Väikeriigid maailmakaardil – enamus, mis on vähemuses

2020. aasta koroonakevade keskpaigas ilmus kirjastuselt Edward Elgar Publishing Anders Wiveli ja Godfrey Baldacchino toimetatud „Handbook on the Politics of Small States“. Raamatu globaalse haardega geograafiline ülevaade väikeriikide poliitikatest pakub teaduskirjanduslikku rännakut maailma eri paikades asuvatesse väikeriikidesse, mis üleilmsete piirangute hetkel osutus omaette lugemisväärtuseks.

Vägagi pilkupüüdev on raamatu kaanepilt, mis ilmestab, kuidas väikeriigid võivad rahvusvahelistes suhetes kanda väga erinevaid rolle: eraldiseisvatest etturitest kuni kuninglikke privileege nautivate koostööformaatide oluliste osadeni. Seega, väikeriigid võivad kujuneda mitte ainult strateegilisteks toimijateks, vaid ka võtmemängijateks, kui olukord peaks seda võimaldama.

Baldacchino ja Wiveli toimetatud teos on hea täiendus jõudsalt arenevasse väikeriikide uurimisvaldkonda, koondades endas rea kõrgtasemel ekspertide kirjutatud analüüse.

Väikeriikide käsiraamatu toimetajatena püstitavad Wivel ja Baldacchino kolm keskset küsimust, millele eri autorid oma peatükkides püüavad vastuseid leida. Esimene küsimus uurib väikeriikide poliitikate iseloomulikke jooni, teine küsimus keskendub vastavate poliitikate rakendumisel kujunevatele võimalustele ja väljakutsetele ning kolmas pakub ülevaadet sellest, kuidas erinevad väikeriigid nende ees seisvate väljakutsetega toime tulevad ning kuidas oma eeliseid ära kasutatakse.

Raamat koosneb kuuest suuremast osast, ent jaotub paralleelselt ka 24 peatükiks. Peatükid on enamasti spetsiaalselt selle kogumiku jaoks kirjutatud, välja arvatud kolm, mis on varem mingis vormis juba ilmunud. Märkimist väärib ka, et lisaks teose kokkupanekule on mõlemad toimetajad ise peatükkidega panustanud, Baldacchino sealjuures lausa kahega: „Small states: challenges of political economy“ (lk 70–82) ning „Island versus region: the politics of small states in the Caribbean (lk 278–293). Wivel on on kirjutanud peatüki teemal „Small states in Europe“ (lk 99–112).

Raamatu kuuest osast esimese moodustab ülevaatlik sissejuhatus väikeriike puudutavasse temaatikasse, nagu näiteks väikeriikide definitsioon, teke, õitsengu- ja hävinguperioodid lähiajaloos ning kesksed sise- ja välispoliitilised väljakutsed. Teatavasti puudub üks ja keskne definitsioon, mille abil väikeriike uuritakse, seega on väikeriigi defineerimine kujunenud selleteemalise teadustöö lahutamatuks osaks.

Siinkohal ei jää toimetajad kinni definitsioonide lõpmatusse valimisse, vaid toovad esile kolm ideaaltüüpi definitsiooni (väikeriik on see, mis ei ole suurriik; ressursside alusel kujunev ning poliitilistel lähtekohtadel põhinev) ning seejärel pakuvad välja enda n-ö sünteetilise definitsiooni (synthetic definition). Baldacchino ja Wivel defineerivad väikeriike kui üksusi, millel peavad olema riigi tunnused, mis piiratud ressursside tõttu asetuvad asümmeetrilistes suhetes nõrgemale positsioonile, mis on seotud kindla ajalise ning geograafilise kontekstiga. Kirjeldatud definitsiooni võib pidada raamatu kõige suuremaks väärtuseks, sest ilmselt leiab see edaspidi laialdast refereerimist. Üldiselt on raamatu esimene, sissejuhatav osa päris põhjalik ning seab raamatule hästi argumenteeritud raami, tuues esile nii kesksed teooriad kui lähtekohad, mille abil väikeriike uuritakse.

Tunnustamist väärib asjaolu, et raamatu 24 peatükist lausa kaks on kirjutanud Eesti teadlased.

Teine kuni viies osa moodustavad raamatu tuuma, millest iga osa omakorda annab regionaalse sissevaate vastava regiooni väikeriikidele iseloomulikesse poliitikatesse. Peatükid jaotuvad geograafia alusel: (2) Euroopa, (3) Lähis-Ida ja Aafrika, (4) Kesk-ja Ladina-Ameerika ja Kariibid ning (5) Aasia ja Vaikse ookeani piirkond.

Olles valinud raamatu struktuuri aluseks geograafilise jaotuse, ei paku toimetajad paraku oma valikule põhjendust. Raamatu üks toimetajatest, Anders Wivel, on küll oma Euroopa väikeriikide teemalises peatükis toonud välja asjaolu, et enamik riike on Euroopas väikeriigid, kuid see jääb ka raamatu ainukeseks väikeriike ja geograafiat ühendavaks lüliks. Raamatu põhiosa lugedes tekkis sageli küsimus, mille alusel on tehtud teatud maailmajaost raamatusse kaasatud väikeriikide valik. Tihti tundus, et toimetajate valik vastab lihtsalt nende senistele uurimisteemadele. Ehk siis ei tundunud peatükkides käsitletud väikeriikide valik olema tehtud väikeriikide relevantsuse alusel.

