õigustavatele teooriatele ja/või suurtest sõdadest. Seetõttu on need riigid (sh Eesti) õppinud ja saavad hästi hakkama vägivalla keelega, eelkõige totalitaarsete ideoloogiatega².

Samal ajal on kapitalism ja väikeriigid olnud läbi senise ajaloo kaunis hästi ühitatavad nähtused. Prantsuse ja Saksa kapitalismi kõrvale on ikka lahedalt mahtunud Belgia kapitalist, sõltumata Euroopa poliitilise kaardi konkreetsest joonisest või selle ümberjoonistamise püüdlustest. Sama võib tõenäoliselt väita Austria kapitalist ja veel enam nende Šveitsi partnerid. Aasias või Ladina-Ameerikas võiks pilt olla teine. Siiski on sealtkandi veelahkmed jooksnud läbi vaesuse ja rikkuse, autoritaarsuse ja demokraatia või kapitalismi ja sotsialismi vastasseisude. Brasiilias ja Panamas saaks tõenäoliselt ühtmoodi äri teha, kui kapitalismi (või sotsialismi) joonis on riigi poolt ühtmoodi tagatud. Ka siin ei ole riigi suurusel tõenäoliselt suurt rolli.

On tähelepanu vääriv ja kosutav, et väikeriikide olemasolu õigustavad ideoloogiad ei ole viimase saja aasta jooksul üksteist välja vahetanud, vaid ladestunud, st sisuliselt üksteist võimendanud.

Kuid lähimate aastakümnete maailmas tekkib olukord, kus väikeriigil tuleb otse rinda pista kapitalismi globaalse variandiga. Ja ei ole selge, kas viimasel üldse saab olema sõnadesse valatud ideoloogiat, mida kõnetada³. Nii võib väikeriikide ideoloogiline immuunsüsteem kaotada sihtmärgi, kuna väikeriikide olemasolu küsimärgi alla seadev poliitiline nakkus on maailmas taganemas⁴. See ongi oht. Elusolendi jaoks on immuunsussüsteemi välja- või ümberlülitumine letaalne risk sõltumata sellest, kui palju tema hävingu konkreetse põhjuse kohta on ette teada. Poliitiliste organismide suhtes kehtib sama. Globaalne kapitalism (ja uus Euroopa Liit) võivad olla väikeriigile sõbralikud. Aga nad võivad seda ka mitte väga olla. Paari võõra panga serveri jäämist väikeriiki on alati võimalik tagada. Aga laiem mõtestatud dialoog väikese suu ja ruuporiga riikide ning kõrvadeta, kuid globaalse „nähtamatu käe“ vahel võib kujuneda üsnagi omapäraseks ettevõtmiseks.

Kodanikkonna ümberpaiknemine globaalses ruumis ja selle lojaalsuse hajumine, surve juriidiliste õiguste ja kohustuste tasakaalu vaikseks asendamiseks majandusliku põhjendusega privileegidega ning väikeriigi rahvusliku rikkuse ja n-ö „ülemaailmse rikkuse“ masendav disproportsioon⁵ on väiksematele riikidele ohtlikumad kui suurtele. 200 aastat tagasi oli mõttetu võrrelda Eesti- ja Liivimaa rikkust India või USA omaga, sest reaalses maailmas need rikkused ei suhestunud. Tänapäeval, kus miljardeid liigutatakse üle gloobuse paari hiireklõpsuga, ei ole see enam nii. Majandusstatistika ja börsinäitajate jälgimine, eriti kriiside ajal, on hakanud (vähemalt julgeolekutaustaga inimestele) meenutama sõjaliste operatsioonide juhtimiskeskuses istumist, kus meeleheitlikult analüüsitakse ballistiliste rakettide trajektoore, püüdes ennustada sihtmärke ning eristada valestarte. Aga valestarte on juba toimunud ning esimestena saidki pihta väikeriigid.

Oluline on ka see, et vana kapitalismi on treenitud 300 aastat riiki kuulama, neist viimased 100 aastat lisaks väikerahvaste ja riikide õigusi austama ning kolonialismi räpaseid tegusid põlgama. Ning sedagi mitte alati edukalt. Globaalne kapitalism tegutseb interneti jõul ülehelikiirusel ning väikese riigi, tähendab meie sõnad ei pruugi kunagi sellise tegelase tegudele järele jõuda. See on uus väljakutse kõikidele tänapäeva reguleerimissüsteemidele ja ideoloogiatele⁶. Ka neile, mis globaalseid nähtuseid endid peaksid põhjendama ning meie silmis õigustama. Aga täna saab veel soovida edu mõlemale, suurele globaliseerumisele ja väikesele riigile.