Samas tekkis raamatut lugedes meeldiv tõdemus, et toimetajad on jätnud peatükkide autoritele arvestatava vabaduse raamatu kesksete küsimuste tõlgendamise osas. Nimelt on mõned autorid rakendanud teatud piirkonna väikeriike analüüsides võrdlevat lähenemist, nagu näiteks R. Pace Malta ja Küprose teemalises peatükis (lk 131–149).

Samal ajal on näiteks L. E. Wehner kirjutanud sügavama analüüsi Ladina-Ameerika regionaalsest olelusvõitlusest ning paigutab oskuslikult sellesse konteksti regiooni väikeriigid ja nende poliitilised suhted nii omavahel kui regiooni suurriikidega (lk 259–277).

Lisaks on peatükke, mis annavad ülevaatliku pildi regiooni väikeriikide sisepoliitikast, nagu näiteks F. S. Hanseni kirjutatud Kesk-Aasia väikeriikide analüüs (lk 294–310). Vastukaaluks sisepoliitilistele peatükkidele on ka puhtalt väikeriikide välispoliitikale keskenduvaid peatükke, nagu E. Rodrigues Sanchese ja G. Sieberti Aafrika saareriikide peatükk (lk 222–241). Need mitmekülgsed tõlgendused on suurepärane näide väikeriikide uurimisvaldkonna mitmekesisusest.

Tulles tagasi raamatu keskse ülesehituse juurde, milleks on kuuest osast koosnev globaalne ülevaade väikeriikide poliitikatest regiooniti, siis paraku pole need osad päris võrdselt välja kukkunud. Nimelt erinevalt teistest koosneb Aafrika ja Lähis-Ida teemaline osa vaid kahest peatükist ning nendest üks keskendub Norra ja Rootsi kogemustele rahuvahendajatena Iisraeli ja Palestiina konfliktis, mis samahästi oleks võinud peatükina kuuluda raamatu Euroopa ossa. Raamatu üheks suurimaks puuduseks võibki pidada Aafrika osa, sest käsitletud ei ole ühtegi kontinentaalse Aafrika väikeriiki, nagu näiteks Rwanda, Benin või Eritrea, kel kõigil on regionaalses dünaamikas huvitavad rollid kanda.

Tunnustamist väärib aga asjaolu, et raamatu 24 peatükist on lausa kaks kirjutanud Eesti teadlased: Külli Sarapuu ja Tiina Randma-Liiv “Small states: public management and policy-making” (lk 55-69) ning Eiki Berg ja Kristel Vits “Exploring de facto state agency: negotiation power, international engagement and patronage” (lk 379–394). Vaatamata mainitud rahvuslikule saavutusele ei leidu kahjuks siiski raamatu Euroopa osas peatükki Balti riikidest.

Raamatu kuues osa, mis keskendub mittesuveräänsetele territooriumidele, de facto riikidele ja paradiplomaatiale, on raamatu toimetajate poolne julge ja huvitav valik. Kuues osa eristub selle poolest, et üldjuhul on väikeriikide kirjandusele väga iseloomulik tuua esile nende erinevaid tunnuseid, väljakutseid, omapärasid – ehk suures osas keskenduda väikeriigi olemusele – ning üleliia palju ei analüüsita seda, millisel juhul ei ole tegu väikeriigiga, ja seda just rõhuasetusega sõnal riik. Raamatu kuues osa ilmestab väga hästi seda, kuidas piirkondlikud jurisdiktsioonid (nt Fääri saared ning nende vabakaubandusleping Vene Föderatsiooniga lk 367), de facto riigid (nt Taiwani eksisteerimine emamaa Hiina ja peremeesriigiUSA vahel lk 381) ja protodiplomaatia (nt Kataloonia esindused rahvusvaheliste organisatsioonide juures lk 403) ehk n-ö mitteriigid moodustavad plahvatusohtliku pinnase suurriikide vahel ning miks ei tasuks neid alahinnata.

Raamatut lugedes valdas mind üleüldine tõdemus, et midagi oleks justkui puudu. Vastuse annab sisukord, kust ilmneb, et (vaatamata põhjalikule sissejuhatusele) on puudu kokkuvõttev peatükk, mis seoks raamatu osad ja nende peatükid üheks tervikuks, looks seoseid väikeriikide vahel, põimiks sisse teoreetilisi argumente ning annaks ka väikeriikide tulevikku vaatava mõtte. Kuna tegemist on käsiraamatuga, siis lugejana oleksin eeldanud väikseid kokkuvõtteid ning lugemissoovitusi edaspidiseks iga osa või ka peatüki lõpus. Viidates taaskord käsiraamatu formaadile, oleks eeldanud raamatult ka veidi pildilisemat kujundust.

Kuna raamat koondab endas rea tunnustatud ekspertide analüüse ja seda valdavalt kaasaegses võtmes, siis pean seda väärtuslikuks lugemisvaraks igale väikeriike uurivale teadlasele, tudengile, kuid ka poliitikule ja ka diplomaadile.